Home is where the Heart is :)

2010-11-17T12:36:00.001+02:00

Nii. Kuna hetkel on nädala keskpaik ja ilmselgelt ma oma hobust ei näe, siis ma kirjutan niisama.
Et siis kes mind teavad, need teavad ka seda, et vaatamata oma eriti eklektilisele muusikamaitsele on mind juba pikk aega vallanud Robbie Williamsi tõbi. Minnes edasi nüüd selleni et ta on jobu ja ei oska laulda ja teeb ainult nõmedaid pop-laule jne (või nagu üks sõber kunagi mulle ütles, et ”miks ime pärast sa selle latiinost playboy muusikat kuulad?” (viimane näitab väga ilmekalt, kuidas inimesed on väga käbedad ilma süvenemata ja teadmisteta oma arvamust välja ütlema)). Aga minu meelest teeb ta ikka paganama head muusikat ja on ka paganama hea meelelahutaja, SELLES ei ole kahtlust. Ja võib olla kõige isikupärasem on see, et ta tõepoolest räägib lauludes oma elust ja kogemustest, mitte ebamäärastel ”love you, miss you baby”-teemadel.
Noh, see selleks. Igaljuhul.Teatavasti kuulus Robbie enne oma soolokarjääri sellisesse toredasse ansamblisse nagu Take That. See esimene faas oli küll enne minu aega ja selliseid poistebände pole ma tegelikult kunagi kuulanud . Aga NÜÜD jõuan ma äkki asja pointini (issake, ma olen juba nagu Jüri Nael tantsusaates, jumala eest…). Igaljuhul Robbie teatvasti nüüd taasühines Take Thatiga ja seetõttu mõtlen ka mina nende uue albumi omandamise peale. Eniveis, kuulasin nüüd kõigist albumi lugudest nii umbes 30-sekundilisi juppe ja tundus üsna hea. Vana Take Thati sound on (vähemalt nende juppide põhjal) vaat et kadunud. Isiklikult tundus mulle, et kuulsin seal küllalt palju Robbiet, Muse`i, Pet Shop Boysi, U2-d. Kuna vähemalt kolm nimetutest mulle ka väga meeldivad, mõtlen vist ka Progressi omandamise peale. Loodan,et ei pea pettuma.
Tegelikult mul oli siin veel geniaalset teksti välja mõelnud, aga Elion hakkas teatavasti möllama, nii et piisab sellest siin praegu kah.

2010-11-15T15:31:00.002+02:00

Hmm. Ma just lugesin oma vanu sissekandeid. Naljakas oli. Ja natuke mark. Ja natuke niisama veider. Aga ma avastasin, et tegelikult on John ikka vist nende kahe aasta jooksul natuke edasi arenenud küll, vähemalt minu jaoks. Et siis äkki me oleme natuke kohanenud üksteisega, kuna osad kirjeldatud probleemid on hetkel küll totaalne minevik :)

Terererererererere!

2010-11-15T12:27:00.008+02:00

Kae, kelle blog on tõusnud varjusurmast!
Ma küll ei tea, kaua ma siin jätkata viitsin ja palju mul üldse kirjutada on millestki, aga no eks vaatame.
Esimene probleem on mul see, et nõme blogger ei luba mul seda blogi liita gmaili kontoga, ehk siis ma pean vist mingi tsikibriki ette võtma selles suhtes, aga no eks on aega veel tegeleda sellega.
Tegelikult ma teengi vast mingi lühema sissekande oma eluolu suhtes ja siis vaatan edasi, et kasmiskesjakuipalju.
Kokkuvõtlikult ütlen kohe, et elan üsnagi mustlaselu hetkel, kuna töötan Tallinnas ja õpin Tartus. Ja John hetkel naudib elu kah Tartumaal. See muidugi tähendab minu jaoks iganädalasi trippe Tartusse, aga see on seda väärt (see on seda väärt???? Enam veidramat lauset annab välja mõelda).
Natuke raske on seda blogi nüüd kirjutada, kuna Eestimaa on ikka nii väikene ja ma ei viitsi igalt inimeselt eraldi küsida, kas tohin teda siin mainida. Seepärast saavad enamus isikuid siin vist nüüdsest olema mainitud ainult esitähtedega, olete ette hoiatatud.
Aga nüüd siis natuke minu kõige armsamast tupsujalast. Temaga toimus viimase poole aasta jooksul müstiline muutus, ma vist ei olegi seda siia kirja pannud tõenäoliselt.
Ehk siis mu hobune hakkas hüppama. Selle eest igavesed tänud eelviimasele treenerile, sest sellist muutust poleks ma ka oma parimates unenägudes osanud ette näha. Viimased kaks kuud ei osanud ma enam oodatagi, et ta võiks mingeid kolle passida ja iga takistust hüppas ta kah igaks juhuks nii kahekümnesentimeetrise varuga. Ja päästis mind igast olukorrast nii mis mühises.
Selle koha pealt on toimunud nüüd ilmselt kerge allakäik, sest kolle pole nii palju enam hüpanud ja viimase parkuurihüppamise ajal tekitas okseri all olev oranž kile meile shokiseisundi (või noh, John oli shokis ja Maarja istus tal sõna otseses mõttes kaela peal. Samal ajal minu äkiline asukohamuutus ei tundunud hobusele üldse mitte vastuvõetamatu, ootas teine kannatlikult, kuni ennast sadulasse upitasin - Johni kohta hämmastav asi!). Et siis nende koha pealt vast on kordamine tarkuse ema. Aga niivõinaa on sisehooaeg, eriti väikeses maneežis, meile raske. Mida suurem plats, seda kergem ja mõnusam ta sõita on, see on nüüd kinnitust leidnud.
Mis veel? Tohutu palju käisime nüüd niikaua, kui pinnas kannatas, põldude peal traavitamas. Sellega jälle märkasin, et kuu ajaga toimus ikkas tohutu muutus, kui John lõpuks aru sai, mida temalt oodati. Samm läks meeletult pikaks ja vetruvaks ja seljas oli reaalselt tunda, kuidas hobune tõukab. Mõnus.
Hüppamine on nüüd jäänud võib-olla natuke tahaplaanile, aga eks hooaeg (mitte et meil kunagi oleks "võistlushooaeg" olnud, aga kõlab vähemalt uhkelt, kui niiviisi kirjutada...)on juba läbi kah, nii et praegu saabki aega põhitõdedele kulutada. Võimlemisest on aga saanud meile üks lemmiktegevusi. Suur vahe võrreldes aasta aja taguse ajaga, kui kumbki meist võimlemispäevadel ei tahtnud platsi poole vaadatagi. Tegelikult peaks vist isegi lugema mingeid vanemaid sissekandeid meenutamaks, kui horror jumppa (palju õnne Maarja, suutsid just ühte lausesse kolm keelt kokku panna...) meile tegelikult oli. Seda teeme nüüd rõõmu ja mõnuga.
Mis siis veel?
John on hakanud elama korralikku hobuseelu. Naljakas on nüüd, kus ta on väljas 12h või rohkemgi, mõelda ajale, kui hobune istus oma liivakoplis 4h, käis jalutusrattas 1h ja pidi õnnelik olema??? Praegu on tal olemas parim sõber, kellega koos tekke lõhkuda; heinarull, mille juures nonstop süüa ja muda, milles lakkamatult püherdada ja raudu ära tõmmata. Hobuseelu, noh!
Üleüldsegi on meie väikese talli pererahvas ütlemata vastutulelik ja suhtub meie muredesse nagu "Mu hobune tõmbab suuuuuuuuurel karjamaal rauad ära ja jääb lombakaks, palun natuke väiksemat" ja "Mu hobune ei talu üldse tuult ja vihma, jääb haigeks, palun talle tekk peale panna" ja "Mu hobune ei söö kaera, ainult otra-müslit, muidu on raske sõita ja käidelda" vaid kerge peavangutamisega. Respect!
Mnjah, nii palju siis kiidulaulust. Natuke jamam värk oli meil kaks nädalat tagasi tervisega (mitte et see nüüd õigupoolest uudis oleks). Ehk siis lõi peale ühte trenni pool jalga vägagi kahtlaselt üles, tikkelluu ja kõõluse vahelt täpselt. Nädal aega jahutasime ja siis saime veel kaks põletikuvastast süsti ja siis jätkasime nädalakese saviga ja nüüd pole nagu midagi enam märgata. Aga tööst võtsin ta muidugi kohe välja ja kohale kutsutud arstionu arvas sama. Ainult Tartu kliinikust arvati, et kui ei lonka, siis trenni edasi teha ja kui hullemaks läheb, noh eks siis vaatame edasi. Ausalt öeldes olin shokis, kuna varasemast polnud mul mingeid isiklikke kogemusi Tartu kliinikuga ja teiste lugude põhjal moodustan ma enda arvamuse väga harva. Aga see oli küll nüüd väga veider. Muidugi pean tunnistama, et aset leidis telefonivestlus ja mingit diagnoosi niiviisi ikka ei pane küll. Aga ise olen ma küll pigem-karta-kui-kahetseda-tüüpi inimene ja seepärast eeldan, et jalahädadele peaks ju alati niiviisi lähenema, eriti kui kõne all võib olla potentsiaalne sidemetevenitus? Noh, olgu mis on, aga jalg on nüüd ilus ja kena vähemalt väljastpoolt vaadata ja vast saame selle nädala sees lõpuks ultra kah tehtud, siis teame täpsemalt, et mis seis on ja kas võime jälle tööd tegema hakata vaikselt või mitte. Kõige selle juures suured tänud Ingridile, kes omast vabast tahtest Johni taga ajas pimedal karjamaal muda sees, et pudulojuse jalga minu äraolekul ravida!
Oi, ma avastasin just, et see pole üldse humoorikas sissekanne olnud. Ok, tegelikult ma nüüd vaikselt lõpetan, kuna enam-vähem olete nüüd vast olukorraga kursis. Järgmise sissekande üritan siis teha lühema ja naljaka. Et te ikka päris ära ei tüdineks mu jutuvadast.
Ma arvan :)

2010-04-17T00:33:00.007+03:00

Hahaaa. Et siis üle sajandi otsustasin nüüd jätkata ikka. Peamiselt küll seetõttu, et Une-Mati on mind hüljanud hetkel. Eks näis, kaua mu aktivism kestab.
Igal juhul hakkan siia nüüd suvalt igast juttu kokku kirjutama. Juhan on kenasti kodunenud ja mulle tundub, et vägagi õnnelik uues kodus.
Oleeme vahepeal suutnud välja ravida bronhiidi ja kaelapaise. 5 päeva olin tal peale kuu-ajast pausi seljas käinud, kui mingi hullus minus maad võttis ja tekkis mõte koolisõitu võistelda. Teostatud sai kah. Kõige hullem ei olnudki, arvestades, et trenni olin teinud siis seleks hetkeks 5 päeva ja ühte skeemi olin korra läbi sõitnud ja teist mitte kordagi. Kohtunikelt vähemalt tuli küllaltki palju positiivseid ja julgustavaid kommentaare, see on hea.
Siis on Juhanil nüüd koplisõber kah olemas. Mina muidugi esimene päev ikka muretsesin, et äkki läheb löömaks aga mõlemad on sellised sõbrad, et ei nende meelest olnud midagi erilist lahti. Nii et nüüd saab Juhan suveks karjamaa-elu kah nautida. Heahea.
Teisipäeval oli hüppetrenn, kus kõigi 3 loomaga läks superhästi. Ja neljapäeval tundsin kuidagi ise ette, et olen liimist lahti ja ega sealt head nahka ei tulnudki. Mingit katastroofi nüüd kah mitte, aga ikkagi. Jõudsin järeldusele, et olen Juhani eest ikka nati liiga palju hakanud otsustama ja kui ma nüüd ise kõhklema hakkan olulisel hetkel, võib täitsa puuks olla. Eks pean nüüd mõtlema, et kumma variandi valin - kas lasen tal rohkem tööd minu eest ära teha või muutun ise ilmeksimatuks. Haah.
Täna näituseks oli mustal ja hallil märal kordeshambooni päev, olid mõlemad täitsa okeid. Juhanit sõitsin ja hakkas meenuma, miks ma tuulisel ajal kõrvadega sõitsin. Aga puhas töövõit tuli ära - kivist närvidega tegin trenni ja kõik kolm põhipunkti said läbi töötatud - õlad sees, sääre eest astumised ja galopis sirge keskliin ilma jalavahetusteta. Nii et kannatlikkus tasus end ära ja lõpmata hea tunne jäi sisse peale trenni.
Probleemkolmene täna ja homme puhkab, eks pühapäeval üritame midagi ette võtta. Ja nüüd lõppu siia Katja tehtud pildid esimesest hüppetrennist õues.

Decisions, decisions...

2010-03-23T21:15:00.003+02:00

Nii. Viimasest postitusest on nüüd vägaväga tükk aega möödas ja veel rohkem on selle aja jooksul toimunud muudatusi nii minu kui Juhani elukorralduses. Nii et nüüd peangi vastu võtma otsuse, et kas ja kuidas jätkan selle blogiga. Jätkamise korral oleks siin kindlasti palju enam ratsutamise-juttu, kuna hobupark on tunduvalt (ja täiega mõnusalt) suurenenud.
Et siis, kõik (on teid üldse?), kes te seda blogi loete, andke palun teada, kas soovite minu eepose jätku või mitte. Iseendale ma seda kirjutada ei viitsi :)
Ja ühtlasi annan teada, et hetkel olen ma vägaväga õnnelik. Tegelikult ei mäletagi, millal viimati nii mõnus oli kõik :D

2010-02-03T17:13:00.003+02:00

Taramtaramtaraaa.
Hmm. Mis on huvitavat? Maarja sai esmasp. näiteks load kätte. Mitte et nad olid ju enne kah tegelikult olemas aga ikka on uhkem tunne kui on päris reaalselt see kaart taskus. Ok, väljaandja-maa ja isikukood on küll natuke veider vaadata, aga mõte on see mis loeb.
Tiina on olnud nüüd haige ja kõhuviirustanud, mis tähendab. et üldiselt tuleb mul nüüd 14 tööpäeva jutti. Ok, täna küll sain hommikul magada ja nüüd hakkasin pakkima, aga still. Homme tõmbame siis Nielsi kursusele uttu kohe hommikul neljaks päevaks. Oh joy, neli päeva saab nüüd rabeleda. Kõik 4 looma tulevad kaasa kah, nii et saab olema vägagi tihe kogu see värk.
Juhan on olnud ületamatult hea alates pühapäevast. Ma väga loodan et see nüüd tähendab, et see minu mõtlemine ja oma joru ajamine hakkab vilja kandma. Väga palju vähem on tõmblemisi või kartmisi, kannatab isegi säärt vastu panna ja kasutada ja esmaspäeval oli ta ikka vägaväga otse. Nii hea on tunda, et sul on tõesti igas suunas sama palju hobust. Meil ei juhtu seda just tihti :) Üsna palju olen teda nüüd kontraga piinanud ja volte kah teinud, rõhk sellel, et ennast õigesti kannaks ja nina ees läheks ja poopeatused läbi läheks. Ei tea, minul on igaljuhul hea tunne hetkel ja järgmine nädal vast üritan hüpata kah, kui flatworkis nüüd mingit tohtutut tagasilööki ei tule...
Siis eile vaatasin ma selle uue Sherlock Holmes`i ära ja heahea oli. Üldiselt ma nüüd avastasin, et mulle Guy Ritchie filmid suht meeldivad. Peaks Snatch`i kah vaatama nüüd varsti. Ja tegelikult midagi muud polegi. Ma nüüd lähen ja pakin asju edasi.

Tänase päeva lugu on muidugi tänu Sherlock Holmes`ile:
The Rocky Road To Dublin - Dubliners

2010-01-29T13:22:00.004+02:00

Hmm... ma üritan midagi asjalikku nüüd siia välja mõelda. Et siis.... Ilmad on väga jubedad. Eile oli -22 ja lisaks tuul 20 m/s. Needless to say, hobused käisid üldiselt ainult jalutusrattas ja Maarja oli ainus tropp, kes neid lisaks ka maneezis veel korralikult liigutas. Jess. Juhan sai raua tagasi alla, see siis kahe nädala jooksul juba teine kord. Ma loodan et jääb viimaseks, see 25 euro suurune "luksusmaks" iga nädal pole just tore.
Täna oli -25 aga tuult polnud, ehk siis päris soe. Tegelikult nüüd ongi juba märksa soojemaks läinud. Maneezis on kõik uksed lahti, sest sees oli külmem kui väljas. Reaalne...
Sain tehtud paar päris olulist kõnet, esmaspäeval näiteks lähen lubadele järgi. Jeee. Ja sellest nädalast alustan siis graafikuga 1 vaba päev nädalas. Ei oota just, aga häda ajab härja kaevu. Mida ma ootan, on olümpia. Ja seekord peaks vist minema tänu ajavahele ka selles suhtes stressivabalt, et kõik mind huvitavad asjad on nii enam-vähem hilisõhtul, kus on aega teleka ees lösutada.
Täna oli plaan minna Juhaniga niisama maastikule jalutama, aga esimese 20 meetri peale tegi hobune sellist nalja, et edasi oli suund maneezi ja trenni tegema. Ega ta just tore ei olnud sellise külmaga ja jalg, mille ma nädal tagasi uutsin korralikult välja väänata, oli kah ikka valus, aga midagi üle ei jäänud, hobune ikka väga käest ära. Noh, täna sai esmase hullema energia maandatud ja nüüd siis homme saab vast juba midagi tegema hakata.
Ja muud hetkel huvitavat pole.

Playlist:
Pixie Lott - Cry Me Out
Pixie Lott - Mama Do
Olavi Uusivirta - On Niin Helppo Olla Onnellinen
AC/DC - If You Want Blood
PMMP - Rusketusraidat
Dixie Chicks - Not Ready To Make Nice
Muse - Undisclosed Desires
The Fray - Heartless
Brian McFadden - Real To Me
Boy George & Culture Club - Do You Really Want To Hurt Me

2010-01-23T19:52:00.002+02:00

Nii. On selline värk nüüd, et kuna on väga raske võtta ennast kokku ja hakata kõike kirjutama, mis on juhtunud või alles, ees siis ma otsustasin et ma seda ei tee ja vajalikud asjad tulevad niikuinii omal ajal.
Täna oli boss peale uudiseid esimest korda suht bitch. Ma algul mõtlesin, et äkki oli miski kokkusattumus või mulle ainutlk tundus, aga ei. Just helistas ja ikka oli nõme. Noh, eks see ole tema mure, kui tahab viimased 3 nädalat niimoodi mööda saata. Mind väga ei huvita.
Külm on meil jälle, aga mitte väga hull, mingi -20 ja maneezis -17. John oli eile ERAKORDSELT hea, kui tegin kavalette korde peal. Ei mäleta, millal oleks teda nii korrektselt töötamas näinud. Täna oli ikka suht vägakülm maneezis käte koha pealt. Ja kuna midagi korralikult tänu sellele niikuinii poleks teha saanud, siis otsustasin selle kerge liigutamisega talle vähemalt mõtlemisainet anda ja alustasime topletkorde tutvustamisega. Esimene raund läks täitsa hästi, aga no raskused on veel alles ees, kui ta konkreetselt juba asja peab taluma hakkama ja mingil hetkel nii sajandi pärast ka tööd tegema. Tasa sõuame, kaugele jõuame. We`ve got nothing but time...
Ainus asi on küll et huvitav, kas Eestis mõni topeltkorde-master kah on? Ma hea meelega läheks õpipoisiks, raamatutest jääb ju väheks ja pealegi oleks tore mõnda normaalse närvikavaga hobust kah õppida jooksutama, Johniga ei käi ju asjad just päris nii nagu teiste loomadega. Nohjah, kui kusagilt põõsast mõni peaks vastu jalutama, siis andke teada.
Ja nüüd sai mu aktiivsus suht otsa ja ma parem teen (jälle) pannkooke meega. Mmmmm... Aga kuna see suur asi sai tehtud, siis homme ilmselt kirjutan jälle midagi :D

Rem - Everybody Hurts
Meja - It`s All `Bout The Money

Heippa!

2010-01-16T17:27:00.003+02:00

Tegelikult on palju juhtunud ja - kirjutada, aga ma lähen liigutan oma looma hetkel ära ja siis söödan JÄLLE KÕIK Vahanta loomad (miks ei suuda need plikad aru saada, et ma tõesti ei viitsi nende paartide pärast tõmmelda ja tahaksin kah vahest peale tööpäeva lihtsalt niisama olla?) ja siis söön vahelduseks midagi ja siis räägin vist kodustega (elagu Skype!) ja siis lähen magama.
Et siis ma tõesti ei tea, millal ma blogi kirjutamiseni jõuan. Äkki homme? Või kui ma olen ERITI aktiivne, siis äkki täna...

2010-01-07T12:03:00.004+02:00

Trallallaaa. Vaat kes aktiivseks hakkas ja JÄLLE kirjutab :)
Aga tänasest on sellised muljed, et ma parem jagan neid. Ehk siis. Astub Maarja täna hommikul kell 7 kodunt välja ja tunneb et õkõu. Nina jäätub seest ära. See tähendab kammi, kuna -20-ga seda enam ei juhtu. Jõuab siis tallini, vaatab termomeetrit. -30. Vaatab uuesti. Temperatuur endiselt -30. Ohkab alistunult ja läheb loomi söötma. Saate aru, -30 nagu. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati olen sellises temperatuuris viibinud. Mingid väga hägused mälestused varajasest lapsepõlvest on, aga kahtlustan, et ka siis oli külma tegelikult ainult nii -26.
Noh, nagu arvata on, tallis sooja 2 kraadi ja mingist trenni tegemisest ei saa juttugi olla. Ma pole isegi viitsinud vaatama minna, palju maneežis külma, üle -20 on niikuinii. Hobused tuhande tekiga jalutusrattas pool tunnikest ja peale seda tahavad kah tohutult sisse. Ma hakkan vaikselt loobuma oma mõttest John ära pügada, selliste ilmadega seda lisamuret veel vaja. Liiatigi on tal juba hetkel seljas tekk, mis üldiselt pidi tal olema pügatudolemiseks. Aga no sellise külmaga ei jää nagu midagi üle enam....
Positiivne uudis on see, et kuna meie trennitegemisest tundub et ei saa siin midagi välja tulla, tahab Annu Rantana saata Hollandisse Nielsile sõita niikauaks. Kas ma olen õnnelik, kui ma sellest märast lahti saan? Poleks kunagi uskunud, et ma olen nii kahjurõõmus, aga no tõesti. Kui ta 7 päeva nädalas korralikult liigub ja nendest 5 ära väsitatakse, tuleb temast veel hobune. Siin ta ainult vireleb ja läheb lolli energiat täis.
Teine asi, mille koha pealt ma ei tea veel, kas ma olen õnnelik, on see, et kui Rantana nüüd läheb, pean ma ilmselt temaga kaasa minema. Positiivne pool on muidugi saada vaheldust ja näha Nielsi talli. Aga negatiivse poole pealt jääb piinama see, kui altid Annu loomad õnnetustele on ja pealegi mulle väga ei meeldi suvakate transameestega maid jagada. Nad üsna tihti on parajad jobud teatavasti. Ja oma hobusele peab kah jälle leidma liigutaja. Õeh.
Aga noh, seda et tõesti minek on, usun ma alles siis, kui hobune ja mina auto peal oleme.
Issand, mul lähevad varbad isegi meie soojas sadularuumis jäässe.No jess.
Aga eniveis ega tegelikult midagi muud uut väga polegi ja ma lähen nüüd vean parem täku jalutusrattasse.
Adios!

2010-01-05T18:30:00.003+02:00

Ehhh. Mis ma nüüd kirjutan siia siis? Ääämmmm.
Nooo....Eile nt käisin esimest korda Johnil seljas üle 6 nädala või midagi sellist. Kõige jubedam ei olnudki, aga ega esimene kord tavaliselt ju polegi. Õppisin-konspekteerisin bioloogiat - elu tunnused jmt. Esimesed 5 minutit oli ikka VÄGA imelik, siis tuli tunne tagasi ja edasi läks libedalt.
Täna nautisin vabakat ja magasin kui Miia kell 9 üles äratas, et John rautusesse. No mina olin muidugi lootnud, et Immonen võtab ta viimasena aga võta näpust. Noh, egas midagi, riided selga ja minek. Immonen oli endiselt hullult tore ja haris mind jälle kaks tunnikest rautuse alaselt. Lisaks veel selline tore uudis, et selle viimase kabjapaise tõttu võib nüüd suvel nii juhtuda, et tal laguneb see osa kabjast, kus all paise oli, ära. Jeeee. Ta küll lootis, et äkki nii ei juhtu aga no hoiatas ette vähemalt. Jess. Siis Immonene vaeseke unustas seekord ära, et ta tegeleb Juhaniga. Et siis John kaapis jalaga ja Immonen reflektoorselt kopsas talle raspliga. Ei saa nüüd öelda, et oleks löönud, lihtsalt nagu koputas pigem. John muidugi leidis, et teda hakatakse tapma ja tõmbas mõlemad nöörid puruks. Õnneks polnud minu omad :) Noh, ma ei hakanud sellest suuremat numbrit tegema ja sepp kah mitte ja siis rahunes hobune kah maha. Natuke kahtlustav oli, aga muidu mitte midagi hullu. Heh.
Siis otsustasin kohe ratsutama kah minna, kui juba hommikul niikuinii üles peksti. Selleks ajaks, kui kordetamise lõpetasin, ei tundnud ei varbaid ega sõrmi. Ei hakanud isegi vaatama, et palju maneežis külma oli, oleks ainult masendust tekitanud. Täna oli siis hobune-pole-kaua-sadulas-olnud-hakkavad-jamad-pihta-päev. Võeh. Rohelised mehikesed igas maneeži nurgas ja üritas mind ikka alla kah saada. Ega ta, tobuke, ju ei pukita ega tee midagi sellist, ta tõmbab lihtsalt täie laksuga alt ära. Kuna ma olen otsustanud, et seda kommet ma sisse ei lase, maksku mis maksab, sain ta seisma, nina raadios. Aga seisma ta sain. Lisaks otsustasin, et ta PEAB taluma seda, kui mul ka natuke tasakaal ära kaob või jään vähe eest hoidma sellise kammi puhul. Nii et natuke sedapsi läks siis. Muidugi peale seda oli ääretult hea sõita jälle. Ei tea, mis selle hobuse peas küll toimub. Galoppi tegin kah, ehkki ideeliselt veel plaanis polnud. Ja jõudsin ikka ja jälle tagasi selle tõe juurde, et oluline pole mitte silmamõõt, vaid rütm. Täna sain kuidagi nii hea rulluva galopi lattide ajaks, et ma ei pidanud absoluutselt vaatama lati poolegi, et aru saada, kuidas ja kas samm satub. Lihtsalt pidin keskenduma sellele, kuidas pöörde välja sõitsin ja millise rütmiga. Nii hea on vahel avastada, et sellised põhitõed toimivad. Ikka ja jälle. Aga jah, nii maagiliselt head rütmitunnetust pole mul ausalt öeldes ammu olnud. Et siis see oli hea. Hobune oli pärast trenni muidugi jääs sõna otseses mõttes, kuna higi meie temperatuuriga ju jäätub. Ja nüüd ma maadlengi siin sellise küsimusega, et kas pügada ta ära või mitte. Boksis tal külm ei hakka, selle pärast ma ei muretse. Aga koplis nad ju heina ei tohi saada ja kui ta seal seisab oma 5 tundi siis ma ei kujuta ette, kuidas ta talub seda, õrnuke nagu ta juba vihmaga on. Pole teda ju varem pügatud kah, nii et pole aimugi, KUI külmavares ta siis lõppude lõpuks on. Noh, ootan järgmise nädalani ja siis otsustan ilmselt.
Ja tegelikult muud midagi väga polegi, ma nii kohusetundest kirjutan seda teksti siin niikuinii :)
Homme tööle, oh seda rõõmu!
Aga praegu lõpetan ja lähen söödan loomi. Jälle.

2010-01-03T07:56:00.003+02:00

Ohjah. Need külmad võiksid nüüd ausalt ära lõppeda ja lumesadu kah. Ok, lumi veel, aga see külm... Jõuaks asi nii -10...-15 peale, oleks ok. Aga praegu - prrrr....
Kaks viimast päeva on Limewire väga virk olnud, nii et olen igast filme tõmmanud-vaadanud-kustutanud. Leidsin uue lemmikfilmi kah - Pirate Radio a.k.a The Boat That Rocked. Lihtsalt oli naljakas, tekitas hea tuju ja sai kuulda head 60-ndate musa :)
Siin ajavad bossid ja kaastöötajad endiselt üsnagi harja punaseks, aga ma ei viitsi selle teema koha pealt rohkem vinguda. Jumal tänatud, homme ja ülehomme vabakad. 7 päeva jutti võtab ikka läbi ja tahtmise midagi teha ära, eriti kui oled veel 4 päeva pidanud ka õhtul söötma. Ehk siis 13 tundi jutti tallis ilma hetkekski koju istuma saamata on minu jaoks liig.
Kui homme külma vähem, ronin äkki Johnile selga jälle üle pika aja. Ehk siis loodame, et läheb leebemaks see värk meil siin.
Ja tegelikult muud polegi. Adios!

Jani Wickholm - Kaikki Muuttuu:

Elämä liikkuu ei se voi seisahtua
Kaikki muuttuu mutta antaa sen muuttua mä
Tajusin tänään että rakastan sua
Vielä eilen luulin ettei mikään liikuta mua
Jos se muuttuu niin antaa sen muuttua

2010-01-01T11:41:00.004+02:00

Tataddaaaaaa....
Vaat, kes blogi kirjutab :) Kõige naljakam on see, et vahepeal peaks olema nagu tohutult palju juhtunud ja nii. Tegelikult on kah, aga enamust nendest asjadest ei taha ma kas veel või siis üldse mitte siia kirja panna. Nii et peate rahulduma igava tekstiga.
Vaheapeal on olnud jõulud ja uus aasta tulnud. Mina ei hakka tegelema enamikes blogides leiduva "vaatame nüüd tagasi eelmisele aastale"-stiilis postitusega. Mitte et nendes midagi halba oleks, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha. Juhanit olen vaikselt-vaikselt tagasi vormi töötanud, esmaspäeval lähen ilmselt esimest korda üle kuu-ajast pausi selga kah. Siiamaani olen ainult kordetanud. Hämmastavalt hästi hakkab ta toimima ja kusjuures ma nüüd olen iga teise inimese mõistes mingi friik ilmselt, aga ma ei pea oma loomale mitte mingeid abivahendeid külge toppima. Šambooniga töötab ta muidu hästi, aga kuna see hakkab talle kohati "preemiaks" lõdvestumise eest vastu jalgu peksma, siis see pole just kõige toredam ta meelest. Niisiis teeme me šambooniharjutusi ilma šamboonita. Ja mulle väga meeldib, kuna nüüd saab ta mulle kohe märku anda, kui lihased ära väsivad, natuke puhata ja siis edasi töötada. Ta on küll ikka mingi imeline loom, et ainult kiitva hääle peale on nõus midaiganes tegema :) Ühel päeval mõtlesin, et proovin külgratsmeid kah ja need pidasid hobuse peal umbes 3 minutit vastu. Kauem ei suutnud lihtsalt vaadata. Ma nüüd ei ütle, et ma mingi kategooriline vastane olen, aga selle hobuse puhul teevad nad 10 korda rohkem kahju kui kasu. Nii et olen siis natuke friik nüüd. Vähemalt oma loomaga.
Eile tegime kavalette ja võimlemisi, vaeseke väsitati aasta viimasel päeval kah ikka korralikult ära. Noh, see et tal inimene seljas ei käi ei tähenda veel, et tööd ei pea tegema ega pingutama :)
Üldiselt on meil siin asjad läinud ikka sama rada. Paar korda nädalas ikka natuke vihastane ja siis paar korda jälle heldin. Tööd lükatakse kah ikka enda kaelast teistele jne, aga see ju tavapärane värk.
Siis on mul nüüd üsna selge pilt ,et mida vähemalt järgmised 8 kuud mulle toovad. Isegi hea tulemus vist, arvestades kõike. Aga sellest kunagi hiljem.
Ja egas midagi muud vist tõesti pole. Välja arvatud see, et meil on lumeuputus. Tähendab, mulle väga meeldib lumi, aga kus me ta paneme???? Ja muudkui tuleb juurde. Ja no loodetavasti temperatuur jääb nüüd -21 juurde pidama, rohkem nagu tõesti ei taha.

Playlist:
Suzanne Vega - Luka
Elton John - Your Song
Suzanne Vega - Tom`s Diner
Michael Buble - Haven`t Met You Yet
Madonna - This Used To Be My Playground
Troll - Jimmy Dean
Sheryl Crow - If It Makes You Happy
Luke Bryant - Do I

2009-12-18T12:03:00.003+02:00

Ok, Maarja pole viimasel ajal tundnud tahtmist kodunt pärast tööd uuesti välja netti ronida, et blogi kirjutada. Miks? Väljas temperatuur juba paar päeva -25. Maneežis on soe, lausa -18. Ja tallis on saun - PLUSS 3.
Rohkem vist polegi vaja lisada ja niikunii on näpud stabiilselt nii külmunud, et ega poleks võimalikki.
Tervitusi,
Maarja

2009-12-07T20:27:00.003+02:00

Mul ei ole tegelikult täna midagi väga kirjutada, aga no nii järjepidevuse mõttes.... Täna nautisin vaba päeva. 8 ärkasin, helistasin Jaanale, kirjeldasin Juhani olukorda ja sain 21-ks ideaalse vaktsineerimisaja loomadele. Süstisin Juhani ja imbusin koju magama. Ärkasin kell 13, rabelesin 3 tundi ema jõulukingiga ja siis üks näpuvajutus sõna otseses mõttes nullis kogu töö. Egas midagi, homme uuesti :D
Igaljuhul suutsin Jaanalt täna loa Juhanit natuke liigutada välja pressida. Nii et tunnikese imbusin siis maneezis, enamuse ajast lobisesin Molly ja Pinjaga, lasin Juhanil maailma uudistada ja natuke traumeerisin teda kõõlumisharjutustega (ehk siis toetasin ennast ta vastu, ise tooli peal seistes :D). Ja siis selle lubatud paar minutikest ka jalutasime.
Üldiselt meil imbus täna mingi minister koha peal ringi. Oli miski tibi umbes 5 saatjaga. Kuna Juhan, armas nagu ta on, on oma meestehirmust üle saanud, asus ta kohe inimestega suhtlema ja oli väga pettunud, kui suhkru asemel hoopis Armani hõngu tunda oli :D Kõik see värk oli iseenesest üsna naljakas ( no kujutate ette, kuidas nad tähtsate nägudega käisid ringi ja tegid komplimente, mida nad tõsiselt ei mõelnud ja Annu rääkis juttu, mida TEMA tõsiselt ei mõelnud) ja lõppkokkuvõttes hakkasime üleüldsegi Molly ja Pinjaga arutama, et MILLE minister tibi siis lõpuks oli ja keegi ei teadnud. Satu teadis et põllumajandusminister ta EI OLE ja ainuke teadja, Annu, pidi neid ju ringi kärutama. Hehh. Noh, lõppkokkuvõttes võin vähemalt tunnistada, et tegelikult oli ikka hea, et pühapäeval hoogu sattusin ja talli koristasin. Mitte et meil alati on tall kaks korda puhtam kui ükski muu, mida näinud olen, aga no ikkagi oli hea tunne :)
Ja siis imbusin koju ja tegin süüa ja nüüd olen tallis. Juhan sai teise süstingu (ma ikka ei saa aru, kuidas ta saab niiiiiiiii ilusti kannatada kõiki neid ravimisi - MINA isiklikult küll ütleks nii mõndagi juba kogu selle värgi kohta) ja uue ilusa kabjamähise. Ma olen juba nii proff mähisetegija, et ise kah imestan. Või noh, olgem ausad - ma võiksin otsemat teed kuhugi hobuste vetkliinikusse õeks tööle minna... Ja täna juhtus mul ka väike äpardus penkuga, nii et kõik oli täis valget plöga, mis ei näe üldse mitte nii kena välja.... ;)
Aga üldiselt pole tõesti midagi huvitavat, nii et ma nüüd lõpetan. Adios!

