18199 sammu..

… teeb Maarja ühe tööpäeva jooksul. Sammulugeja ütles. Pole paha.
No lõpuks ometi võtsin ennast nüüd kätte ja hakkasin siia midagi kirja panama. Kõige hullem problem on sellise värgi juures muidugi see, et kui paus nii pikk on olnud, on üsna palju juhtunud, aga kui kõke seda üritad kirja hakata panema, siis ei tule enam midagi meelde.
No kõigepealt oli muidugi puhkus Eestimaal, KÜMME IMELIST PÄEVA. Selle koha pealt ma ei hakka midgai pikemalt seletama. Oli kirjeldamatult mõnus ja no mitte ei tahtnud tagasi tulla. Ja tagasi oli tõesti imelik olla, nii võõras tundus siin kõik. Vaat mida normaalne elu ja kümnepäevane puhkus tähendada võivad. Aga no tagasi oli kah tore olla, AnnikaTiitJasper tulid ju kah. Nii et mõnus elu jätkus. John oli arvestades 10-päevast puhkust selline, nagu oodata oli – väga ebameeldiv. Kusagil nädala võtab temaga aega, et mingigi sõidetavus tagasi saabuks. Seda ma muidugi unustasin mainida, et kui ära olin, suutis John endale kah selle parmuallergia hankida, nii et jalg oli põlvest alates nagu pakk ja sada häda veel. Noh, Anna ja Linda ravisid ja Annu oli nii armas, et iga päev helistas mulle Eestisse ja andis teada, et kuidas hobusel läheb.
Aga nüüd siis edasi. ATJ suutsid kõikidele Vahantalasetele jätta kustumatult meeldiva mulje. Ja Pussinen on Annikast nii vaimustuses, et siiamaani iga päev särab mulle hommikuti vastu. Reaalne :D:D:D Aga varsti saabus see päev, kus ATJ oma kodinad kokku pakkisid ja Eesti poole hakkasid sättima. Noh, minul muidugi kraanid avanesid korralikult ja nii edasi. Ikka paar tundi võttis aega, et enam nii kurb olla ei oleks. No õnneks Annu oli mõistev ja ei küsinud, et mis juhtunud on. Hmh. Ja kui nüüd aus olla, siis ma avastasin midagi hirmsat. Et siis mulle on mu kodakondsed ikka nii kallid, et hirmus. Reaalselt oli tunne, nagu ka osake minust oleks minema läinud. Kõlab nagu hirmus klišee ja tavaliselt ma naeraks sellise asja peale, aga no reaalselt kah oli selline tunne. Hmh. Ja siis ma mõtlen selliste inimeste peale, kes pole eales sellist tunnet oma pere vastu tundnud ja… kahju on. Noh, see selleks. Ma ruttu hüppan järgmise teema juurde, kuni see värk siin mingiks hulluks diibiks üritab minna. Eeh, täna see oopus vist niikuinii üles ei saa. Voicest tulevad nii head lood (hetkel RHCP Scar Tissue), et ma ei saa toast välja. Appi! No eniveis.
Vahepeal ilmselt oleme siin trenni teinud ja nii kah natuke. Mingil hetkel käis meil siin Saksamaalt üks soomlane trenni andmas ja oli hullult lahe. Hiljem ma ikka kahetsesin, et ma ei läinud sinna treeningutele. Aga no üks põhjus oli raha ja teine see, et ma ei tahtnud häbi teha ei endale ega hobusele ega Annule. Aga no tegelikult oleks ikka pidanud. Nohjah.
Internet on kah mul ära kadunud, sest et Annu on ilmselt unustanud arved ära maksta. No mulle ta muidugi väidab, et ta ei ole neid saanud jne. Eeeh, mida sa sogad, tunnista lihtsalt, et unustasid. Niikuinii kõik teavad ju. Nohjah.
Siis mis veel? Hobused on meil põhimõtteliselt kõik vigased.
Candy nina haiseb jälle. Sellega seoses üritas Annu teha hullu boksivahetuse katsetust, et kui Candy ja John vahetaks boksid ära, et kui siis Candy terveneks kohe ja John jääks haigeks, on asi boksis. Mulle ta seda muidugi nii ei sõnastanud ja ajas igast udu. Noh, see ajas nii mul kui Lindal (mul muidugi eriti, ma ei kavatse oma hobust ohverdada sellise asja nimel) harja punaseks. Eile ta vist ikka sai aru, et see polnud päris normaalne ja oli vähemalt Linda ees vabandanud. Hea seegi.
Teddy käis kliinikus ja tal mingid hullud muutused (pole aimugi kuidas see eesti keeles on) sädeluus. Noh, asi ikka nii tõsine, et ta sai miski 300 eurose ravimi veeni ja Annu räägib veel Teichmaniga kah, aga on suur võimalus, et Teddyst nüüd mingit sõidulooma ei tule enam ja et jääb lihtsalt varssasid tegema. Lahe.
Rantana käib nüüd vaikselt sadulas. Reaalne oli see, et loom kolm kuud seisnud eksole ja siis esimsed korrad pidime rahustiga seljas käima. Ma saan aru, et ratsanikule ja hobusele nii turvalisem, aga… kuidagi nõme oli ikka… Noh, need ajad on nüüd seljataga ja tohime isegi 5 sirget kummaski suunas traavi teha. Sellega muidugi asi ei lõppe, nüüd on tal rinna peal miski kõva kühm, meenutab üsnagi kasvajat või midagi sellist. Lahe.
Santtu on hetkel peaaegu et terve, on hetkel punnidevaba ja on tervelt kaks päeva juba maastikul käinud. Jehuuu.
Mis puutub Johni, siis meil on asjad jälle pekkis. Ausõna, mul hakkab see meie needus juba üle viskama, tahaks oma hobusega normaalselt trenni teha, mitte nii 4 päeva töötada ja siis 2 nädalat jalutada. Ehkki sekord ise olin loll. Noh, me hetkel ratsutame nelja kalossiga eksole. No paar nädalat tagasi mõtlesin, et äkki tagumisi pole vaja. Tulemuseks mõlemal korral haavad kabjapiirdel. No normaalne inimene võiks ju sellest õppida, aga mitte mina. Neljapäeval suutis ta kõigepealt endal selja peale haava püherdada, nii et sadulat ei saanud panna. Läksin siis kordetama (hobune olil täiesti IMELINE btw) ja lõputraav oli vaja veel teha ja üks esimene kaloss tuli kogu aeg ära. Mõtlesin, et no selle 3 minuti traavi nimel pole väga mõtet seda tagasi hakata toppima. Ja mis siis juhtus? Aga loomulikult suutis John töötraavi ajal raua ära tõmmata. Ja kabjapiirdel on ikka suht korralik haav kah. Noh, seal, kus uus kabi hakkab kasvama. Nii et nüüd tal seal selline tore lahtine tükk pehmet kapja lahti. Seda ma ei julge ära kah lõigata veel, all puhas lihahaav. Ja nüüd ma siis saan rõõmsalt betadine kompresse teha ja haava siduda. Noh, ma olen juba üsna proff haavade sidumises, pole midagi öelda. Muidugi on ta nii hell, et jalutusrattasse teda kah panna ei saa ja nii ma siis rõõmsalt jalutan teda kas platsi või derby-väljaku peal. Ja jalutan… Ja jalutan… Ja jalutan… Ja sepp on meil järgmine kord tulemas vist 2 nädala pärast ideeliselt. Nii et ma pean tõsiselt nüüd Immosele pugemiskõne tegema. Aga vot sellised lood siis. Selles Johni asjas saan vist küll ainult ennast süüdistada, aga no tõesti… Pool aastat sain täiest normaalselt tavalisete kaitsmetega hakkama ja nüüd ei saa kolme minutit töötraavi tehtud ilma NELJA KALOSSITA? Ebareaalne.
Ja tegelikult muud mul midagi väga pähe ei torka, tegelikult oleks kindlasti palju asju veel, aga ei viitsi siin ennast segaseks kah trükkida. Eniveis, loodame et varsti saan neti endale tagasi ikka. Noh, kui ei, siis paari päevast kirjutan vast jälle. Adios!

