Neljapäeval oli nii...

Hah. Tänast päeva on järel veel 2 tundi ja midagi väga hullemaks polegi läinud. Tegelikult oli selline täiesti mittemidagierilist päev. No kui välja arvata see, et me hakkame Lindaga lolliks minema. Ehk siis lihtsalt kogu aeg naerame, nagu purjus oleks. Aga no teine variant oleks nutta ilmselt ja see kah ei kõlba kusagile.

Positiivne on see, et Eija käis huvi pärast Donkey silma vaatamas ja ütles, et näeb see asi täitsa hea välja. Ja imestas, et kuidas Donkey nii rahulikult suhtub sellesse, et tavaliselt hobused pidid mööda seinu üles ronima sellise asja peale. Noh, mis ma oskan öelda - see hobune on tark.

Tegelikult mulle üldse ei meeldi selle kanüüli asjaga jännata, käed kipuvad vähe värisema ja üsna ebameeldiv on kogu see toiming. Aga no loodame, et saame ilusti hakkama ikka... Panen vaesekesest siia paar pilti kah ja Juhani viimased vabahüplemised kah.
Ööd kõigile!

MA-SEN-DAV!

Kusagil mujal on parem on ütelnud keegi
Kusagil mujal on kindlasti soojem kui siin
Mina ei armasta külma ja lund ma ei seedi
Minule talve rõõmud on täielik piin
Aga mina tahan maale kus jõuluvana
Ajab ujumispükste väel Barbie'sid taga
Ma tahan kaugele saarele lennata ära
Kus päevast päeva võiks olla niisama

Olgu. Viimased kaks päeva on olnud nii masendavad, et ma lihtsalt pole suutnud ennast kokku võtta, et siia midagi kirjutada, aga eks ma nüüd üritan.


Viimases sissekandes ma vist mainisin, et pühapäeval läks Donkey silm täiega pekki? No igal juhul siis esmaspäeval viis Linda ta Sari kliinikusse ja mina töötasin üksi Annu tallis. Donkey jäi sinna ja uudiseid siis nii palju, et silma saanud kas suure trauma või tsüst seal lõhkenud. Igal juhul tulemus see, et väike võimalus, et silm suudetakse päästa, aga üsna kindel, et sellest ta nüüd ilma jääb... Lisaks veel läks Rantana (kes meil teatavasti jalaluu pärast boksis seisab) tagumine jalg väga kahtlaselt paistes ja Candy sõõrmed jälle haisesid ja lisaks, kui Annu ratsutas, oli ta veel kõrihingamist kah teinud (no teate, nagu Domingo). Igal juhul oli esmapäeva õhtuks kõik nii masendav, et ma ei suutnud enam isegi nutta mitte. See pole lihtsalt normaalne ju, kui kogu aeg sellised asjad on... Ja paratamatult võtad kogu selle jama endaga koju kaasa. Ega öösel just väga ei maganud ja ainus hetk, kui hobuste peale ei mõelnud, oli siis kui jooksmas käisin. Nüüd ma vist natuke saan aru kah, et miks see mulle nii meeldima on hakanud - tohutu hea stressimaandaja. Kuulan ainult muusikat ja pole jaksu muu peale mõelda, kui et sellest mäest veel üles jaksaks minna...


Ainus positiivne asi oli, et Keltsiga täitsa sujus kõik. Hea seegi.


Teisipäeval, vabal päeval, tegin totaalse eemaldumise. Ninaotsa kah ei pistnud talli. Hommikul ärkasin mingi 7 juba tänu hobustele. Siis toppisingi kohe riidesse ja kõndisin linna peale. Tsillisin raamatukogus ja harjutasin autokoolis veoauto teooriaks ja siis shoppasin nati süüa ja imbusin koju. Jooksma ja pesema ja raamatut lugema. Natuke aitas, nii hull olemine enam ei olnud...