The Sunday Drivers - My Plan
Sixpence None The Richer - Kiss Me

2009-12-04T19:16:00.003+02:00

Hmm. Mingi värk selle blogindusega ikka on, et kui jätad mingi aja vahele, siis oi kui raske on alustada. Aga kui oled juba ennast korra käsile võtnud, pole järgmised korrad enam üldse mitte nii rasked.
Mis täna?
Noh, tegelikult oli täitsa hea päev. Hommikul muidugi helistas Jaana ja arvas, et tema ei saa nv-ks küll Juhanit niimoodi jätta, et kindlalt ei tea, mis tal seal kabjas toimub. Oli siis teinud imesid ja kasutanud kõiki oma tutvusi ja saanud meile Teivo kliinikusse aja. Nii ma siis ikka stressasin, et kuidas transpordi saaks jne, aga lõpuks Tiina vedas meid. Tohutud tänud temale. Ja John käitus jälle nii üle ootuste hästi, et ma olen väga uhke ta üle. Kõige rohkem pelgasin ma tegelikult seda laadimist, sest Tiina treiku ei ole mingit suuremat sorti ja üksi kah ja... Suure auto peale ja treikusse, kui teine hobune ees, läheb ta ju ilma probleemideta. Aga võta näpust - praktiliselt esimese laksuga jalutas sisse ja kogu laadimise peale läks mõlemal korral maksimum 3 minutit. Tagasi tulles oli veel täiesti pime ja treikus kah sees tuli ei töötanud ja ikka jalutas sisse vabalt. Ma olen niiiiiiiiiiiii uhke ta üle.
Aga kliinikus siis vaadati ta üle ja ehkki Mari oli kah 110 protsenti vaat et kindel, et asi kabjapaises, tegime ikkagi pildid kah. Mis olid vägaväga ok. Ja isegi paisekolle enam väga pildi peal ära ei paistnud, nii et oleme teel paranemisele. Ja röntgenitädi ei saanud kah ikka üle ega ümber sellest, et kui suur hobune, aga nii sõbralik (natuke jopakas muidugi kah, aga...) ja niiiiiii ilus. Ei mina tea, kus nad hetkel seda Johni ilu nii leiavad, praegu on ta ju veel karvane mõmmi kah, aga noh. Üldiselt olen ma ikka ja endiselt (nagu ka 20 sekundit tagasi) niiiiiiiiii uhke oma hobuse üle. Ja söögiisu tuli mul kah laksuga tagasi. Viimased 3 peäva pole teda eriti olnud. Aga vaevalt saime hobuse auto peale kui tuli tunne, et võiks vähemalt 3 suurt pitsat nahka pista. Heh.
Muud täna väga huvitavat pole, välja arvatud see, et ma täna läksin ikka sarvupidi kokku Anuga. See on siis see vend, kes Juhanile pooganakalt oma menüü välja mõtles ja siis talle andis kuivalt Fiberline`i, mis tuleks tegelikult veega üles paisutada (2 dl-st saab pool ämbrit). Aga mis ma oskan öelda - vähemalt seedimine on mu hobusel küll (ptüiptüiptüi) tugevamate killast. Tegelikult lausa ime, et ta tiire ei saanud. No igal juhul ei kuulunud see inimene niikuinii enam just mu lemmikute hulka ja kui ta täna minuga veel bitsitseskah takkapihta, ütles mul närv üles ja ma siis bitsitsesin vastu. Appi, kui hea oli. Ja siis ta vaeseke oli nii solvunud, sest ei Molly, Annu ega Miia üldse ei võtnud ta pahatujulisusest osa ja siis läks ta täitsa hulluks kätte ära. No jumal tänatud, et ta nüüd veel ainult 2 päeva tööl on. Huhh. Kreisihauss, ausõna.
Aga muud ei olegi hetkel. Ma nüüd ei hakka siin liiga usinaks kah, nii et tänaseks on kõik.
Adios!
PS! Ja mul on niiiiiiiiiiiii tore ja armas ja andekas ja nunnu hobune :)

2009-12-03T17:41:00.003+02:00

No hei. Ma olin tõepoolest nüüd sunnitud ennast käsile võtma ja midagi siia üles kirjutama, ehkki ma tegelikult üldse ei viitsinud. Aga mis siis on viimasel ajal ka juhtunud?
No jõudsin ma alles puhkuselt tagasi, kui muidugi tall nägi välja nagu hullumaja ja hobused olid veel hullemad. Ja muidugi oli meil kohe järgmine nädal minek Nielsi treeningule Siuntiosse. Nii et nii ma siis pügasin hobuseid ja tegin lakkasid nagu sõge. Peaaegu sain valmis, täkku ma niikuinii ei viitsi veel pügada ja Santtu on nii hull, et teda tegin oma võimaluste piirides. Kusjuures Santtu pügamine oli ikka kahekordselt eksootiline- ehk siis Santtu on pügades tõesti nii kreisi, et andes talle sellise rahustilaksu, mida tavaliselt kasutame õmblemiseks, on võimalik pool tundi täpselt pügada. Tegelikult ta magab veel, aga vot pügada ei lase. Lisaks meil läks sel ajal kui hobune parasjagu narksi alla sai, elekter ära. Ehk siis sain pügada üsna tapjat hobust pilkases pimeduses. Vot sellist asja tegin küll esimest korda elus. Aga arvestades seda, et põhimõtteliselt tegin kõike ainult tunnetuse abil, sai tulemus minu meelest üsnagi hea. Neljapäevast pühapäevani imbusime siis Siuntios, kus oli, nagu juba traditsiooniks saanud, üsna väsitav aga muidu mitte midagi hullu. Ja esmasp-teisip ma taastusin oma vabade päevade abil. Kusjuures teisipäeval käisin poes ja enda meelest ei ostnud nii palju süüa, aga kui kodus asjad kotist välja ladusin, avastasin, et selle laariga elan vist kolm nädalat peaaegu :) Noh, hästi läks.
John on hetkel jälle rivist väljas, tagumine jalg totaalselt pakk, alates kabjapiirdest ja lõpetades reieosaga. Jaana on peaaegu kindel, et tegemist peaks ikkagi olema kabjapaisega. Vaeseke jälle kratsis kukalt ja no mitte ei teadnud, mida arvata. Aga konsulteeris siis kõigi maailma vetarstitega ja jõudsid järeldusele, et peaks ikka olema paise. Igaks juhuks pani meile ka kinni koha Hyvinkääl, et kui väga hulluks läheb asi, aga nüüd viimaseid uudiseid analüüsides oleme ikka paremuse suunas minemas. Eriti tore on see, et nüüd saab 2 korda päevas jälle penkut süstida. Ja kui hetkel on John VÄGA lihtne süstida, siis ma võin ainult arvata, mida ta nõeltest pärast kolme päeva torkimist hakkab arvama. Ohjah, eks loodame parimat. Peaasi et hobune terveks saaks.
Aga kisub nüüd sinnapoole, et talveperioodil peab Juhanile kindlasti plaadid all toppima. Tulevad need rauad kiiremini ja kergemini ära või ei, pigem lahtine raud kui selline jama iga paari nädala tagant.
Aga hetkel ma ei jaksa midagi väga kirjutada, kuna olen seitsmest hommikul tallis ja kuidagi haaras mind mingi koristusbuum, nii et ma pole koju sööma jõudnud ja kolme piparkoogiga on natuke raske elada nii. Nii et ma lähen ja teen kapsahautist ja panen oma küünlad põlema, et jõulufiiling vaikselt hakkaks ligi hiilima ja siis vaatan Sõrmuste Isandat edasi (tegin omale jõulukingi ja ostsin kõik kolm osa) :D
PS! Ja entide osa ei suutnud ma endiselt ilma naerma hakkamata vaadata (seda ma tean.... See on....PUU!)

Adios!

Ahjaa:
Alanis Morrisette - You Oughta Know
DB Boulevard - Point Of View
Desireless - Voyage Voyage
Foo Fighters - Resolve
Vonda Shepard - Walk Away Renee
Snow Patrol - Just Say Yes

2009-12-03T11:18:00.002+02:00

Ma luban, et täna õhtul kirjutan kas ühe või isegi kaks põhjalikku sissekannet.
Ausalt!

2009-11-24T16:33:00.001+02:00

Tohututohututohutu palju tegemist. Esmaspäeval kirjutan kõigest.

Tervitused Floridast

2009-11-08T20:51:00.005+02:00

Hetkel ei ole mul väga viitsimist kirjutada ja niikuinii ei ole ma just kõige parem reisiblogi kirjutaja. Seega lühidalt siis niipalju, et oleme ilusti-kenasti kohal ja ajavahega oleme kah juba täiesti ära harjunud. Sooja on kusagil 26 kanti ja mõõõõõõõõõõõõõõõõõõõnus on. Ja üldiselt ongi selline tunne, nagu oleks kusagile ollivuudi filmi sattunud. Asjad ongi sellised ja inimesed ongi sellised ja... Kaks mõtlema panevat fakti:
1. Ülekaalulistele on wal-martis elektroonilsed kärud, et nad jumala eest ei peaks kõndima või käru lükkama.
2. Iga 2 kilomeetri tagant võib siin (ja ma ei liialda) leida kiriku. Halleluuja!
Aga nüüd ma lähen tagasi soojuse juurde. Head lund teile :D

We weren`t born to follow...

2009-11-01T17:20:00.007+02:00

This one goes out to the man who minds the miracles
This one goes out to the ones in need
This one goes out to the sinner and the cynical
This ain't about no apology
This road was paved by the hopeless and the hungry
This road was paved by the winds of change
Walking beside the guilty and the innocent
How will you raise your hand when they call your name?

Yea, Yea, Yea,
We Weren’t born to follow
Come on and get up off your knees
When life is a bitter pill to swallow
You gotta hold on to what you believe
Believe that the sun will shine tomorrow
And that your saints and sinners bleed
We weren’t born to follow
You gotta stand up for what you believe
Let me hear you say
Yea, Yea, Yea

Need eelpool olevad lyricsid käivad kokku BonJovi lauluga We Weren`t Born To Follow muuseas.
Üldiselt olen juba mitu päeva maadelnud küsimusega, et kas kirjutada blogi või mitte. Aga täna tõi Annu mulle mu kiivri tagasi oma autost, kuhu see erinevate sündmuste käigus oli sattunud. Heitsin sellele ühe pilgu ja tundsin, et pean kirjutama. Kust ma alustan? Eks vast nädalatagusest pühapäevasest päevast, mis mitte millegagi ei andnud märku järgnevast. Annu tundis ennast endiselt haiglasena ja nii oli plaan, et Rantana ja Rablo puhkavad ja kuna metsas ikka väga lögane, peaks Candy, Teddy ja Santtuga tegema maastikuringi. Esialgse plaaniga oleks pidanud tulema Noora ja Saara mõlemad ja loomulikult oleksin mina siis võtnud Teddy ja Saara Candy. Tänan Jumalat suurte ja väikeste imede eest- mingil põhjusel Saara maastikule tulla ei saanud ja nii tegin Teddy ära enne ja seejärel suundusime väiksele Vahanda-häkile Nooraga.
Kaugele me ei jõudnud. Jõudsime esimese mäeni, kus Candy... Ma ei suuda siiamaani leida juhtunule mingit põhjendust. Ühel hetkel kõnnid sa pika ratsmega rahulikult sammu, nagu ma olen...olin selle hobusega teinud vast 1000 korda varem. Mitte ühtegi autot, koera, häält. MITTE MIDAGI. Ja järgmisel hetkel oli hobune mu all tikksirgelt püsti, avastas, et on mäe peal ja kaotas tasakaalu. Järgmise asjana tundsin vaid seda, et kukume ja nägin justkui läbi udu 700 kilo pruuni massi mulle otsa kukkumas. Ausalt öeldes arvan hetkel, et Candy aeg siin maailmas sai lihtsalt otsa ja minu oma mitte. Ei leidu vast mingit muud põhjenudust, miks hobune silmapilkselt surma sai ja sellega arvatavasti minu elu päästis. Oleks ta rabelema hakanud, ei kirjutaks ma seda juttu ilmselt siin, sest mina ei olnud hobuse alt kusagile minemas.
Et rääkida pikka juttu lühikeseks, järgnes mu senise elu kõige jubedamad pool tundi. Ja kui veider on see, kuidas me kunagi oma heategijaid ei suuda õigel ajal tänada ja pärast neid enam ei leia. Naist, kes möödunud taksost välja tuli ja Candy sõna otseses mõttes mu jala pealt ära tõstis, pole me siiamaani suutnud üles leida. Kõigele sellele järgnes muidugi retk traumapunkti, arstid ja muud taoline, mis pole praegu enam üldsegi oluline. Oluline on kohe kindlasti Molly ja Pinja abi, kes mind ligi 2 päeva turgutasid, ravisid ja üldse olid uskumatult head. Ja teine oluline asi on see, et peale shoki ja ülekeremuljumiste, väänamiste ja põrutuste pole mul häda midagi.
Aga tegelikult tüürin ma oma jutuga siiani, et täna sain siis Annu käest oma kiivri kätte ja ütlen ausalt, et enam mitte kuangi ei mõista ma inimesi, kes ilma kiivrita ratsutavad ja eriti just noori inimesi. Ja enam kunagi ei taha ma kuulda lolle põhjendusi a`la "ma ainult jalutan". Meie ka jalutasime. Nii nagu me olime teinud eelnevalt tuhandeid kordi. Ei olnud mitte mingit märki või põhjendust juhtunule. Aga hobused ON ettearvamatud ja sellega PEAB arvestama.
Noh, nii palju siis vast moraali lugemisest.
Kergema noodi peal lähen täna pärast juhtunut esimest korda hobuse selga. Pätka koolisõudutrenn ju ootab ja no eks vaatame, et kuidas mu erinevad ihuliikmed seda taluvad.
Ja teisipäeval asun ma kaheks ja pooleks nädalaks puhkusele, Florida ootab. Nii et seda, kas, kus ja millal leian aega järgmist korda kirjutada, ma öelda ei oska.
Aga igal juhul olge tublid, hoolige üksteisest ja toppige see kiiver pähe, jumala eest! Ma arvan, et me kõik tahame veel pikka aega üksteise blogisid lugeda :)

Bon Jovi - We Weren`t Born To Follow
U2 - Numb

Ps. Ja see postitus läheb (ehkki ma üldiselt ei talu ja mulle ei meeldi sellised asjad) teele pühendusega Candyle. Aitäh, sa suure südamega hobune! Oled oma igavesed rohumaad auga välja teeninud.

Kaskadöör

2009-10-24T18:54:00.002+03:00

Tänane päev oleks olnud väga tore kui nüüd välja arvata see, et Annu rikkus mu päeva ära sellega, et ma sain sõnumi mille sisuks oli, et Rablo ja Rantana maastikule. Noh, ma olen harjunud olema meil esimene katsejänes, nii et täku teema mind ei üllatunud. Üldiselt käitus ta väga viisakalt ja oli üldse hullult nummi. Nii et äkki Annu nüüd julgeb teine kord isegi minna. Rantana aga oli täpselt sama muna nagu alati - "ma ei taha sinna minna ja kui ma hoopis SINNA pean minema, siis ma ei lähe ja tõusen selle asemel hoopis püsti või kõnnin tagurpidi". Alleaaa. See hobune TÕESTI ei ole minu jaoks. Väkk. Ma saan aru, kui võistlushobused on tähtsust täis ja siis ma tõepoolest ka lubaksin neile mingeid erandeid, aga 8-aastane märakrõhvik, kes näeb kole välja, on ebameeldiva iseloomuga ja kelle ainsaks positiivseks omaduseks on nii suure hobuse kohta tugev tagumine ots, minu meelest selliseid kapriise veel omama ei peaks. Võeh. No lõppkokkuvõttes jäime ikka mõlemad elusaks ja terveks ja loodetavasti tuleb järgmine selline nõmedus alles nädala pärast uuesti üle elada.
Aga täkk on hullult nunnu ja meeldib mulle ikka enam ja enam :) Mis siis et ta mägedes suht suri ja seisis mäe otsas sellise näoga, et "MIDA? Nalja teete, et ma siit ALLA pean kõndima või???". Vaeseke sai kultuurishoki :)
Ja Sinna käis täan Juhanit ratsutamas. Ei olnud hull, aga midagi vaimustavat kah mitte. Ühesõnaga, küll elavad selle kaks ja poole nädalat üle kuidagi. Peaasi, et hobune liigub.
Ja muud tegelikult pole väga midagi. Täna jälle 12 h tallis. Jesss!
Nüüd ma põrutan koju sööma igastahes ja siis hiljem imbun Bondi vaatama :)
Adios!

Ahjaa, playlist:

Foo Fighters - Resolve
Joshua Radin - What If You
Thunderstorm - Almighty
Three Days Grace - Break
Alanis Morrisette - You Oughta Know
Creed - My Sacrifice
Placebo - Ashtray Heart
Candi Station - Young Hearts Run Free

Kommunikatsiooniprobleemidest...

2009-10-23T18:59:00.004+03:00

Täna hommikul leidis aset ääretult huvitav ja minu jaoks ka närvesööv vestlus minu ja Annu vahel. Aga no samas tänane päev EI OLNUD minu jaoks niikuinii. Lisaks sellele hommikusele idiootsusele suutsin veel juukseidpidi totaalselt Rantana teki külge kinni jääda ja täkule libiseva nii sõlmes peale panna kui panna annab. Ise ka imestasin. Noh, vahest juhtub. Aga järgnev vestlus leidis siis aset kell 9 hommikul, kui Maarjal kõige kiirem aeg üldse ja iga häirimine tähendab laksuga graafikust nii 10 minutit maha jäämist. Selgituseks veel nii palju, et meil lähevad loomad alati jalusturattast edasi koplisse, ehk siis rattas topime tekid peale, see kes esimesena ukse juurdesatub, esimesena koplisse saab. Iga juhul siis selline olukord:
Maarja on jalutusrattas, üritab Teddyle koplitekki peale toppida kui järsku telefon heliseb.
Maarja: Hello
Annu: No hello
Maarja: ..... jeeees?
Annu: Ah, yes, I just wanted to know if Rantana is in the stable.
Maarja: No, she is in the walker at the moment and in 5 minutes I will take her to the stable for the magnetic treatment.
Annu: Ahhaaaa. So Rantana is in the walker?
Maarja (aina kärsitumaks muutudes): yeees
Annu: But the door to the walker is open
Maarja: Yes, that`s because I am in the walker with the horses
Annu: And Rantana is in the walker?
Maarja: YES
Annu: But the door is open.
Maarja: Yes, that`s because I am INSIDE WITH THE HORSES
Annu: And Rantana is in the walker?
Maarja: YES
Annu: But the door is open
Maarja (ei suuda oma kõrvu uskuda ja ärritub juba VÄGA, kuna graafik on 15 minutiga metsas): ....YES
Annu: And Rantana is in the walker? In the walking machine you mean? Walking?
Maarja (kuuleb Annu häält karuselli kõrvalt): YES
Annu (saabub karuselli uksele): Aaaaah, so Rantana is in the walker!!!
Maarja (on täiesti sõnatu, haarab Teddy, kellele on lõpuks tekk selga maadeldud, ja liigub koplite poole ja ütleb omaette): Well, THAT was difficult...
Annu: Sorry, what did you say?
Maarja põgeneb sündmuskohalt ja ei tea, kas nutta või naerda...
Noh, ilmselt võib ka veel raskemini minna...

Muidu väga midagi huvitavat pole olnud. Juhaniga on kah hetkel kommunikatsiooniprobleemid. Vend on paremale niiii tasakaalustamata kui veel võib olla. Nii et hetkel pole ma midagi muud teinud kui sõidan voldi peal ja üritan vähemalt neli poolpeatust ühe ringi pealt mahutada, peale poolpeatust kohe edasi ja siis jälle poolpeatus ja... Tegelikult natuke on aidanud, täna tuli isegi 4 tasakaalus sammu järjest ja sääre peale muutus kah juba tundlikumaks. Aga no ikkagi. Tahaks... teha midagi muud ka vahel. Aga palju tahad, vähe saad. Oma probleem, kui hobune pole säärest läbi sõidetud, nüüd kannatan :)

No, it's not the heathen in me - It's just that I've been bleeding lately. Internally...

2009-10-21T16:20:00.004+03:00

Nii. Aeg on siis kirjutada jälle midagi. Pühapäeval koolisõitsin siis Pätka tunnis jälle ja loom oli imeliselt hea. Esiteks esimest korda elus sain ma päris põhjalikult aru, kuidas peaks sääre eest astumine välimiste mõjutusvahendite abil toimima. Võttis aega kõva 10 minutit, aga siis lambike süttis ja peale seda mitte kordagi ei olnud probleemi. Isegi kui kiirustama hakkas, sain välimise ratsme poolpeatusega asja parandatud ja puha. Imeline, ausalt. Ja siis ma veel niisama arutasin Juhanit Pätkaga ja siis tuli üllatav uudis. Meie Annuga kui takistussõitjad pole Johni allüüridele mingit erilist tähelepanu pööranud, kuna probleeme on ju lihtsalt nii palju. Ja eile tuli sisi Pätka käest pomm, et Johnil on "haiglaselt hea samm". Mis teeb mind muidugi väga õnnelikuks, kuna just sammu ju tööga paremaks vaat et üldse ei tee. Ja kui koolisõidukohtunik ikka midagi sellist ütleb, siis ei jää muud üle, kui uskuda.
Emaspäeval oli hobune jälle üliraske, et tegelenud millegi muuga kui sellega, et ta vasakut ratset aktsepteerima hakkas. Läks pool tunnikest aega ja tema poolt said läbi proovitud kõik kõrvale hiilimise variandid - pukitasime, tõusime püsti, läksime tagurpidi, siis tõmbasime galopis alt ära jnejne. Aga mina ei andnud alla ja ennäe imet, poole tunni pärast sain vasakut ratset kasutada ja ei juhtunudki midagi. Ja lõpptulemusena sain ta vasakule galopis nii sirgeks, nagu siiamaani on juhtunud vaid korra. Ise ehmatasin kah ära, kui peeglisse vaatasin :)
Esmaspäeval vabapäevatsesin ja imblesin iga pool ringi ja suhtlesin inimestega. Mirelle ja Pomo on nimelt Hollandist siin ja nad on kah hullult toredad. Parim on see, et kui enne laenasid mu dušši ainult Pinja ja Molly, siis nüüd käib päevas minu juures duši all 5 inimest :) Inimesi aina voorib sisse-välja minu juurest :D Aga kuna ma olen harukordselt hea inimene ja pealegi tean, mis tunne on ilma dušita elada, siis mind see olukord absoluutselt ei häiri.
Eile käisin Robbie Electric Prom`si vaatamas siis kinos (tundub, et uus album saab olema TÕSISELT hea, nii palju kui ma vähemalt neid uusi lugusid nüüd kuulsin. Ja muidugi nonstop ka Youtube`st kordan...) ja lisaks oli mul üleüldiselt elu teisipäeval. Hämmastav.
Ja Soome taksojuhid on VÄGA teistsugused, kui enamus Eesti omasid , tundub mulle. Ja lisaks on nad kõik veel vabad ja vallalised kah. No või siis mina satun selliste otsa. Igal juhul 10 eurot allahindlust ja taksojuhist sõbrad kuluvad alati marjaks ära :D
Ja täna on olnud üsna normaalne päev, minul ainult kummitavad uued Robbie laulud, ei saa üle ega ümber sellest. Ja muud vist hetkel polegi huvitavat.
Ahjaa, kes tunneb huvi siis tsekkige Youtube`st:
Robbie Williams - Blasphemy
Robbie Williams - Starstruck
Robbie Williams - You Know Me
Adios!

Paanika...

2009-10-17T20:36:00.002+03:00

...valitseb Maarja kortermajas. Ehk siis vot selline asi juhtub, kui tallis elada. Ehk siis ma TÄNA avastasin, et Robbie Electric Proms`i otseülekannet saab ka Tampere kinos näha. Ja nüüd muidugi enam bronnida ei saa ja peaks netist välja ostma juba. Ja otse loomulikult mul ei ole ju Soome pangakaarti ja Annu on ära ja Pinja häirimiseks on liiga hilja ja... Appi!!!!!! Kui ma sinna ei saa, siis ma ei andesta endale ikka päris kaua aega seda asja. Ja muidugi asja teeb veel eriti lahedaks see, et ma ei tea, kuidas ma tagasi KOJU saan. Ei raatsiks nagu hästi takso peale 30 euri laiaks lüüa. Aga samas kui maHarri juurde ka krähsiksin, see ei aitaks, kuna ta tuleb ju alles kella poole üheksa paiku tööle. Üks rist ja viletsus küll, no ma ütlen. Eestis oleks nii lihtne, mul oleks juba sada aastat tagasi pilet olemas ja takso oleks odavam ja tegelikult ma oleksin võimeline koju KÕNDIMA Plazast, kui vaja. Seda ennegi tehtud :D
Apppppiiii. Ma olen nüüd nii erutatud siin, et ehkki täna ma enam midagi teha niikuinii asja suhtes ei saa, on ikkagist kamm. (Hmmm, see tuli küll kõigi värdjaslausete ema siia just :D Hea kui ma ise aru saan, mida ma mõtlesin...)
Üldiselt veel nii palju, et 2/5 loomade lakkadest tuunitud ja jäin 110% tulemusega rahule. Ja täkk ilmselt on väga kamm pügada, kuna täna juba trimmeri peale tegi selliseid trikke, et ma vist pean vanaaegsete meetoditega kõrvu ja muud tuunima. Allleaaaa...
Ja nüüd ma lähen ja söön ja paanitsen edasi :D

Kohusetundlikult...

2009-10-16T16:04:00.003+03:00

...ma nüüd kirjutan siia midagi, mis siis et huvitavat küll juhtunud pole. Täna oli räige padukailm väljas, aga tänu sellele imbus Annu ratsutama kell 8:30 (Ok, ta jäi küll 35 minutit hiljaks, aga põhimõte on see, mis loeb...) ja kella 12.30-ks olid kõik viis looma KORRALIKULT liigutatud. Oleks vaid selliseid päevi rohkem. Annu tõmbas nüüd siis Helsingisse uttu ja ma sain rahulikult ja omas tempos talli lõpetada. Määdsik, kõik päevad võiksid sellised olla.
Homme loomad vabapäevatsevad, nii et jälle on tore ja ma saan rahus loomi tuunida. Ja pühapäeval on kah veel Annuvaba elu, aga ta hangib mulle kellegi appi loomi liigutama ja siis äkki on pühapäev kah tore päev. Ja esmasp-teisip on vabad ja kolmapäeval pakin juba asju ja neljapäev-pühapäev oleme Siuntios ja siis on JÄLLE vabad päevad. No lihtsalt määdsikum ei saa elu hetkel tunduda. No ainuke asi on muidugi see, et kui Nielsi laagrisse peaksime me hetkel suutma isegi 4 looma kaasa võtta, siis paljud neist ka tervetena püsivad lõppkokkuvõttes eksole. Aga no eks vaatame.
Täkk on muutunud nii rahulikuks, et kui vahepealne näksamine ja jõuramine ära jätta, võiks arvata, et tegu ruunaga. Tegelikult on MINU meelest asi juba natuke kahtlane, vahepeal tõesti käib mõte peast läbi, et kas meil on mingi dopingulaine äkki toimunud. Aga no ok, ma siin niisama mõtlen omaette eksole.
John on korras nagu Norras ja lonkest pole haisugi. No mina ei tea, mida imet tal vahepeal viga oli. Praegu on igaljuhul (nagu tema puhul alati) energiat ülearu ja mõistust vähevõitu :)
Ja tõesti mul hetkel pole mitte kui midagi huvitavat rääkida, nii et adios!

hahahaaa

2009-10-15T11:07:00.002+03:00

Istub Maarja hetkel Tlu kodukal ja vaatab, et mida imet - Tallinna Ülikoolis saab günekoloogiat õppida???? Aga tegelikult ei oska Maarja enam eesti keeles lugeda lihtsalt - tegemist oli ju GEOÖKOLOOGIAGA :D

FEIL :)

Heippadei!

2009-10-14T13:44:00.002+03:00

No kuna meil nüüd vähemalt tallis on internet, siis ei leia ma enam mingit põhjust, miks peaksin blogi MITTE kirjutama ja nüüd ma siin Annut oodates seda ka teen. Laupäeval oli järjekordselt ränk päev, töötasin ilma kordagi istumata ja söömata kella 7-19.30-ni. Lõpuks hakkas natuke juba imelik tunne tekkima (loe: pilt tasku minema) ja silmad vägisi kinni vajuma. Aga no siis kell 20 sain lõunat sööma. See viskas mul muidugi ka piisavalt kopa ette ja niisiis pühapäeval olin väga väsinud ja ärritunud. Ja muidugi täpselt sel hetkel, kui ma olin veendunud, et asjad on väga käest ära ja nüüd ma olen vihane, tuli Annu ja kinkis mulle nädalavahetuse eest tänutäheks poolsaapad. No ei lasta mul siin väga kaua tujutu olla, mis teha.
Üldiselt on mul siiski suhteliselt suur masendus - sügis ja külm ja kõik muu võtab oma osa. Eile istusin lihtsalt 20 minutit duši all ja nutsin. Selle pärast, et kõik on nii lootusetu ja ma ei tea mida ma tahan jnejne. Aitas. Kogemata uputasin küll pool oma garderoobi linoleumpõrandat ära, aga ikkagist - kergem hakkas :) Mina olen täiesti veendunud, et vahest on hea lihtsalt nutta. Pärast on pea selgem ja puha.
Nii palju, kui vähegi võimalik olen enda jaoks nüüd asju selgeks kah mõelnud. Päris kõike ma siin kirja kah ei hakka panema, aga veebruari lõpus tulen Eestimaale nii pooleks aastaks, puhkan närve ja teen edasised plaanid. Seda, kas tulen hobusega või hobuseta, näitab aeg. Mais seisab kindlasti ees ka bioloogia riigieksam, kui tunnen valmisolekut, siis ei välista ka ajalugu. Üldiselt tunnen, et selle koha pealt hakkavad plaanid juba NATUKENE isegi kokku mängima ja tekib väike ettekujutus, et mis ja kus.
Ja üldiselt ajab mind endiselt väga närvi, et kogu meie maailm seisab raha taga. Kõik minu "hiiglaslikud" mured saaksid lahendatud, kui leiaksin kusagilt nii 1000 eurot. Lahe.
Mis siis veel?Täkk on järjest rahulikum, nii et temaga on elu hetkel küll lust ja lillepidu.
Johniga katsetasin eile külje pealt pandud libisevat ja ehkki ma üldjoontes olen kategooriliselt seda meelt, et minu kätte libisevat anda ei tohi, pean tunnistama, et oli abi. Sain väga hästi kätte tunde, KUIDAS see hobune peaks mul ikka sirge ja otse olema ja kuidas täpselt ratsmetega/säärtega ma talle seinad teha saan. Noh, loodame et nii saja aasta pärast on mul lihtsalt natuke kõver hobune banaani asemel. Ohjah.
Ja tegelikult mulle midagi muud asjalikku hetkel pähe ei torkagi paraku. Eks kirjutan jälle, kui juhuslikult torkama peaks.
Adios!

Poets Of The Fall - Carnival Of Lust

Guess Who`s Back In Business?

2009-10-10T21:10:00.000+03:00

9.10.09
Halleluuja, nüüd ta on siis juhtunud see suur hetk ja Maarja on vaevunud blogi kirjutama. Just-just, ma ei ole vahepeal haiglas istunud või hullumajas või midagi. Ei, mul lihtsalt ei ole internetti. Ja sellisel juhul on teatavasti palju kergem hoopistükkis mitte kirjutada. Aga nüüd ma otsustasin, et kuna kogu see nali on järjekordselt kestnud üle 3 kuu juba, siis hakkan jälle värgendust kodus valmis trükkima ja siis aegajalt lihtsalt trügin ennast Annu juurde ja riputan selle oma järjejutu üles.
Ja nüüd vist on viimane aeg hakata kõike vahepeal juhtunut kirja panema. Seda iseenesest aga on nii palju, et ei tea, kust alustada või lõpetada. Eks ma siin hakkan asju kirja panema, nii nagu nad meelde tulevad ja kui millestki olen mõnes varasemas postituses juba rääkinud, siis just bear with me, please.
Üldiselt on meil elu siin veerenud üsna samamoodi, midagi erilist nüüd väga pole. Linda ja Anna jõudsid täiesti elusalt ja tervelt Inglismaale, mis on ikka omamoodi ime küll. Annu siin vahelduva eduga otsib ja ei otsi oma talli töötajat, hetkel aga rabelen ma üksi. Mis ei ole hetkel enam üldse tore, sest kui enne oli mul 5 hobust, siis nüüd on seitse. Mis tähendab, et oma hobusega kella 15 ajal sõitma jõudmine on üsna võimatu ja isegi kui jõuan,venib tööpäev nii kella 7-19-ni, pluss on veel korralik stress kah. Näiteks sellest, et jõuaksin tööaja sees hobuseid pügada või tuunida, võin ainult unistada. Selleks on ju vabad päevad :) Nii et lähemal ajal seisab mul ees korralik palgaläbirääkimine Annuga, sest praeguse raha eest ma pole nõus tegema iga päev 12-tunniseid tööpäevi. Positiivne on see, et nüüd on kätte jõudnud hobuste pügamise aeg ja see on üks asi, mida mulle väga meeldib teha. Eile tuli Molly juhuslikult talli, kui Teddyt tegin ja ta esimene lause oli, et "LOOOORD, you`re precise". Ja järgmine lause oli, et kui ma teiste inimeste loomi tasuta teen, olen ma loll. Et Soomes võiksin nii 50 eurot vabalt küsida oma töö eest. See oli väga meeldiv kompliment ja kui endal masin oleks, siis tegelikult poleks mul sellise kõrvalteenistuse vastu absoluutselt mitte midagi, pigem vastupidi.
Siis õppisin ma pühapäeval vereproovi võtma hobuselt. Selle koha pealt pean tunnistama, et oli oluliselt kergem kui ma arvasin. Ja kuna John mind suht usaldab kah, siis hobune vaat et ei pannud tähelegi, et tal nõel veenis oli. Sellega siis üks oluline oskus jälle juures. Eile sain vastused kah (Noora kaudu sain tasuta analüüsi) ja Johnil asjad täitsa kombes. Na ja Cl kah nüüd normaalsel tasemel. Leukarid olid tiba seal alapiiri peal, aga Jaana arvas, et see siiski täiesti mittemurelikukstegev veel. Nii palju siis sellest.

Vahepeal on Annu endale veel uue looma ostnud. 10-aastane hullult nunnu hall (aga mitte ilus hall) täkk. Või noh, ta on hullult nunnu siis, kui ta ennast parasjagu täkuna ei tunne. Aga kuna ta elab hetkel 4 märaga koos meie pisikeses tallis, on ta suhteliselt 24/7 valmis ja niisiis hetkel on asi tiba ebameeldiv. Aga vaikselt hakkab ta maha rahunema ja raudselt minu lemmik loom siin. Järjekordselt veendusin, et ma EI OLE märainimene. Täkud ja ruunad on enam kui ok, aga märadega lihtsalt ei ole mitte mingit klikki. Või noh, vähemalt siinsete märadega. Pean tunnistama, et Muti ja Sämm ja Nasu on suht erandid olnud. Või siis äkki Eestis on lihtsalt normaalsemad märad? No midaiganes.
Muidugi täku saabumise lugu andis kinnituse, et meil siin lihtsalt ON mingi needus. Seekord ei jõudnud hobune isegi mitte kohale, enne kui ta juba vigaseks jäi. Nimelt hobuseauto pidi tulles järsult pidurdama ja otse loomulikult ainus hobune, kes kukkus ja seinte alla kinni jäi, oli meie oma. Niisiis on tal puusakondi peal päris korralik haav (ja mine sa tea, võib-olla ka midagi tõsisemat) ja kõige krooniks veel ka reisipalavik. Nii me siis saimegi kohe esimesel õhtul arsti kohale kutsuda ja Metacami ja Oriprimi hobusele sisse sööta ja muidugi ka penitsiliini süstida, mida ma vihkan, kuna see on niiiii paks. Yay ühesõnaga.
Aga mis veel?

Ma olen veendunud, et mingi kamm on lahti ka Johniga, kuna tõesti mitte ainumast korda pole ma saanud kodus külas käia, ilma et John sel ajal haigeks ei jääks. Nagu tõesti, mitte ainsatki. Nii et käisin mina siis nüüd kodus külas neli päeva (oli vägaväga tore muuseas) ja tulen tagasi, hobune lombakas. Ja kutsusime siis täna Jaana kohale ja loomulikult kratsib arst ainult kukalt. Ei ole jalad soojad, paistes, kõõlused ok, kabjad ok.... Aga hobune? Lonkab... Noh, Jaana arvas, et lihasejama aga ma ikka konsulteerisin (või noh, pigem nemad tulid mind konsulteerima) Molly ja Pinjaga kah. Ja järgmine päev? Hobune 50% parem. Pinjal on määdsikhänds, tuleb sellest asjast järeldada :)
Täna käisin seljas kah ja oli hoopis teine tera kui eelmine nädal. Nii et äkki ta tõesti siis astus maastikul mõne terava kivi peale või midagi sellest. Eks aeg annab arutust.

Üritan veel lühidalt siin meelde tuletada, et mida on toimunud. Laupäeval käisime Mollyga sellises kohas söömas nagu American Diner, olid tõesti hiiglaslikud portsud aga suht hea oli kah. Nii et täis kõhuga veeresime koju ja selle koha nime jätame meelde. Lisaks on minu uus (ja kunagi ilus) telefon nüüd lõplikult katki. Asi algas sellega, et ma sain teha KÕIKE peale telefoniga rääkimise. Loogiline noh. Päev läbi siis suhtlesin ainult sõnumite abil, aga siis läks asi tüütuks ja võtsin kasutusele oma vana telefoni (saatuseiroonia, et lõpuks jõuad alati tagasi oma vana ja "katkise" telefonini). Ja nüüd, kus üritasin oma Eesti numbri selle musta ahvi sisse toppida, ta enam sim-kaarti kah ei tunnista. Sellest paar negatiivset asja:
a) Mul ei ole enam fotokat
b) Mul ei ole enam mp3 mängijat, mis tähendab, et maastikul on niiiiiiiiiiiii igav
c) Mu eesti numbrilt mind enam kätte ei saa kahjuks.

Siis Candy käis nüüd Vermos hambaarasti juures ja otse loomulikult on see hammaste jama läinud nii kaugele, et Soomes nad enam midagi teha ei saa. Ja ütleme nii, et paljas pildi tegemine, et nad teaksid, mitu hammast peab ära opereerima, maksab 6000 eurot. Pluss transport Rootsi ja operatsioon ja... Hästi läheb igaljuhul. Huhh.

Ja täna käisin veel Tamperes aukonsuli juures oma uuel passil järgi. Ma olen nüüd kah laheda ja kiibistatud passi uhke omanik.

Aga nüüd ma hetkel tõesti ei jaksa rohkem midagi kirjutada kui et siit tuleb viimase aja playlist:

Jose Gonzalez - Heartbeats
Metallica - St Anger
Muse - Uprising
Bon Jovi - Everyday
Kelly Clarkson - Breakaway
Robbie Williams - Bodies
Nickelback - Burn It To The Ground
Skid Row - Monkey Business
Paloma Faith - Stone Cold Sober
Amy McDonald - This Is The Life
Daniel Merryweather - Red
Pitbull - I Know You Want Me
The Living End - White Noise
Foo Fighters - Resolve
Travis - Side
U2 - One
The Police - Every Breath You Take
Aerosmith - I Don`t Wanna Miss A Thing
Tesla - Games People Play
ZZ Top - Wild Thing
Spiritualized - Soul On Fire

Adios, kallid!