Ahjaa, viimase aja playlist:

Green Day – 21 Guns
Placebo – For What It`s Worth
U2 – Magnificient
Bruce Springsteen – My Lucky Day
Lenka – The Show
Rob Thomas – Her Diamonds
Bobby Darin – Splish Splash
Depeche Mode – Peace
James Morrison ft. Nelly Furtado – Broken Strings
Empire Of The Sun – We Are The People

Ei ole otsi andnud. Lihtsalt olen puhanud ja nüüd pole interneti ja teades meie aktiivsustaset siin, siis tagasi tuleb ta vast nii paari kuu pärast :S
Kannatust, paari päeva pärast äkki saame mingi eepose üle äkki :D
Beware!

Maarja kirjutab, et...

Kings of Leon - Crawl
Kings of Leon - Closer
Kings of Leon - Use Somebody
Nickelback - I`d Come For You

Nii. Ma nüüd mõtlen, et mis viimasel ajal ka huvitavat on olnud. Emmm... Kõigepealt on terves Annu tallis nüüd kõigil hobustel, kes väljas käivad (st. et v.a Dottie, kes oma tori verega on ilmselt imuunne ja Rantana, kes 23h boksis) tohutu allergia. Et siis lööb naha peale rõvedad punnid üles. No arvata on, et parmud meil hetkel mingid eriti mürgised hetkel, ilmselt sellest siis. John oli esimene, esmaspäeva õhtul lõi kõhu alla korraliku punnimere. Võeh. Ja siis teisipäeval järgnes Teddy, kellel oli sama jura rinna peal ja nii valus, et ta ei olnud võimeline kõndima kah mitte. Noh, jesss. Kolmapäeval Santtu ja neljapäeval Hubert, kes on hetkel üle kere ainult üks suur punn ja Candy, kes pääses suht kergelt. No muidugi mainimata ei saa jätta, et kõik ülejäänud Vahanta hobused on täiesti ok, väärakad näevad välja ainult Annu talli hobused. See needus hakkab tegelikult juba natuke tüütuks muutuma, ei viitsi nagu iga kuu nii 300 euroseid vetarveid plekkida :D
Noh, see selleks.
Eile hüppasin Johniga. Oli miski parkuur püsti platsi peal ja mina kui laisk inimene kasutasin kohe võimalust, et ei pidanud tassima... Eks nad kõik miski 80-90 olid, tegelikult läks päris hästi, või noh, MINA jäin rahule. Aga fakt on see, et sellist stabiilset hüppamist peab temaga tegema 2 korda nädalas, muidu läheb kõikseasi vett vedama.
Ja tegelikutl muud nagu poelgi juhtunud väga. Hetkel istun laevas ja siin lastakse no nii nõmedat lounge-muusikat, et vähe pole. Ma ilmselt olen sunnitud oma I-Podi kasutusele võtma, midagi ei jää üle...
Ahjaa, mul läks täna RONGIS süda pahaks. Nagu päris korralikult. Veider...
Adios ja kui midagi märkimisväärset pähe torkab, siis küll ma annan teada.