Täna oli enamvähem päev. Positiivse uudis oli hommikul see, et Donkey oli väga hästi reageerinud rohtudele ja et Linda läheb täna talle järgi ja samas võtab kohe Candy kaasa, et teda omakorda Sarile näidata. Nii ma siis tsillisin Teddy ja Santtuga maastikul. Santtuga oli hullult ok, Teddy käis ikka närvidele. Ma küll üritasin teda suht tühjaks sõita, lasin ikka korralikult mägesid traavis ja galopis kah, päris hästi ei õnnestunud, aga lõpuks oli juba tiba parem, niipalju ei tõmmelnud. See, kuidas tal saab nii palju energiat olla peale 3-päevast Nielsi kursust, on muidugi omaette küsimus. Ja nüüd imbus Linda just tagasi. Ja tema esimene küsimus - "Arva, palju hobuseid tagasi tuli". Mina et "noooo....üks?" Tema et - "arva, kes?" Mina, et... Candy (autos oli hull kolistamine, nagu Candy-reiside ajal tavaliselt on). Noh, 50% läks õieti. See tähendab, et Donkey sai koju, Candy jäi sinna. Ehk siis Donkeyl asjad üsna positiivsed, ta isegi näeb selle vasaku silmaga ja kae on taandunud kah umbes 80% ulatuses. Nüüd paneme talle ainult iga nelja tunni tagant kanüüliga (mille üks ots on tal SILMAS ja teine kaelas) rohtu ja palvetame. Candyga jälle mitte nii head lood. Olid talle toru ninna ajanud ja siis Linda sõitma saatnud, aga tal oli hakanud selle peale korralikult verd tulema, mille peale nad muidugi oma proove ei saanud. Praegu siis kahtlustavad, et äkki on tal hoopis mingi seenhaigus põsekoopapõletiku asemel, et see seletaks, miks antibiotsid ei taha toimida...


Igal juhul oleme me Lindaga mõlemad tohutult väsinud. Ja mitte füüsiliselt, vaid just vaimselt. 16 tundi päevas ainult selle peale mõelda, et mis järgmiseks võib loomadega juhtuda ja et ega ometi... Mõlemad oleme juba täiesti paranoilised - kõik hobused lonkavad, hingavad veidralt... You name it...


Lõppkokkuvõttes tunneme mõlemad, et oleks puhkust vaja - enam ei suuda lihtsalt. Ja kogu aeg on hirm, et mis nüüd järgmiseks võib juhtuda. Ja muidugi, mida üliettevaatlikum sa oled, seda kergemini võib igast jama juhtuda.... Boksiuste kinni olemist kontrollin umbes 4 korda õhtul, koplist eemaldan ka miniatuursed kivihakatised, jalgu kontrollime nii 7 korda päevas jnejne....


Aga mis seal ikka teha, need ju Annu hobused...


Nii et sellise positiivse tektsiga ma nüüd lõpetakski.


Loodame, et kõigil teistel vähemalt hobused terved ja mõistus kah veel korras...


Adios!

Tänane päev oleks võinud olemata olla. Oleks närvirakke säästnud.

Ja nii ma siis triivin elus edasi
keegi ei ütle et miks ja kuhu ta viib
Millegi jaoks peab olema sätitud see nii
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi
Rahuldust ja rõõmu
kibestunud elu sõõmu
pidu, pisaraid ja verd
See kõik mis ei tapa
tuult mu purjedele annab
Nii ma seilan seitset merd...