2009-08-20T17:49:00.002+03:00

Tere sõbrad, tuttavad, pere ja muidu loomad!
Olen viimasel ajal ikka väga laisaks läinud ja teps mitte pole viitsinud endast elumärki anda. Juhtunud on tegelikult oioi kui palju, aga eks nüüd kõigest lähemalt.
Kõige esimese asjana vist pean mainima, et Linda lahkumise peäv nihkub ikka lähemale ja lähemale. Õnneks veel väga kurb ei ole, aga natuke ikka. Ma tõesti ei tea, kas ma kunagi elus leian inimese, kes minuga nii 100% samamoodi asjadesse suhtub ja üldse sarnaselt mõtleb. See muidugi ei tähenda, et selline inimene kohe ka automaatselt parim sõber on, aga lihtsalt nii hea on töötada ja ka niisama aega veeta inimesega, kes sind poolelt sõnalt perfektselt mõistab. Laupäeval teeme inimestega talle siis lahkumispaarti kah. Ja esimest korda juhtus ime ja ma kauplesin endale järgmiseks päevaks vaba päeva. JESSS! Ei mingit kahetunnist und ja nii edasi.
Teine suur või täiesti uskumatu lugu on selline, et kutsusime talli siis sadulasobitaja. Nagu arvata oli, oli Johni Kieffer täiesti katastroofiline. Igal juhul sain nii 4 korda targemaks vähemalt sel teemal, et KUIDAS seda sadulat siis ikkagi sobitama peaks. Tõesti vaatan nüüd igat sadulat täiesti uue pilguga. Ühtlasi võin öelda, et Kiefferist ja ka enamikest Passieridest käin nüüd üsna kauge kaarega mööda. Hüppehobusele ikka kõige õigem flat. Aga imeline asi, mis nüüd juhtus, oli see, et Juhanile sobitati uus sadul (heh, miski belgia sadul, Tolk(g?)a oli nimi. Iroonia lausa kahekordne, kes mõistab see mõistab). Ja kui ma ise ei oleks seda vahet nüüd näinud, siis ma tõepoolest ei usuks. Hobune on nagu ära vahetatud. Ei passi, ei tõmba mööda, traavilatte teeb nagu vana proff. Ja hüppab nii, et mul on raskusi seljas püsimisega. Ütleme siis nii, et Annut on raske imestama panna, aga viimase trenni jooksul ütleks ta konkreetselt 5 korda VAU. Muidugi pean ma nüüd väga ettevaatlikult tegema, sest et muidu suudan ta teistmoodi haigeks sõita. Aga ühesõnaga asja moraal - inimesed, päris tõsiselt tuleb esimese asjana sadula istumine ära kontrollida. Ja seda professionaali poolt (keda Eestis vist paraku ei leidu). Mina sain endale nüüd näiteks uue hobuse.
Täna ksujuures hüppasin esimest korda uue sadulaga. See läks üldse hästyi, et hängisime Tiina platsil ja kõksisime ja siis Pinja tuli ja küsis, et kas ma hüpata tahaksin. Ma muidugi särasin talle vastu ja siis hüppasimegi. Määdsik. Esimest korda ei pidanud ma muretsema, et lähedale minnes latid kaasa võtame ja et hobune võiks kavaletti passida. Ja üldiselt on kah Pinja sjuuper treener. Ideaalis ma tegelikult võtaksin Annult flätitrenne ja Pinjaga hüppaks. Ja ühe asja unustasin - vana John on isegi sellisel määral tagasi, et hüppamise ajal võttsi Pinja mult kannused ära. Mõndade inimeste jaoks võib-olla häbenemist väärt seik, aga mul on nüüd nii tundlik hobune, et saan hüpatud ka ilma kannusteta. Oeh.
Ühesõnaga jah, sedaviisi on meil siin lood. Pinja heast ja vabast tahtest treenib meid siin kõiki aeg-ajalt ja Molly on stabiilselt inimene, kelle juures Vahanta draamade ajal närve rahustada.
Laupäeval tegime Linda ja Molly ja pudeli veiniga tüdrukuteõhtu (samal ajal Annu luuras auto taga ja mõtles, et me ei märka teda :D). Sai räägitud maast ja ilmast, aga ühte asja ma ei unusta vist kunagi. Molly nimelt kirjeldas, kuidas mingil Hollandi võistlusel oli Jos Lansink miski sõbraga nende (kruumide siis) ukse hingede pealt maha saanud ja siis sellega inimesi taga ajanud. Ehk siis kui mu tuju turgutamist vajab, pean ainult ette kujutama Lansinki mööda hotelli fuajeed jooksmas, uks pea kohal. Hahh.
Mis siis veel? Kipu vist veel nii olema, et novembris läheb Maarja paariks nädalaks Floridasse puhkama. Ja selle positiivse noodi juures vist ka lõpetan, isegi olen palju trükkinud. Aga jah, mul on HEA hobune :)

2009-08-10T15:59:00.000+03:00

08-09.08.09

Armastus on õhus,
see kleebib nagu moos.
Kohe kaugelt näha, et tegijad on koos.
DJ pühib higi, sada aastat vanad lood.
Täna olen vaba,
tantsin nagu loom…

Mnjah. Smilers on teemas ja Tantsin Nagu Loom mängib üsna nonstop arvutis.
Nii. Aga mis siis huvitavat on olnud kah? Laupäeval olin mina Poola tüdrukuga kahekesi tööl. Väga temast nüüd abi pole, kaitmeid paneb valesti peale ja põrandat ei taha teda pühkima lasta ja pindesid kah ei oska kerida, aga aega hoiab ikka kokku, kui loomadki kaks korda kiiremini jalutusrattasse saab hommikul ja nii edasi. Santtu maadleb ikka oma allergiaga ja Candy ninnu haiseb nüüd jälle ikka korralikult, õnneks ta on teisipäeval juba kliinikusse minemas. Samal ajal toimus meil suve suurüritus ehk Vahanta Derby ehk siis miski ratsakoolide värgendus. Natuke ma poole silmaga nägin kah, oli kohati hirmus ja kohati naljakas ja kohati isegi ilus vaadata. Selle asjanduse jätkuks oli meil siis õhtul paarti kah.
Noh, kui mina kohale jõudsin, Tate juba tantsis näiteks ja kangelaslikult tegi ta seda terve õhtu. Tegelikult oli hullult tore. Suht suurema - mnjah, tegelikult terve õhtu olime Pinja ja Molly seltskonnas ja täheldasime kohe Lindaga ka imeliku feneomeni – Annul on sama problem, mis kodanik P`l, kui Gretsu tema kruum oli. Me nimelt nagu ei tohiks teiste ratsutajate ja kruumdiega hästi läbi saada. Nii et terve õhtu oli üsna naljakas, kuidas ta umber nurga luuras ja mida kõike veel. Hehh. Ühtlasi olen ma nüüd varustatud paraja hulga värske Soome ratsamaailma klatšiga, sinna juurde natuke veel ka Hollandi ja Itaalia oma. Tegelikult respekt Pinja suhtes tõusis tunduvalt, ta on üks nendest harvadest inimestest, kes võistlustel punkt kell 12 magama läheb ja kunagi ei joo. Või noh, oli olnud see üks kord, kui Ramses kõõluse ära tõmbas ja õhtul istus Pinja kurvalt külmkapi ees ja nõudis salaamit ja ühtlasi ka seda, et keegi auto seisma paneks. Auto seisis… Hah.
Siis ma veel kuulsin seda, mis raha eest Annu endale uut looma otsis peale täku surma ja see tekitas mul hetkelised hingamisraskused. Heh, ma vist ei teeni terve oma elu jooksul nii palju… Poole kolme paiku sai lõbu läbi ja iga roju oma koju. Ja Maarja oli muidugi järjekordselt see õnnelik, kes järgmine hommik tööle sai minna. Ei olnud tegelikult midagi hullu, olin nii aktiivne tegelikult, et tallis olin lausa 06:45. Midagi väga huvitavat ei olnud. John on hetkel väga raske. No MITTE ei saa teda paremale normaalselt pöörama, õlad ees. Lihtsalt ei saa ja kõik. Hobune nagu Pisa torn ja vasakut ratset ei ole ja no ei kasuta paremat tagumist jalga. Traavis veel kuidagi saan pika pusimise peale paar sammu aga galopis on lootusetu. Ok, ma hetkel lohutan ennast sellega, et ilmselt tal lihtsalt ei ole veel selliseks tööks vajalikke liheseid, aga no kuulge. Ma ei saa hetkel absoluutselt mitte midagi teha, kui mu hobune õigesti ei pööra. Kammaijaa selle asjaga. No loodame lähituleviksu äkki läbimurret. Ja tegelikult muud ei olegi vist täna huvitavat. Ma nüüd lähen ja söön lihapallikastet parem :)
Adios!

Mul on hästi, mul on hea,
mul pole vahet mida teised minust mõtlevad...

2009-08-08T18:28:00.000+03:00

06.08.09

Nii. Täna nautisin esimest vaba päeva. Robbie album oli tekitanud mul teatavasti positiivseid emotsioone, nii et üsna palju imbusin tallis ikkagi ja olin Lindale seltsiks. Tegin sügavpuhastava varustusepuhastuspäeva kah. See Poola tüdruk muuseas on ideeliselt üsna tore, aga siia talli ta ei sobi kohe kindlasti mitte. Väga aeglane ja näha on, et tegelikult ei ole hobuseinimene. Võib-olla seal Annu juures ta võiks kodutöödega aidata jah, aga siin meie tallis… Näkäää… Noh, eks vaatab mis saab. Tänane teine tore hetk saabus kui… Aga oodake, ma vist ei ole maininud, et Pinja Immonen kolis Hollandist tagasi Soome ja et nad nüüd paar kuud on meie juures? No eniveis Annu siis oli öelnud, et nad tulevad õhtul ja otse loomulikult oli ta kusagil ära ja telefoni kah vastu ei võtnud. Ja istun siis mina oma vabal päeval maja ees ja naudin päikest, kui hoovi keerab hobuseauto. Noh, nad siis jõudsid hoopis hommikul kell 11 hoopis. Jeee! Ja otse loomulikult olin mina siis see, kes pidi boksid valmis otsima. Ja otse loomulikult ei olnud Katri MITTE MIDAGI valmis saanud. Boksid tegemata, üks kasutamata boks veel prügi täis. Noh, eks Maarja siis pani inimesed tööle ja 10 minutiga saime asjad ikka korda. Aga no häbi oli küll, mis siis, et mitte miski juhtunust minu süü ei olnud ja tegelikult ma ei oleks üldse pidanud muretsema. Aga no kui Katri küsib minu käest, et kas ta peaks nüüd hobuseid koplis vahetama või aitama mul 34 tundi autos seisnud hobustele boksid valmis saada, siis vahel jääb ikka karp lahti küll. Õuvell. Lõpp hea, kõik hea igal juhul.
Siis ma imblesin koju ja hakkasin vaatama laenutatud filmi. League of the Extraordinary Gentlemen siis. Noh ütleme siis nii et väga…veider film. Mitte halb, aga…veider.
Ja kuna John täna puhkab, siis läksin kordetama teda. Ja loom oli VÄGAVÄGAVÄGA hea. Ehk siis looma kordel töötamiseks ei vaja ma mingeid abivahendeid, valjastest, piitsast ja häälest piisab täiesti. Ühesõnaga oli ta vägaväga hea. Ja Linda loom oli kah hea ja Anna oma kah. Nii et me loodame nüüd, et Pinja oma tulekuga on vähemalt meie loomade jaoks äkki needuse murdnud. Või noh, loota ju võib. Igal juhul on esimest korda pärast aastat aega minu loom sellises konditsioonis, et võiks mõne võistluse teha. YAY!!!
Ja nüüd ma niisama tsillisin tallis ja rääkisime Pinja gruumiga tükk aega. Nad on väga lahedad ja mõistlikud inimesed, ausõna. Hullult armas, võib-olla elu saab täitsa tore olema nüüd… :)

Ahjaa:
The Virtanen Band – Change Of Heart
Bret Michaels – Go That Far
Singer Vinger – Aino on ainus
Vennaskond – Appi, ma vajan armastust
Apocalyptica feat. Corey Taylor – I`m Not Jesus
Billy Talent – Rusted From The Rain

Ja muud midagi huvitavat tegelikult ei ole, nii et adios!

:D:D:D:D

2009-08-05T17:35:00.007+03:00

Ahh, et miks ma õnnelik olen?

Aga palun : "We're very excited to announce that Robbie's much-anticipated album, Reality Killed The Video Star, will be released on 9th November, 2009. The first single to be taken from the album will be Bodies, released on the 12th October 2009, and available digitally one day earlier on the 11th. "

YAY!!!!!

Khmm... Aga nüüd ma üritan siia miskit niisama kah kirja panna. Jälle on tulnud hullemalt pikk paus minu kohta, aga vast elate ka ilma minu heietusteta üsna hästi. No igal juhul olen ma nüüd mõelnud, et tegelikult võiks siia blogisse ikka riputada rohkem pilyte kah üles. Nii et tänasest alates ma luban sellise pildistamise pilguga rohkem ringi käia. Täna panen üles natuke niisama pilte sellest paigast siin, mõned inimesed ilmselt pole käinud mu orkuti kontot vaatamas ma kahtlustan :)

Tegelikult mingeid väga dramaatilisi sündmusi ei olegi nagu olnud. Okei, eksin, tegelikult meil siin ainult draama draama otsas ongi. Esimese asjana kukkus Linda eelmine nädal tööl peaaegu kokku ja veetis öö haiglas. Uurisid ja puurisid, midagi ei leidnud. Aga nüü eile sai ta TAYS`st kõne (maailm on ikka väike, see arst oli muuseas ka Ville Kulkase ema...), et nad leidsid mingi testi tulemusena ta peaast mingi kogumi. Täpsemalt ei tea, eks ta nüüd peab tagasi uuringutele minema. Üsna hirmus igaljuhul. Ja autoga ta hetkel sõita ei tohi ja üksi ratsutada kah mitte. Ja päriselt, kõik siin elus tuleb tagasi - kui minul veel lube ei olnud, vedas hea Linda MIND autoga poodi pidevalt. Ja nüüd on minu kord talle vastuteene osutada. Nii hea!

Eile oli veel hea hetk, kui ma kodus sõin ja järsku kuulen, et platsil hull müdin. Noh, mõtlesin, et Anna lasi Donkey lahti ja sõin rahulikult edasi. Siis ikka kuulan, et pagan, hull müdin JA jaluste kõlksud kah veel, et peaks ikka tsekkama. Noh, Donkey oli Anna alla pukitanud ja sadul oli Donkeyl kõhu all. Ja no sellal kui mina olin blond ja sõin rahulikult, siis Anna oli veel blondim ja ei pannud peale alla kukkumist väravat kinni, nii et hobune pani maastikuraja poole ajama, meie Annaga padavai järele. Me oleme ikka Annaga paras paar, pole midagi öelda :D Lõpuks läks ikka üsna hästi, sadul jäi peaaegu terveks (noh, jaluse pidime tagasi painutama), hobune täiesti ok ja Anna kannatab tavaliste kukkumisjärgsete tagajärjede all. Õuvell.

Nii. Ja siis täna olin kell 7 tööl ja vaatan kaugelt et pagan, Linda näeb ikka väga nadi välja. No algul muidugi kartsin, et tal jälle pea jamas aga ei. Nüüd siis suri nende vana ja väga armas poni ära. Õnnetused käivad ikka käsikäes. Ehkki, vanale ponile oli see kindlasti parem saatus, kui lõpp kiiresti ja valutult tuleb, aga no eks inimesele on ikka raske ju. RIP Lil`Rambo...

Siis mis veel? Keltsi ei läinduki müüki, jäi mulle ja Heidile kahe peale sõita. Hea, mulle ikka VÄGA meeldib see loom. Ja nüüd, kus ta enam grupis ei käi, on ta nii 3 korda kregem sõita kah. Ei mingeid paanitsemisi ega tõmblemisi. Eriti. Mitte. Üldse. Peaaegu...

John sai raua alla tagasi ja teeme tublisti trenni. Üritan talle nüüd kollid ikka igapeävaseks nähtuseks muuta, nii et kui miski madal takistus vahel platsil ootavalt seisab, siis põrkame ikka alati üle. Ja nädalaga on juba tulemused näha, põdemist on niiminul kui hobusel palju vähemaks jäänud ja tegelikult on ta üldse hetkel üsna kobe sõita.

Ja täna tuleb vist Poolast mingi tüdruk proovile, ta vist poole kohaga tallis ja poolega Annu koduabiline. Noh, eks see selgub, kas on mingi mõttekas ja tore või ei. Ja nüüd ma vist praegu lõpetangi, viskan siia ainult meie olemisest natuke pilte nüüd. Adios! Ja võib-olla kirjutan üsna varsti jälle. Piltide lisamisega igal juhul jätkan!

Johni kodu väljast (parempoolne katusealune uks viib minu koju):

Johni kodu seest:

Saduuljad:

18199 sammu..

2009-07-26T16:32:00.000+03:00

… teeb Maarja ühe tööpäeva jooksul. Sammulugeja ütles. Pole paha.
No lõpuks ometi võtsin ennast nüüd kätte ja hakkasin siia midagi kirja panama. Kõige hullem problem on sellise värgi juures muidugi see, et kui paus nii pikk on olnud, on üsna palju juhtunud, aga kui kõke seda üritad kirja hakata panema, siis ei tule enam midagi meelde.
No kõigepealt oli muidugi puhkus Eestimaal, KÜMME IMELIST PÄEVA. Selle koha pealt ma ei hakka midgai pikemalt seletama. Oli kirjeldamatult mõnus ja no mitte ei tahtnud tagasi tulla. Ja tagasi oli tõesti imelik olla, nii võõras tundus siin kõik. Vaat mida normaalne elu ja kümnepäevane puhkus tähendada võivad. Aga no tagasi oli kah tore olla, AnnikaTiitJasper tulid ju kah. Nii et mõnus elu jätkus. John oli arvestades 10-päevast puhkust selline, nagu oodata oli – väga ebameeldiv. Kusagil nädala võtab temaga aega, et mingigi sõidetavus tagasi saabuks. Seda ma muidugi unustasin mainida, et kui ära olin, suutis John endale kah selle parmuallergia hankida, nii et jalg oli põlvest alates nagu pakk ja sada häda veel. Noh, Anna ja Linda ravisid ja Annu oli nii armas, et iga päev helistas mulle Eestisse ja andis teada, et kuidas hobusel läheb.
Aga nüüd siis edasi. ATJ suutsid kõikidele Vahantalasetele jätta kustumatult meeldiva mulje. Ja Pussinen on Annikast nii vaimustuses, et siiamaani iga päev särab mulle hommikuti vastu. Reaalne :D:D:D Aga varsti saabus see päev, kus ATJ oma kodinad kokku pakkisid ja Eesti poole hakkasid sättima. Noh, minul muidugi kraanid avanesid korralikult ja nii edasi. Ikka paar tundi võttis aega, et enam nii kurb olla ei oleks. No õnneks Annu oli mõistev ja ei küsinud, et mis juhtunud on. Hmh. Ja kui nüüd aus olla, siis ma avastasin midagi hirmsat. Et siis mulle on mu kodakondsed ikka nii kallid, et hirmus. Reaalselt oli tunne, nagu ka osake minust oleks minema läinud. Kõlab nagu hirmus klišee ja tavaliselt ma naeraks sellise asja peale, aga no reaalselt kah oli selline tunne. Hmh. Ja siis ma mõtlen selliste inimeste peale, kes pole eales sellist tunnet oma pere vastu tundnud ja… kahju on. Noh, see selleks. Ma ruttu hüppan järgmise teema juurde, kuni see värk siin mingiks hulluks diibiks üritab minna. Eeh, täna see oopus vist niikuinii üles ei saa. Voicest tulevad nii head lood (hetkel RHCP Scar Tissue), et ma ei saa toast välja. Appi! No eniveis.
Vahepeal ilmselt oleme siin trenni teinud ja nii kah natuke. Mingil hetkel käis meil siin Saksamaalt üks soomlane trenni andmas ja oli hullult lahe. Hiljem ma ikka kahetsesin, et ma ei läinud sinna treeningutele. Aga no üks põhjus oli raha ja teine see, et ma ei tahtnud häbi teha ei endale ega hobusele ega Annule. Aga no tegelikult oleks ikka pidanud. Nohjah.
Internet on kah mul ära kadunud, sest et Annu on ilmselt unustanud arved ära maksta. No mulle ta muidugi väidab, et ta ei ole neid saanud jne. Eeeh, mida sa sogad, tunnista lihtsalt, et unustasid. Niikuinii kõik teavad ju. Nohjah.
Siis mis veel? Hobused on meil põhimõtteliselt kõik vigased.
Candy nina haiseb jälle. Sellega seoses üritas Annu teha hullu boksivahetuse katsetust, et kui Candy ja John vahetaks boksid ära, et kui siis Candy terveneks kohe ja John jääks haigeks, on asi boksis. Mulle ta seda muidugi nii ei sõnastanud ja ajas igast udu. Noh, see ajas nii mul kui Lindal (mul muidugi eriti, ma ei kavatse oma hobust ohverdada sellise asja nimel) harja punaseks. Eile ta vist ikka sai aru, et see polnud päris normaalne ja oli vähemalt Linda ees vabandanud. Hea seegi.
Teddy käis kliinikus ja tal mingid hullud muutused (pole aimugi kuidas see eesti keeles on) sädeluus. Noh, asi ikka nii tõsine, et ta sai miski 300 eurose ravimi veeni ja Annu räägib veel Teichmaniga kah, aga on suur võimalus, et Teddyst nüüd mingit sõidulooma ei tule enam ja et jääb lihtsalt varssasid tegema. Lahe.
Rantana käib nüüd vaikselt sadulas. Reaalne oli see, et loom kolm kuud seisnud eksole ja siis esimsed korrad pidime rahustiga seljas käima. Ma saan aru, et ratsanikule ja hobusele nii turvalisem, aga… kuidagi nõme oli ikka… Noh, need ajad on nüüd seljataga ja tohime isegi 5 sirget kummaski suunas traavi teha. Sellega muidugi asi ei lõppe, nüüd on tal rinna peal miski kõva kühm, meenutab üsnagi kasvajat või midagi sellist. Lahe.
Santtu on hetkel peaaegu et terve, on hetkel punnidevaba ja on tervelt kaks päeva juba maastikul käinud. Jehuuu.
Mis puutub Johni, siis meil on asjad jälle pekkis. Ausõna, mul hakkab see meie needus juba üle viskama, tahaks oma hobusega normaalselt trenni teha, mitte nii 4 päeva töötada ja siis 2 nädalat jalutada. Ehkki sekord ise olin loll. Noh, me hetkel ratsutame nelja kalossiga eksole. No paar nädalat tagasi mõtlesin, et äkki tagumisi pole vaja. Tulemuseks mõlemal korral haavad kabjapiirdel. No normaalne inimene võiks ju sellest õppida, aga mitte mina. Neljapäeval suutis ta kõigepealt endal selja peale haava püherdada, nii et sadulat ei saanud panna. Läksin siis kordetama (hobune olil täiesti IMELINE btw) ja lõputraav oli vaja veel teha ja üks esimene kaloss tuli kogu aeg ära. Mõtlesin, et no selle 3 minuti traavi nimel pole väga mõtet seda tagasi hakata toppima. Ja mis siis juhtus? Aga loomulikult suutis John töötraavi ajal raua ära tõmmata. Ja kabjapiirdel on ikka suht korralik haav kah. Noh, seal, kus uus kabi hakkab kasvama. Nii et nüüd tal seal selline tore lahtine tükk pehmet kapja lahti. Seda ma ei julge ära kah lõigata veel, all puhas lihahaav. Ja nüüd ma siis saan rõõmsalt betadine kompresse teha ja haava siduda. Noh, ma olen juba üsna proff haavade sidumises, pole midagi öelda. Muidugi on ta nii hell, et jalutusrattasse teda kah panna ei saa ja nii ma siis rõõmsalt jalutan teda kas platsi või derby-väljaku peal. Ja jalutan… Ja jalutan… Ja jalutan… Ja sepp on meil järgmine kord tulemas vist 2 nädala pärast ideeliselt. Nii et ma pean tõsiselt nüüd Immosele pugemiskõne tegema. Aga vot sellised lood siis. Selles Johni asjas saan vist küll ainult ennast süüdistada, aga no tõesti… Pool aastat sain täiest normaalselt tavalisete kaitsmetega hakkama ja nüüd ei saa kolme minutit töötraavi tehtud ilma NELJA KALOSSITA? Ebareaalne.
Ja tegelikult muud mul midagi väga pähe ei torka, tegelikult oleks kindlasti palju asju veel, aga ei viitsi siin ennast segaseks kah trükkida. Eniveis, loodame et varsti saan neti endale tagasi ikka. Noh, kui ei, siis paari päevast kirjutan vast jälle. Adios!

Ahjaa, viimase aja playlist:

Green Day – 21 Guns
Placebo – For What It`s Worth
U2 – Magnificient
Bruce Springsteen – My Lucky Day
Lenka – The Show
Rob Thomas – Her Diamonds
Bobby Darin – Splish Splash
Depeche Mode – Peace
James Morrison ft. Nelly Furtado – Broken Strings
Empire Of The Sun – We Are The People

2009-07-23T16:31:00.002+03:00

Ei ole otsi andnud. Lihtsalt olen puhanud ja nüüd pole interneti ja teades meie aktiivsustaset siin, siis tagasi tuleb ta vast nii paari kuu pärast :S
Kannatust, paari päeva pärast äkki saame mingi eepose üle äkki :D
Beware!

Maarja kirjutab, et...

2009-07-03T19:00:00.002+03:00

Kings of Leon - Crawl
Kings of Leon - Closer
Kings of Leon - Use Somebody
Nickelback - I`d Come For You

Nii. Ma nüüd mõtlen, et mis viimasel ajal ka huvitavat on olnud. Emmm... Kõigepealt on terves Annu tallis nüüd kõigil hobustel, kes väljas käivad (st. et v.a Dottie, kes oma tori verega on ilmselt imuunne ja Rantana, kes 23h boksis) tohutu allergia. Et siis lööb naha peale rõvedad punnid üles. No arvata on, et parmud meil hetkel mingid eriti mürgised hetkel, ilmselt sellest siis. John oli esimene, esmaspäeva õhtul lõi kõhu alla korraliku punnimere. Võeh. Ja siis teisipäeval järgnes Teddy, kellel oli sama jura rinna peal ja nii valus, et ta ei olnud võimeline kõndima kah mitte. Noh, jesss. Kolmapäeval Santtu ja neljapäeval Hubert, kes on hetkel üle kere ainult üks suur punn ja Candy, kes pääses suht kergelt. No muidugi mainimata ei saa jätta, et kõik ülejäänud Vahanta hobused on täiesti ok, väärakad näevad välja ainult Annu talli hobused. See needus hakkab tegelikult juba natuke tüütuks muutuma, ei viitsi nagu iga kuu nii 300 euroseid vetarveid plekkida :D
Noh, see selleks.
Eile hüppasin Johniga. Oli miski parkuur püsti platsi peal ja mina kui laisk inimene kasutasin kohe võimalust, et ei pidanud tassima... Eks nad kõik miski 80-90 olid, tegelikult läks päris hästi, või noh, MINA jäin rahule. Aga fakt on see, et sellist stabiilset hüppamist peab temaga tegema 2 korda nädalas, muidu läheb kõikseasi vett vedama.
Ja tegelikutl muud nagu poelgi juhtunud väga. Hetkel istun laevas ja siin lastakse no nii nõmedat lounge-muusikat, et vähe pole. Ma ilmselt olen sunnitud oma I-Podi kasutusele võtma, midagi ei jää üle...
Ahjaa, mul läks täna RONGIS süda pahaks. Nagu päris korralikult. Veider...
Adios ja kui midagi märkimisväärset pähe torkab, siis küll ma annan teada.

Kriis.

2009-06-30T16:04:00.002+03:00

Kings of Leon - Use Somebody
Elvis Presley - Hound Dog

Õeh, täiesti masendav on hetkel kõik. Aga asjadest siis järjekorras. Eile oli üle tüki aja kah midagi huvitavat. Nimelt siis viisime Dami ja tema 23-päevase varsa seemendamisele. Võite ise arvata, kuivõrd me seda Lindaga ootasime ja milliseid õudusunenägusid eelmisel ööl nägime.
Aga lõppkokkuvõttes läks kõik täiesti üle ootuste hästi. Auto peale saime nad täiesti normaalselt ja autos oli varsal parem tasakaal kui ta emal. Ei stressanud ega midagi, sõi ja magas ja vahepeal üritas mind närida. Kui me veendunud olime, et nad seal ära ei sure, jätsin vaheukse lahti ja imbusin inimesteosasse autos. No ja ühel hetkel siis sattusime Lindaga jutuhoogu ja varss oli peaaegu et uksest sees :) No ta tahtis teada, et kuhu ma kadusin. Heh. Ehk siis reis möödus küll hullult aeglaselt, mingi 4 tundi vist sõitsime, aga muidu õnneks sündmustevaeselt. Ja isegi auto pealt maha saime nad nii, et varss ei kukkunud käkaskaela trapi pealt alla vaid täiesti arukalt jalutas. Hämmastav. Tulevane sporthobune, noh :) Ja tagasitee möödus tühja autoga muidugi kiiresti ja muretult. Söömas käisime kah, ABC-de menüü hakab juba väga pähe kuluma, aga sellest pole midagi, alati saab ju varieerida :D Siis veel imbusime Heko-sse hobuseautoga shoppama. Natuke imelikult vaadati, aga no õu vell. Loomulikult seal olime täna toredale müüjaonule 45 mintsa vähemalt. Aga no ta on hullult tore ja teeb meiel alati alesid, nii et pro.
Ja õhtul imbusin siis Tiina trenni, oli täiesti masendav. Hobune ei toimi enam mitte ühestki otsast ja reaalselt vajus mul galopist sammu ühel hetkel. Ohjah.
Täna oli ärgates juba mingil põhjusel räige masendus. Ja Annu trenn ei aidanud üldse sellele meeleolule kaasa. No mitte midagi ei toiminud ja kõik oli halvasti. Ja kõigele lisaks ma enam ei saa aru, et mida ta tahab. Nagu tõsiselt. Viimane kord, kui ma üritasin võimalikult sirge hobusega sõita ja korralikult välimist ratset hoida, sain kere peale, et hobust peab painutama ja paindes ta reaalselt käskis välimise ratsme täiesti ära visata. No ja täna siis sain muidugi kere peale, et hobust painutasin ja välimist ratset ei olnud. Ja ma saan aru, et iga eesmärgini jõudmiseks on mitu teed, aga ma ei saa ju iga jumala kord valitud teelt jälle ära pöörata ja uut valida. Lõptulemusena on kõik teed läbi käidud, aga eesmärk sama kaugel kui alguses.
Üleüldiselt kogu see ratsutamise värk tundub hetkel täiesti lootusetu. Nagu pidevalt üritaks oma eestlase jonniga vastuvoolu ujuda. Sõuad ja sõuad, aga kuhugi ei jõua... Üle pika aja läksid ratsutades jälle kraanid lahti ja elus teist korda tekkis kiusatus lihtsalt karjuda, et MA EI SAA (ühe korra olen seda siis elus öelnud ja pärast seda Pilts sõimas mind 15 minutit jutti. Üldiselt ma õpin oma vigadest). Nii kui ma üritan paremale sõites teda vasaku ratsme peale sõita, keerab kaela vasakule krõngliks ja kui siis üritan teda sisemise säärega ikkagi vasaku ratsme peale ja paremale kaare järgi paindesse läbi terve keha saada, on see raske nii et loom kas läheb galopile või krampi või teeb üldse mingit kaheksandat maailmaimet. PLUSS ta on räigelt sääre taga hetkel ja sääre ette sõitmiseks peab teda lihtsalt mööda platsi ringi uhama nagu kasakas, kusjuures siis ta muidugi on krampis ja meenutab rohkem kitsepõdraristandit kui hobust. Ja ma ei oska ja ei suuda ja ei tea ja ei TUNNE enam kah. Ja ma olen alati arvanud, et kui minu ratsutamise juures on vähemalt üks positiivne asi, siis see on see, et ma tunnetan hobust üsna hästi ja õigesti. Ja kui mul seda kah enam ei ole (mis on nüüd juhtunud), siis pole mul enam midagi. Olen üks tühi null ja kõik. Ohhjah. Ei tea, pole nagu mingit indu homme või üldse lähitulevikus hobuse selga istuda. Poleks uskunud, et minuga selline asi juthuda võib, et tõesti ratsutada ei taha, aga no näedsa. Märkaksin ma nagu mingit arengut endas või midagi, aga mida pole, seda pole.
Aga ok, ma rohkem ei tüüta inimesi oma vingumisega ja parem söön pastat, mis siis et tegelikult pole söögiisu kah.
Adios!

Jälle...

2009-06-27T21:25:00.004+03:00

...ei ole tegelikult midagi uut, aga no ma kohusetundlikult kirjutan siia miskit. Ilmad on endiselt super - nii 30 kraadi sooja. Täiesti lõpp, kui hea. No kõik ümberringi hädaldavad, aga mina olen küll nii rahul. Niigi on meil seda suve nii vähe, tuleb nautida seda väikestki aega, mis antud on. Üldiselt ma olen veendunud, et ma olen vales kohas sündinud. Ma tahaks päikest ja sooja merd ja... Oehh.
Eile muud ei olnud eriti huvitavat, aga Annul oli paha tuju ja suht esimest korda elas ta seda kruumide peal välja. Ega ta seda meelega ei tee ja hullusti ammugi mitte, selleks on ta liiga viisakas inimene, aga naljaks oli ikka. Tirisin talle siis Teddy platsi peale, eelnevalt oli ta nii 50 minutit Santtuga kiskunud. No ja järsku tuli sellise eriti "õumaigaad, miks te meeles ei pea selliseid asju"-näoga, et: "Maarja, teeme nüüd diili, et Teddy tuleb ALATI lippariga platsile". Noh umbes, nagu see oleks tavaline asi ja ma oleks ära unustanud asja. TEGELIKULT pole minu siinoleku jooksul Teddy kordagi lippariga käinud. AGA no ma manasin näole oma klienditeenindajanaeratuse ja sellega asi lõppeski.
Pärast veel Annu natuke oigas ikka sel teemal, et ma lähen puhkusele ja nüüd just vaja võistlustele minna ja elu on raske ja... Ma säilitasin oma naeratuse ja tulemusena on Maarja 03-13 juuli Eestis puhkamas. JESSSS!!! Ma tunnen, kuidas patareid on ikka kole tühjad ja nüüd peab natukeseks ajaks hobustest eemale saama, enne kui töökvaliteet kannatama hakkab.
Täna käisime siis Ypäjäl kiropraktikuonu juures. Ehk siis hobused auto peale, maha, auto peale, sööma ja koju. Pole paha 8-tunnise tööpäeva kohta. Loomad olid suht korras, said ainult pisemat tuunimisravi.
Ja tegelikult mul ei olegi midagi muud väga kirjutada. Noh, et tühja ruumi täita, ma panen siia listi oma viimase aja järjest veidramaks ja eklektilisemaks muutuvast muusikavalikust:

Johnny Cash & June Carter - Jackson
Norah Jones - Those Sweet Words
Styles of Beyond - Nine Thou
The Cult - Painted On My Heart
Nina Simone - Please Don`t Let Me Be Misunderstood
Twisted Nerve - Whistle Song
Kenny Chesney - She Don`t Know She`s Beautiful
Gym Class Heroes - Cookie Jar
Nancy Sinatra - Bang Bang
Far East Movement - Round And Round
Alizee - Moi... Lolita
David Cook - Come Back To Me
Alain Clark - Father And Friend
Alain Clark - Hold On

2009-06-24T17:18:00.003+03:00

Hmh. Tegelikult ei ole midagi erilist juhtunud, aga ma aktiivsuse saäilitamiseks mõtlesin, et panen parem paar rida kirja siia.
Ilmad on sellised, nagu juhtub. Viimased kolm päeva on tegelikult ikka üsna suvi olnud, täna oli selline korralik palavus juba. Appi, kuidas mulle meeldib selline asi. Veskas ei tahtnud tihti palavaid ilmu, kuna plats hakkas tolmama. Aga siin? Paneme vihmutid tööle ja kõik on pro. Nii et hetkel oleme siin ilusaid ilmasid nautinud ja puha.
Johniga oli esmaspäeval hullem tagasilöök jälle. Olime Tiina trennis ja läksime uue tagumise platsi peale. Noh, ta ei olnud seal ju varem käinud, nii et terve plats üritas teda ära tappa esimsed 40 mintsa umbes. Noh, pärast oli juba parem, aga eks see jura jättis oma jälje. Eile läks vahepeal natuke kana kitkumiseks, aga lõpus oli juba peaaegu sõidetav.
Täna siis hüppasime Annu ja Tiinaga. Noh, mitte palju, ainult võimlemisi ja neid traavist, mis teatavasti on meile Johniga õudusunenägu kuubis. Aga hobune oli üllatavalt hea. Seda just siis hüpete kvaliteeti poolest, esimesed korrad olid muidugi silmad krõllis nagu tavaliselt. Lõpuks olid okserid vast 110 ja tuli täitsa osavalt neid, nii et lõpetasime ruttu ära, pole ju sajandi hüpanud kah. Positiivse asjana oli ta täna täitsa äksis, peale hüppamist tuli paar pukki ja nii isegi. Et siis loodetavasti oli tema jaoks kah tänases rohkem positiivset kui negatiivset.
Ja tegelikult muud ei olegi.
Ahjaa, esmaspäeval käisin poes ja andsin kiusatusele järele. Ehk siis hakkasin mõtlema, et millal ma ENDALE midagi lihtsalt niisama ostsin, noh et siis midagi, mida otseselt vaja ei ole. No jõudsin järeldusele, et nii pool aastat tagasi vähemalt. Nii et ostsin Prisõnbreigi kolmanda hooaja ja vahtisin selle kahe vaba päeva jooksul ära. Oeh.
Ja nüüd ei torka küll enam MITTE MIDAGI huvitavat pähe.
Ahjaa, laupäeval on itaalia-kiropraktikuonu Ypäjal ja olenevalt nüüd sellest, et palju seal kohti on, läheb võib-olla John kah. Noh, elame-näeme.
Adios!

PS!

2009-06-17T23:48:00.003+03:00

Ma vaatasin Jääaega(sid) eile ja no lihtsalt liiga head on need, et mainimata jätta...

"See oli meie viiiiiimane emane..."

"Sul on ilusad silmad"

"Kuuuuuuusss on beebi?"

"Kalaaaaaaaaa"

"Kas ma nägin sädet?"

"Kuule tulejumal, su saba põleb"

"Sina oled sina ja mina olen mina ja kokku ei ole me meie"

"See kass ei meeldi mulle-ta loeb mõtteid!"

"Pervert..."

"Heh, sinus on opossumi verd!"

"Sööööööök, võrratu sööööööööök.... Mind rahutuks muudab..."

APUA!

2009-06-17T22:35:00.003+03:00

No viimased kaks päeva NII ei ole olnud minu päevad.
Aga nüüd siis üritan siia tekitada mingi loogilisema asjanduse. Noh, Centti on endiselt siin, nii et põhimõtteliselt meil on üks boksikoht puudu, aga õnneks Linda ja Anna viisid oma loomad oma ema juurde, nii et keegi väljas ööbima ei pea....
Esmaspäeval hüppasin Johniga siis üle... 4 kuu? Viimane hüppetrenn oli natuke enne minu sünnipäeva, ehk siis 27-ndat veebruari. Jap, peaaegu 4 kuud. Tegelikult oli üle mõistuse normaalne. Isegi natuke oli temas mingit hüppehinge märgata ja puha. Ja takistused olid kõva 80-90 cm :) Igal juhul oli meeldiv üllatus.
Eile ma sain hakkama niiiiiiiiiiiiiiisuguse blondisusega, et see ületas ikka kõik. Ütleme siis lühidalt, et kust MINA pean Ladade hingeelu teadma??? :D Ja siis ma veel rääkisin üle pika aja oma tõsiselt kalli õega, mis oli üle mõistuse tore. Ta natuke lohutas mind minu blondisuses. Aga nagu ma talle ka ütlesin - kas te ka ´ka teate, kui raske on 21 aastat pidevalt selliste asjadega hakkama saada? Oeh. Aga John oli endiselt üllatavalt hea. Kuna väljas oli miski orkaan, läksin sisse, aga seal oli aega ainult pool tundi grupini. Tegin siis meie trenni esimese ehk siis lõdvestava osa ainult. Sujus. Ja siis läksin pooleks tunniks maastikule kah. Ja ühtlasi pean ära märkima, et no mina ei jaga, kuidas näiteks 20 minutiga on võimalik mingi TRENN-trenn teha. Ei tea, minul läheb Johni soojendamiseks vähemalt 20 minutit. Ok, ta on ka suur hobune ja ta lihased on vähem elastsed kui mõnel teisel, aga ikka. Tea, kas ma olen nüüd puhta imelikuks läinud?
Noh, see selleks. Õhtul läksin veel Jonna trenni Keltsi sõitma. Sain siis nüüd tema trennis kah ära käidud. Hullult lahe.
Ja kerge treeneriteanalüüs siis: praeguse seisuga on siis nii, et Jonna trennis on mul üsna kerge, aga see on hea, kuna saan palju asju oma äranägemise järgi teha, samas saan alati nõu küsida kui hätta jään ja istakut piinatakse kah. Pätka koolisõidus olen ma üsna staarpjuupil, raskemad harjutused, aga samas sõidan ma suht nii nagu talle meeldib. Nii et väga hullu pole. Tiina trennid on mulle sellise keskmise raskusastmega, samas on Tiina inimesena rohkem nagu sõber, nii et alati on hullult lõbus ja samas saab palju kasu. Ja Annu trennid on lõputu õudus, teadmine et midagi pole õieti ja lõputu WTF-olemine. Kord sajandis juhtub, et midagi õieti kah läheb. Ja seda siis absoluutselt mitte halvas mõttes ja hobused hakkavd alati tema trennides lausa imeliselt toimima. Aga oioioi, kui raske on.
Igaljuhul eilses trennis oli kahjuks praktikant-Katri kah. Ja kui ma üldiselt olen üsna naiivne inimene ja kõik inimesed meeldivad mulle vähemalt alguses, siis tema on mind algusest peale närvi ajanud. Noh, eile olin ma 2 sekundi kaugusel sellest, et talle viisakalt öelda, et äkki ta tahab vait jääda, kuna ta tõesti käib mulle närvidele. Oleksin öelnud kah, aga õnneks ta lahkus tallist. Appi. Sellise suhtumisega inimene ei saa õppida ratsutamisõpetajaks. Kui pooled hobused pole sulle piisavalt head, siis... Inimene ei ole RATSUTAJA, kui ta ei saa aru, et IGA hobune maailmas õpetab meile midagi. Ja kui sina ei saa seda või toda vähemtreenitud looma seda või toda asja tegema, siis asi on SINUS! Appi, ma võiksin siia veel sada lauset sellel teemal kirjutada. Aga ma tõesti jälestan seda "fuhh, seda hobust ma küll ei taha"-suhtumist. APPPPIIII!!!!
Noh, eniveis. Täna hommikul ma söötsin loomad kell 6. Otse LOOMULIKULT koperdasin ma siis hommikul mõnuga Fiberline-ämbri taha ehk siis see läks ümber ja kuna ma olin alles vee pannud, see polnud veel paisunud ja sadularuumi põrand ujus ja tegelikult mul oli kiire ja... Õeh... Kell 7 imbusin ratsutama. Noh, kõik Vahanta inimesed arvavad, et ma olen hull, aga tõsi see ju ongi :) No tegelikult asja point oli see, et ma tahtsin kindlasti täna Johni sõita, aga Jaana tuli juba kell 13 vaktsineerima. John oli jälle hea. Tegelikult üle nii poole aasta on mul hetkel kindel tunne. Ma tean, et hetkel on valitud suund õige ja et me tõesti ka liigume sinnapoole. Kilpkonnatempos ja vahel tagurpidi, aga siiski. Täna oli mõlemas suunas nii 6 sammu õigetpidi töötavat kvaliteetgaloppi (seda muidugi tema hetke töötaset, kehaehitust jms arvestades. Kõigile hobustele ei saa ju samasuguseid nõudmisi esitada). Aga jah, oli üsna positiivne. Nüüd peab ainult ootama, et millal järgmine tagasilöök tuleb. Yay, ma olen positiivne.
Noh, päeval siis käis Rantana jälle Teivos. Mis, olgem ausad, tõi häid halbu uudiseid. Et siis ta jalg on nii hea, et teda võib vaikselt kõnnitama hakata. Mis on hea, aga tähendab meile üht looma juurde ja niikaua kui Centti ära ei lähe, on kamm. Ja stress. Ma parem ei mõtle selle peale.
Siis imbus Jaana kohale ja (ämm..ma ikka ei tea, mis eestikeelne sõna on...) raspeldas? Donkey ja Teddy kõigepealt. Palusin tal Johni kah üle vaadata, nagu ma kahtlustasin, 4 kuud on ikka mõttetult vähe, 6 kuud on täitsa paras vahe talle. Ja siis said meie loomad oma sutsud kätte ja oligi nagu päev läbi. Tegelikult ma olin natuke hämmingus, ta tahtis (ja tegi) Johnile seekord teetanuse kah, ehkki eelmine aasta sai tehtud ja sellel võiks vahe ju kaks aastat olla? Kas see on kuidagi parem, kui vahe on ainult aasta või miskit? Targemad, seletage lollile palun.
Siis veel selgus, et Johni vereproovi tulemused möllavad kusagil internetiavarustes (või siis keegi õnnelik sai eile meili detailse kirjeldusega hobuse Quentin vereproovist). Noh, igaljuhul oli kõik olnud täitsa kombes. Proteiin ja e-vitamiin, mille pärast ma kõige rohkem muretsesin, olid täitsa OK. Maksa näitajad kah korras ja põletikunäitajad kah. Natuke, aga mitte ohtlikult, olid all olnud Na ja Cl, aga see võis ka olla, et proov sai võetud palavatel päevadel, kui hobused (ja John on eriti kergelt higistav) niikuinii võhmal. Et siis Jaana soovitus oli hetkel küll mitte midagi ette võtta ja samamoodi jätkata. Ainult paari kuu pärast teha veel kord proov kontrolli mõttes ja vaadata, ega midagi muutunud pole. JESS!
1. Mul on terve hobune, kellega võin julgelt trenni teha
2. Ma ei ole söötmisega puusse pannud ja kuna hobune hetkel täitsa piisavalt energiline ja näeb tema kohta külallaltki hea välja, siis võin oma ajutööga rahul olla.
Ja siis mul oli graafik jumala paigas ja söötsin veel Juhanit (ma peaksin ta nüüd karjamaale laskma tegelikult, aga tasasel on (nagu meile kombeks) IKKA elekter puudu ja ma ei julge teda esimese laksuga mägikarjamaale lasta. Call me stupid, aga...
Ja siis oli mul plaan teha kahetunnine lõunauinak enne õhtutalli. Ja nii ma siis tudusin ja veel mõtlesin, et appikene kui pikk see 2 tundi tundub, mõnus... Ühel hetkel siis vaatasin kella ja.. Kell oli reaalselt pool kümme. Et ma peaks siis tegelikult nii kaheksa paiku alustama siis söötmist. Nojaa. Siis lendasin ebareaalse kiirusega toast välja ja kella kümneks olid kõik
loomad söödetud. Aga no MIKS minuga juhtub selliseid asju? Ja MIKS mu äratuskell ei helisenud? Õeh. No selline tore päev siis ühesõnaga.
Ja nüüd ma käisin Carmeni blogi tsekkimas ja Barbie varss on täiega nunnu (ma ei suutnud sinna kommentaari kirjutada, kuna minu aeglase interneti tõttu see taustamuusika (mis on väga hea, tegelikult, respect) ainult plõksib ja see on kõrvadele väga piinav). Tegelikult mul on plaan, et kui ma nüüd varstivarsti :) juba pikemaks ajaks Eestisse tulen, tahaks neile külla minna.
Mis ühtlasi tuletas mulle meelde mu viimase probleemi, et MIKS ma küll vaene olen? Ma nii tahaks, et mul oleks 700 euri vaba raha, et ma saaksin Johni puhkusele kaasa võtta ja ei peaks teda siia jätma. Mitte et ma siinseid inimesi ei usaldaks, aga paratamatult ma ei julge hetkel kedagi sinna selga lasta, kuna ma ei saa vastutada potentsiaalse invaliidistumise eest ja 10 päeva puhkust nüüd, kus asjad just toimima on hakanud, viivad meid suht nulli tagasi. Aga that`s the price you pay ilmselt. Üldiselt mu eluunistus oleks Vahanta kusagile Eestisse üle kanda. Appi, kui tore oleks. Kõik mu soovid saaksid täidetud. Peaaaegu.
Eniveis ma nüüd lähen lohutan ennast heade soome küpsistega oma masenduses. Adios!

2009-06-12T20:19:00.002+03:00

Mul tegelikult midagi väga öelda ei ole, aga no ma üritan... Täna püsis päev kenasti graafikus ja me tõesti ka tegime 8-tunnise tööpäeva. Hämmastav! Olgu, see graafikus olemine ilmselt rohkem tänu sellele, et meid oli täna Annu tallis KOLM tükki tööl, aga siiski. Ma tõesti ei taha teada, mis siis saab, kui Rantana ja Cnady mõlemad hakkavad kaks korda päevas sadulas käima. Noh, õnneks see veel kaugel.
Tegelikult ainus huvitav asi, millest kirjutada võiksin, on vist tänane Juhani sõitmine. Ehk siis peale saksa arstionu esimene kord sadulas. Hobune oli täiega imelik. No niiiii teistmoodi, et ma ei osanud seal kohe midagi ette võtta. Mitte halvas mõttes, aga samas ta ei olnud nüüd IMEhea kah mitte. Aga lühidalt siis:

Tagumine ots tundus kõvasti tugevam (töötamise mõttes siis), samas oli eest kah tugevam kui tavaliselt. Aga rohkem koos küll. Kui tavaliselt temaga sõites ei saa aru, et ta suur hobune, siis täna sai.
Täiesti HÄMMASTAV, aga hobune oli palju vähem kõver. Vasaku ratsmega, millega muidu kontakti otsimine (aga pahatihti mitte leidmine) täielik õudusunenägu, stabiilselt väga hea kontakt. Hobune kuklast otse. See vägaväga hea, sest selle kuklakõveruse ravimisega pole ma oma oskuste juures hakkama saanud.
Säärt sain kasutada paljupalju julgemini, ilma et oleks krampi läinud või kiirustama hakanud.
Ja hobune PÖÖRAS! Ehk siis nurkpöörded, mis muidu nõuavad ikka tõsist maadlemist, tulid täna lihtsalt niisama. Pidin ainult sääre vastu panema ja sain pöördes kontrollida nii õlgu kui tagumist otsa.

Aga jah, eriti tooksin esile just selle pööramise lihtsustumise ja kuklast otse olemise. Äkki siis probleem polegi kogu aeg ainult minus olnud?

Noh, eks ootame ja vaatame, et mis tulevik toob. Tänaseks õhtuks oli tal igaljuhul veresoone üles löönud natuke kõõluse peal. Arvatavasti pole midagi, aga ma selliste asjade suhtes ülikartlik. Aga üldiselt siis loodame, et head uued omadused jätkuvad ja halvad mitte. Ja kui kõik hästi läheb, üritan esmaspäeval natuke hüpelda äkki.

Vot sedapsi. Adios!

ÕEH

2009-06-11T19:41:00.002+03:00

Tänane päev oleks olnud tegelikult üsnagi sündmustevaene, aga kuna tegemist ikkagi Vahantaga, siis madhouse peab vähemalt natukenegi tunda andma.
Eniveis, olime siis Lindaga kahekesi tööl ja ühel hetkel tuleb Annult kõne. Torust kuuldub ainult : " Karppa... Järgi tulla... Teivo ristmik... Mootorratas tagant sees". Olgu, paar sekundit segadust ja paanikat ja siis saime aru, et Karppa kodus haige ja ilmselt tal siis telefon väljas. Noh, kupatasime ta kodunt välja ja koha peale. Ja täiesti lõpp, kui rahulik ta oli. Kohe näha, et politseinik...
Lõppkokkuvõte siis selline, et Annule oli mootorratas tagant sisse sõitnud. Oli seal sõpradele nägusid teinud ja lihtsalt mitte tähele pannud ja kõik. Et siis polnud absoluutselt Annu süü ja pealtnägijaid oli kah korralikult, õnneks. Aga Range`il tagumine klaas olematu ja mõlk kah sees. Mootorraturi kohta mina rohkem hetkel ei tea, kui et peaks elama jääma. Aga oli klaasiga kõri nii korralikult läbi tõmmanud, et...
Noh, selline algus siis päevale. Hiljem läks asi juba täitsa normaalselt edasi, liigutasime ise loomad, kuna Annu arusaadavalt üsna hüsteerilises seisundis. Mingil hetkel karjatasime siis Dami ja varsa karjamaale ja see on üks suht eluohtlik tegevus. Kuna Damil puudub igasugune karjaelu ja rohkem varssasid meil kah ei tule, siis on ta psüühika ikka natuke sassis ja ta on elupaanikas oma varsa pärast. Ehk siis nii kui varss külje all ei ole, läheb lolliks ja tõuseb püsti ja mida kõik veel. Ehk siis välja viimine käib nii, et esimene kaskadöör üritab teda korde otsas hoida ja siis ülejäänud kaks tükki üritavad varssa marsruudil hoida ja samal ajal mitte emme alla jääda. Huvitav ühesõnaga... Sellest, miks Dami ei võinud oma varssa Saksamaal normaalsetes tingimustes saada, pole me keegi igal juhul veel aru saanud.
Noh, päev jätkus ja nagu polnudki midagi muud huvitavat. Imede ime, täna tuli isegi 8-tunnine tööpäev ja puha. Vau!
Ja õhtupoole läksin siis Juhanit liigutama. Noh, mingit muud mõju ma veel ei oska kirjeldada, aga üht asja täheldasin küll. Onu nimelt ravis tal siis eile üht tagumist jalga kah ja täiesti lõpp - ravitud jalal on kõõlusetupp nii 2 korda pehmem. Ja ma ei liialda. Kui ei teaks, ei ütleks, et sama hobuse jalad on. Hämmastav. Noh, homme siis ratsutama ja siis võin rohkem juba rääkida, et kas oli suuremat kasu või ei.
Hahh, ühtlasi on asjad meil nüüd niimoodi, et kui mina kukun viimasel ajal pidevalt alla, siis Linda laseb hobuseid lahti. Eile oli tal siis Centti kaks korda korde peal lahti tõmmanud (jee, mulle kah meeldiks kui 200000 euro loom täisgalopiga siluja poole tormab) ja täna tõmbas Hubert. Ma isegi ei tea, et mis tal seal juhtus - mina rahulikult kordetasin oma looma (heh, selle koha pealt ma endiselt pole üle läinud siinsetele kommetele ja kordetan päitsetega - kordel käitub John 100% ja niikuinii kui ta läheb, siis läheb ta ka valjastega) ja järsku vaatan, et oi, Hubert kimab korde lehvides mööda. Nojaaa. Nagu näha, et aita sellisel juhul ka valjad...
Pärastpoole tuli Eija asemik Jaana Donkey silma kaema, kuna valitses kahtlus, et kanüüli välja võttes jäi sinna kork sisse. Noh, nii ta seal sorkis ja torkis aga midagi ei leidnud. Ilmselt oli see siis ise juba varem ära tulnud.
Ja nüüd immutasin veel Jaana Juhanilt vereproovi kah võtma ja oligi selle päevaga suht kõik. Kui hästi läheb, saan vastused juba homme aga kui ei, siis järgmine nädal.
Aga nüüd ma imbun kas magama või Eragoni lugema (66 lehekülge on ainult veel jäänud). Ja kell 23 siis viimane Juhani-söötmine.
Adios!

Jaaaahahh. VÄGA pikk postitus, olete ette hoiatatud.

2009-06-10T18:58:00.003+03:00

Nii. Nüüd ta siit tuleb, see minu eepos. Tegelikult on tõesti väga palju juhtunud, aga nagu tavaliselt ikka, kipuvad paljud asjad siis juba ära ununema. No ma üritan panna päevade kaupa kirja, mis meelde tuleb.
Teisipäeval käis siis esimest korda saksa-onu. Hullult lahe. Ma pean kohe väga väljendama oma ääretut kurbust, et Eestis ei ole ei normaalseid massööre, kiropraktikuid, füsioterapeute ega nõelravijaid hobustele. Ma tean juba oma tutvusringkonnast vähemalt 4 hobust, keda siin kindlasti saaks aidata selliste võimalustega. Noh, see selleks. Kuidas siis onu töötas? Kõigepealt vaatas ta loomad üle soojustundliku kaameraga ehk siis sellega otsis põletikukoldeid jms. Järgmiseks katsus ta käsitsi loomad üle, tegi kindlaks probleemsemad punktid. Ja neid probleempunkte hakkas ta siis laseriga mõjutama. Laseril oli tal mitu sagedust, vastavalt sellele, kuidas ja milisel sagedusel hobune reageeris, sai siis kindlaks teha, kas tegu lihaste, luustiku vms probleemiga. Ja lõpetuseks ta siis vastavalt probleemkohti ravis laseriga või ka nõeltega, kuidas kellelegi. Hubertil ravis ta tema traumat põhiliselt (üks puusaliiges kõrgemal kui teine, ehk siis raam kõver), Dottielt leidis luukillu (ehk siis loom järgmine nädal opile). Teddyl leidis ta, et põhiline probleem ainevahetuses, ehk siis selle tõttu ka loom "laisk". Ja Santtul ravis siis tema allergiaprobleemi. Kusjuures sellal, kui ta ravis, tulid Santtule sekunditega need tema allergiapaised nahale. Täiesti lõpp nagu. Noh, nagu alati, aeg sai otsa ja kuna ma olen alati tore inimene ja olen nõus ootama (no jeeees), siis sai otsustatud, et ta tuleb nädala pärast tagasi ja võtab siis Johni ja Rantana. Nii. Sellega lõppes vist teisipäev.
Kolmapäeval suutis mind Annu närvi ajada. Ta nimelt nüüd otsustas, et toob Rootsist Centti (alias Sevens Romina) siia, et äkki saab ühe lisalooma, kun Rantana nüüd ju rivist väljas. Aga see muidugi tähendas, et John peab ümber kolima. Ideeeliselt selle vastu pole mul midagi, kuna need väliboksid on isegi normaalsemad kui Annu tall, aga MULLE võiks sellest kah teada anda. Et siis tore oleks teada, et peab looma hakkama teise heinaga harjutama ja et tegelikult peaks selle tulevase boksi ka asjadest tühjaks vedama ja mehed peaksid sinna jootjad jms tagasi toppima. No selle peale proua muidugi mõelda ei suutnud, aga ma talitsesin ennast ja ta vist õnneks ei saanud aru, et ta mind hullult närvi ajas. Ühtlasi möödus kolmapäev vist hullult Eragoni lugedes. Ma teatavasti otsustasin esimesed kaks raamatut kah uuesti läbi lugeda, nii et kahe päevaga lugesin vist mingi 1600 lehekülge. Jahah.
Neljapäeval... Appi, ma ei mäleta päris hästi.... Noh, midagi ilmselt toimus, aga tõesti enam ei mäleta. Ahjaaa. Äkki oli neljapäev see päev, kus meil lampi varss hakkas sündima? No eniveis, meil siis teatavasti on (või noh, oli) Dami tiine. Aga nagu alati, Vahantas ei tehta midagi õigeaegselt. Ehk siis kell 20 õhtul otsustas Dami, et on aeg. Sünnitusboks oli veel laiaks tegemata, boksis põhku ei olnud jnejne. Noh, Dami lendas siis koplisse hetkeks ja Vode lammutas seina ja meie vedasime viiekesi põhku sisse jne. Ja kell pool kaks öösel sündiski Damil ülimalt nunnu märavarss. Ei ole reaalne, et meil asjad niimoodi käivad. Alleaaa noh.
Reede öösel kella 12-01 paiku aga jõudis siis Centti siia (mina nautisin und, kuna järgmine päev pidin tööl olema, nii et Linda sai üleval passida). Eeeeh, ütlemata mõistlik ja KOMMETEGA loom on, meeldiv vaheldus. Heh, autojuht oli kusjuures eestlane ja Oliveri-nimeline olnud. Ja ma nüüd hakkasin kahtlustama kirjelduse põhjal, et ega see ometi Karma ei võinud olla? Ma küll ei tea, miks Oll peaks miskeid hobuseid Rootsist Soome vedama, aga kes teab...
Laupäeval siis läksin mina jälle Rootsi poni ratsutama, kes läheb nüüd müüki nagu naksti, kuna oli tunnis misked jamasid korraldanud. Noh, kuna ma tal 2 korda juba ennem olin kah seljas käinud, ma suuremat probleemi ei oodanud. Eksisin. Jõudsin siis platsile ja kõndisin nii 6 sammu, vend tõusis püsti ja pani rodeoga minema. Jah, esimest korda elus pean ütlema, et see ei olnud enam lihtlabane pukitamine, vaid klassikaline rodeo. Noh, kolm esimest korda jäin ilusti selga, aga neljas oli juba ikka väheke liig. Õeh. Noh, Annu siis sattus platsi juures olema ja siis esimese asjana talle omaselt muiugi rünnak minu suunas, et mida ma loomaga tegin ja et mida loom eelmised päevad on teinud. Noh, see ajas mind küllaltki närvi, nii et ma üsna teravalt vastasin talle, et ma jõudsin platsi peal täpselt 5 sammu jalutada ja et TEMA palus MINUL seda poni sõita ja et mul pole õrna aimugi, mida ta eelmised päevad tegi. Kust mina pean teadma. No siis ta tõmbas tagasi (mitte et oleks vabandanud) ja võttis looma korde peale. Ja ikka (vabandust nüüd) aga räme värdjas on see loom. Ta tõusis korde peal kah nii umbes 100 korda püsti ja üritas Annut ära tappa ja... Õehjah ühesõnaga. Noh, lõppkokkuvõttes muidugi Heidi hiljem valgustas mind, et ta pidi peale puhkepäeva alati hull olema ja et enne mind oli ta kaks päeva puhanud. Sedapsi siis.
Laupäev koitis tohutu peavalu ja keerleva maailma ja südamepahasusega. Mul pole elus korralikku pohmakat olnud, aga ma kahtlustan, et see on midagi sellist. Ehk siis ma ei saa aru, miks osad inimesed sellisest kogemusest ei õpi. Õugaimaad, kui rõve oli olla. Ma ei tea, mis viimase aja värk see mul on, et esiteks ma kukun kogu aeg alla ja teiseks kui kukun, siis panen ikka peaga lopsu kusagile. Ideeliselt peaksin ma ilmselt pärast neid viimast kolme kukkumist nüüd kaska välja vahetama, oleks nagu mõttekas, aga... Eniveis laupäeval ma siis maadlesin oma rõveda olemisega.
Pühapäev möödus vist muidu niisama, aga Annu siis lõpuks imbus Centtiga ratsutama. Eeeh, öelge mis te tahate, aga tegelikult ta kardab seda looma. Et siis enne oli vaja tonn liimi toppida sadulale ja siis ta käis ja tõmbles ja otsis jalustele nööre ja mida kõike veel. Pole siis ime, et ta arvab, et ma hull olen - kujuta pilti, ma kukun oma looma seljast lausa mitu korda alla ja ikka lähen ratsutama. Noh, see selleks. Et siis ta sõitis nii 15 mintsa ja tuli tagasi ja otsustas et midagi ei ole ikka muutunud ja et see loom ei sobi tema sõidustiiliga jnejne. Ehk siis pange nüüd tähele - Annu transportis oma 200 000 euri maksva looma 1000 euro eest Rootsist Soome, et temaga 15 minutit sõita. MIKS ta ise ei võinud Rootsi minna, oleks olnud hobusele turvalisem ja kohe kindlasti odavam kah, ma ei tea.... No midaiganes. Aga 1000 euri!!! Ja nii kallist hobust ikka ei solgutaks ju niimoodi või.... Mnjah. Ehk siis lõpptulemusena Centti siis vist lahkub pühapäeval meie tallist. Kahju, ta oli meie märakarjast kohe kindlasti kõige mõistlikum loom. Õuvell.
Esmaspäeval vist midagi väga erilist ei olnud, käisin Juhaniga Tiina trennis latte tegemas ja kõige hullem tegelikult ei olnudki, oleks võinud olla mitu korda õudsem asi. Meeldiva üllatusena vahetas ta jalgu suht hästi ja pööras-keeras kah täitsa mõistuse piires. Ja oi kui hea on ikka tuttava loomaga selliseid harjutusi teha. Silmamõõt loksub paika ja ei ole mingit pidevat paanikasättimist.
Eile oli siis vaba päev ja ma olin hea ja läksin Heidiga koos meile kolme grupihobust vaatama Vaasa kanti. ÕU MAI GAAD. No esiteks me muidugi eksisime nii sada korda ära ja nii, aga pole hullu, oli lõbus vähemalt. Aga siis hobustest:
ESIMENE oli miski läti ära, tegelikult selline suht hea maasu. Aga kui omanik üritas talle valjaid pähe panna, siis loom lihtsalt jalutas minema ja valjad maandusid jalgades ja siis ta trampis neist üle ja lõhkus valjad ribadeks ja... Ma pidin ennast tugevasti tagasi hoidma, et mitte naerma hakata. Noh, nii me siis lappisime valjad ära ja minul ja Heidil ei olnud loomaga mingeid probleeme, ainult omanikku loom suht vihkas ja nii. Ja platsist ei olnud muidugi haisugi, pidi kusagil metsavahel uhama. Alleaaa.
TEINE oli 178 kõrge miski ristand Venemaalt. No reklaamiti teda siis kui ratsakooli sobivat. Ainult et loomal esiteks olid rauad ainult paremal poolel (mine sa tea, äkki mingi uus rautussüsteem). Ja kui Heidi selga hakkas minema, siis teiselt poolt ei tohtinud kinni hoida, muidu loom selga ei lasknud. Läksime siis omaniku uhkelt reklaamitud PLATSI peale, mis kujutas endast nii 20-meetrist saepururingi, mis suutis endas veel ühendada ka üla-ja alamäe. Jaaaa. Looma traavile sai ainult sedaviisi, et pool ringi pidi stekiga kolkima. Kahju oli vaadata hobust, kellelt nii elutahe ära võetud. Ja parim reklaam hobusele: "Jaaa, ta hüppab küll, alles eile hüppas mul koplist välja". No comments....
KOLMAS oli tegelikult natuke hobuse moodi isegi. Selline soome hobune, mingi 155 kõrge ja täielik nunnukas. Paiknes ratsakoolis, kus oli isegi plats ja takistused. Ära sa märgi. Selle looma meeldejäävamaks küljeks kujunes tema sadul - Winteqi koolisõidusadul. *värinad*. Ausalt, ma hea meelega paneks kõik maailma winteqid põlema. Mina pole nende seas veel ühtegi näinud, mis hobusele sobiks ja kus ratsanikul kah hea istuda on. See käesolev variant lükkas sääred normaalsest nii 10-15 sentimeetrit tahapoole ja keha ette köögakile, no täiesti võimatu. Reetur Heidi muidugi selle peale loobus ja mina sain siis rõõmsalt selle loomaga hüpata. No tegelikult arvestades seda, et ta polnud kaks kuud latte näinudki ja elus oli üldse hüpanud nii 4 korda, oli tegelikult täitsa aus ja mõistlik. Aga kas selline loom just ratsakooli hobuseks sobib, on muidugi iseasi.
Igaljuhul peale seda looma me siis asusime kodupoole teele. Vahepeal tegime oma masenduses pitsapausi ja meenutasime parimaid pärleid. Jah, ka Soomes leidub igasuguseid. Kella 01 olin siis kodus ja vajusin magama.
Ja täna oli siis see suur päev, kus Olaf tuli Johni vaatama. Egas midagi, vabal päeval kell 8 äratus ja zombiena talli. Eniveis tulemusena siis põletikukoldeid ei leidnud. Ühtlasi ta leidis, et seljaprobleem tal lihtsalt peegeldab mingit muud pigem orgaanilist probleemi. Jalad olid täiesti ok ja selles, et selgroos mingit probleemi ei ole, oli ta kah vaat et 200% kindel. Nagu ta ütles, selg ei olnud vaat et absoluutselt ka kombates tundlik. Aga mis siis on probleemne, on maks. Kas nüüd organ ise kahjustunud on - vaevalt, aga sealt saavad siis alguse kõik meie lihaskangused. Ehk siis maks ei suuda piisavalt töödelda toitaineid ja need jäävad kusagile poolel teel toppama. Nii ta siis laseriga ravis ja nõeltega kah ja andis ühe loodusliku preparaadi kah. Arvas, et praegu 3 nädalata oodata ja vaadata, et kuidas minema hakkab. Muidugi ta leidis kah, et ehkki John ei näe hetkel halb välja, võiks temasugusel hobusel massi ikka tunduvalt rohkem olla. Soovitas siis sööta ka seedetrakti tegevust tõhustavat lisarehu (noh, Proguti saigi alustatd nii nädal tagasi). Ja üldiselt hoiduda kaera söötmisest, kuna sellest ei ole tema ainevahetuse juures mingit kasu. Ta suudab sealt nii vähe vajalikku omastada ja ühtlasi see ka koormab organismi. Noh, see, et kaer Johnile parim variant ei ole, on ammu selge. Nüüd tuleb ainult mõelda seda, et kas Prixi peaks välja vahetama või ei. Seal küll kaera mitte väga palju ja seegi küpsetatud-töödeldud. Aga äkki peaks kaerast üldse hoiduma? Noh, ehk see nüüd varsti selgub, ma natuke mõtlen asja üle järele.
Ja nüüd vist hakkabki kõik saama.
Ahjaa. Ma täna käisin siis esimest korda üle kahe kuu autoga sõitmas. Oi, Lada on ikka omamoodi auto. Üsna sama tunne on, nagu veoautoga sõidaks. Käigud ja rool ja kõik... Mingil hetkel ma kahtlustasin, et pidurid ei toimi ja et mäest see auto küll üles ei saa, aga võta näpust. Mõlemal juhul tuleb lihtsalt pedaal PÕHJA vajutada. No igal juhul sain täiesti dukalt poes ära käidud ja puha. Jess. Muidugi säilib nüüd küsimus, et kas ma peale kuud aega Ladaga veel normaalse autoga sõita oskan? Hehh...
Aga igal juhul käed kipuvad juba krampi tõmbuma ja uni on kah. Aga pole midagi parata, kell 22 lähen veel Juhanile tema preparaati sisse toppima (parim aeg maksa töö edendamiseks on võimalikult õhtul nimelt).
Aga teile, kes te siimaani olete suutnud lugeda, õnnitlused ja head ööd!

2009-06-10T12:44:00.001+03:00

Nii. Mul on nüüd inspiratsioon tagasi, nii et õhtuks leiate siit eepose, olete ette hoiatatud!

That`s the way the cookie crumbles...

2009-06-06T11:06:00.002+03:00

Nii. Et siis Annu on suutnud mind nüüd viimased mitu päeva nii välja vihastada, et ma praegu natuke rahunen. Siis, kui olen võimeline siia objektiivset teksti kirjutama, tekitan oopuse, äkki nii 2 päeva pärast.
Seniks - koduigatsus on. Ja tahaks oma õde!!!!!!!

Try not. Do or do not. (Yoda on geniaalne :D)

2009-06-01T22:59:00.002+03:00

Hmm. Täna tegelikult midagi asjalikku ei olnud. Magasin vaba päeva puhul ja imblesin niisama voodis. Ja teate mis! Minu Lada viidi täna ülevaatusele ja ta sai isegi läbi! Et siis.... mul on ideeliselt täna õhtust alates auto ja ma olen iseseisev inimene!!! Ideeliselt sellepärast, et niikaua, kui ma pole võtmeid kätte saanud, ma seda õnne ei usu. Ma olin juba täiesti lootuse kaotanud. Aga JEEEEEEEEEEE! Nüüd ma saan hakata Tampere peal vaimustust tekitama. Ma tegelikult VÄGA tahaks Ladale lilled peale maalida, aga ma kahtlustan, et Karppa ei oleks selle üle just väga õnnelik. Aga no teate küll, ma nii tahaksin ideeliselt umbes samasugust kujundust nagu Scooby-Doo Mystery Machine :D
No eniveis see selleks. Ja tänase päeva teine uudis on, et terve Vahanta meespopulatsioon tahab mind mõrvata vist. Või noh, tõsine fenomen igastahes - iga kord, kui ma Juhanit sõidan (kes teatavasti ei ole hetkel just khkhm.. maailma kõige turvalisem hobune), tuleb mõni ajukääbik platsi lähedusse möllama. Vastavalt siis laupäeval Vode kastmisautoga, pühapäeval Karppa traktoriga ja TÄNA, oh õnne, oli aktsioonis Püha Kolmainsus - Harri autot pesemas, Pussinen ATV-ga rallimas ja Tate muruniidukiga. Oh, joy... Tegelikult läks asi üllatavalt hästi, isegi ei olnud mingeid suuremat sorti tõmblemisi, aga normaalsest trenni tegemisest või lõdvestamisest oli asi muidugi kaugel. Igaljuhul minu aju ei võta seda, kuidas VAHEST nad saavad väga hästi aru, et hobune võiks karta ja käituvad lausa üllatavalt normaalselt. Ja siis teine kord on nagu käega pühitud igasugune mõtlemisvõime. Mehelik loogika??? Noh, see selleks, ma lihtsalt pidin ennast välja elama.
Muud pole huvitavat olnud, käisin täna Keltsiga trennis, loom oli üsna pähh (aga no täna ma sain kinnitust oma kahtlusele, et mulle lajatatakse üldiselt need loomad, kes eelnevalt on mäkra mänginud. Keltsi viimase aja saavutusteks on kuulduste põhjal siis üks lömastatud jalg ja meeleheitlikult koos ratsanikuga platsi peal ringi kihutamine). Ja nüüd imbusin just jooksmast tagasi ja varsti imbun tuttu.
Ja homme siis tuleb lõpuks saksa vet/kiropraktik/nõelravi-onu. Eks näis, eks näis... Homme õhtul siis vast kirjutan, et kas saime miskit asjalikku abi ja kes ja kus ja millal ja kas mõni meie loomadest üldse veel kusagile kõlbab. Vast saab huvitav päev olema.
Kuulmiseni!

The circus is gone, all that`s left is the clowns...

2009-05-31T19:45:00.009+03:00

Ma mõtlesin, et peaks siia midagi kirjutama. Tegelikult ei ole ABSOLUUTSELT mitte midagi küll juhtunud. Kaks päeva olen nüüd üksi mässanud loomadega. Laupäeval oleksin küll julmalt vihastanud Annu peale, kui ma poleks ise aktiivne olnud. Ehk siis vend helistas mulle kell 13, kui ma teise hobusega lõpetama hakkasin, et teavitada, mis ta tahab, et loomad teeksid. Palju õnne noh. Mainin veelkord, et tegelikult peaksin ma kella 15-st saama juba oma loomaga tegelema minna ja siis kell 16 ainult söötma veel. Ja kui tema oma naiivsuses arvas, et ma ootan kella ÜHENI, et hobuseid hakata liigutama, siis... Noh, lõpp hea - kõik hea. Olin ise intelligentne ja liigutasin loomad oma loogikaga ja isegi lõpetasin kell 16.30. Vauuu!
Noh, ma rohkem ei vingu, see oli lihtsalt üks järjekordne näide sellest, kuidas bossid ei oska teiste (liht)inimestega arvestada. Ja nüüd on meil siin kaks viimast päeva olnud hull kuumalaine, nagu ka Eestis, ma oletan. Täna siis miski 28-29 kraadi kanti. Jeiiii! Ja ma natuke kahtlustan, et äkki tuli täna minu traditsiooniline igasuvine õlapõletamine ära. Päris sellist tunnet tegelikult ei ole, äkki nahk jääb peale. Vaikselt hakkavad viimased Johniratsutamise sinikad kah taanduma, kergelt valgusfoorjas on olemine.
Ja täna Teddy järjekordselt munatses maastikul ja siis ma kütsin teda vähe ja ÕNNEKS on tal vähemalt head pidurid, seegi positiivne asi sellise laiskuse juures. Ehk siis viimasel hetkel sain ta pidama, oleksime peaaegu linnupojast üle sõitnud. Oli vist pesast välja kukkunud ja lennata veel ei osanud, ema tal kah paanitses kõrval. Ja siis see tibu reaalselt piuksus hullu häälega ja JOOKSIS meil eest ära. Kui see poleks nii napikas olenud ja mul poleks vaesekesest nii kahju olnud, oleks isegi naljakas olnud. No igaljuhul ta siis jooksis meie eest põõsastesse ära ja ma ei taha teadagi, et mis temast edasi saab :(
Ja Juhan sai täna kerge kordepäeva, kuna ma lihtsalt ei suutnud ei teda ega ka ennast sellise kõrbetemperatuuriga ratsutama sundida.
Ja tegelikult ma olen nüüd selle mõttetu postituse juba üles trükkinud, rohkem ei viitsi kah.