Esimene küsimus - kustkohast Maarja endale äkki tahtejõu on hankinud? Ehk siis täna oli väga hull päev (sellest hiljem) ja nii ma jõudsin oma jooksuringile minekuni alles peale pooleteist-tunnist koolisõidutrenni kell 21:15. Ja ma reaalselt läksin, selle asemel, et süüa ja dushi alla kobida ja siis magama. Uskumatu.
Eniveis suures plaanis algas päev täitsa paljutõotavalt. Mul oli lisaks Annu talli kolmele ka MP-tall. Ja eniveis ma siis olin seal parasjagu ja tsillisin omaette ja kuulasin muusikat. Ja siis tuli Miia AINULT selleks teise Vahanta otsa, et mulle rääkida, kui hullusti Noora oli ikka eile tööd teinud. Mulle hakkab vaiksetl tunduma, et see pole normaalne lihtsat, kui inimene ainult selleks tuleb, et vinguda saaks. Eniveis ma siis lihtsalt mõmisesin midagi ebamäärast vastuseks, sest ma tõesti ei viitsi lihtsalt.
Ja edasi läks peäv üsna paljutõotavalt, kuni läksin Donkeyt liigutama. Kellel oli silm täiesu kinni ja voolas räigelt vett. No natuke läks varsti paremaks ja siis ma lootsin,et äkki lendas tänase hullu tuulega miski prügi silma. Aga siis läks järgmisel hetkel nii hulluks, et ta enam ei näinud sellega ja värvipigment kadus silmast täiesti ära. No ok, see oli VÄGA hirmus nagu, sellist asja ma enam rohkem üle ei taha elada. Igal juhul kutsusuin siis valves oleva arsti kohale ja lõpptulemus selline,et ilmselt lendaski mingi liiv silma ja tekitas haava seal. Aga väga hull ei ole, nii et loodame parimat. Ja ma ei saa üle - kuidas meil KOGU aeg sellised asjad juhtuvad? No kui siit tallist midagi muud ei õpiks, siis hobuste ravimist küll. Ma polnud näiteks eelmise 8 aasta jooksul kokku kindlasti panndu nii palju silmatilkasid hobustele kui siin kuue kuuga. Lisaks olen omandanud soravad teadmised erinevate silmatilkade ja valuvaigistite nimede ja toimeainete kohta. Igal juhul Annu võttis kogu asja täiesti rahulikult (ta vist hakkab vaikselt saatusele alistuma) ja siis kui mina ringi tõmbleisn, ütles mulle et Maarja, NO STRESS!
No jee nagu. Nõu stress jah, kui tund aega tagasi jooksis hobune peaga vastu seina, sest ta ei EI NÄINUD midagi selle poolega.
No igal juhul see jama sai siis nüüd niimoodi ühele poole ja siis ma imbusin Keltsiga koolisõidutrenni, mis oli järjekordselt niiiniiiiniiilahe. Mulle ausalt kohutavalt meeldivad Pätka trennid. Palju kergem on võrreldes Annu omadega (on see nüüd hea, on ise küsimus), kuna ta tahab, et ma sõidaks suht endamoodi ja samal ajal paneb mu istaku kah paika. Hullemalt lahe igastahes. Ja siis ta tegi avastuse, et mu istak on iga hobuse seljas isemoodi. et ta on mind nüüd kolme looma seljas näinud ja igaühe seljas istun erimoodi. Ma reaalselt ei oska arvata, et kas see on pigem hea või halb asi????? Ja nüüd on saabunud meile väiksed toredad putukad nimega sääsed. ja neid on siis tohutult. Sama palju kui Hiiumaal vähemasti. Ja loomulikult süüakse ainult mind, nii et minu selja peal istus täna ausalt vähemalt 20 tükki ja kõigil teistel oli umbes kolm. Õehhh.
Ja nüüd ma olengi tagasi oma jooksuringilt (arvestades hilist aega tegin täna programmist etteminekut ja jooksin 5km 40 minutiga) ja joon umbes sada liitrit vett ja siis imbun tuttu. ÖÖD!
OIOIOI Tahaks HULLULT EAT`i minna hetkel. Ja neid pelmeene seal. Mmmmmm....

Kui õndsus on tulnud ja õnn on ka teel, siis selle asja nimi ongi SMILERSI PLANEET!