Elämä on laiffii :)

2009-05-28T19:05:00.004+03:00

Nii. Mis siis täna. Emm... päev algas täiesti normaalselt ja läks edasi kah normaalselt. Lõuna paiku läksime Linda ja Annaga Agrimarketisse (arve 460 euri) ja Heko`sse (arve 250 euri) Annu hobustele asju shoppama. Muud tegelikult huvitavat ei olnud, aga tagasi sõites kuulasin, et no mingi pagana kahtlane lugu tuleb raadiost. Panin siis valjemaks ja täiesti reaalselt tuli SOOME raadiost selline geniaalne eesti lugu ńagu BEMMI KUMMID. Appi, ma sain täiesti kohutavad naerukrambid ja ma siis seletasin Lindale-Annale kah asja lahti ja tõlkisin kah. Siis me naersime kolmekesi. Aga jah, see kuidas Soome raadio on avastanud sellise loo, on minu jaoks müstika.
Hiljem käisime Teddy ja Santtuga maastikul (Katri immutasime Candyga minema täna jälle). Ja mis on päeva "üllatavaim" uudis? Santtu hoiab jalga! Jess nagu. Eeeh, ei oskagi midagi rohkem öelda kui et nooooooooooooojah. Igastahes tuleb teisip juba õnneks saksa-onu ja kolmapäevaks sai Annu talle vist kliinikusse kah aja. Et siis kas Iisalmi võistlused jäävad ära, mis te arvate? Ebareaalne...
Ja siis ma imbusin ratsutama. Noh, võtame asjad lühidalt sedaviisi kokku, et Maarja vs John 2:3 praeguse seisuga. Et siis ratsutasin rahulikult ja korraldas mulle jälle täpselt samamoodi selle amokijooksmise jama. Platsi peal on ikka hull jura, tuleb kohe piire vastu. Täna siis samamoodi, alguses mõtlesin ausalt, et ta jookseb aiast läbi aga no õnneks või kahjuks keeras siis täisgalopi pealt ikka kõrvale. Needless to say, mina maandusin aia otsas. Väga hullu tegelikult pole, küünarnukk on vähe kraabitud ja sääre pealt nati paistes ja nati kraabitud ja nati sinine. Ja no jumal tänatud, et ma olen intelligentne inimene ja ALATI kaskaga ratsutan. Et siis pea maandus täna ikka üsna osavalt mul aias ja kaskas 2 uut ilusat sälku sees. Tegelikult pole vast häda midagi, natuke nagu pea valutab ja käib ringi, aga see käib asja juurde :)
Eniveis, noh viimased 2 päeva ongi hobune liiga hea olnud. Tegelikult ta oli täna kah pärast väga hea (ühe korra üritas veel, aga siis ma olin valvel). Heeh, eks ma siis ratsutasin seal täna edasi ja siis tuli Annu koju ja esimene küsimus, kui ta mind nägi: "What happened to YOU?". Noh, eks ma olin vist üsna liivane :) Aga ei, Annu kah leidis, et tuleb lihtsalt ta voldile üritada saada sellisel juhul ja niisama palju üleminekuid teha. Noh, niisama pole üldse probleemi, aga kui ta juba läheb, siis ei aita enam ussi - ega püssirohi, kui 176 kõrge elukas sul kaela püsti viskab ja selja küüru ajab ja minema kütab. Aga no vaatame, mis teha annab. Kui see väike kiiks välja arvata, on meil tegelikult ju asjad väga positiivsed :D
Heh ja Matti Nykänen on lihtsalt liiga geniaalne, temalt siis ka tänase postituse pealkiri :)

I never promised you a rose garden...

2009-05-27T20:53:00.003+03:00

Nii. Kuna mul oli vaba päev, tegelesin ma põhiliselt ainult magamisega. Mingil vägaimelikul kombel magasin täna kella10-ni jutti. Ja nüüd ma kahtlustan, et põhjus minu hommikuseks ärkamiseks on, nii naljakas kui see ka pole, tavaliselt Miia hääl. Ehk siis täna tal oli vaba päev ja hommikune kohvinurk ei toimunud ja mina sain kohe magada. Hehh.
Siis ma käisin veel jooksmas ja sõna otseses ja kaudses mõttes surin, sest jube tuul oli (ja on ka hetkel) ja päike oli hullult palav ja kõik maailma taimed õitsevad, nii et hingata pole midagi. Ma sügavalt kahtlustan, et sellest kõige jubedamast mäest oleks 80-aastane vanaema kah kiiremini üles KÕNDINUD kui mina jooksin. Eniveis, siis ma olin näost tulipunane ja üle kere nagu tõsine higikoll ja Annu oli geniaalne: "Oh, you came from jogging?". Doaaaaaaah...
Tegelikult pole midagi muud huvitavat olnud peale selle, et ma olen niiiiiiii positiivslt meelestatud ja õnnelik. Ehk siis keda ei huvita, kui tubli John on, minge kohe viimase lõiguni heaga...
Annu võttis siis täna jälle Johni. Ja väljendudes tema sõnadega, ta on "amazed", et John nii kiiresti areneb. Et siis ta on teinud hobustega pool aastat tööd, et saavutada seda, milleni Juhan on jõudnud kolme kordetamiskorraga. Ühtlasi ta arvas, et järelikult asi ei saa väga palju tal isegi lihastes olla, ehkki ta on selline hobune, kes igal juhul üritab, kui aru saab, mida temalt tahetakse. Et isegi sellisel juhul ei saaks praegune areng nii kiire olla. Et ta siis arvas, et lähiminevikus on teda väga "pulling and bending" meetodil töötatud. Mhm, minupoolsed mõtted selle koha pealt jätan ma hetkel enda teada - "what do I know about riding anyway...". Eniveis Annu oli tõsiselt rõõmus ja positiivne. Ja kess teab, kui enne pakkus ta, et 120-ni töötamiseks läheb Johniga 5 aastat, äkki oleme me taandunud nii kolmeni hoopis. Selleks peaks vaesel hobusel muidugi mõni teine ratsutaja Maarja asemel olema, aga no eniveis. Hetkel on John Annu ootused siis ületanud nii... matemaatikat abiks võttes...16-kordselt :)
Jah, samas ta on nüüd viimase nädalaga tõesti hullult kiiresti arenenud. Ei tea, kas see E-vitamiin nüüd kah tööd lihtsustab või mitte, aga no vahet suurt polegi.
Ja siis pärast muidugi Katri jälle fännas Johni (emmm, ta stabiilselt räägib, et ta tahab Johnga abielluda.. Mul hakkas natuke hirmus, aga ta ongi natuke omamoodi inimene) ja Annu leidis suurepärase viisi Johni iseloomustamiseks : " Yes, he`s a real gentleman..".
**Ja nüüd kõik koos - AWWWWWWWWWW....**
Aga igal juhul ma nüüd lõpetan selle kiitmise siin ära. Ja täiesti imelikul kombel ja täiesti lampi hakkas mul kummitama Lynn Andersoni Rose Garden. Ma küll üsna olen oldies-tüüpi inimene, aga seda ma küll ei mõista, kust see lugu nüüd järsku välja hüppas. Igal juhul tuleb hull lapsepõlv sellega meelde. Kui ma ei eksi, siis see oli meil kunagi kodus mingi kasseti peale lindistatud? Annika?

I beg your pardon,I never promised you a rose garden
Along with the sunshine,
There's gotta be a little rain sometimes
When you take, you gotta give, so live and let live
Or let go
I beg your pardon
I never promised you a rose garden

I could promise you things like big diamond rings'
But you don't find roses growin' on stalks of clover
So you better think it over
Well, if sweet-talkin' you could make it come true
I would give you the world right now on a silver platter
But what would it matter?
So smile for a while and let's be jolly
Love shouldn't be so melancholy
Come along and share the good times while we can

I beg your pardon
I never promised you a rose garden
Along with the sunshine
There's gotta be a little rain sometimes

I beg your pardon
I never promised you a rose garden

I could sing you a tune or promise you the moon
But if that's what it takes to hold you
I'd just as soon let you go, but there's one thing I want you to know
You better look before you leap, still waters run deep
And there won't always be someone there to pull you out
And you know what I'm talkin' about
So smile for a while and let's be jolly
Love shouldn't be so melancholy
Come along and share the good times while we can

I beg your pardon
I never promised you a rose garden
Along with the sunshine
There's gotta be a little rain sometimes...

You`re the right kind of wrong... And I didn`t lose my mind - it was my own to give away.

2009-05-26T10:48:00.008+03:00

Nii. Hetkel oli mul käsil tõsine kodukoristus ja kuna ma põranda kuivamise tõttu olen nii või naa diivanile pagendatud, siis võtan selle kirjutamise kah nüüd ette, küll lubatust päev hiljem, aga ma usun et keegi pole sellest püsivaid kahjustusi saanud. Et siis meie eepos jäi pooleli ilmselt laupäevahommikuste sündmuste juures:
Noh, päev oli selline täiesti tavaline muidu ja oh imet! Lõpuks pakkisimegi asjad kokku ja Santtu auto peale ja minek. Ausõna, uskumatu. Loodusreostus oli muidugi kohutav - auto võtab 30 l/100 ja sellega ühte hobust vedada... Noh, midaiganes...
Võistluspaika jõudsime suht vägaväga vara ja koht ise kujutas tegelikult endast hiiglaslikku hipodroomi. Noh, saime süüa ja niisama ringi imbuda ja päikest võtta ja Santtule õunamahla sisse joota (kuna ta muidu vett ei joo...). Ehkki Annu seda iga hinna eest üritas varjata, oli ta tegelikult närvis, mis oli üsna naljakas. Noh, temal viimane võistlus poolteist aastat tagasi ja Santtul kaks. Et siis tegime ajalugu. Üldiselt ei märganud erilist vahet Soome ja Eesti võistluste vahel. Ütleks, et Eestis kohati v-o korraldus tiba parem ja Soomes jälle soojendusplatsil inimesed palju viisakamad. Vahepeal saime uudiseid, et Turus oli plats 15 cm vee all olnud ja äikest ja vihma ikka korralikult. Noh, meie nautisime selle asemel päikest. Ahjaaa, õnnitlused kruum-Reltsule, Ebbe`l oli hästi läinud :)
Mida veel märkasin, et Soomes on käes see, mis natuke juba Eestis kah toimumas. Inimestel on raha osta häid hobuseid, nii et 120-s on pooled võistlejad sellised, kes sellisteks radadeks tegelikult veel valmis pole. Hirmus.
Noh, vahepeal oli Annu veendunud, et nüüd Santtu lonkab, sest astus kivi peale. No midaiganes.
Imelisel kombel sõitis Annu 130 kah, seal sai aja eest, aga muidu oli isegi kobedam kui 120. Siis pakkisime asju ja hoidusime ühe TÕSISELT veidra mehe eest, kes meie auto kõrval seisis ja lihtsalt VAHTIS. See oli tiba hirmus. Ja kuna Soomemaa on paraku hirmus suur, siis koju jõudsime miski ühe paiku. No ok, vahepeal tee peal parkisime auto ABC`sse ja käisime söömas, aga ikkagi... Annu imbus siis koju magama ja meie jäime asju lahti pakkima.
Ja kes oli see õnnelik, kes järgmisel päeval ÜKSI tööl oli? Ausõna, hull zombie oli olla. Võeh. Ja muidugi pidi kõik loomad maastikule minema, nii ma siis rassisin üksi. Santtu ajaks olin nii läbi, et jäin tema seljas magama. Nagu päriselt. Õnneks ainult mingi 5 sammu tukkusin, aga ikkagi!!!
Edasi midagi huvitavat ei olnud, kella 20 paiku imbusin juba ruttu-ruttu magama. Ahjaa, üks asi oli, mis mind tiba närvi ajas. Ehk siis Annu nõudis, et Santtu selle kivijama tõttu kolmepäevase Ponstan Forte kuuri saaks. Kes ei tea, siis see on üsna tugev valuvaigisti. Et siis nagu MIDA? Me Lindaga küll kahtlustame, et see kivi oli lihtsalt ettekääne. Et siis ma saan veel kuidagi aru, et 140-150 loomad stabiilselt valuvaigisteid täis topitakse, et okei, MINGIGI point on sellel. Aga kui loom peale 130 parkuuri hüppamist kah siuksed rohud peale saab, siis... Noh, midaiganes. Või nagu me Lindaga väljendume, kui meie teistmoodi arvame - "What do WE know...".
Eile olin kah veel tööl, tegelikult oli hull positiivne, kuna olime kahekesi Lindaga. Lõuna paiku viisime siis Santtu ja Teddy füsioterapeut Tuula juurde, kes on lihtsalt tõsiselt määdsik nagu. Ma tõesti tahaks kah mõnel alal niiiiiiiii hea olla. Igal juhul ta siis näppis neid siit ja sealt ja tulemusena nt. Santtu liikumine nii umbes kaks korda parem lõpus. Heh, järgmised ajad saime kah, aga kuna ta on nii nõutud ja stabiilselt reisib üle terve maailma olümpialoomi kah töötlemas, siis peab ajad vähemalt 5 kuud ette kinni panema. Päris hea...
Siis imbusime ratsutama ja Juhan oli selline mittevägahea, aga ka mitteväga halb. Jälle oli naljakas, kui see praktikant-Katri teda imetlemas käis ja siis mulle sada aastat rääkis, kui hästi John jooksis. Hehh, sel hetkel kui tema nägi, oli loom ikka korralikult krampis jne. Õuvell. Tegelikult ma eile mõtlesin, et masetseda pole küll mõtet - kahe nädalaga jookseb ta traavis juba hästi ette alla ja galopis on kah suund õige. Et siis vähem masetseda.
Ja jõudsimegi tänaseni. Noh, saksa-onu tulekuni on nüüd täpselt nädal!!! Üldiselt oli mul vaba päev ja midagi erilist ei olnud. Käisin jooksmas, aga täna ei olnud ikka absoluutselt õhku, nii et üle pika aja olin suunitud vahepeal kõndima, sest MITTE MIDAGI ei olnud hingata. Ja sellele vaatamata oli koju jõudes ikka täiesti laip olla. Võeh. Ja siis ma sõitsin veel Johni kah, kes oli SUPERHEA. Täna jooksis galopis kah juba ikka vägaväga hästi. Ühtlasi sain oma "kui ma tunnen, et on hea, kas siis TEGELIKULT kah on hea" - kriisist üle. Nimelt Tiina tuli platsile, kui galoppi tegin ja oli pehmelt öeldes üllatunud, et John nii hea. Ikka nii umbes 4 korda mainis, kui hea ja lõdva ja "koos" ta välja näeb. Jehuuu! Tunne oli kah väga hea. Kui nüüd nii edasi läehb, siis varsti saan hakata säärt läbi sõitma, ilma et miskit krampiminemist toimub. Täna vasakule traavis juba sain millimeetri võrra säärt tugevamini kasutada, ilma et oleks kogu asi luhta läinud. Ja edasiajava märguandena säärt kasutades on kah juba positiivne, neljal juhul kuuest ei ehmata ära. Et siis sellised ülipositiivsed elamused olid täna. Kusjuures ma ei tea, kas ma olen maininud, aga meie viimase "galopikiirenduse" käigus ta lõhkus oma kapsli ära. Ja nüüd minu teine kapsel hõõrub vaesekesel (hobune teab, mis on hea - mingi närune USG ei kõlba, ainult Prestige või Kieffer vms sobib). Nii et nüüd ma olen ilma kapslita sõitnud ja tegelikult on see päris kasulik. Praeguses etapis tähendab see, kui ta suud lahti ajab, ainult seda, et ma olen midagi valesti teinud. Nii et väga hea indikaaator. Noh, ootame ja vaatame siis, äkki mingil hetkel peaks ikka tagasi panema, kui me kunagi mingi tõsisema töötegemiseni jõuame :)
Aga muud hetkel ei ole huvitavat ja ma parem lähen süüa tegema. :D

2009-05-24T01:21:00.000+03:00

Just jõudsime võistlustelt koju. Laip. Homme kirjutan.

2009-05-22T22:49:00.002+03:00

Hahhaaa. Tulime just Lindaga shopingult. Ja millega siis muuga ikka poes süüa ostmas käiakse, kui mitte 7-hobuse-autoga??? Natuke vaadati imelikult, aga no pole hullu. Tegelikult me päris hulluks pole läinud, autot oli vaja igaks juhuks tankida, kuna teoorias peaksime homme Jyväskylla võistlustele minema.
Ah et miks teoorias? No see meie võistlustele "minek" on alati selline huvitav, ma kirjeldan väheke pikemalt sedakordset. Nii. Esialgu pidi minek olema hoopis Turku, kus 3-päevased võistlused, Santtul ja Teddyl. See jäi ära, kuna Annu ei viitsinud 2 hobuse pärast sinna imbuda. No ok, siis pidi homme olema neil kahel minek Jyväskylla. Algselt pidi Teddy sõitma 100 ja 110. Siis oleks pidanud sõitma hakkama ilmselt nii kell 5. Kuna Annu seda kah ei viitsinud, siis oleks Teddy pidanud sõitma 110 ja 120, Santtu 120 ja 130. Nii. SIIS selgus, et homme äkki sajab vihma. Mis tähendab, et Annu Teddyga ei oleks siis tahtnud minna. No okeeei. Ja LÕPUKS ta avastas, et Teddy kabjad ikka ei ole head, nii et Teddy ei lähe. Ja ma olen suht kindel, et kui homme peaks natukenegi vihma tibutama, siis ta tegelikult ei viitsi Santtuga kah minna. Ja vot niimoodi me võistlustel käimegi. Oehh, saaks Candy juba korda, saaksime äkki meie tallis kah võistlushooajaga ALUSTATUD...
Nii et me siis täna jälle pakkisime ja tuunisime Lindaga nagu hullud, ilmselt mõttetult. No kui homme ikka minek on, siis on ime sündinud. Ja ülimalt loodussäästlik on muidugi ühte hobust hobuseautoga vedada :)
Ja ainus muu huvitav asi täna oli see, et Juhan oli ülimalt positiivne. Juba saduldades oli ja asi aina jätkus. Ja ratsutades oli kah ülihea, seda muidugi nendes piirides, mida ma talt hetkel nõuan. Aga no loodame, et kui nii jätkub, siis äkki suudame teda katki minemast hoida ja isegi varsti natuke kõksima hakata. Aga no see muidugi kõik sõltub sellest, mida onu Olaf nädala pärast ütleb. Ehh, ta pidi ikka väga hea olema. Kusjuures põhiliselt keskendub ta akupunktuurile (on see äkki eesti keeles nii) ja lisaks on tal see soojuskaamera, millega saab teatavasti hästi just selga uurida. Oi, me siin Linda ja Annaga ootame nagu segased juba. Loodame ainult, et äkki tuleb natuke häid uudiseid kah.
Aga muud pole täna huvitavat olnud, nii et ma nüüd lähen varsti tuttu. Ja kui juhuslikult peaks ime sündima, siis äkki saan homme võistlustulemusi teatada :)

Uputus...

2009-05-21T19:12:00.002+03:00

Prrr... Väljas on selline ilm, et hea peremees tõepoolest ei ajaks koera kah välja (mis ei takista muidugi Maarjat ratsutama minemast). Vihma kallab. Ja kallab. Ja kallab.
Aga mina tegin omale suuuuuuuuuuuuuuuure tassitäie teed ja pugesin teki alla. Tegelikult on täitsa mõnus nii, kohe varsti võtan raamatu kah ette :)
Üldiselt oli tänane päev selline ebameeldiv. Olin üksi tööl ja kõik oelks olnud väga positiivne, kui ma oleksin teadnud, et praktikandi-Katri täna tööle ei tule. Ehk siis mul oli vaja hommikusele õudusele lisaks veel Candyga maastikule minna. Aga hakkama sain ja isegi oli aega lõunat süüa. Annu sõitis ise õhtupoole ( ehk siis läks ratsutama kell 15.30 - minu tööpäev peaks IDEELISELT lõppema kell 15, sellega oleme leppinud, et enne 16-t minema ei saa. Aga täna ta siis rõõmsalt lehvis kell pool neli alles ratsutama. Noh, mis teha) ja nii sain asjad tehtud klla poole viieks. Ja MUIDUGI hakkas täpsetl sellel hetkel, kui mina hobust valmis panin, täiega vihma kallama. Toppisin vihmateki peale ja kuna maneežis olid juba tunnid, läksin välja. Vihmatekk ei aidanud. Ikka oli märg ja paha. Ma midagi mõttekat teha ei üritanudki, tegelesin ainult sobiva kollilähenemistaktika valmisega. Tundub, et leidsin sobiva, aga ma üldse ei viitsi täna kirjutada sellest ega millestki muust. Nii et ma parem joon oma teed edasi ja naudin vihmast ilma :)

RIP Lancetto

2009-05-20T22:24:00.003+03:00

Täna on siis see päev, kus täku surmast on möödas täpselt aasta. Kogu see värk on üldiselt nii või naa selline tabuteema, et KUI täkust üldse räägitakse, siis vägaväga üldises plaanis, aga mitte kunagi sellest, mis juhtus. Erilist vahet nagu ei olnud päevas, aga selline rõhutud olemine oli küll ja asju kontrollisime veel hoolikamalt kui tavaliselt. Mina muidugi olin see õnnelik, kellel täna õhtutall oli - no boksiuksi kontrollisin 5 korda ja ma ei liialda...

Siis Donkey käis täna selle silmaspetsi juures. Noh, kerge pime nurk on tal küll, kust pime on, aga õnneks mitte kogu silm. Arst ütle ka, et silm on nii hea, kui ta antud olukorras üldse olla saab ja et noor hobune, küll ta õpib niimoodi elama, pole hullu. Kuna Donkeyst jalgade pärast kunagi mingit Grand Prix hobust ei saa, siis pole vast hullu.

Siis me olime täna Lindaga suht halvad ja kasutasime räigelt meie uut praktikanti Katrit ära. Ehk siis immutasime ta hommikul Candyga maastikule ja siis veel Santtuga, sellal kui ma Teddyga väljas olin ja siis veel teist korda kah Candyga. Aga noh, milleks need praktikandid siis ikka on :)

Ja siis käisime veel Heko`s kah shoppamas. Ma sain nüüd lõpuks endale (või noh, mis endale..) korraliku sadulaaluse karva, oli mingi pakkumine, hea hinnaga sain ja kusjuures mulle meeldib see enda oma isegi rohkem kui Annu oma. Siis see hullult tore müüja-onu kiitis sakslasest kiropraktiku-onu, kes meile tuleb 2 nädala pärast. Oli saanud ühe maha kantud traavli nii korda, et see oli veel oma 2 aastat hullu pappi kokku ajanud. Kuna meil loodetavasti nii hull seis ikka ei ole, siis jääme huviga ootama.

Johni sõitsin kah täna, aga kuna endal oli selline mitte-eriti-hea olemine, siis ega sellest suuremat asja ei saanud. Ma VÄGA üritasin mitte närvi minna. Otseselt ei läinudki, aga eks ta ikka tunnetas, et midagi on teistmoodi. Aga no ta võiks ju üritada aru saada, et keegi ei tule talle kallale ja palju kergem on ratsanikule keskenduda. Kui on üks asi, mida ma ei kannata, siis see on see, kui hobune absoluutselt sinule ei keskendu ja samahästi võiksid sa seal seljas ka mitte olla. Aga no lõpuks oli tegelikult väga hea, sain selja ilusti tõusma ja tagumise otsa alla, liikumine oli kah kohe parem. Siis lõpetasin ruttu kohe ära, enne kui asi oleks uuesti halvemaks läinud. See süsteem kusjuures toimib temaga hästi. Linda ütles kah, et kõrvalt vaadates oli väga ilusti tagumise otsa alla toonud ja seljast töötanud. Noh, hetkel suudab ta seda järjest teha vast nii 10 sammu, aga rohkem ei saagi praeguses olukorras talt nõuda.

Ja siis ma tahaks hullult osta ühe raamatu hobuste söötmise kohta, mis on vägavägaväga hea. Aga 48 euri!!!! Ja siis ma tahaks veel hirmsasti seda Heuschmanni raamatut ja Paalmani oma kah. Noh, palju tahad, vähe saad.

Ja muud tegelikutl ei olegi. Ahjaa, ma olen oma jooksmisega nüüd sõltuvusse sattunud. Täna oleksin tegelikult nagu vahele jätnud, kuna nii kiire päev oli, aga ei - kell veerand kümme lükkasin tossud jalga ja minek. Kes oleks seda uskunud...

Nagu lubatud...

2009-05-19T19:57:00.004+03:00

Nii, ma nüüd võtan ennast käsile ja üritan siia kirja panna midagi. Tegelikult ei ole küll vaat et mitte midagi märkimisväärset juhtunud vahepeal.
Esmaspäeval lebotasin ilmselt, Juhanit sõitsin kah, oli selline käib-kah. Annule ei oleks kõlvanud kusagile (paremale sõites ei saanud absoluutselt säärt läbi, ainult keeras ennast kuklast kõveraks), aga noh, vähemalt ette-alla jooksis talutavalt ja isegi maastikul sain käidud ilma galopikiirendusteta. Õhtul olin Tiina trennis ja sain jälle seda Rootsi poni sõita. Ikka suht naljakas loom on, ehkki seekord sujus juba vähe paremini. Siinsete inimeste illusioonid minu suhtes muuseas jätkuvad - kui Annu arvab, et ma olen miski eriline intelligent, siis Tiina usub, et mul on hea silmamõõt. No ma võtsin Jussi nõu kuulda ja ei hakanud vaesekese illusioone purustama :D
Ühtlasi tõmbasin endale netist kõik kolm Eragoni raamatut, nii et nüüd ei pea ei raha kulutama ega midagi. Ma ainult pole veel Brisingr`ni jõudnud, tahan enne esimesed kaks uuesti üle lugeda.
Esmaspäeval andsin peaaegu kiusatusele järele ja ostsin Prison Breaki kolmanda hooaja. Tegelikult see kuu on rahaliselt positiivne olnud, aga õnneks ikka ei raatsinud. Hea.
Täna lebotasin jälle, hommikupoole kasutasin aega targasti ja käisin jooksmas ära, et õhtul saaks magada :D Ja siis oh imede ime, Annu JÄLLE ise tuli, et kas ta võtab Johni täna. No kuhu see maailm jõuab niimoodi? Eniveis, täna ta siis jälle kordetas ja ma ikka ei saa aru, et mida ta teeb. No ok, ta natuke valgustas ühe koha pealt, et kuidas ta seda vasakule kõverust ravib, aga kuidas ta Johni 5 minutiga niimoodi lõdvestama saab, ma ei mõista. Ma usun, et mul läheks sama saavutamiseks aastaid aega... Ja reaalselt ma näen, kuidas looma selg tõuseb ja vend ei jookse enam kolmes jäljes. Ja kannast hakkab kõverdama (noh, Annu standardite järgi küll vähe, aga siiski). See oli tegelikult tänase päeva parim asi. Kuna tal on ikka suht korralik komme reaalselt tagumisi jalgu LOHISTADA kordetades. Ühesõnaga, et siis oli positiivne jälle. Annu suhtub sellesse värki ikka väga aktiivselt. Esiteks ta võtab ta neljap või reede jälle (ja ma seekord usun, et ta ei viili kõrvale, ta on nii äksis asjast) ja teiseks kogu tema suhtumine on selline, et üritame nüüd Maarjale hobuse saada. Ma ei tea, mis minu-vaimustus tal peal on. Kahtlane, ma ütlen teile! Pärast me muidugi vestlesime veel teooria koha pealt nii 20 minutit nagu tavaliselt ja Annu oli hullult äksis ja vehkis käte-jalgadega. Ma pidin väga pingutama, et mitte naerma hakata - ta meenutas hullult mingit prantslasest kunstnikku mingist Hollywood`i filmist :D
Ja muud huvitavat väga ei ole ja ma tegelikult ei viitsi üldse trükkida kah.
Ahjaaa! Linda nüüd helistas sellele saksa-onule. Ja ta tuleb siis teisel juunil meie karja üle vaatama. Ma hullult ootan, aga samas natuke pelgan kah, et mis uudised sealt nüüd tulevad. Aga no parem teada, et kus me Johnga hetkel oleme, kui teadmatusest talle trennis liiga teha.
Aga vot sedapsi siis!
Ja Annu üritas mulle laupäeval selgeks teha, et neil on normaalset hapukoort (või nagu nemad seda kutsuvad, smetana`t). Ma siis proovisin ära. Tühjagi! Tegelikult oli nii halb, et seda ma taluksin ainult salatite sees. Aga nii, nagu ma Eesti hapukoort söön, et lihtsalt lusikaga võtad paljalt ja nämmu on (jah, ma tean, ma olen imelik), seda jura mind küll keegi sööma ei sunni. Võeh.

Purple Rain

2009-05-19T13:34:00.002+03:00

Dumdidumdidum.
Et siis peaksin siia midagi kirjutama, jah? Noh, ma söön ja siis äkki tuleb inspiratsioon peale. Äkki. Loodetavasti. Võib-olla....
Kuulmiseni!

2009-05-17T20:48:00.001+03:00

Blur - Parklife
Uskumatu, ma pole juba päris kaua aega midagi kirjutanud, aga no täna siis tuleb. Emmm...Neljapäeval ma mäletan, et midagi erilist ei olnud. Noh, otse loomulikult Annu oli ikka haige, nii et Siuntiosse minek jäi muidugi ära. Tänu sellele olime Annu tallis KOLMEKESI tööl. Uskumatu, kui positiivne. Saime talli puhastatud ja hobuseid ´tuunitud ja oma loomad kah sõidetud kõige krooniks. Tegime siis kolmekesi tunniajase maastiku. Jälle mööda uusi teid. Juhan, vaeseke, oli JÄLLE paanikas, kuna JÄLLE oli kõik võõras. Noh, kui sedaviisi jätkata, siis võib-olla ta nii kahe aasta pärast suudab maastikul käimist isegi lõdvestavalt võtta. Noh, positiivne see, et ei karda ta ei traktoreid ega autosid, isegi üle suure tee sai ilusti mindud. Õnneks ühtegi ratast muidugi vastu ei tulnud :)
Reedel oli mul vaba päev, nii et midagi huvitavat ei olnud. Juhanit sõitsin maneežis mäletamist mööda, kõige hullem ei olnudki. Lisaks veel Candy kohta uudised, et ilmselt sai talle see auk näkku ilmaasjata puuritud ja Valkeakoski kliinikus hoiti teda põhimõtteliselt niisama, ilma et midagi tehtud oleks. Ehk siis viimane arve tuleb nii 4000!!!!!!!!!! euri mitte millegi eest. Võite arvata, kui õnnelik Annu oli. Nii et ilmselt läheb Candy nüüd Hyvinkä kliinikusse nii järgmine nädal, siis saame äkki teada, mis tal TEGELIKULT viga on. Noh, kui tal ikkagi see seenhaigus, siis asi "positiivne"... Selline seen hakkab lõpuks hävitama peale lihaskudede ka luud. Ja üldiselt see nakkab inimesele, teisele hobusele mitte. Et siis lahe, me kas oleme juba lihasööjaseente poolt nakatunud või hakkame varsti tallis skafandriga ringi käima...
Positiivsete uudiste poole pealt veel niipalju, et Donkey läheb vist mingi silmaspetsi juurde Teivo kliinikusse (see meilt nii 30 kiltsa. Üldse ilmselt on nüüd nii, et Valkeakoskiga on vsjoo (ma kah vihastakse sellise asja peale), nii et ma kahtlustan, et meil hakkavad loomad käima kas Teivos või Hyvinkäl. Viimast varianti väldiks, see vähe liigne trippimine. JA SIIS sai Linda teada, et meie lähedal peaks elama mingi sakslasest kiropratiku-onu, kes pidi kah vägaväga hea olema. Nii et kui itaalia-onu nüüd lähiajal ei tule, siis üritame ilmselt selle saksa-onu kas kohale meelitada või talle hobused kusagile kohale viia. Kah positiivne, jääb Ypäjale trippimine ära. Või noh, tegelikult see on täitsa tore päevatöö - hobused auto peale, maha, auto peale, Annu kulul lõunat sööma ja koju.
Eile oli selline tavaline päev, ei midagi väga erilist.Õhtul olime Annu juures õhtust söömas, Pate oli kah seal. Ja kui tema ja Karppa kokku saavad, on vägaväga naljakas (no kui inimene paneb oma koera nimeks Jackass, siis kommentaare polegi vaja :D)
Täiesti lõpp, ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju naersin, kui üldse. Oehh, noh üle ja ümber ei saa sellest, et Vahantas on töötanud kaks prostituuti, varas, pangaröövel ja mõrvar. Et siis töötajatega on vedanud. Ja toit oli jälle niiniihea, et me Lindaga võiksime küll iga õhtu Annu juures söömas käia, vastu ei oleks :) See seenesalat (parim, mida ma elus söönud olen, raudselt) ja see põdraliha ja see roheline salat ja... Oehhh.... Ütleme nii, et veini voolas kah suht korralikult ja iga klaasiga läksid jutud aina naljakamaks... Kella ühe paiku oli Karppa lõpuks sunnitud oma geographica tipica-veini välja kaevama ja no vot see oli küll üle mõistuse hea. Ma olen üsna kindel, et isegi minu issile oleks meeldinud.
No igaljuhul mingil hilisel ajahetkel jõudis iga roju ikkagi oma koju. Ma kangelaslikult üritasin natuke Euroviisu hindamist vaadata, aga no mitte ei köitnud, nii ma siis läksin pigem magama. Tegelikult umbes kahed hinded vist pidasin vastu. Noh, siiamaani pole aimugi, et kes võitis või kuidas Eestil läks. Aga kuna ma pole Eesti euroviisu-lugu isegi mitte kuulnud, siis pole vast hullu. Ma ei pea Eurovisiooni eriliseks rahvusliku tähtsusega ürituseks, mis on vajalik, et ennast eestlasena tunda või midagi.
Täna ei olnud üldises plaanis kah midagi erilist. Teddy suutsin lõpuks ometi niimoodi paika panna, et sai täiesti normaalselt pika ratsmega jalutada ja ei toimunud ei mingit venimist ega ka iga krõpsu peale tõmblemist.Oskab küll olla, kui vaja. Siis oli täna veel ajalooline hetk, jooksin esimest korda 5 km järjest, ilma 2 minutilise jalutuspausita. Minu kohta tubli saavutus igastahes.
Siis ma veel avastasin, et MINGID udused mälestused keskkooli matast ikka eksisteerivad. Annu tahtis mult täna hirmsasti ringi ümbermõõdu valemit ja ära sa märgi, peas oli. Ja isegi pii väärtuse suutsin meelde tuletada nii neli kohta peale koma. Nüüd muidugi Annu on veendunud, et ma olen miski geenius või midagi. Ehk siis ma kuulsin nii 4 korda et "ma TEADSIN, et sa mind aidata oskad". Õuvell. Las ta siis arvab, et ma eriti intelligentne olen...
Ja siis ma imbusin Juhaniga ratsutama. Noh, läksime Lindaga siis maastikule kah enne. Ja natuke traavisime mägesid
ja kõik oli tore, kuni Juhan otsustas teha Suur Põgenemine vol.2-e. Ei olnud lõbus. Nii ta siis leekis minuga koos ka kõige järsemast mäest alla ja aga kodu poole. Tegelikult sain suht ruttu tagasi ta, nii paarsada meetrit võttis aega ainult. Noh, lõpetasime siis katkise kapsliga (ta võiks lõpetada mu varustuse lõhkumise) ja murega, et kas Linda ja Hubert ikka ellu jäid. Jäid küll, nii et lõpp hea, kõik hea. Aga seekord ei olnud asi küll mitte mingis ehmatamises, lihtsalt mängis lolli. Pärast sõitsin platsi peal ja seal üritas paar korda veel sama asja pluss pukitada kah. Noh, tegelikult mul on ausõna hea meel, et ta nüüd sellist asja teha julgeb ja ennas hobusena tunneb. Hakkab äkki nüüd aru saama, et ratsutamine ei olegi nii stressi tekitav tegevus, vahest võib nalja kah teha. No selle käesoleva naljategemise-kombe peame muidugi välja juurima, see on nii mulle kui teistele ohtlik. Aga noh, kui hobune ikka läheb, siis mida mina, kärbes, seal seljas ikka teha saan? Peab mõtlema asja üle... Ja kuna me siis viimased päevad aga niikuinii galopisirgeid oleme harrastanu, siis tegin natuke galoppi kah. Ei olnud väga hull, aga hea ammugi mitte. Kõige vastikum on see, et nüüd, kus ma natuke juba töötan kah, tuleb vana probleem tagasi - mitte ei saa enam pika kaela peale, kui korra oled tööd teinud. Keerab ennast ratsme taha barankaks a`la ratsutaja H ja sealt ta välja saamine võtab oma 5-10 minutit jälle. Aga no loodame, et tulevikus hakkab asi kergemini käima.
Üldiselt on kogu elu hetkel selline positiivne. Annu on veendunud, et ma olen miski geenius ja üldse on ta kah kuidagi kahtlaselt tore. Või noh, ta on alati tore, aga hetkel on ta kuidagi KOLMEKORDSELT tore. Ja täna jälle ise pakkus, et millal ta Juhanit töötada saab ja... Veider, ma ütlen teile. Ja mina olen kuidagi tõusnud "igal-pool kasulik"-inimesest "ainult-Annu-hobused"-töötajaks. Mille koha pealt ma pole üldse kindel, et see mulle niiväga mokkamööda on - "with great power comes great responsibility" eksole. Noh, elame-näeme.
Teine tore asi on tegelikult see, et Anna ja Linda loomad kah nüüd siin on - palju toredam on koos sõitma minna või maastikule, kui üksi kusagil hobust töötada. Ja viimase asjan tundub, et Miia on kah natuke maha rahunenud. Annika pole talle enam ammu hammaste vahele jäänud igaljuhul. Või no võib-olla ta enam minu kuuldes ei räägi selliseid asju, see on kah võimalus. Igaljuhul hakkab tal järgmisest kuust puhkus, nii et siis on tema virinat nii või naa kuulda ainult neli päeva nädalas.
Ja siis ma veel mõtlen, et peaks oma Laulupeo-ketsid ära tellima ikka. Ja et tahaks Eragoni kolme osa lugeda hirmsasti. Aga no ma ei raatsi osta neid (mis siis, et see oleks hea investeering). Ja siis ma veel tahaks Amazon`st kaht raamatut hirmsasti aga no jälle ei raatsi ju. Ja kahtlemata on veel palju asju, aga ma ei jaksa enam trükkida. Adios!

AR

2009-05-13T22:15:00.004+03:00

"Tere, Mina olen Maarja ja ma olen ratsmehoolik" *aplaus* Vea tunnistamine peaks justkui olema pool võitu juba, või kuidas?
Tänase päeva põhiline point siis selline, et ma pean LÕPETAMA ära selle ratsmetega pööramise-keeramise. No mille pagana pärast mulle jalad ja keharaskus antud on, huvitav??? Igal juhul täna maastikul alustasin enda käsile võtmisega ja peale kümmet minutit enam väga hull ei olnudki. Üldiselt oli Juhan täna täitsa kobe. Ja ma niisama mainin, et talle maitseb Tabasco kaste. Ehk siis toppisime seda akna peale, et nad ei näriks ja ainus, kes ikkagist lõugadel käia laseb, on Juhan. Ebareaalne. Varsti proovime sinepiga, aga ma ei imestaks, kui talle seegi maitseks. Pagana nõme, et Rantana talle selle lolli kombe õpetas :S
Ja üldiselt oli tänane päev ko-hu-tav. Ehk siis lasime kella 7-st hommikul kella poole 9-ni välja täna Lindaga. Vahepeal oli 15 minutit aega süüa lõuna ajal. Kõik seeõttu, et Annu on haige, aga ta ikkagi loodab, et homme minek Siuntiosse. Ehk siis hommikul oli mul veel MP-tall, kus nüüd juba 10 looma ja siis edasi Annu talli, kus oli 3 sõita ja pesta ja tuunida ja asjad pakkida ja puhastada ja söögid valmis panna ja auto ära pakkida jnejne. Ja kõike seda teha, teades, et tegelikult ilmselt minekut pole, on... kergelt öeldes masendav.
Ja Candyl on nüüd tohutult rõve auk põses,mida peaks teoorias läbi loputama veega (nii et ninast hakkaks välja tulema vett), aga ilmselt on see hakanud kinni kasvama, kuna täna vett VÄLJA ei tulnud, ehk siis tal on hetkel PEA SEES umbes 3 liitrit vett. Ma ei saa aru, miks ta ei võinud kliinikusse jääda. Selle asjaga jändamine on väheke teine, kui süstida või kanüüliga rohtu anda- see läheb juba vaikselt vetarsti töö poole ja me kumbki Lindaga seda vastutust endale ei taha. Noh, eks homme selgub.Ma hetkel olen nii väsinud, et vajun magama.
PS! Elagu Limewire. Nii huvi pärast proovisin, et kas Twilighti raamatud on tõmmatavad ja on küll. Nii et kui ma kunagi pähe võtan, et tahaks ikka lugeda neid, siis täitsa õnnestub.

Laip.

2009-05-13T20:54:00.001+03:00

Appi, ma olen täiesti läbi omadega. Ehk siis kui ma olen süüa jõudnud ja ennast horisontaalasendisse seadnud, võib-olla jaksan veel kirjutada kah. Jääge igaks juhuks kuuldele!

Nõrkus on inimlik ja pealegi uudishimu tappis kassi...

2009-05-12T19:47:00.004+03:00

Trallallaaaa ja hoirasssaaa. Mis nüüd uut siis?
Eile ma usun, et midagi väga huvitavat ei olnud. Juhaniga tegin juba natuke volte kah. Kohutavalt paha oli. Aga siis imbusime veel Lindaga maastikule jne. See oli üsna positiivne. Ja mingid lapsevanemad jälle imetlesid Juhanit. Hih, kui naljakas :)
Pärast imblesin Tiina trenni. Mickiga, õh õudust. No vot see on hobune, kellega pole ikka mitte mingit sünki. Või noh, Tiina ütleb, et hästi ja väga hea jne, aga seda "õiget" tunnet ikka pole. Ühtlasi panin tähele, et temaga jääb parem ratse (Johniga jääb vasak) täiesti tühjaks. Huvitav, kas ma olen nüüd hakanud teistmoodi ratsutama ja see juhtub nüüd tihedamini sellepärast või ma sõidan lihtsalt nüüd niimoodi, et esimest korda ma MÄRKAN seda viga lihtsalt? Väga intrigeeriv küsimus, aga vastust pole ma suutnud veel välja mõelda. Nohjah.
Igaljuhul edasi siis. Täna oli vaba päev ja ma niisama lebotasin voodis ja blaaablaablaa. Siis mingil hetkel tuli Immonen Juhanit rautama. Ja kuna ta endiselt tahab, et ma igaks petteks kõrval oleksin, siis võtsin täna raamatu kaasa ja lugesin natuke Brat Farrarit niikaua. Ja mida ma märkasin, idioot nagu ma olen, siis, kui Juhan juba rautatud oli? Immonen pani siuksed rauad, kus ei olnud krihviauke :D Ega sellest tegelikult midagi pole, kuna mingitest võistlustest pole haisugi enne kaht kuud kindlasti ja meil siin peaaegu kõik võistlused liivaplatsil niikuinii, aga see oli liiga naljakas lihtsalt. Ma poleks selle pealegi tulnud, et sellist asja mainida :D
Nii. Ja siis tänase päeva huvitavaima osa juurde. Läksin siis Juhaniga välja ja otsustasin teha selle pika tunniajase teede-rännaku. Juhan käitus tegelikult väga-väga hästi, et kartnud ei autosid ega busse ega midagi. Postkastid natuke võtsid kõõritama. Ja no üks kord on enne kah juhtunud, et ta on selja tagant tulevat jalgratast kartnud. Aga ma mõtlesin, et see üks juhus lihtsalt. Noh, ratas nii kiire ja vaikne, et ta ei oska sellega lihtsalt arvestada. Ja no olin ma siis täna nii 500 m kaugusel tallist, kui selja tagant tuli viuhti!!!!! ratas. Ja Juhan võttis sellise galopi üles, mida ma olen elus isiklikult näinud teda tegemas kaks korda. Esimene kord oli, kui Pilts tema seljast üritas Reinule raha anda ja siis Juhan galopeeris nii 10 ringi maneežis ja pärast me koristasime nii veerand tundi Piltsu viiesajakrooniseid liiva seest :) Ja teine kord oli, kui ma ilma jalusteta tal seljas kõõlusin ja tulemusena seina peal maandusin ja 3 nädalat vigane olin. No seekord läks paremini. Üks jalus kadus ära, aga sain selle kohe tagasi. Muidugi, mingit kontrolli hobuse üle ei olnud ja nii me siis panime stiipligalopis mööda asfalti ja mägesid kodu poole. See on hämmastav, kogu asi kestis ma usun et maksimum minuti, aga selle tempo peal veel jõudsin veel mõelda, et vastu koplit ei saa teda keerata, lõhub ära ennast ja talliõues on autod, et peab ta lihtsalt kuidagi maneeži keerama, seal juba ok asjaga ja veel sadat asja. Aga hämmastaval kombel sain juba enne maneeži pidama. Jalad-käed kippusid tiba nagu värisema küll, muidu poleks veel midagi, aga oleks ta selle järsu mäe peal koperdanud... Teadmiseks mitte-ratsutajatele, et seda kõike võib kokku võtta sõnapaariga "amokki jooksma". Noh, igal juhul hobune oli korras ja nii ma läksin natukeseks maneeži, et liikumist kontrollida ja vaesekese närve rahustada. Ja nagu ka Pilts üles tookord - pärast on ta kohutavalt hea sõita. Äkki mingid mutrid loksusid paika või midagi :D
Igastahes ma seal natuke hölkkasin teda. Ja peeglist vaatasin, et täitsa hobune nägi välja. Mitte-nii-terasilmsed-vaatajad võiksid isegi arvata, ma usun, et super hobune on :)
Igaljuhul on ta suvekarvaga nii teistmoodi ja ilus. Või noh, minu silmale vähemalt :D
Eniveis selle jutu jätkuks, et nüüd ma kavatsen iga päev nii kell 15.30 olla valves seal meie talli juures ja KUI see rattur peaks veel korra samamoodi hobusest mööduma, siis ma ... !&%#¤%!!!
Noh, siis ma veel natuke söötsin ja tuunisin (Johni lakk ei suuda enam ÜLDSE otsustada, et kummal pool ta elab ja tahab hoopis PÜSTI kasvada. Ma otsustasin, et nii metslaseks teda ikka lasta ei saa ja nüüd ta peab järgmised kaua aega vahelduva eduga koolutuspatse kannatama).
Ja siis ma lasksin ennast kaasa viia Twilight`i maaniast. Jah, te lugesite õieti - ma ei olnud seda filmi enne näinud ega midagi. Silly me...
Noh, Annika imbus siis minu juurde ja tegime muuvi-õhtu. Kõige hullem oli hetk, kui ma alguses ei saanud ÜLDSE aru, et mida kõik räägivad, et see vend seal nii kena on ja siis poole filmi peal nagu enam ei olnudki nii arusaamatu see... Midaiganes, ausõna... Noh, olgu, on küll normaalne film ja PEALEGI on neil seal MUSE mängimas, nii et no ok... Ja siis ma mõtlesin, et võib-olla tahaksin isegi neid raamatuid lugeda, aga siis jälle rikkusin asja enda jaoks ära ehk siis külastasin Wikipeediat (ma tegin sama OC ja Grey anatoomia ja ...`ga ) ja kuna ma nüüd tean kõike, siis ma ei näe mingit vajadust ei järgmisi filme vaadata ega midagi. Noh, curisosity killed the cat ja nüüd jääb palju ressursse kulutamata. Pole paha.
Ja viimase asjana jõudsid Candy ja Donkey täna koju. Donkey saab endiselt mingeid ravimeid, ainult kanüül vahetati vist välja (ma pikalt ei uurinud, tahtsime Annikaga filmi edasi vaadata) ja Candyl on nüüd näos nii sügav auk, et selle vaatamine tekitas suht vastikustunnet. Iuuuu.
Ja egas muud midagi polegi, ma olen isegi siin tohutult palju trükkinud.
Ahjaa ja kuna Muse siin täna juba teemaks oli, siis Stockolm Syndrome on ikka endiselt vägaväga hea lugu. Parem kui Supermassive Black Hole, teadmiseks teile, Twilighti-fännid!

Aga minu emme on maailma parim!

2009-05-10T19:29:00.002+03:00

Naljakas värk on selle blogimisega. Mõtlesin täna, et oleks nagu hullult palju kirjutada, aga nüüd ei torka eriti miskit pähe. Veider.
No esimese asjana muidugi ilusat emadepäeva kõigile emadele! Minul isiklikult oli hirmus kahju, et enda oma kuidagi ei saanud siia teleporteerida, oleksin talle metsa alt maikellukesi ja sinililli korjanud ja puha. Aga no mida pole, seda pole :)
Eile ma usun, et ei olnud midagi väga huvitavat. No Annu helistas mulle kell 20, kui ma parasjagu väikest und tegin ja ajas üles mu. Ma ei jaganud ei maast ega taevast midagi. Aga kõne point oli vist see, et me imbume mõlemad Lindaga Nielsi koolitusele kaasa ja siis saame nii hobuseid kruumida kui Jennit kantseldada. Hmm, MIKS ma küll arvan, et see hobuste osa saab tunduvalt lihtsam olema????
Täna hommikune väga positiivne seik oli Juhaniga seoses (üllatus, üllatus). Ehk siis marsruudil jalutusratas-koplid tühjendasid mehed parasjagu veoauto ja kopaga sõnnikuhoidlat. Ehk siis mööda pidi kõndima sellest HULLUST jurast suht 4 meetri kauguselt. Teddy tõmbas mul peaaegu käe paigast ära ja Santtu jooksis üle. Ja Juhan? Pööritas natuke silmi ja keeras kaela kõveraks ja kõik. Ma JUMALDAN seda hobust! Lihtsalt nii meeldiv oli see. Hiljem muidugi Tate otsustas, et ta läheb Juhaniga sõprust sõlmima (ma ei saa aru, mis värk on meestel, et ennast alati peab hobusele peale sundima?). No John lihtsalt välgutas korraks silmavalgeid ja kõndis teise kopli nurka ära. Tate vist natuke solvus :)
Kuna Annu imbus ratsutama alles kella 15 paiku, läksin siis lõuna ajal Juhaniga. Maastikul lebotas 2 jänest tee peal ees, kes oli kahtlaselt julged ja peaaegu astusime oravale peale. Hmh, metsloomad või asjad... Platsi peal oli ta tegelikult mitte kõige hullem, vasakule sain asja niikaugele, et tänaseks suutsin kogu selle jama alt nüüd meie TÕELISE probleemi välja koorida (selle lahendamisest oleme valgusaastate kaugusel). Paremale aga jooksis lõpuks niiiiiiiiiii hea rütmiga ja liikumine oli üldiselt kah nii palju parem tavalisest, vaat et hirmus hakkas...
Ja siis ma ikka ei saa üle ja ümber oma vasakust jalast, mis on paremaga võrreldes nagu mingi kasutu makaron seal hobuse peal (justnimelt peal, mitte ümber). Parem jalg ja käsi on täitsa normaalsed ja isegi vasaku käe olen toimima saanud niivõrd-kuivõrd, aga see jalg... Pärast tegime Annuga nii veerandtunnilise analüüsi. Lõppkokkuvõttes jõudsime välja sinnani, et tegelik probleem mul ilmselt puusaliigeses, mis vasakule absoluutselt "lahti" ei ole. Õnneks Annu tunnistas, et tema kah sama kõver. Tema muidugi suudab ennast isegi magades niimoodi kontrollida, et vasakut poolt venitaks. No mina nii hull ei ole, kui ma magan, siis magan. Aga asja lõppkokkuvõttes on hea see, et ma nüüd tean, kuskohas tegelik probleem on. Peaks vist hakkama kõhutantsu harrastama, see peaks äkki aitama...
Siis ma tegin ära täna veel mingi reeglite eksami, et ma võiksin Soomes üldse võistelda (ma mõtlesin eile, et äkki peaks õppima, aga no ei viitsinud. Ja hea oligi, säästsin uneaega).
Ja nüüd üritasin oma koolisõidutrenni imbuda Keltsiga aga võta näpust - hobune on üleni miskeid allergialaike täis. Jehuuu. Kas ma viitsisin üllatuda????

I tried love

2009-05-08T17:57:00.005+03:00

Hahh. Täna kuulasin jooksmas käies erinevaid Robbie B-saidereid ja sellel on lihtsalt liiga head sõnad noh.
Aga nüüd ma pean hoiatama, et kõik järgnev on vist ainult hobujutt:
Ma ei tea, kas ma mainisin seda, aga Annu mingi paar päeva tagasi pakkus, et ta tahaks Juhanit korde peal natuke töötada. Mina muidugi hüppasin õnnest lakke selle peale eriti arvestades, et ta ISE seda välja pakkus. No ja täna oli siis Suur Päev käes.
Ja täiesti lõpp nagu! Ma pole ausalt öeldes kunagi Juhanit niimoodi jooksmas näinud, ka tema kõige parimatel päevadel, kui Pilts kordetas, mitte. Ja ma ei saa aru, mida Annu teeb. Et siis 10 minutit ja hobune oli nii usaldav ja niiiii lõdvestunud, et midagi hullu. Igal juhul Annu nüüd leidis, et seda tööd peaks tegema nii 2 korda nädalas ja et ta on täitsa nõus seda ise tegema (kas ma olin õnnelik?). Lisaks ta siis veel rääkis nii palju, et talle ikka vägaväga meeldib Johni iseloom ja töösse suhtumine. Et kui ta oleks parema kehaehitusega ( ja andekam ja... ), siis sellise iseloomuga hobuse tahaks ta kindlasti endale osta. Eks ma usun, et see Annu aktivism ongi tingitud sellest, et John on tema jaoks nii teistmoodi hobune ja väljakutse. Nagu ta ise täna rääkis, et oma hobustelt nõuaks ta 5 korda rohkem ja oleks palju vähem kannatlik, aga Johniga tahab ta niimoodi töötada, et mingeid tagasilööke ei tuleks. Käed olevat tal küll sügelema jäänud lõpuks, et nii oleks tahtnud rohkem teha täna. Ja seda ütles ta kah, et nüüd ta on 95% kindel, et see "longe" vasakule tuleb ainult tema kõverusest. Ehk siis tahab õlaga sisse joosta ja väldib vasaku tagajalaga töötamist. Et kui lasta tal joosta sellises asendis, nagu ta ise tahab, pole midagi, aga kui peab ennast õigesti kandma, on see lihtsalt nii raske tema jaoks. Aga jah, tänase päeva lõpuks ma suht hõljusin ikka pilvedes omadega. Selline kivi on südamelt langenud, et vähe pole. Ja kui Annu nüüd tõesti teda kasvõi nädalas korragi töötab, on see minu jaoks juba nii poole aasta töö, mis minu eest ära tehaks. Bueno!
Ma siis veel küsisin ette-alla sõitmise kohta ja ta ütles kaks asja:
Esiteks, et kontrolli mõttes ikkagi parim vana hea ratse-ette-anda-harjutus. Ja et kui ma vähegi kahtlen, et kas tagaosa korralikult alla tuleb, siis pigem sõita terakene rohkem juurde (muidugi ilma rütmi kaotamata ja kiirustamiseta ja Juhani puhul ka üritada mitte hobust ära ehmatada). Tegelikult rääkisime mingi kõva 20 minutit kokku absoluutselt kõike maailma teooriaalast teksti, aga ma kõike küll siia kirjutama ei hakka. Noh, võib-olla veel seda, et inimesed tihtipeale mõtlevad, et ette-alla sõitmisega on asi lahendatud. Aga tegelikult on see ju alles algus. Ehk siis sellel hetkel saad sa hobuse selja tööle ja sealt alles õige töö ju hakkab... Ja no muidugi ei tohiks unustada, et hobuse saba ON parim indikaator üldse.
Siis veel niipalju, et ta üritab meile siia saada ratsutamise pilatese/alexanderi-tehnika inimese koolitama. Ja noh, mind kupatataks sinna kasvõi sunniviisiliselt. Mis siis , et ma HULLULT tahaks vabatahtlikultki. Jääme ootama!
Siis eile jõudis lõpuks meie uus treiler kah kohale, nii et nüüd ei pea enam ühe hobuse pärast 7-hobuse-autoga seiklema minema.
Ja Donkey ja Rantana käisid täna kliinikus ja uudised olid head. Donkey silm on hetkel nii hea, kui ta selles olukorras üldse olla võib ja teisipäeval läheb ta ilmselt Helsingisse silmaveti juurde. Rantana luu võiks olla rohkem juba kokku kasvanud, aga vähemalt pole luu rohkem paigast nihkunud, nii et loodetavasti opist ta nüüd pääseb. Ja Annu ilmselt tahab talle varsa teha Lancettoga, kasutades doonorema. Noh, meil saab siin põnev olema. Ja Candyl on nüüd jälle pähe auk puuritud, seekord suurem kui eelmine. Ja nüüd nad kasvatavad tal seal mingeid seeni ja no keegi tegelikult ei saa täpselt aru, mis seal toimub. Õu vell.
Ja muud ei olegi tegelikult. Sai järjekordselt hullult segane tekst siia, aga no keda huvitab, see üritab aru saada, eksju?

Could someone get me some water please! What to you think I am, a camel???

2009-05-07T21:01:00.004+03:00

Haah. Pealkiri on tingitud sellest, et ma vaatan Robbie DVD-d hetkel ja see kild on hea :)

Aga niiiniiinii. Mis siis täna minu eriti huvitavas elus kah toimunud on? :D
Esiteks oli vaba päev. Täiesti maaaaaaaagiliselt mõnus. Ärkasin ja lebotasin voodis ja õppisin natuke teooriat. Kuna oli eriti ilus ilm, jalutasin 7 km autokooli. Aktiivsus ennekõike!
Ja siis ma imbusingi juba veoauto teooriat tegema. Ja ära tegin!!!! Ikka suht masendav on see, kui sul on ainult 10 küsimust. Üks küsimus oli a`la midagi akselitele langeva jõu kohta ja no andke andeks, aga ma ei oleks sellele küll osanud isegi eesti keeles vastata. Aga muidu võib täitsa rahule jääda, kuna ei olnud üldiselt eriti kerged küsimused ja ikkagi soome keeles ja kui lisada veel Maarja (olematu) tehniline taip, siis on ime sündinud.... Vottak.
Tagasi imbusin bussiga ja niisama nautisin imeilusat ilma. Annult sain teada, et FINALLY peaks mu Lada paberid nüüd korras olema, nii et nüüd vaja ainult veel katsastus (ahhhaaa, ülevaatus on see vist eesti keeles, eks?) ära teha ja siis ma olen kah inimene. Ja kui hästi läheb, siis sellisel juhul saan äkki nii 2 nädala pärast veoauto sõidueksamit tegema ja kui ERITI hästi läheb, siis olen BC juhiloa omanik nii 3 nädala pärast. Aga see muidugi on kauge unistus hetkel.
Peale õhtuoodet (hobuste oma siis...) imbusin Juhaniga ratsutama. Selga minek on nüüd iga päevaga järjest normaalsem jälle, täna oli juba täitsa maasu. Põhimõtteliselt ratsutan nagu 4-aastase loomaga, aga minu meelest oli täna juba oluliselt parem kui eile. Noh, eks ma ainult ette-alla ja traavisirgeid ja samm-traav üleminekuid saan teha, aga nendega on niimoodi pusimist, et vähe pole. Sammus on tegelikult juba täitsa hea, inimesed natuke opakalt ainult vaatavad, et hobune sirutab ette-alla ja Maarja kiidab nagu segane :) Aga tema puhul see aitab nii hästi, kuna Juhan ju niiiiiiiiiiii tahab kõike õieti teha... Isegi mägedevorm on tegelikult kahe päevaga juba märgatavalt tõusnud, enam ma ei karda, et me iga hetk ninali käime. Ehkki ette-alla sõitmise suhtes ma pean nüüd natuke Annult mingeid kontrollharjutusi küsima ja oma piiblitega kah konsulteerima, muidu ta varsti hakkab miskeid kergemaid väljapääse otsima, ma tean teda küll :)
Ja päeva viimane üllatus oli see, et ma pesin Juhanit (ei, see pesemine ei ole üllatus, seda ma olen ikka varem kah oma hobusega harrastanud :D) Aga esimese asjana ma saan ta nüüd pesuboksis kinni panna ja ta võtab asja jumala rahulikult. Ja teiseks meil on teatavasti selline voolik, mis ülevale hobuse pea kohale kinnitub ja siis liigub seal. Ja ma sain täna looma niimoodi ära pesta, et voolik oli täpselt tema kohal ja isegi toetus ta seljale ja loom oli 100% rahulik. Ok, teistele inimestele tundub selline vaimustus ilmselt imelik, aga me räägime ju Juhanist. 6 kuud tagasi oleks ta ilmselt läbi katuse hüpanud sellise asja peale. Noh, kõigest pool aastat harjutamist ja eesmärk on traumadevabalt saavutatud. Jess!
Ja muud tegelikult ei olegi, kui välja arvata see, et ma suudan nüüd 5 km joosta ainult 2-minutilise sammupausiga vahepeal. Järgmine nädal läheb juba ilma pausita järjest. Kusjuures lihased pole kordagi valusad olnud ja põlved kah terved. Elu on ilus!

2009-05-06T21:16:00.002+03:00

Hmmm. TEGELIKULT mul ei olnud üldse plaani täna midagi kirjutada, aga siin ma ikkagist olen lõppude lõpuks. Veider.
Mis toimunud on? Ega tegelikult mitte midagi, kui nüüd aus olla. Annu viskas Juhanile pilgu peale. Paremale oli ok tema meelest, vasakule oli kaare peale näidanud paari lonkavat sammu, muidu ok. No tema soovitus oli rahulikult ja aeglaselt tööle hakata ja vaadata, mis tunne on. Ehk siis umbes 3 minutit traavi, 5 minutit sammu. Selliseid tsükleid nii 2-3 mõlemale poole ja esialgu ainult sirge peal traavi. Ja HÄSTI PALJU maastikul mägesid, kui vähegi aega, siis kaks korda päevas. Selle poole pealt siis sellised uudised. Siis ta ikka soovitas mul geeli välja vahetada ja karva kasutada (hetkel laenan tema nii 150 eurost trennikarva...), et eestpoolt natuke tõsta sadulat ja tagant ühtlasem oleks. Täna proovisin ära ja tõesti oli hea. Ainuke mitteniihea asi oli see, et minu 140 vöö jäi lühikeseks :) Ehk siis alguses, kui Juhan ennast neeldivalt õhku täis kah tõmbas, oli kõva 10 sentti puudu (ega me ometi ei lähe raskeveokate poole peale juba omadega :D) Ja siis ma ronisin tooli peale ja hakkasin vedama, meil ju kellelgi tallis ei ole isegi mitte 140 vööd, rääkimata siis pikemast... Aga lõpuks sain kinni, kusjuures hobune isegi ei saanud shokki, mis on VÄGA suur asi tema puhul.
Homme on vaba päev ja siis lähen veoauto teooriaeksamit tegema, hull hirm on küll nahas, aga no mis tuleb, see tuleb...
Ja viimaseks küsimus laiale ringile: mul on vaja saada kusagilt LG dvx350 dvd-mängija regioonide häkkimiseks mingit koodi või muud seesugust. Absoluutselt mitte ükski, mida siiani olen proovinud, pole toiminud. Ja see on ÜLIMALT ebameeldiv. Vot sedapsi.
Ja hetkel tuleb telkust selline film nagu Thirteen ja täitsa talutav on.

2009-05-04T19:29:00.007+03:00

Heipsa!

Hmm.Väga midagi huvitavat pole olnud. Noh, pühapäev oli vaba päev ja kuna Noora läks Niihamasse drive-in võistlustele, imbusin kaasa. See maneež seal on ENDISELT hiiglaslik. Ja ma tõesti ei saa aru, et neil on seal ideaalsed võimalused rahvusvahelisteks võistlusteks - ja siis on võimatu korralik pinnas teha? Eks ma olen nüüd juba ära kah hellitatud, aga no see ei olnud tõesti mitte hea see põhi seal. No eniveis ma siis imblesin seal nii pool päeva ja hull igatsus tuli võistluste järele. Õehhh, kuidas oleks tahtnud ise kah sõita.

Õhtupoole käisin Juhaniga jalutamas ja siis oli naljakas hetk kah. Meil oli hobuseautol trapp maas parasjagu ja Juhan oli mul korde otsas. No ma siis ronisin autosse, et suulised sealt võtta ja järgmisel hetkel oli John mulle lihtsalt lampi järele imbunud autosse. See oli küll hullult meeldiv üllatus. Et tõesti tuli vabatahtlikult auto peale. Aga jah, nüüd ma olen veendunud, et see treileri peale mineku probleem tal ikka tõesti ainult selle pärast, et ta kardab mitte ära mahtuda. Autodega pole ju üldse probleeme.

Noh, see selleks. Õhtul imblesin veel koolisõidutrenni (seekord Paavoga) ja endiselt oli hullult lahe.

Täna oli kohutavalt normaalne päev. Linda imbus Teddyga füsioterapeut-Tuula juurde ja minul oli kodus ainult üks loom. Nii et täiesti ajalooline moment oli, kui kell 14 saime Lindaga oma loomi sõitma minna. Jah, isegi mina! Imbusin siis täna Johnile üle 5 nädala esimest korda jälle selga. Jäin täiesti terveks ja puha. Esimesed 20 sekundit oli selline ääre peal olek, et kas pukitab alla või mitte, aga maha rahunes. Traav oli täiesti puhas, aga paremale oli ikka kahtlaselt kõver ja tasakaalustamata. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et... äkki see pikk tööst väljas olemine on lihtsalt meid toonud tagasi sinna, kus me olime aasta tagasi (st. et kõver, tuim jne) Et tundub küll, et hobune on jube, aga äkki ta oligi alguses selline? Ma ju ei mäleta enam, 2 kuud tagasi oli ta ikka täitsa hea sõita juba kohati. Noh, nii või naa immutan homme Annu vaatama ja eks ta siis ütleb, mis arvab. Positiivne on vähemalt see, et longet pole ja vasakule oli täitsa stabiilne. Ehk siis kõik loomad said liigutatud ja enda loomad sõidetyd ja lõunapaus oli kah tund aega ja ikka lõpetasime enne kella 16. See oli kohe jäädvustamist väärt hetk :)

Aga nüüd ma pikemalt ei kirjuta, imbun Paavoga hüppama ja siis üritan selle asja siin üles riputada.

PS! Ahjaa, meil tuli Lindaga idee, et kuidas me rikkaks saame. Peame ärima Villelt (Kulkaselt siis) paarsada autogrammi ja tema Eesti fännitüdrukutele maha müüma. Või no v-o midagi muud autogrammide asemel. Eniveis, selle peab ära tegema :D

Adios!

EBAREAALNE

2009-05-01T22:24:00.002+03:00

Lähen mina siis kell 22 täna Donkey`le järjekordselt silmarohtu andma ja vaatan et imelik - mingi võõras jeep välibokside juures ja Keltsi boksis pole. No läksin siis andsin rohu ära ja talli ja mida ma näen - Keltsile aetakse parasjagu toru kurku.
Ehk siis vend oli grupis olnud ja poole tunni jooksul hakanud üle keha niimoodi higistama, et TILKUS higist ja kõik lihased tõmblesid. Õnneks arst oli suht ruttu kohale tulnud ja tundus selline noor ja asjalik kah... Aga see ju pole enam normaalne???? Noora kah ütles, et ta ei hakanud parem mulle sellest teada andmagi, et mu närve säästa...
Ja siis tore arstitädi küsis, et kas meil endal tallis mingit valuvaigistit kah leidub? Ta natuke imestas, kui mina, Annu ja Noora täiesti kõrist naerma hakkasime. Et mida soovite: Metacam, Ponstan Forte, Finadyne... Kui meil midagi muud tallis pole, siis VALUVAIGISTEID leidub ikka...
Õnneks selle asja koha pealt ma vähemalt endale stressi ei võta, üritan Annu ja enda loomadegagi hakkama saada...
Aga see ju ei ole normaalne? Või on????

Neljapäeval oli nii...

2009-04-30T21:45:00.006+03:00

Hah. Tänast päeva on järel veel 2 tundi ja midagi väga hullemaks polegi läinud. Tegelikult oli selline täiesti mittemidagierilist päev. No kui välja arvata see, et me hakkame Lindaga lolliks minema. Ehk siis lihtsalt kogu aeg naerame, nagu purjus oleks. Aga no teine variant oleks nutta ilmselt ja see kah ei kõlba kusagile.

Positiivne on see, et Eija käis huvi pärast Donkey silma vaatamas ja ütles, et näeb see asi täitsa hea välja. Ja imestas, et kuidas Donkey nii rahulikult suhtub sellesse, et tavaliselt hobused pidid mööda seinu üles ronima sellise asja peale. Noh, mis ma oskan öelda - see hobune on tark.

Tegelikult mulle üldse ei meeldi selle kanüüli asjaga jännata, käed kipuvad vähe värisema ja üsna ebameeldiv on kogu see toiming. Aga no loodame, et saame ilusti hakkama ikka... Panen vaesekesest siia paar pilti kah ja Juhani viimased vabahüplemised kah.
Ööd kõigile!

MA-SEN-DAV!

2009-04-29T17:44:00.004+03:00

Kusagil mujal on parem on ütelnud keegi
Kusagil mujal on kindlasti soojem kui siin
Mina ei armasta külma ja lund ma ei seedi
Minule talve rõõmud on täielik piin
Aga mina tahan maale kus jõuluvana
Ajab ujumispükste väel Barbie'sid taga
Ma tahan kaugele saarele lennata ära
Kus päevast päeva võiks olla niisama

Olgu. Viimased kaks päeva on olnud nii masendavad, et ma lihtsalt pole suutnud ennast kokku võtta, et siia midagi kirjutada, aga eks ma nüüd üritan.

Viimases sissekandes ma vist mainisin, et pühapäeval läks Donkey silm täiega pekki? No igal juhul siis esmaspäeval viis Linda ta Sari kliinikusse ja mina töötasin üksi Annu tallis. Donkey jäi sinna ja uudiseid siis nii palju, et silma saanud kas suure trauma või tsüst seal lõhkenud. Igal juhul tulemus see, et väike võimalus, et silm suudetakse päästa, aga üsna kindel, et sellest ta nüüd ilma jääb... Lisaks veel läks Rantana (kes meil teatavasti jalaluu pärast boksis seisab) tagumine jalg väga kahtlaselt paistes ja Candy sõõrmed jälle haisesid ja lisaks, kui Annu ratsutas, oli ta veel kõrihingamist kah teinud (no teate, nagu Domingo). Igal juhul oli esmapäeva õhtuks kõik nii masendav, et ma ei suutnud enam isegi nutta mitte. See pole lihtsalt normaalne ju, kui kogu aeg sellised asjad on... Ja paratamatult võtad kogu selle jama endaga koju kaasa. Ega öösel just väga ei maganud ja ainus hetk, kui hobuste peale ei mõelnud, oli siis kui jooksmas käisin. Nüüd ma vist natuke saan aru kah, et miks see mulle nii meeldima on hakanud - tohutu hea stressimaandaja. Kuulan ainult muusikat ja pole jaksu muu peale mõelda, kui et sellest mäest veel üles jaksaks minna...

Ainus positiivne asi oli, et Keltsiga täitsa sujus kõik. Hea seegi.

Teisipäeval, vabal päeval, tegin totaalse eemaldumise. Ninaotsa kah ei pistnud talli. Hommikul ärkasin mingi 7 juba tänu hobustele. Siis toppisingi kohe riidesse ja kõndisin linna peale. Tsillisin raamatukogus ja harjutasin autokoolis veoauto teooriaks ja siis shoppasin nati süüa ja imbusin koju. Jooksma ja pesema ja raamatut lugema. Natuke aitas, nii hull olemine enam ei olnud...

Täna oli enamvähem päev. Positiivse uudis oli hommikul see, et Donkey oli väga hästi reageerinud rohtudele ja et Linda läheb täna talle järgi ja samas võtab kohe Candy kaasa, et teda omakorda Sarile näidata. Nii ma siis tsillisin Teddy ja Santtuga maastikul. Santtuga oli hullult ok, Teddy käis ikka närvidele. Ma küll üritasin teda suht tühjaks sõita, lasin ikka korralikult mägesid traavis ja galopis kah, päris hästi ei õnnestunud, aga lõpuks oli juba tiba parem, niipalju ei tõmmelnud. See, kuidas tal saab nii palju energiat olla peale 3-päevast Nielsi kursust, on muidugi omaette küsimus. Ja nüüd imbus Linda just tagasi. Ja tema esimene küsimus - "Arva, palju hobuseid tagasi tuli". Mina et "noooo....üks?" Tema et - "arva, kes?" Mina, et... Candy (autos oli hull kolistamine, nagu Candy-reiside ajal tavaliselt on). Noh, 50% läks õieti. See tähendab, et Donkey sai koju, Candy jäi sinna. Ehk siis Donkeyl asjad üsna positiivsed, ta isegi näeb selle vasaku silmaga ja kae on taandunud kah umbes 80% ulatuses. Nüüd paneme talle ainult iga nelja tunni tagant kanüüliga (mille üks ots on tal SILMAS ja teine kaelas) rohtu ja palvetame. Candyga jälle mitte nii head lood. Olid talle toru ninna ajanud ja siis Linda sõitma saatnud, aga tal oli hakanud selle peale korralikult verd tulema, mille peale nad muidugi oma proove ei saanud. Praegu siis kahtlustavad, et äkki on tal hoopis mingi seenhaigus põsekoopapõletiku asemel, et see seletaks, miks antibiotsid ei taha toimida...

Igal juhul oleme me Lindaga mõlemad tohutult väsinud. Ja mitte füüsiliselt, vaid just vaimselt. 16 tundi päevas ainult selle peale mõelda, et mis järgmiseks võib loomadega juhtuda ja et ega ometi... Mõlemad oleme juba täiesti paranoilised - kõik hobused lonkavad, hingavad veidralt... You name it...

Lõppkokkuvõttes tunneme mõlemad, et oleks puhkust vaja - enam ei suuda lihtsalt. Ja kogu aeg on hirm, et mis nüüd järgmiseks võib juhtuda. Ja muidugi, mida üliettevaatlikum sa oled, seda kergemini võib igast jama juhtuda.... Boksiuste kinni olemist kontrollin umbes 4 korda õhtul, koplist eemaldan ka miniatuursed kivihakatised, jalgu kontrollime nii 7 korda päevas jnejne....

Aga mis seal ikka teha, need ju Annu hobused...

Nii et sellise positiivse tektsiga ma nüüd lõpetakski.

Loodame, et kõigil teistel vähemalt hobused terved ja mõistus kah veel korras...

Adios!

Tänane päev oleks võinud olemata olla. Oleks närvirakke säästnud.

2009-04-26T22:17:00.002+03:00

Ja nii ma siis triivin elus edasi
keegi ei ütle et miks ja kuhu ta viib
Millegi jaoks peab olema sätitud see nii
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi
Rahuldust ja rõõmu
kibestunud elu sõõmu
pidu, pisaraid ja verd
See kõik mis ei tapa
tuult mu purjedele annab
Nii ma seilan seitset merd...

Esimene küsimus - kustkohast Maarja endale äkki tahtejõu on hankinud? Ehk siis täna oli väga hull päev (sellest hiljem) ja nii ma jõudsin oma jooksuringile minekuni alles peale pooleteist-tunnist koolisõidutrenni kell 21:15. Ja ma reaalselt läksin, selle asemel, et süüa ja dushi alla kobida ja siis magama. Uskumatu.
Eniveis suures plaanis algas päev täitsa paljutõotavalt. Mul oli lisaks Annu talli kolmele ka MP-tall. Ja eniveis ma siis olin seal parasjagu ja tsillisin omaette ja kuulasin muusikat. Ja siis tuli Miia AINULT selleks teise Vahanta otsa, et mulle rääkida, kui hullusti Noora oli ikka eile tööd teinud. Mulle hakkab vaiksetl tunduma, et see pole normaalne lihtsat, kui inimene ainult selleks tuleb, et vinguda saaks. Eniveis ma siis lihtsalt mõmisesin midagi ebamäärast vastuseks, sest ma tõesti ei viitsi lihtsalt.
Ja edasi läks peäv üsna paljutõotavalt, kuni läksin Donkeyt liigutama. Kellel oli silm täiesu kinni ja voolas räigelt vett. No natuke läks varsti paremaks ja siis ma lootsin,et äkki lendas tänase hullu tuulega miski prügi silma. Aga siis läks järgmisel hetkel nii hulluks, et ta enam ei näinud sellega ja värvipigment kadus silmast täiesti ära. No ok, see oli VÄGA hirmus nagu, sellist asja ma enam rohkem üle ei taha elada. Igal juhul kutsusuin siis valves oleva arsti kohale ja lõpptulemus selline,et ilmselt lendaski mingi liiv silma ja tekitas haava seal. Aga väga hull ei ole, nii et loodame parimat. Ja ma ei saa üle - kuidas meil KOGU aeg sellised asjad juhtuvad? No kui siit tallist midagi muud ei õpiks, siis hobuste ravimist küll. Ma polnud näiteks eelmise 8 aasta jooksul kokku kindlasti panndu nii palju silmatilkasid hobustele kui siin kuue kuuga. Lisaks olen omandanud soravad teadmised erinevate silmatilkade ja valuvaigistite nimede ja toimeainete kohta. Igal juhul Annu võttis kogu asja täiesti rahulikult (ta vist hakkab vaikselt saatusele alistuma) ja siis kui mina ringi tõmbleisn, ütles mulle et Maarja, NO STRESS!
No jee nagu. Nõu stress jah, kui tund aega tagasi jooksis hobune peaga vastu seina, sest ta ei EI NÄINUD midagi selle poolega.
No igal juhul see jama sai siis nüüd niimoodi ühele poole ja siis ma imbusin Keltsiga koolisõidutrenni, mis oli järjekordselt niiiniiiiniiilahe. Mulle ausalt kohutavalt meeldivad Pätka trennid. Palju kergem on võrreldes Annu omadega (on see nüüd hea, on ise küsimus), kuna ta tahab, et ma sõidaks suht endamoodi ja samal ajal paneb mu istaku kah paika. Hullemalt lahe igastahes. Ja siis ta tegi avastuse, et mu istak on iga hobuse seljas isemoodi. et ta on mind nüüd kolme looma seljas näinud ja igaühe seljas istun erimoodi. Ma reaalselt ei oska arvata, et kas see on pigem hea või halb asi????? Ja nüüd on saabunud meile väiksed toredad putukad nimega sääsed. ja neid on siis tohutult. Sama palju kui Hiiumaal vähemasti. Ja loomulikult süüakse ainult mind, nii et minu selja peal istus täna ausalt vähemalt 20 tükki ja kõigil teistel oli umbes kolm. Õehhh.
Ja nüüd ma olengi tagasi oma jooksuringilt (arvestades hilist aega tegin täna programmist etteminekut ja jooksin 5km 40 minutiga) ja joon umbes sada liitrit vett ja siis imbun tuttu. ÖÖD!
OIOIOI Tahaks HULLULT EAT`i minna hetkel. Ja neid pelmeene seal. Mmmmmm....

Kui õndsus on tulnud ja õnn on ka teel, siis selle asja nimi ongi SMILERSI PLANEET!

2009-04-24T19:52:00.004+03:00

Täna ärkasin vara

on väljas külm ja lumi maas

Üle tõsiselt pika aja

vähe päikest näha saab

Olen lihtsalt niisama

kuulan Lenny Kravitz'it

ja mõtlen et sa võiksid olla siin

Mu päevad on pikad

usu ööd on veel pikemad

Aga mul pole viga

võin öelda saan endaga hakkama

Unistan sinust ja suvest vaid

ja sellest kuidas koos rannas sööme maasikaid

Nii. Ühesõnaga esimese asjana pean mainima, et suvi hakkab lõpuks kätte jõudma. Ja koheselt on ka Smilers väga teemas. Naljakas, kuidas asjad niimoodi on . Suvel tuleb Smilersit kuulata, sügisel ja kevadel on Robbie ja talvel igast kahtlast kraami segamini.
Mis siis veel? Soome telkust tuleb vanu Frendse! Nagu nii vanu, et hirmus kohe. Ma ei suuda uskuda, et nad kunagi sellised välja nägid :) Hullult lahe! Ja Simpsonite ESIMENE hooaeg tuleb kah. Ma polegi nii vanu osi näinud...
Eile tõmbasid siis Annu ja Tiina Nielsi koolitusele uttu, mis on tore. Ja Vahanta needus ründas jälle. Teatavasti meie loomad on sõgedad, kui auto peale minek. Ja no mina maadlesin parasjagu tallis Teddyga ja Linda läks Santtut peale panema ja see ahv suutis kuidagi (ma õnneks ei näinud seda) trapi piirdeaia peale hüpata. Nagu midaiganes tõesti. Tõmbas siis reie lõhki ja Linda tegi esimese peatuse hoopis Sari juures. No viimaste andmete kohaselt oli lihasehaav, nii et äkki Annu isegi sai täna kliinikus ikkagi hüpata. Aga no see lihtsalt pole normaalne, et meil siin sellised asjad juhtuvad kogu aeg.
Täna aga oli tohutu suvi! T-särgiga oli kah palav. Nagu niiiiniiii tore! Candyga käisin maastikul ja sinililled olid metsa all ja liblikad lendasid ringi. Paradiis! Ühtlasi oleme me kõik siin (ehk siis mina, Linda ja Annu) hakanud valelt ehk siis paremalt poolt selga minema loomadele enda harimise mõttes. Ja TÄIESTI LÕPP, kui raske see on. Nagu üldse ei saa hakkama. Umbes selline tunne (või no v-o isegi veel hullem), kui elus esimest korda hobuse selga ronides oli. Õnneks Annu loomad on selles suhtes vähemalt lollikindlad, et taluvad sellist asja ja üldiselt ära ei kõnni alt, muidu me oleksime vist kõik juba matsu pannud. Annu on hetkel kõige profim, samas ta on juba 2 nädalat harjutanud kah... No igaljuhul on see eriti hea värk, poleks eales osanud arvata, et selline väike asi nii raske võib olla...
Johnil lasin täna väheke vabahüppeid jälle võimelda. Kõige hullem polnud, aga ta teatavasti ju ei näe põhjust HÜPATA enne, kui asi jõuab mingi 120-ni ja siis on tal jälle tagumine ots nii nõrk, et korralikku tõuget ikka ei tule. Aga no lõpetasime igaljuhul positiivsete emotsioonidega, peaasi et ta nüüd hakkab ennast usaldama, kui takistust näeb... Ja siis ma tegin avastuse, et kasutasin täna tal ühte teist MSM linimenti Horse Poweri MSM-i asemel. Ja oh sa jutt, kui kange too teine oli! Käsi õhetas ikka nii hullusti, et pidin maha pesema. Nii et siis sama toimega linimendid ideeliselt, aga.. Võta näpust!
Ja nüüdsete ilmadega saab juba vabalt hobust pesta ja siis rohu peal sööta. Loodetavasti saab järgmine kuu juba karjamaad kah käiku. No eniveis ma siis rahulikult söötsin mäe otsas Juhanit täna ja järsku Sinna hüüab, et Maarja, viis hobust on lahti! Minul võttis nagu et ?=#¤&/?
Lõppkokkuvõttes püüdsin siis, Juhan käekõrval (saavutus!), kaks poni kinni. Ehk siis lapsed olid maastikul ja seitsmest lapsest suutis kaks selga jääda, kui ponid möllu tegid. Nojaaa.
Ja Linda saatis just sõnumi, Santtu oli täiesti ok olnud ja väga hästi hüpanud. Hea seegi!
Ja tegelikult mul OLI üsna plaan, et mida kõike peaks täna siia kirja panema, aga nüüd muidugi ei tule miskit pähe. Igal juhul peaksin nüüd Harri käest ratast küsima, ma avastasin, et see tal ikka Vahantas veel. Mis on hea :)
Ja seoses soojade ilmadega on kamm see, e tunnid on nüüd väliplatsil. Aga mina ju elan väliplatsi kõrval pm, mis tähendab, et esiteks rallivad mingid hullud rahvahulgad mu ukse tagant mööda kogu aeg ja teiseks on kella poole kümneni nüüd mingi lärm. Sinna nüüd läheb siis mu kella üheksane tuduaeg. Õu vell, suvi on käes õnneks. Või no alati võib juhtuda, et homme hakkab näiteks lund sadama...
Aga nüüd ma lähen ja vaatan telekat edasi ja õhetan oma nägu kah. Ma sain ju täna päikest :)

2009-04-22T19:36:00.002+03:00

Ahhaa. Täna on õppkokkuvõttes olnud täitsa tore päev. Miial täna puhkepäev, nii et terve päeva keegi ei käinud ja vingunud, kui laisk Annika on ja asjad täitsa sujusid. Ilm oli ilus, graafikud toimisid ja lõunapausiks oli kah aega. Mida veel elult tahta?
Negatiivse asjana käisin eile Keltsiga hüppamas ja see oli suht katastroof. Nüüd hakkab ikka korralikult tunda andma, et heal juhul kord nädalas laenatud loomaga hüppamisest jääb mulle väheks. Ratsastuse poole pealt probleeme pole, pigem on nagu hetkel lihtsam, saan suht kõik suvalised loomad nii 15-20 mintsiga täitsa toimima (see oskus hakkas mul vahepeal ära kaduma nimelt). Aga hüppamisega on jama. No ma panin ikka korralikult seal puusse mingi hetk ja sain isegi Annu häält tõstma enda peale. Positiivne on see, et kui treener minuga kergelt "möliseva" hääletooniga räägib, ma vihastan ja võtan ennast kokku ja parandan kõik vead nii neljakordselt ära. Mis aga ei vabanda alguse kammi. Õuvell, ma ei viitsi masetseda sellel üldtuntud teemal "miks ma küll ratsutada ei oska". Siis tuleb õppida.
Nüüd olen jooksmise kah täitsa tõsiselt käsile võtnud. Meil siin mingi väidetavalt nii 5-kilomeetrine ring, täitsa paraja pikkusega igal juhul. Olen aeglaselt ja rahulikult alustanud (5+10+10+10+10+10+5+10), et mitte põlvi vigaseks saada ja tulemusena on isegi nagu liiga kerge olnud. Täna isegi ei hingeldanud, kui lõpetasin. Noh, kolme päeva pärast tõstame koormust.
Ja olen muutunud täiesti raamatufriigiks. Ei tea, kuidas ma küll nii kaua olen olnud ilma lugemata. Peale musktäre on ilmselt Faust plaanis. Ja siis ma tegelikult tahaks ette võtta Sõrmuste isanda ja Eragoni, aga ei tea, kas neid siit meie raamatukogust inglise keeles leiab. No üritada ju võib.
Aga tegelikult midagi huvitavat ju polegi, pean juba jooksma õhtutalli tegema tegelikult...

Athose õlg, Porthose mõõgarihm ja Aramise taskurätt...

2009-04-21T15:30:00.003+03:00

Maarja loeb (nii umbes 456-ndat korda) "Kolme musketäri". Jõudnud olen leheküljele 52:

"Härra, ma arvan, et te ei ole rumal, ja kuigi olete tulnud Gascogne`ist, siiski te arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhjuseta. Kurat võtaks, Pariis pole ometi batistiga sillutatud!" (Aramis)

"Miks olite nii taipamatu, et ulatasite mulle taskuräti?" (Aramis)

"Miks olite nii kohmakas, et lasite sel kukkuda?" (d`Artagnan)

Does It Offend You, Yeah?

2009-04-21T09:57:00.003+03:00

Tegelikult ma kirjutasin eile mingi hullu sissekande ära siia, aga kuna nett juras, siis ei õnnestunud asi.

No esimese asjana võin ma nüüd öelda, et ma olen täiesti soomlasestunud. Ehk siis käisin eile Sarmat sõitmas ja tal on mingi mitte-nii-hea Bates`i sadul. Ja Maarjal oli perse valus pärast. No täiesti ebanormaalne noh :D

Siis Annu jagas minuga oma viimase uuringu tulemusi anaeroobse/aeroobse töö kohta. Ma lühidalt märgin siia tiba asju üles kah. Soojenduseks vähemalt 10 minutit. Üks töötsükkel maksimaalselt 10 minutit, vahepaus kõndimist peab olema minimaalselt 3 minutit, soovitavalt viis. See peaks kõige paremini aitama piimhappe tekkimise vastu siis - lihased saavad piisavalt aega, et hapnikuga "varustuda".

Ja see, kui hobune vahtu läheb, näitab ainevahetusehäiret - st. et lubatud on rohke higistamine, aga vaht näitab et: 1. lihastele on liiga tehtud - st. et liiga tihedad ja intensiivsed töötsüklid 2. üle tuleks vaadata söötmisplaan - võimalikud ainevahetushäired.

Samas lubatud on teha n.ö "tühjaks töötamist" ehk lihaste anaeroobse tööni viimist (kus hobune ilmselt läheb vahtu), aga seda vaid väga heas vormis hobustele ja iga kahe nädala tagant.

Nii. Siis Juhan tõsiselt fännab oma lahtist akent. Tal on nüüd tekkinud uus komme - toetab kaela võre peale, topib pea päikese kätte, silmad lähevad kinni ja hobune reaalselt magab :) Nii nunnu.

Siis ma eile väheke kordetasin ja siis avastasin, et meil väike tagumine väliplats on ideaalne vabahüpete jaoks. Ei sega kedagi ja samas seal on väheke latte/pukke kah ja sobiva suurusega on kah. Nii et lasin siis Johnil väheke kõksida kah. Ta näitas, et oma elus on ta vabahüppeid ikka teinud, üsna kähku sai pihta, et mis ja kus, ehkki ma üksi olin. Ma üritasin filmida kah, aga samal ajal hobust koridori jooksma saada ja telefoniga filmida on raske. No ma mingi udukogu ikka sain, v-o topin siia üles kah. Kui ta nüüd täna ennast hästi tunneb peale eilset, siis kolme päeva pärast vast kordan ja panen natuke võimlemisi hoopis.

Siis ma sõin eile kartulisalatit. Ja no AINUS poesalat, mis minu meelest hea on, on Usina Sünnipäevasalat. See on isegi natuke sellise maitsega, nagu oleks kodus tehtud. Ei ole kohutav kogus majoneesi sees ja üldse on hea. Soome poesalatitest ma parem ei räägi, mina neid süüa ei suuda. Kohutavad!

Ja hetkel on kell 10 ja ma lebotan voodis ja söön kohupiimakooki. Ehkki ma võin seda endale lubada, kuna kell 4 hommikul ründas Jekku mu ust ja tahtis sisse saada. Ma ei tea, miks ta ööseks oli välja jäetud, aga ma tõesti ei viitsinud ta poriste käppadega tegeleda, nii et välja ta jäi...

Ja nüüd ma teen netis uuringut erinevate hobuste seljaprobleemide kohta. Hetkel tundub vägaväga, et kissing spines on meie probleem. KÕIK sümptomid langevad kokku. Positiivne on see, et paranemisprotsent on päris suur ja võimalus, et hobune ikkagi nii 120 tasemele võistlema jõuab, samuti suur. Valida siis opi või süstide vahel (neid peab kordama). Muidugi see, kui palju sellest asjast Soomes või, jumal hoidku, Eestis, teatakse, on eraldi probleem. No eks nädala pärast nüüd selgub...

Seniks aga pöidlad pihku ja kevadet nautima!

2009-04-19T20:55:00.003+03:00

Nii. Hetkel ma olen rongis ja mõtlesin,et õige aeg oleks hakata blogi kirjutama, kuna muud niikuinii teha ei viitsi..
Kuidas möödusid paar viimast päeva? Vägaväga kiiresti ja vägaväga meeldivalt. Oehh. Kodu on ikka ütlemata kallis paik, pole midagi parata.
Sadamast kihutasin kohe hambaarsti juurde, sain täitsa elamuse. Seekordne arstitädi oli selline boheemlaslik ja väga...kiire. Samas ta pani hindu suht näo järgi ja mina talle meeldisin, nii et hea seegi. Igal juhul tõmamti mul siis esimest korda elus hammas välja. Miski tarkusehammas tekitas mul seal miskit põletikku ja muud jama. No eniveis nüüd on siis see kogemus kah olemas, tegelikult oleksin oodanud, et on hullem see asi.
Muidu ma midagi erilist seekord ette ei võtnudki. Kasutasin kodus meie (minu jaoks) ülikiiret netti ja tõmbasin ära nii neli filmi, mida näha tahaks. Üle väga sajandi käisin kinos kah, FF4 oli ju kinodes. Hullumeelselt ikkagi meeldis ja tuju läks kohe kah heaks. Pärast oli väike (või noh suur) masetsemine Sikuga, kus me mõlemad veendusime, et oleme täiesti mõttetud inimesed. Tema sai ennast vähemalt Bailey`s-ga lohutada, mina piirdusin viinamarjamahlaga tänu oma sadadele antibiootikumidele ja muudele valuvaigistitele. Haah.
Laupäev möödus üdini perekeskselt ja tänane oli juba pühendatud pakkimisele ja ärasõidumeeleolule. Nii lühike see aeg siis oligi...
Igal juhul said mõned otsused ära tehtud ja mõndade tegemine edasi lükatud ja kohe ei teagi, et mis meeleolu siis hetkel on mul. Ainus asi on see, et mõttetu inimesena tunnen ennast küll. Ses suhtes, et ega ma ju ei ole ideelliselt väga loll inimene enda arust, aga ei tea... Õeh.
Laev oli täna hullult rahvast täis ja jäi hiljaks üle 10 minuti ja pooled tualettruumid kah ei töötanud. Ei tea, mis värk neil seal siis oli. Positiivse asjana olen nüüd ära õppinud, kuidas ilma emotsionaalsete ja füüsiliste traumadeta kõigi kompsudega sadamast ilusti bussi peale saada. Ei tohi MÕELDAGI, et võiks jõuda esimese rongi peale ja igasugune kiirustamine on mõttetu. Täna võtsin rahulikult ja sain juba teise bussi peale, kusjuures sain kohvri ilusti paigutatud ja isegi istuma. Niigi palju siis edusamme.
Ja ega tegelikult midagi muud ei olegi, nii et tsaupakaa!

2009-04-16T13:39:00.002+03:00

Et siis FF 4 on teemas ja plaanis.
Ja sellelt tulenevalt Soulja Boy - Crank That (rock remix). Et siis enam mõttekamat laulu ei anna vist kuulata :P Tunnen, kuidas IQ tase iga kuulamiskorraga alaneb ja alaneb ja alaneb :)
Üldiselt istun hetkel sadamas ja seekord olin isegi vägaväga varakult sadamas (erinevalt eelmisest korrast). Ja hommikul sain veel viimase annuse meie talli draamat ja intriige. Asi hakkab ikka väga naljakaks minema, seda enam et mina olen üsna neutraalne ja siis kõik osapooled käivad minule kurtmas ja teisi taga rääkimas. Heh, ma isegi ei tea, et kas naerda või mitte. Lasteaed.
Muud huvitavat hetkel pole, ilm on ilus ja ootused suured :)
See ya!

2009-04-15T17:47:00.002+03:00

Nii. Midagi ma nüüd siia ikka üles tähendan, kui leht juba lahti sai võetud. Imelik on see, et mingil põhjusel ei viitsi ma seda blogi absoluutselt kirjutada mingis ilukirjanduslikus-meelelelahutuslikus stiilis. Naljakas, arvestades, et tegelikult ei nõuaks see minult mingit erilist pingutust. No see selleks.
Tänane päev möödus üsna EESTI! tähe all. 7-s päev jutti töötada oleks muidu ikka üsna surm, aga mõte sellest, et 24 tunni pärast olen juba kodusel pinnal, aitab tohutult. Üldiselt ma olen mõelnud, et miks just nüüd selline tohutu koduigatsus piinab. Ja no eks esimene põhjus on kindlasti see, et 7 kuud on juba täis saanud. Ja teine oluline põhjus see, et Juhan on hetkel nii nagu ta on. Saaks loomaga iga päev trenni teha, oleks tööl eesmärk, aga see niisama logelemine ei ole hea ei talle ega mulle.
Muuseas käis Kirsi täna masseerimas teda ja pm. võime nüüd välistada mingi lihasejama. Tema sõnade kohaselt on hobune suures plaanis kindlasti parem, kui ta oli alustades ja et tema meelest ei tohiks vähemalt lihastes küll olla nii suur jama, et hobuse lonkama võtab. Sadula sobimatuse välistas ta kah. Kas nutta või naerda? Ma ei teagi kohe... Ja samal ajal on hobune vabalt liikudes 100% puhas. Häirib mind nüüd kindlasti see, et isegi kui mingil imekombel ta nüüd järsku peaks terve (loe:sõidetav) olema kahe nädala pärast, siis ma ikka ei tea, mis tal häda oli - see tähendab, et ei saa samu vigu vältida. Õeh. Aga ega ma hetkel väga ei looda midagi, parem kui pettuda. Eniveis sellised uudised siis.
Teddyga olen ma nüüd viimased 4 päeva sundmaastikul käinud ja küll mul on hea meel, et sellest nüüd pääsen neljaks päevaks. Jeebus kui tüütu, kui hobune võbeleb sul all. Ega ta midagi hullu ei tee, et maha peaks pudenema sealt seljast, aga hirmus tüütu on. Ma üldiselt naudin maastikul käimist, aga kui sa pead kogu aeg ratsmeid käes hoidma ja valmistuma selleks, et sajandiksekundi pärast sinu all enam hobust lihtsalt ei ole, siis viskab ikka kopa ette küll. Õeh, õnneks saavad nüüd närvid peatselt puhata. Jess!
Ja siis ma toppisin oma blogile miski kaunteri külge. Mõtlesin, et tahaks ikka teada, et kas ma endale kirjutan seda siin. Aga ei oldki nii. Natuke ikka on inimesi. Praeguse seisuga on kõige popim windows XP, keegi lahe Vista kasutaja oli kah mu blogi väisanud. Ja keegi vaene inimene oli guugeldanud sõna "kiropraktik" ja mu blogile sattunud. Minu kaastunne, ausalt!
Ja nüüd liigume tänase päeva müsteeriumini - kes on see inimene, kes Iirimaalt mu blogi loeb? Taani kodanik ei vajanud erilist peamurdmist :) aga see Iirimaa võtab imestama küll.
No eniveis nüüd ma lähen liigutan (loe: kordetan. jälle)Juhanit ja siis üritan asju pakkida ja Annu juures printerit kasutada ja asju pakkida ja mul on veel täna õhtutall kah. Deem, jälle olen omadega ummikus. Õuvell...
Adios!

2009-04-14T17:31:00.003+03:00

Täna on täitsa kevad ja ma tegin Juhanil boksiakna lahti ja ta on niiiiii õnnelik nüüd :)

Mul läks kohe tuju heaks.

2009-04-13T19:14:00.003+03:00

The Fray - How To Save A Life
Enriqe Iglesias - Addicted (no KES oleks seda uskunud? Hirmus)

Kõigepealt pean kohe mainima, et täna on väga mõttetu päev. Kui see ei tooks mind päeva võrra lähemale Eestile, jätaksin võimaluse korral tänase heameelega vahele. Midagi nagu väga ei olnudki, aga ilm oli näiteks eriti nõme ja mõttetu. Ja ehkki hommikul olin graafikust ees mingi veerand tunniga, läks asi ikkagi täiesti rappa mingil hetkel. Ja sellest ma ei saa nüüd üldse aru, et mis süsteemiga Linda neid vabu päevi saab. Minu hetkeliste arvutuste kohaselt on temal see kuu 16-17 tööpäeva, minul 23. Reaalne või olen ma millestki valesti aru saanud? Ega muidu ei oleks nagu midagi, aga tänu Hubertile ja Dottiele on nüüd täiesti võimatu üksi tööl olles ka Annule hobuseid valmis saada ja samal ajal hobuseid koplites ja jalutusrattas vahetada. Hmh.
No ja ega tänane hambavalu ei teinud asja paremaks teps mitte. Lõpuks oli mul jumala kõrini ja läksin vahepeal lõunat sööma. Kui niikuinii õigel ajal koju ei saa, siis pool tundi siia-sinna poole enam oluline. Õeh. Aga läbi see päev õnneks sai.
Aga nüüd panin Dagö mängima ja asi on tiba positiivsem juba. Seda enam, et ma just sain aru, KUI EBAREAALSELT mul elus vedanud on. See on ikka väga karm, kuidas me üldiselt ei oska hinnata seda, mis meil olemas on. Seda kõige tähtsamat ma mõtlen. Et siis Annika vist tuleb ja kräshib minu juures paar ööd ilmselt, kuna ta läks poisiga tülli ja tal reaalselt ei ole kusagil magada. Ema viskas ta nimelt 17-aastasena kodunt välja. Armastus?
Ja nüüd ma pean vaikselt hakkama trenni imbuma. Ideepoolest oleksin pidanud Keltsiga imbuma, aga nüüd lähen hoopis Peeduga vist. Ta tuli Rootsist grupihobuseks, aga kipub nagu vähe liiga palju püsti tõusma grupihobuse kohta ja inimesi alla pilduma. No vaatame, mis saab.
Ja siis ma mõtlesin, et mul on olemas paar lugu, mida ma veel kordagi pole edasi pannud, kui nad mu muusikakogus peaksid mängima hakkama. Väga veider:
Robbie Williams - One For My Baby
Dagö - Armastan sind kaugelt
Norah Jones - Don`t know Why
Macy Gray - I Try
Diana Krall & Norah Jones - Turn Me On

2009-04-12T19:29:00.003+03:00

APPI!

Täiesti ebareaalne hambavalu on hetkel. Selline, et ainult istu ja nuta patja. Hullumajapuhvet, see nüüd küll tore pole. Ma JÄLESTAN (hakkasin kirjutama, et vihkan, aga ema ju ei luba kasutada seda sõna) hambavalu. Huvitav, kas neljapäeva õhtuks või reedeks on võimalik saada hambaarstiaega kusagil Tallinnas? Soovitavalt mingi odav asjapulk...

Hullumaja. See ei ole nüüd küll üldse tore, aga no kui hädad tulevad, siis ikka korraga ju...

MASENDAV.

Positiivse poole pealt olin täna üksi tööl ja mul on töötempo vist hullult tõusnud, sest hoolimata kõigist kraadimistest ja tekivahetustest ja sajast muust ebameeldivast tegurist lõpetasin kell 16.30 juba, kusjuures selle aja jooksul jõudsin ka tund aega Juhanit liigutada. Superluks!

Juhaniga tegin täna esimesi samme topeltkorde suunas ehk siis jõudsin täna niikaugele et panin teise korde kah külge ja viisin üle selja :) Vasakule oli suht hullumaja ja üks kord olin ikka üsna kindel, et lahti ta nüüd tõmbab ja kõik maailma korded olid tal kah a`la ümber kaela mässitud, aga seekord läks õnneks. Ja paremale oli nagu vana rahu ise. Äkki nädala lõpuks saab juba korded niimoodi panna, et saab hakata ka mingit TÖÖD tegema.

2009-04-11T17:18:00.003+03:00

Õehõehõeh. Kõigepealt pean mainima, et hullem väsimus on peal. Kell on 17.21 ja peab vist tegema kerge une, no üldse ei seisa silmad lahti enam.
Aga mis siis on toimunud? No esiteks ärkasin eile üles ja vaatasin välja ja LUMI OLI MAAS! Et siis ööga oli tulnud mingisugune 5 cm lund umbes. Ebareaalne, õnneks see sulas päeva jooksul ära. Siis täna oli Linda kah tööl, nii et asi üsna sujus ja tuli täitsa 8-tunnine tööpäev kohe. Vau!
Candy on kliinikust tagasi ja elanud nüüd mingi 3 päeva, kanüül kaelas. Tahate teravaid elamusi? Soovitan hobusega, kellel kanüül kaelas, ratsutama minna. Elamused garanteeritud. Mingil imekombel ratse ei jäänudki selle taha kinni ja ma ei tõmmanud tal poolt kaela välja. Jehuuu.
Ja täna tulin tuppa ja avastasin, et nüüd on uus kriis - ratsutamisjoped hakkavad läbi saama. CAFI jopel on voodrini sälk sees - ei tea, kuhu ma täna kinni jäin - ja paksul veskajopel lukk katki. Peab kodus natuke inventuuri tegema vanade jopede teemal.
Juhan on viimased 2 päeva väliplatsi peal lahti olnud - meil vett on ikka korralikult veel, aga pinnas on nii hea, et libe pole ja Juhanile niikuinii meeldib seal ringi solberdada - peaks temaga ikka saama nüüd mere äärde või järve ujuma... Positiivse poole pealt on ta liikumine vabaduses vähemasti 100% puhas. Mina suudan ju iga hobuse lonkama mõelda, aga seekord ei õnnestunud. Noh, ootame ja vaatame.
Ja kuna see Johni hommikune lihaskangus mulle ikka üldse ei meeldi, olen ma nüüd 2 päeva ainult hobuste söötmisalaseid raamatuid lugenud ja mul on tunne, et ma olen nüüd midagi ikka üsna metsa keeranud. Ehk siis: üldiselt sai ta ju enne Soome tulekut müslit pluss kaera ja sedagi üsna vähe, sealt oleks teoorias pidanud kõik vajalikud ained tasakaalustatud saama. Siin hakkas saama Prixi, millele lisaks ei tohiks olla vaja mingeid lisaaineid. Aga veidi aja pärast jäi ta meil loiuks (kusjuures see loid olemine võis tulla sellest, et ära jäi suhkrupeet ja sojaõli - mõlemad suured energiaallikad). Ja siis läks niiviisi edasi, et pool kaera ja pool prixi. Ja see meil siin ilmselt lükkaski kõik asjad põhjalikult sassi. Minu uurimustöö kohaselt peaks meil esiteks olema nüüd kaltsiumi-fosfori suhe põhjalikult sassis (suur kogus jõusööta tähendab palju fosforit, mis vähendab kaltsiumi toimet ja isegi hakkab seda organismist välja viima). Ja kuna prixi ta ikkagi sai, ei andnud ma ju kaltsiumit lisaks kah, samas tänu kaerale fosfori tase tõusis. Ja nüüd on asi veel toredam - paras nõiaring - hobune kerges töös, ehk peaks sööta vähendama, et piimhappe tekkimist vältida, mis toob kaasa lihasejamad. Aga sööta ei saa ma vähemaks võtta, kuna hobune läheb liiga kõhnaks. Samas suure energiasisaldusega sööta väikeses koguses- kergeim oleks melass vms - ma anda ei saa, kuna see toob kaasa justnimelt need lihasejamad.
Et siis mida imet nüüd tegema peaks? Ma tõesti ei saa sööta vähemaks võtta, aga kui see hommikune kangus nüüd tõesti sellest on, et hobune tööst väljas (kusjuures tegelikult ta ju iga päev jalutusratas ja koppel pluss korde vms, et liigub rohkem kui nii mõnedki teised hobused) aga süüa saab ikka mehemoodi...
Esimese asjana igatahes läks John tagasi ainult Prixi peale, peaks saama kaltsiumi-fosfori suhte nii kuu ajaga äkki korda. Ja teise asjana peaks nüüd natuke aega vähemalt tegema BE-vitamiinide kuuri ja vaatama, äkki aitab. Ja kolmanda asjana saan nüüd Tiinalt MSM-pulbrit kah, see peaks seljajama suhtes aitama.
Nii et tänase päeva kokkuvõtteks - vat sulle kui palju jama võib teadmatus põhjustada. Nüüd ma siin hetkel loodangi, et peaks kusagilt leidma mingi võimalikult kaasagse raamatu söötmisest, see Annu oma on küll vägaväga hea, aga siiski 10 aastat vana.
Vot selliste mõtetega ma nüüd hetkel lõpetan ja lähen arvutan natuke milligramme ja -liitreid edasi. Adios!

2009-04-10T12:06:00.002+03:00

Hahaaa. Meil on täna hullumeelne päev. Ja kui ma nüüd sügavalt järele mõtlen, siis hetkel on vist mingid pühad või midagi? No häid pühi kõigile, meil siin hetkel ei toimu väga mingit pühatsemist.
Tegelt ma siin hetkel ainult lõunapausil ja pidin lihtsalt ära mainima selle blogi : http://cakewrecks.blogspot.com/
Mõned sissekanded on ikka niiiii head, et... Eile tõmbasin suure naeruga endale ainult riisi kurku, nii et olge ettevaatlikud :)

2009-04-09T18:19:00.002+03:00

Tegelikult midagi väga huvitavat pole olnud. Aga kuna Juss näiteks on nüüd eriti aktiivseks blogijaks hakanud, siis ma mõtlesin, et peaks kah äkki midagi siia kirjutama ikka.
Igal juhul nüüd olen kahte vaba päeva nautinud ja põhimõtteliselt ainult niisama lebotanud. Juhan on endiselt korde peal. Kusjuures võib täheldada seda, et üks päev lasin korde peal latte traavis ja penerolli galopis vähe (suht hästi ja ausalt toimis ja tagumist otsa vähemalt korjas kah) ja järgmine päev kohe hommikul esimesed sammud jälle tunduvalt kangemad. Enam ma nagu väga ei taha ausalt öeldes uskuda, et asi seljas on. Eks see natuke mõjutab kah, aga ei ole hea tunne kogu selle asjaga seoses mul.
Siis ma olen veel Keltsi sõitnud ja ta on ikka niiiii tuus. Nagu Pilvik, aga mitte nii siga ja nagu John, aga mitte nii raske. Annule kah suht meeldib kuidas me koos toimime, nii et loodetavasti sain omale nüüd looma...
Siis mu Lada pole endale ikka veel pabereid saanud, nii et täna jalutasin poodi. No 45 mintsa sinna ja 45 tagasi, täitsa tore oli tegelikult. Mulle on kõndimine väga meeldima hakanud.
Lisaks ma tegelen nüüd veoauto teooriaeksamiks õppimisega, mis on tõeline õudusunenägu ja nõuab tohutut tahtejõudu. Uuuuuh. No võiks sellega ikka nüüd hakkama saada, saaks korraliku loa, millega Eestis võib kah ringi liigelda...
Ja ega tegelikult midagi muud ei olegi. Ahjaa, eile tegin õhtutalli ja jõudsin siis kell 21.30 otsaga MP-talli ja vaatan et mida hekki, kus Donkey ja Dami on? Ja kas Linda oli unustanud hobused sisse võtta koplist, nii et neil oli lõunasöök vahele jäänud ja vennad olid üle 12 tunni söömata-joomata koplis istunud? Alleaaaa noh. Noh, see vähemalt tõmbas Lindal ego natuke alla. Muidugi, kui keegi teine oleks unustanud, siis oleks sõimu ja karjumist kui palju olnud, aga noh... Vahet pole. Näitab igaljuhul, et eksimine on inimlik. Aga hobused koplisse unustada...
:D
Ja tegelikult ega muud huvitavat ikkagist ei olegi...

Elagu emad!

2009-04-06T17:22:00.003+03:00

Ega mul ei ole täna siia suurt midagi muud kirjutada, et rääkisin emaga 10 minutit telefonis ja maailm on kohe palju positiivsem ja toredam paik. Küll on hea, et vanemad maailmas olemas on. Kullast kallimad, ausõna.
Et siis tänase päeva kokkuvõtteks palju-palju-palju õnne, emme!
PS! Ja kuna ma nüüd olen ilma stabiilse loomata, on Tiina endine hobune Keltsi alias Kollane (kes noore hobusena figureerinud Eestis Onassise nime all) mulle suht iga päev sõita immutatud. Mulle täitsa meeldib, ta on selline Pilviku (uiiiiiiiiiii) ja Johni ristand - mis ma oskan öelda, mulle meeldivad/sobivad "erilised" hobused :)
Ja Anni Mägi käis täna Juhanil külas ja tõi Juhanile porksi ja mulle kohukest. Elu on jälle nii lill, kui hetkel olla saab.
Ahjaa, meie viiest loomast on neli ja pool rivist väljas. Santtul on viirushaigus (jalad pakud ja kõrge palavik), Candy koliti tagasi kliinikusse, kuna põsekoopapõletik ikka päris välja ei saanud ravitud, Rantanal läks boksis! jalaluu (see väiksem, ma eestikeelset nime ei tea, soome keeles on puikkoluu? no eniveis on ta vähemalt kuu või kaks boksis seismas) ja Teddyl on rautusest väike käiguvahe. Et siis kas meil on siin natuke halba õnne hobustega????

2009-04-03T17:47:00.002+03:00

Täna tuleb selline diip blog. Või siis emo. Või siis mõlemat.
Ma ei tea. Mitte midagi ei tea. Pean ausalt tunnistama, et see Juhani asi pani mulle hetkel suurema põntsu, kui oodata oleksin osanud. Muidugi ma nüüd loodan, et asi nelja nädala pärast okei. Aga kui ei ole? Ja kui eeldada juba praegu, et ei ole, siis oleks ju nii palju mõttekam tuua ta Eestisse karjamaaelu nautima. Ja siis sügisel tõsiselt mõelda, et mis ja kus. Tegelikult on isegi koht juba nagu olemas ja transport põhimõtteliselt kah. Aga süda ikka ei anna rahu. Kust küll leida inimene, kes oskaks öelda, mis nüüd õigem on?
Hetkel on küll tunne, et olen täiesti üksi. Ühtepidi tunduks praegu nii palju kergem ja teistpidi, ma tean, ma ju elada ei oskaks... Ja ma ei tea. Ja ei oska otsustada. Ja igatpidi närib sees. Ja kui Juhan juba koju saata, siis siin läheks olemine kah ikka ütlemata kurvaks. Ja üldse. Ahhhh, ma ei tea. Ja otsustada oleks ju vaja.
Sellist masendavat olekut ma ausalt öeldes ei mäleta, et millal viimati oleks olnud. Tahaks natukeseks ennast lihtsalt võrgust välja lülitada, nagu elektroonikaseadme. See pidev mõtlemine nii väsitab....

2009-04-01T20:49:00.002+03:00

Nii. Kas tahate enne häid või halbu uudiseid? Ma äkki alustan siis halbadest...
Täna käis siis Eija Juhanit vaatamas. Vaatas sadulas ja vaatas maa peal ja painutas kõik maailma liigesed läbi ja katsus ja näperdas ja mässas ligi tunni. No kindlasti võime nüüd välistada kabjaprobleemi ja tagumised jalad kah täiesti korras, st. et painutades ei näidanud midagi. Õrnalt reageeris painutusele vasak küünarliiges (ma ei tea, on see eesti keeles nii?). Aga üldiselt me pigem siin arvame, et asi seljas. Eeldatavasti ei ole asi sadulas. Kõige kergema variandi korral on lihtsalt lihased omadega väga metsas ja sealt võib siis asi olla levinud ka vasaku õlani. Raskema variandi korral on meil mingi korralik kaputt kas siis selgroolülides või mõnes veel peenemas asjas. Praeguse diagnoosiga oleme vähemalt 3-4 nädalata tööst väljas. Kordetada võib päitsetega, ette-alla võib korde peal töötada vaid väga lühikesi juppe korraga. Praeguseks raviks massaaž ja kiropraktik ja natuke olenevalt nende arvamusest edasi vaadata. Kui nelja nädala pärast asi parem pole, siis tuleb minna pilte tegema nii seljast kui küünarliigesest. Jehuuu ühesõnaga. Kamm on selles, et itaalia kiropratiku-onu on Ypäjal tegelikult mingi 3 nädala pärast, aga Annu on sellel ajal ilmselt Nielsi koolitusel, nii et tema loomad ei lähe. No muidugi on võimalus, et kuna meil siin kõik loomad vigased, siis äkki ta ei lähe koolitusele ja ta lubas igal juhul uurida, et äkki keegi saab Huberti ja Johni ikkagist Ypäjale vedada treikuga. Noh, ootame ja vaatame siis.
Ah et miks Annul kõik loomad vigased? Ta teatavasti vahetas seppa ja esimesena oli Rantana vigane ja käis Teichmanni juures ja onu ütles, et asi rautuses ja nüüd jäi Teddy kah vigaseks ja Candy ja Santtu on kahtlased. Lahe, eks?
Nii. Ja nüüd liigume positiivsete asjadeni. Teisipäeval oli selline ajalooline hetk, et Maarja tegi sõidueksami ära. Natuke uurisin asja kah, et mis ja kus nüüd. Kamm on selline, et hetkel sain ma ainult mingi paberilipaka, sest et nüüd peaks imbuma veel veoauto teooriat ja sõidueksamit tegema. Ja kui need kah ära teen, siis saan sellise korraliku ajutise juhiloa nagu Eestis, millega lubatakse mul siis Eestis kah ringi rallida. Selle paberilipakaga ei tohi. Nii et egas midagi, tuleb nüüd hakata uuesti teooriat tuupima. Ma pean ütlema, et veoauto teooriat kardan ma hoopis rohkem kui sõidueksamit. Ma ei oskaks neile küsimustele loogilsielt isegi siis vastata, kui nad eesti keeles oleks. Aga tuleb teha nagu teised ja lihtsalt julamlt pähe tuupida. Ma võin teile siia kopida näiteid küsimustest :D Aga eniveis hakkas Vahantas peale mu uudiseid kohe julm pidu pihta ja Lada aeti lume alt välja umbes nagu tunni aja pärast. Nüüd peab talle ainult kindlustuse!!!!! ja ülevaatuse!!!! ära tegema ja siis mul on Minu Esimene Auto :D

2009-03-23T12:20:00.001+02:00

Muse - Stockholm Syndrome

Oehoehoeh. Selle blogi kirjutamisega on küll selline lugu, et kui natuke aega vahele jätad, siis enam nagu ei viitsi üldse. Aga ma nüüd annan endast parima ja panen siia täiesti läbisegi erinevaid mõtteid ja sündmusi ja midaiganes kirja.
Eelmine esmaspäev oli igastahes vist see aeg, kui ma arsti juures käisin. No et jutt lühidalt kokku võtta, lõpetasin ortopeedi juures, kes ütles et ma lihtsalt oma parema poole lihased untsu keeranud, aga et nädala jooksul peaks minema asi juba täitsa heaks. Noh, ega ta halb ei ole jah aga ma innuga ootan päeva, kus sokke saaks normaalse inimese kombel jalga panna :)
Siis oleme me kaks vigast - Juhan ja mina st - nüüd nädalakese ratsutanud kah ja tulemused pole kiita. No ma ei tea, kas olen mina nüüd nii kiibakas või me mõlemad, aga kogu aeg on tunne, nagu hobune oleks kohutavalt tasakaalust väljas ja tundub, nagu terve hobuse vasak pool oleks kõrgemal??? No muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska. Õnneks täna tuleb Pätka ja siis me saame poolteist tundi koolisõitjaid mängida - kui midagi muud positiivset sellest ei tule, siis saan vähemasti teada, kas ma olen nüüd selja pärast siis ikka täiesti kõver seal seljas või ei. Ratsutamise üldise poole pealt olen tohutupalju teinud üleminekuid viimased 2 päeva ja nüüd juba natuke toimib asi kah, st. et suht sujuvaks olen saanud need, aga kõvasti rohkem peaks tagumise otsa peale saama hobuse. Noh, tegeleme sellega. Sirgestamist olen kah teinud korralikult ja sellel lähenen nüüd natuke uutmoodi, vaatab, kas 2 nädala pärast saan pulksirge hobusega üle kavalettide. Kui saan, peavad mu teooriad paika.
Siis Linda ja Miia siin tekitavad natuke erksust tallielusse kah ja on viimasel ajal räigelt bossama ja kõigile inimestele pinda käima hakanud. Ma ei viitsi väga sellega tegeleda ja eiran, aga vahepeal viskab mul kah kopa ette. Noh, ootame huviga, mis edasi...
Siis mis veel? Emmm... No tuleb nii välja, et Eragoni kolmas osa on kusagilt välja hüpanud, aga ma ei taha teda soome keeles küll lugeda (no vabandust, aga minu meelest soome keel ei ole loodud kirjanduslikke eesmärke silmas pidades - millest järeldub, et eesti keel kah justkui poleks, aga eesti keelel on ikka natuke rohkem värve). Ja inglise keeles kah väga ei taha, kuna eelmised osad said eesti keeles loetud ja ma kardan, et muidu tuleb samasugune tõlkekamm nagu Sõrmuste Isandaga. Nii et ootame ja vaatame, loodetavasti on see raamat juba eesti keelde ära tõlgitud?
Kui jutt juba raamatutele läks, siis kaks päeva tagasi tuli ILGEM igatsus Seiklusjutte Maalt ja Merelt sarja järgi. No üsna palju annaks, et hetkel oleks Kolm Musketäri, Saladuslik Saar, kapten Granti lapsed, Egeri tähed jne raamaturiiulil ootamas. Ohjah. Huvitav, kas see on nüüd miski lapsepõlveigatsus või mis mul?
Siiiiiis. Ma hakkan vist sarnanema suhteliselt printsess Herneteraga. Või noh, sama süsteem mis Annikal - igast väiksemastki puudutusest tuleb naha peale tulipunane laik. Ja üle kere olen sinikaid täis kogu aeg. Iga kord on duši alla ikka üllatusi, et mitukümmend sinikat nüüd juurde on tulnud tööpäeva jooksul :)
Niii. Natuke olen ma närvis kah, kuna tõmbasin uue MSN-i ja minu meelest on see täiesti idiootne ja ebamugav jne. Näiteks mina küll aru ei saa sellest kärbesmustast väiksemast junnist iga nime ees, et mis staatud kellegi parasjagu on. Nii et nüüd olen üldiselt vältinud MSN-i, et oma närve säästa.
Siis me oleme Annuga läbi viinud kah väikse psühhoanalüüsi minu kui ratsutaja kohta. No ja tulemuse on see (ma täiesti nõustun), et ma kipun liiga palju nii endalt kui hobuselt ootama. No näiteks võib tuua selle, et mulle on täielik kinnisidee, et ma pean suutma hobuse iga kord viia vähemalt väga heasse äratõukekohta. Et siis miks? Niikuinii see pole praktikas võimalik ja hobused peavad kah õppima igast olukorrast välja tulema. Ja lisaks muidugi toob selline värk kaasa rütmikaotusi ja muud sellist jama. Et siis tsiteerides Annut: "Kui see oleks võimalik, sa vist võtaksid hobuse seljakotiga selga kah ja tiriksid teda üle takistuste, et tal ainult kergem oleks. Learn to forgive yourself!". Et siis minu edasine moto - LESS IS MORE. Haaah, no vaatame kaua siuke asi kah kestab siis. Eniveis jutt jumala õige, aga ega see minu süü pole, et ma tahaksin kõike võimalikult hästi teha. Või no võib-olla on kah, aga... Midaiganes...
Siis eile oli meil LUMETORM. Ja kogu see värk on nii masendav, et ise kah ei usuks.
Eile (või siis täna, kuidas kellelgi) keerasime kella kah. Isegi Maarja. Vau, ma poleks üldse imestanud, kui ma oleks sellise väikese pisasja ära unustanud. No nüüd on siis väga valge ja väga unine olemine. Õeh, heameelega juba nagu muutuks koduseks, aga tunni aja pärast peab veel ratsutama minema...
Ja VIIMANE asi on see, et ma poole kõrvaga kuulsin kusagilt Soome raadiost uudist, et Robbie pidi Take Thatiga ühinema? Ma pole kusagilt mujalt selle kohtamidagi leidnud, aga no kui see tõsi on, siis minu arvamus langes nii umbes... palju. Saba jalge vahel raha järele ikka tagasi ei roomaks ju või... Pfff.... Et siis vend on ikka geniaalne laulukirjutaja ja esineja, aga no kamoon.

2009-03-22T19:33:00.003+02:00

Mhhh. Täna oli teine üksitöölolemise päev, mis tegelikult oleks täitsa graafikus püsinud, aga Linda alles mingi poole päeva paiku andis teada, et ta ikka ei imbu Candyga. Aga seda arvestades tegelikult ei läinudki kõige hullemini. Selg on siuke kahtlane - nüüd valutab nagu kogu aeg, aga mitte selline närvivalu pole, vaid selline tavaline ratsutajte seljavalu korda kaks.
Noh, ega ma pole kunagi arvanud, et ma päris normaalne olen. Igaljuhul ma ei viitsi enam tõmmelda selle asjaga - tahab, siis valutagu...
John oli täna kahtlane - esimest korda üle VÄGA pika aja tõmbas selga minnes ikka korraliku küüru selga, nii et oli 50/50 võimalus, et kas tuleb pukke või mitte. No õnneks ta rahunes maha suht ruttu. Negatiivne on nüüd see, et justkui KOGU viimase aasta töö on ära kadunud (ok, ta pole enam nii tuim, aga see ka ainus asi). Enesekindlust on selle eest aga nii palju juurde tulnud, et kui mõni asi raske (nt. paremale läbi tulek), siis hakkab koha peal keksima või taandama. Ohjess. Ja täna korra vihastas kah mu peale ja pani korraliku laksu tagant üles, nii et liiva lendas mulle krae vahele. Nagu John! Ma ei osanud selle peale kohe ahh ega ohh teha, nii naljakas oli :) No eniveis siis ma kratsisin kukalt natuke aega seal seljas. Ta vist ise ehmatas kah ära, et nii julge oli, lõpuosa kõige hullem ei olnudki. Vasakule õlad sees oli täitsa esinduslik, paremale oleks tahtnud tegelikult veel teha, aga ponid imbusid trenni tegema. Noh, meil pole õnneks kuhugile kiiret :)
Ja tegelikult muud ei olnudki.
Noh, täna võtsin sügavkülmast oma VIIMASED kohukesed välja :(
Nii et nüüd ma vist lähengi ja naudin neid ja siis on ju KAKS VABA PÄEVA ootamas :D:D:D

2009-03-21T20:46:00.003+02:00

Nii. Täna olin siis üksi tööl, nagu nv-l kombeks. Natuke olin oma selja headust üle hinnanud, eks ta ikka valu tegi. Igal juhul üle pika aja sain Annu hobuste selga (ta on mingi eriti aktivist olnud ja viimased 2 nädalat iga päev ise sõitnud!). Noh, õnneks imbusin ainult maastikule, sest suht räigeltvalus oli isegi sammu teha, selga ronimisest rääkimata. Santtuga oli kõige hullem, Candyga oli natuke ebameeldiv.

Igaljuhul kuna Annu ei viitsinud täna talli üldse imbuda, siis sain oma graafiku järgi asju teha ja kella kolmeks juba põhim. asjad valmis. Halleluuja!!!

Positiivse asjaoluna oli täna ilm ikka räigelt ilus ja lumi sulas. Jesssjesssjeesssss!

No ja siis ma imblesin sööma ja siis mõtlesin, et peaks ikka vähemalt üritama Johniga kah midagi teha. Viskasin ta alguses külgratsmetega korde peale kah, et juhul kui ma ikka ratsutada ei suuda on vähemalt natukenegi hobune tööd teinud. No selga kuidagi sain(mitte et Johnile oleks mu ubimine seal seljas meeldinud, aga õnneks väga hullusti ei läinud, et äkki laseb hommegi selga :P). Sammu sai enamvähem teha, traav oli alguses ikka räigelt valus. Siis üritasin Annika selga meelitada aga ta väga ei tahtnud (ma usun, et minu kukkumine on tal ikka veel eredalt silme ees). Nii ma siis mõtlesin, et peab ikka ise üritama. Ja imede-ime, kui 2 minutit olin kannatanud, läks valu üle ja täiesti normaalselt sai trenni teha. Natuke tegin kavalette ja sedapsi kah. Täiesti veider! Eks ta natuke ikka nüüd hiljem tunda annab, aga ei midagi katastroofilist. Vot sulle hobuste ravijõudu. Enda kõpajalg ikka see kõige parem :)

Täna siis tuli muidugi jälle välja see minu ja teiste siinsete inimeste arusaamade erinevus - Annika kiitis, et kõrvalt oli hobune hea välja näinud - no tegelikult Juhan oli ikka väga pähh. Eks see 3 nädalat pausi on omad sügavad jäljed jätnud. Vasakule sõites kasutab püüdlikult ikka vasakut esimest ja paremat tagumist jalga ja paremale sõites üritab parema ratsme taha peitu pugeda. Aga no nüüd saab jälle trenni hakata tegema vähemasti, kui mina nüüd ainult võimeline olen selleks.

Ja tegelikult muud huvitavat polegi olnud.

Ahjaa. Täiesti juhuslikult avastasin eile, et niiiiiiiiii paljudel eestlastel oon miskid ratsutamisblogid olemas. Viimased kaks õhtut on ikka palju uurimist olnud :)

2009-03-20T16:40:00.002+02:00

Nii. Tegelikult pole ju midagi väga huvitavat olnud vahepeal, aga eks ma midagi siia ikka üles trükin. Minu tervisega on toimunud vähemalt selline positiivne muutus, et valuvaigistid toimivad, ehk siis kui 800 on hinge alla saadud, on 8 tundi vaat et muretu elu - no nii 3-4 korda tuleb ainult seda närvivalu.
Siis eile käis Immonen Juhanit rautamas ja Maarja sai jälle targemaks. Ta on alati üsna äksis ja nüüd mind jälle koolitati kabjaluu nurga ja sellele langeva surve jms suhtes. Juhan sai siis uued rauad kah - sellised, mis peaks vältima natuke varbaosa kulutamist ja sellega vältima ka esijalgade väänamist. Kusjuures ühtlasi panin tähele, et minu meelest on Juhani esijalgade asend natuke paranenud. Ja natuke on kevad kah käes: talveraudadele ütlesime aidaa, aga kaks jääkrihvi jäid veel alla.
Ja Immonen ikka väga meeldib Juhanile. No minu mõistus seda asja ei võta - mees ju - aga tegelikult on see ju ainult positiivne. Eks need murelapsed vist ongi kõige armsamad - Immonen rautas ja siis mingil hetkel Tate imbus kah talli ja Juhan sai shoki ja Immonen hakkas hullult seletama Tatele, et see ikka siukejasiuke hobune :) Armas :) Aga jah, Juhan laseb Immosel oma pead ja kõrvu näppida ja päitsetest sikutada ja mida kõike teha. Nii tore nagu!
Ja nii palju kommentaariks, et sepp leidis meil siis kah, et John juba nagu NORMAALNE hobune täitsa. Ja minu aju ikka ei võta, et kuidas see mõistus hobusel siis järsku nii paika võib loksuda, aga eks ta mitme asja kokkumäng ole.
Noh, igaljuhul. Viimased kaks päev on kogu aeg hull väsimud - ei tea, kas organism nüüd nii parandab ennast ja seepärast uni koguaeg? Eile nt juba kell 19 olin voodis pikali, uni tuli alles kell 23, aga niisamagai oli hea olla. Öösel oli hullumaja, külje pööramine NIIII valus, et täiesti lõpp. Ja mina ju muidu magada ei oska. Aga kui valuvaigisti hommikul sisse sai, oli juba täiesti kõbus. Üldiselt oli päev tore, möödus kiiresti ja valutult. Juhani viskasin täna korde peale, positiivse uudisena ei hoidnud absoluutselt. Vahepeal nagu natuke lühema sammu võttis, aga see oli praktiliselt olematu ja võis tulla ka sellest, et maneeži põhi täna ära kobestati. Nii et sellega on loodetavsti nüüd kõik korras.
Ja esmaspäevla öähen siis arsti juurde ja uurin et mis ja kus. Kindlustustädile saatsin kirja kah, aga vastanud ta pole veel :S

Invaliidi pihtimusi :)

2009-03-18T20:58:00.002+02:00

Nii. Peaks vist natuke inimesi oma eluoluga kurssi viima. Tegelikult midagi uut ja huvitavat pole peale selle, et Maarja on täiesti vigane. Ma usun et esimest korda oma elus olin ma nii vigane siis, kui jala ära mõrastasin.
Aga asjadest siis kronoloogilises järjekorras - vahest on täitsa tore oma tervise üle soiguda. Keda ei huvita, oodake kohe heaga järgmist postitust.
No asi sai alguse sellest, et Juhan oli teatavasti 2 nädalat lombakas olnud. Ja reedel siis läksin selga ja jalutasin ja laupäeval tegin natuke traavi kah. Kusjuures, Juhan on endiselt kahtlane. No eniveis siis pühapäeval otsustasin ikka temaga koolisõidutrenni imbuda, et saan sammuosagi vähemalt kaasa teha. Ja loomulikult pidin oma jaluseid nii umbes 100 auku pikemaks panema - koolisõitjate asi... Hah. No ja mina muidugi südamerahuga eemaldasin mõlemad jalad jalustest ja lasin hobusel rahulikult ringi jalutada sellal kui seal seljas kõõlusin. No ja siis kukkus katuselt lund. Kevade värk. Ja see hääl oli nii korralik, et Juhan otsustas põgeneda. Hmh, ma arvan et ta on nii kiiresti oma elus vast umbes 2 korda jooksnud. No ja mina kõõlusin seal seljas ja asi oleks tegelikult täitsa hästi lõppenud, aga... sein tuli ette ja Maarja ja Juhan eemaldusid üksteisest. Hmh, pean tunnistama, et see oli mu elu valusaim kukkumine raudselt. Seinad on ikka ühed paganama kõvad asjad. No siis ma nii 5 minutit vedelesin maas ja siis imbusin selga tagasi (tegelt ma siiamaani hästi ei saa aru, et kuidas see mul õnnestus, aga noh). Eniveis, kuna siis selgus, et Juhan endiselt lombakas ja mina kah just kiita ei saanud oma eluolu üle, sellega trenn ka paraku meil lõppes.
Ütleme siis nii, et kõndida ma väga ei suutnud, tallini jõudmiseks läks vist aega mingi 10 minutit vähemalt. Noh, õnneks Laura on meil ju arst, nii et ta kompas mu luudkondid läbi ja helistas esmaabisse kah ja jõudsime järeldusele, et võtab valuvaigistit ja ootab ja vaatab mis saab. Üle väga pika aja esimest korda igastahes nutsin valu pärast. No siis lõppkokkuvõttes liipasin Annu juurde, kes andis mulle 800!!!!!-se valuvaigisti (ebareaalsed on soomlased, siukest asja ikka ju purkidega kodus ei oleks) ja Maarja läks magama.
Esmaspäev möödus üsna valulikult, aga mitte kõige hullemini. Autokoolis sain igastahes käidud. Teisipäevaks oli tavalisele peksasaanud tundele lisandunud aga selline tore eriline valu. Noh, umbes selline tunne, et keegi lõikab sind tulise noaga lõhki või nii. Iga kord, kui midagi valesti tegid, lõi selline valu sisse, et sõna otseses mõttes jalad kadusid alt ära. Kusjuures valu algas alaseljast ja imbus mööda reit põlveni välja. Lahe. Seinad olid igastahes parimad sõbrad. Siis otsustas Maarja väisata ka kohalikku raviasutust, mis oli omamoodi ooper. Et esiteks sind sinna nagu jumalaeest ei taheta - pärast Annu ütles kah, et ega üldiselt midagi ei tehta seal, kui sa just suremas pole. No siis eniveis ma ootasin nii poolteist tundi ja siis tädi kompas mu läbi ja saatis röntgenisse. Röntgenis oli minu ees tegelt üks inimene, aga ootasin 45 minutit - neil vist oli lõunapaus. Õuvell. Ja siis läksin tagasi ootama (seekord ainult tund aega) ja siis sain uue arstionu juurdes, kellele pidin UUESTI seletama, et mis ja kus. Lõppkokkuvõttes sain nii palju targemaks, et luudkondid on terved ja üldiselt ma peaksin lihtsalt vähem vinguma ja üle saama asjast. Kaks valuvaigistavat süsti tehti kah, mis absoluutselt ei toiminud. Sellel hetkel hakkas Maarja süda aimama, et asi vist enam lihasevalus väga pole. Noh, kodus Annu sai jälle 1000 korda vihastada arstide peale (ma ei saa üldse aru, kuidas ta viitsib minu asjade pärast nii palju endast välja minna, ma küll ei viitsiks) ja üldiselt oli väga nördinud, et ma oleks pidanud ikka kõvemini oigama seal :):)
Päeva lõppkokkuvõtteks tuvastasin, et väga valus/võimatu on: panna jalga sokke, kummardada, avada uksi, minna voodisse pikali või tugitoolist püsti tõusta, istuda autosse, käru lükata.
Täitsa tore on: seista, kõndida, istuda, põrandat pühkida, varustust puhastada.
Täna hommikul olid tugevad valuhood palju sagedasemad, positiivse asjana olen ma nendega juba nii ära harjunud, et enam jalgu alt ära ei võta kuuel juhul kümnest. Siis asus Annu tõsiselt asja kallale ja meie pika analüüsi tulemusena (mida tegelikult oleksid võinud ju arstid teha) jõudsime järeldusele, et ilmselt on tegu ishiasega. Et siis Annul oli kunagi olnud ja tema kirjeldus asjast langes 100% kokku minu hetkelise enesetundega. Natuke tudeerisin internetis kah, ja ilmselt ongi siuke värk. Mind väga ei rõõmusta ainult teadmine, et sellest paranemine võtab aega vähemalt 2 nädalat. Nagu vattahekk! Positiivse asjana uuris Annu, et mu Soome Ratsaliidu kindlustus maksab kõik asjad kinni. Ja Annu läks nüüd hullult äksi ja ilmselt homme saan siis mingi NORMAALSE arsti juurde, kes peaks mind siis edasi suunama kiropraktiku juurde ja siis ma seal ilmselt röögin natuke aega ja siis loodetavasti saan jälle kõndijaks. Juhuu!
Aga nüüd ma lõpetan selle jutu ja üritan ennast voodisse hiivata. Aega võtab, asja saab loodetavasti.

Rikutud Süda

2009-03-12T20:47:00.003+02:00

Et siis Facebookis levib siuke asi ringi, mina igastahes vahepeal naersin kõht kõveras teiste omasid lugedes:

Reeglid:Pane oma muusikakogus peale shuffle ja vasta igale küsimusele järgmise laulu nimega:

1) Kui keegi küsib, kuidas sa ennast tunned, vastad:
* L-O-V-E

2) Kuidas ennast kirjeldaksid:
* I`m Free

3) Mis sulle meeste/naiste juures meeldib?
* Mambo Italiano

4) Kuidas ennast täna tunned?
* Pöide

5) Mis on su elu mõte?
* Korrata

6) Mis on su moto?
* Zombie

7) Mida su sõbrad sinust mõtlevad?
* Lucy In The Sky With Diamonds

8) Mida su vanemad sinust mõtlevad?
* What If God Was One Of Us

9) Sa mõtled tihti et..
* Congo

10) 2+2=
* Capital G

11) Mida arvad oma parimast sõbrast?
* Get A Little High

12) Sinu elu lugu on..
* Summertime

13) Suureks saades tahad olla...
* Parklife

14) Oma elu armastust nähes mõtled..
* Möödakarvapai

15) Sinu pulmas mängitakse..
* Armastuslaul

16) Sinu matustel mängitakse...
* Watch Your Back

17) Sinu hobi eesmärk on...
* Bittersweet Symphony

18) Sinu suurim hirm on...
* Hey Stoopid

19) Sinu suurim saladus on...
* Heroes

20) Mida sa hetkel tahad?
* Eye Of The Tiger

21) Mida arvad oma sõpradest?
*All Summer Long

22) Mis on siinse veidruse pealkiri?
*Rikutud Süda

2009-03-11T19:55:00.002+02:00

Tegelikult mul polnud plaan midagi siia kirjutada, aga kuna ma nüüd HOOGU sattusin, siis...

Esiteks muusika:
Train-Tears of Jupiter
Polarkreis 18 - Allein Allein
Michael Jackson - Man In The Mirror

Nii. Ja nüüd siis peaks jätkama eksole. No masendav on see, et lumi ei lähe kusagile ja teda tuleb hoopis JUURDE. Absoluutselt kõigil inimestel on meil siin lumest juba nii kopp ees, et vähe pole ja mina pole erand. Õehh.
Positiivne on see, et Juhan juba kõvasti parem ja täna lõi Immonen talle siis raua jälle alla tagasi. Homme käib rattas 2 korda ja reedel vast lähen selga juba. Siis on mul nädal aega ikka räigelt olnud koduigatsus, täna oli nagu esimene päev, kus asi natuke järgi andis. Hmh. Hea seegi.
Varsti peaks issi saabuma Tamperesse, see on kah tore. Ja homme on üle 10!!! päeva siis vaba päev. Ma juba hakkasin vaikselt unustama, et mis tunne see on. Et siis homme autokooli ja siis Tamperre. Vot.
Siis tänu järjekordsele koolitulistamisele ma enam üldse ei saa aru, et mis toimub? Maailmas PEAB ju midagi ikka väga valesti olema, kui sellised asjad toimuvad? Ma endiselt leian, et tahaksin elada kusagil keskajal vms, kus pole raha ega midagi. Hea lihtne elu - varastad, käsi maha ja kõik. No tegelt me täna Annuga jõudsime niikaugele, et peaks Vahantas looma mingi oma kommuuni - et kasvatame kõik ise ja raha pole ja liigume kah ainult hobustega. Tuus! Ma vähemalt leidsin endale kindred spirit`d - Annu ja Linda ühinevad mu mõtetega :D:D:D
Ja siis Annu veel oli natuke uurimistööd teinud Nielsi koolitusel ja mingi vend oli seal soovitanud Vereduse kaitsmeid/kalosse, mis peaksid isegi Juhani rauatõmbamiste vastu aitama. No igastahes näevad nad täiesti RÕVEDAD välja ja kallid on kah. Aga no uurime seda asja. Kui ma pildi leian, topin siia üles kah.
Täna käisin autoga sõitmas, kõige hullem poldki. Aga täna oli sõiduõpetaja küll...khmmkhmmm...kahtlane. No vadeva...
Ja nüüd mul kadus inspiratsioon ära ja keegi niikuinii ei loe mu soigumisi siin vist, nii et ma nüüd lõpetan. Huuh, see oli raske....
:)

2009-03-10T17:03:00.001+02:00

On märtsikuu. Lumi on PÕLVINI ja muudkui juurde tuleb. On see normaalne?????????

2009-03-04T18:16:00.002+02:00

Aaaaaah. No tänane päev on ikka nii sinnasamusessekukkunud kui vähegi võib.
Esiteks vaevab mind mingi eriti räige koduigatsusepisik. No mitte ei saa üle ega ümber sellest. Ei ole ÜLDSE tore noh. Aga selle eest kohukesed natuke lohutavad...
Eniveis täna oli selline päev, et polnud aega istuda hetkekski, söömisest rääkimata. Oli siis vaja kõik loomad ära tuunida ja kuna Annu tõmbab uttu homme õnneks Nielsi kursusele (Maarjale jääb koju 3 looma - JESSSSS), siis asju räigelt pakkida. Niimoodi lasime siis kella 7-st hommikul kuueni õhtul. Ebareaalne lihtsalt. Vahepeal suutis üks ponivärdjas must üle joosta, Rantana mind enda ja selina vahele pressida ja Juhan mulle peaga virutada. Ohjah. Ja kõige krooniks tuleb see nädal jälle mingi 9 päeva jutti töötamist.
Ja ehkki mul oli suur plaan siia teksti kirjutada, ma ei viitsi seda teha.
PS! Candyl on põsekoopapõletik. Reaalne???
PSS! Vähemalt lumi sulab. Seegi positiivne...

2009-03-02T19:12:00.007+02:00

Nine Inch Nails - Every Day Is Exactly The Same
Danny Elfman - The Little Things

Hmh. No üldiselt peaks midagi siia vist kirja panema. Midagi tarka ei torka pähe, aga eks ma siis alustan algusest. Kodus oli vägaväga tore. Kuidagi palju kiiremini läks aeg, aga samas tundus, nagu oleksin palju kauem olnud kui nädal aega. Nädalaga said siis ilusti uudised kuulatud ja jutud räägitud. Kokku võib siis võtta vist asjad niimoodi et some things never change...
Eniveis ratsutamismaailma klatš sai kuulatud ja laupäeval Ruilas kah käidud. Lõpuks tekkis tunne, nagu polekski ära olnud.
No pühapäevane laev oli hullult täis - isegi minu vaikses nurgakeses oli peale minu veel 4 inimest. Ja enamus kontingendist olid 33+ mõttetudmehed, kes oma Chiquita spordikottidega tööle tõttasid. Huuuh. Suht hullar.
Sadamas sain alles kolmanda bussi peale, kuna bussijuhid olid jobud ja nii siis jõudsin kell 23 Tamperesse. Jenni tuli vastu. Ja teadsa mis, ema? Mu läpparikott andiski nüüd täpselt koduukse ees lõplikult otsad. Räägime veel ärasõnumisest eksole...
Siis pakkisin asjad lahti ja seekord suutsin kõik šokolaadid ja kohukesed isegi üles leida... Eniveis hommikul oli kell 6:40 äratus ja tööle. Egas midagi uut ja huvitavat väga polnud. Kui, siis ainult see, et suutsin lõpuni välja isegi üksi töötades graafikus püsida ja punkt kell 16 lõpetada, mis siis, et hullult talli küürisin.
Vahanta needus igaljuhul töötab - meie talli viiest stabiilselt ratsutavast loomast on sõidukorras kaks. Normaalne??? Santtu on lombakas ja Candyl tuleb ninast mingit ERAKORDSELT rõvedalt lõhnavat tatti. Terve tall haiseb nagu maiteamisasi. Rõve. Ja Juhan siis kah ikka korralikult lombakas. Sedavõrd, et boksist oli teda raske välja saada. Aga Tiina kärutas mulle kahe tunniga Eija kohale. Jumal tänatud, üsna kindlasti asi kabjas - ilmselt viimase raua ära tõmbamisega mingi verevalum vms sellist. Toppisime siis täna talle betadine-mähisega sussi jalga ja homseks peaks kabi nii pehme olema juba, et saab vaadata, kust kohast ja mida peaks sealt lahti kaevama. No ei tohiks midagi väga hullu olla iseenesest. Peaasi, et liiges või kõõlus ei ole (ptüiptüiptüi). Aga see on hullult tore, kuidas kõik Vahantas kaasa elavad mu draamadele. Et siis tunni aja jooksul pidin aru andma nii Sinnale, Annule, Tiinale, Annikale kui ka Miiale, et mis ja kus. Ja rohkem inimesi meil tallis ei oldki :)
Ja muud nagu huvitavat tegelikult polegi olnud. Natuke andsin Annule aru, et kuidas kodus kah oli. Ja ta vist ikka väga muretseb, et mul mingil hetkel viskab siin kopa ette. Ta täna ikka sajaga rääkis, et kuidas ta loodab, et ma ikka saan siit endale midagi ja et ta saab aru, et raske on aga...Blaablaaablaaa. Heeeeh, see oli üsna armas.
Aga muud tegelikult nagu polegi hetkel ja kuna kell on 19:33 juba, siis ma vist poole tunni pärast imbun magama. Tegelikult ma vahel olen normaalne kah, päriselt :D

2009-02-19T19:13:00.002+02:00

The Script - Breakeven
Fall Out Boy - It`s Not a Scene, It`s an Arms Race

Oijah. Pole vist jälle jupimat aega kirjutanud, aga eks täna võtan asja ette jälle.
Kõige tagumisem huvitav asi, mida mäletan, oli pühapäevane koolisõidutrenn Pätkaga, mis oli HULLULT TUUS, aga räigelt raske kah muidugi. Ma vist natuke lemmiklaps kah tal, mis siis et takistussõitja-wannabe :)
Esmaspäeval käis Eija Micki silma vaatamas ja jäi superhüper rahule, nii et Maarja oli eriti head tööd teinud.
Teisipäeval hakkas väsimus pärale jõudma - Annika sünnipäev pluss Micki ravimised pluss üks puhkepäev nädalas annab kokku paraja kompoti. Teisipäeval jõudis siis Gerlin kah sinnset eluolu uurima ja sain tänaseni eesti keelt ikka korralikult rääkida. Hullult tore oli. Nii inimene kui rääkimine st. :D
Ja eile jätkasin rõõmsalt kontragalopiga, mis meil on ikka eriti häid ja sirgestavaid tulemusi andnud Juhaniga ja mis juhtus? RAUD TULI ALT ÄRA. Ei ole nii nagu. Hmh, terve Vahanta elab juba minu draamadele kaasa ja iga peäv ikka keegi küsib, et kas Juhanile veel rauad all... No samas nüd ma juba olingi saanud 3 nädalat peaaegu normaalselt trenni teha. No ainus POSITIIVNE asi selle kõige juures on, et järelikult John on hakanud natukenegi õigemini oma tagumise otsaga töötama, mis siis et ta veel oma jalgu seetõttu koordineerida ei oska. No eniveis täna ma siis avaldasin Annule arvamust, et ma tahaksin õppida nii palju rautama, et oskaks ise raua alla tagasi lüüa ilma mingeid traumasid tekitamata hobusele ja Annu sattus sellest hullult vaimustusse niiet v-o saadetakse mind mingil ajahetkel paariks päevaks Ypäjale targaks saama. Ega vastu ei oleks küll. Ja täna oli siis üheksas tööpeäv järjest ja kaks peäva olen veel õhtutalle kah teinud ja niiii hea on teada, et homme vaba päev. Mis siis, et see juba draama homme on nimega autokool. Ja kui täna siis Vilma saatis sõnumi, et ta on A BIT haige ja et kas ma teeks täna õhtutalli, siis ma lihtsalt julmalt eirasin. Enough is enough...
Aga nüüd ma siis imblengi siin ja ilmselt leegin nii poole tunni pärast magama juba ja loodan, et homne päev ei jõua kunagi kätte....
:)

2009-02-12T21:05:00.002+02:00

Elagu Vahanta hobused! Selles suhtes et meie tallis teatavasti stabiilselt on hobustel veidrad haigused. Ja täna siis suutis Micki endale silma herpesviiruse hankida. Tulemus, et üks silm on tal täiesti kinni paistetanud ja väga hirmus näeb välja.
Ja nüüd siis selline tore asi, et vaesekesele peab iga 2 tunni tagant silmatilkasid panema. See tore ülesanne delegeerus muidugi minule. Õnneks leppisime Annuga kokku, et öösel teeme vaheks 3 tundi ja mina panen kell 1 viimase ja Annu teeb kella 4, nii et ma saan oma kuus tundi magada ikka. Aga kõige lahedam on see, et ega vennike ei lase seda ju eriti normaalselt panna kah, nii et täna ta juba korra suutis mind maast lahti tõsta sellal, kui ma tal moka küljes rippusin. Tuus!
Aga muud tegelt midagi huvitavat pole ja kuna mul hull uni, siis imbun nüüd voodisse ja teen kahtunnise une vahepeal :)

2009-02-11T19:26:00.003+02:00

Aaaah. ma just kirjutasin mingi kolmveerand sissekannet siia ja siis kogu tekst imbus ära. Hullult tüütu.
Aga no teate mida??? MAARJAL ON INTERNET!!! Asi võttis küll aega täpselt 5 kuud ja üsna ebameeldiavalt aeglane on kah, aga parem kui mitte midagi.
Ja siis ma veel käisin eile ja tegin teooriaeksami ära. Edukalt! Ja 20-ndal on sõidueksam ja ma parem ei mõtle selle peale. Hullult kardan, et kukun läbi. Aga tegelikult oleks ikka hullult tore sünnipäevaks load saada. Ja siis saab Ladaga ringi rallima hakata :)
Ja eile käisin Juhaniga hüppamas ja tegelikult läks täitsa hästi. Ainult et ma vist peaks hakkama liimi kasutama. Nii kui hobune hüppab, eemaldub Maarja hobusest nii paar meetrikest. Masendav lihtsalt. No ei suuda seal seljas püsida noh. Ja siis Annul on nalja nabani aga no ei saa ju nii!
Eniveis täna läksin ratsutama ja hobune oli lihtsalt ebareaalselt hea. Siuke pole ta kunagi olnud, et algusest peale nii lõdva, et võtad lihtsalt ratsmed kätte ja paned sääre peale ja kõik. Rohkem nagu ei peagi midagi tegema. Hullult veider. See suhtumine võiks tal nüüd muidugi pühapäevase Pätka koolisõidutrennini jääda, aga no nii hästi mul ju ikka ei läheks...
Aga muud polegi nagu juhtunud, nii et adios!

2009-02-09T16:16:00.004+02:00

09.02.09

Hmm. Tundub et jälle on pikem paus sisse jäänud ja ega sellisel juhul nagu ei kisu siia midagi üles kah kirjutama väga. Mida ma mäletan, et mis toimunud on? Neljapäeval näiteks imbus Annu Nielsi kursusele siis. Ja ühtlasi otsustas Micki niimoodi seina peale jääda, et sellist asja pole ma elus näinud. Ja arvestades seda, et 8 aastat oma elust veetsin ma Veska tillukeste boksidega mässates, peaks see nii mõndagi ütlema. Et siis vend oli niimoodi seina peal, et kui ukse lahti tegime, ta VAJUS pea ja kaelaga välja boksist ja ülejäänud keha oli siis üliveidra nurga all boksis. No nii 40% minust uskus, et ilma kaela murdmata me seda hobust sealt üles ei saa. Aga lõpuks tegime siis Annu ja Tiinaga imet ja hobune täiesti ilma ühegi kriimuta. Minul pärast oli igastahes üsna korralik shokk. Sest et ega kui me seal mässasime, sunnid ennast ju rahulikuks ja teed, mis vaja teha. Aga 10 minutit hiljem värisesid käed ikka mingi 2 tundi jutti ja pisarad tulid kah vägisi silma. See oli ikka VÄGA jube. Tundub, et ma vist nägin paganama kole välja kah pärast, sest järgmisel päeval KÕIK küsisid, et kuidas ma ennast tunnen. Et siis mul on lahe närvisüsteem. Aga kui see tähendab, et kui vaja püsid rahulik ja pärast hoopis tõmbled, on tegelikult ju päris hästi kõik.
No see selleks. Reedel ei toimunud midagi suurt ja laupäeval oli siis kohutavalt lebo päev, kuna ainult kolm looma kodus. Kasutasime juhust ja Donkey on nüüd juba kolm päeva korralikult kordel olnud, et äkki isegi jõuame varsti sadulasse panemiseni. Pühapäev viskasin sadula selga kah, ei teinud suurt midagi. Ja õhtul imblesime siis Annika sünnipäeva tähistama. Oli täitsa super, pole midagi öelda. Veider asi Soomes - taksot mitte ei tellita, vaid inimesed moodustavad taksopeatusse saba ja nii seal siis oodatakse. Nii pool tundi. Või paar tundi... Meil tegelikult vedas, läks mingi kolmveerand tunnikest ainult. Eniveis kella veerand kuue paiku hommikul jõudsin siis koju ja tegin kahetunnise une ja tööle. Kusjuures turgutasin ennast hommikul kohviga üles ja siiamaani ei anna üldse tunda, nagu oleks magamata. Vot see on kui teeinimene kohvi joob :D
Igal juhul pühapäeva õhtul imbus Annu tagasi uudisega, et neljast loomast on terve ainult Rantana. Teddyl ja Candyl miski kõõluseviga ja Santtul silmahäda. JÄLLE. Ja täna siis käis Eija tsekkimas asja ja neljapeäval lähevad kaks lombakat ultrahelisse ja Santtule saame nädalakese silmarohtu panna jälle. Ma küll ei kujuta ette, et mis valemiga me seda anname talle, aga no eks näis.
Ja hetkel ma siin tudeerin teooriaeksamiks - homme minek ju. Tegelikult peaks nagu olema hull paanika, aga ma enam ei jaksa tõmmelda selle värgi pärast. Loodame parimat ühesõnaga.
Ja suhtlesin Annuga tööpäevade teemal kah ja hetkel selline plaan, et 23 õhtul saabuda Eestisse jälle ja esimesel lahkuda. Aga no eks seda veel täpsustab.