Täna ärkasin vara

on väljas külm ja lumi maas

Üle tõsiselt pika aja

vähe päikest näha saab

Olen lihtsalt niisama

kuulan Lenny Kravitz'it

ja mõtlen et sa võiksid olla siin

Mu päevad on pikad

usu ööd on veel pikemad

Aga mul pole viga

võin öelda saan endaga hakkama

Unistan sinust ja suvest vaid

ja sellest kuidas koos rannas sööme maasikaid

Nii. Ühesõnaga esimese asjana pean mainima, et suvi hakkab lõpuks kätte jõudma. Ja koheselt on ka Smilers väga teemas. Naljakas, kuidas asjad niimoodi on . Suvel tuleb Smilersit kuulata, sügisel ja kevadel on Robbie ja talvel igast kahtlast kraami segamini.
Mis siis veel? Soome telkust tuleb vanu Frendse! Nagu nii vanu, et hirmus kohe. Ma ei suuda uskuda, et nad kunagi sellised välja nägid :) Hullult lahe! Ja Simpsonite ESIMENE hooaeg tuleb kah. Ma polegi nii vanu osi näinud...
Eile tõmbasid siis Annu ja Tiina Nielsi koolitusele uttu, mis on tore. Ja Vahanta needus ründas jälle. Teatavasti meie loomad on sõgedad, kui auto peale minek. Ja no mina maadlesin parasjagu tallis Teddyga ja Linda läks Santtut peale panema ja see ahv suutis kuidagi (ma õnneks ei näinud seda) trapi piirdeaia peale hüpata. Nagu midaiganes tõesti. Tõmbas siis reie lõhki ja Linda tegi esimese peatuse hoopis Sari juures. No viimaste andmete kohaselt oli lihasehaav, nii et äkki Annu isegi sai täna kliinikus ikkagi hüpata. Aga no see lihtsalt pole normaalne, et meil siin sellised asjad juhtuvad kogu aeg.
Täna aga oli tohutu suvi! T-särgiga oli kah palav. Nagu niiiiniiii tore! Candyga käisin maastikul ja sinililled olid metsa all ja liblikad lendasid ringi. Paradiis! Ühtlasi oleme me kõik siin (ehk siis mina, Linda ja Annu) hakanud valelt ehk siis paremalt poolt selga minema loomadele enda harimise mõttes. Ja TÄIESTI LÕPP, kui raske see on. Nagu üldse ei saa hakkama. Umbes selline tunne (või no v-o isegi veel hullem), kui elus esimest korda hobuse selga ronides oli. Õnneks Annu loomad on selles suhtes vähemalt lollikindlad, et taluvad sellist asja ja üldiselt ära ei kõnni alt, muidu me oleksime vist kõik juba matsu pannud. Annu on hetkel kõige profim, samas ta on juba 2 nädalat harjutanud kah... No igaljuhul on see eriti hea värk, poleks eales osanud arvata, et selline väike asi nii raske võib olla...
Johnil lasin täna väheke vabahüppeid jälle võimelda. Kõige hullem polnud, aga ta teatavasti ju ei näe põhjust HÜPATA enne, kui asi jõuab mingi 120-ni ja siis on tal jälle tagumine ots nii nõrk, et korralikku tõuget ikka ei tule. Aga no lõpetasime igaljuhul positiivsete emotsioonidega, peaasi et ta nüüd hakkab ennast usaldama, kui takistust näeb... Ja siis ma tegin avastuse, et kasutasin täna tal ühte teist MSM linimenti Horse Poweri MSM-i asemel. Ja oh sa jutt, kui kange too teine oli! Käsi õhetas ikka nii hullusti, et pidin maha pesema. Nii et siis sama toimega linimendid ideeliselt, aga.. Võta näpust!
Ja nüüdsete ilmadega saab juba vabalt hobust pesta ja siis rohu peal sööta. Loodetavasti saab järgmine kuu juba karjamaad kah käiku. No eniveis ma siis rahulikult söötsin mäe otsas Juhanit täna ja järsku Sinna hüüab, et Maarja, viis hobust on lahti! Minul võttis nagu et ?=#¤&/?
Lõppkokkuvõttes püüdsin siis, Juhan käekõrval (saavutus!), kaks poni kinni. Ehk siis lapsed olid maastikul ja seitsmest lapsest suutis kaks selga jääda, kui ponid möllu tegid. Nojaaa.
Ja Linda saatis just sõnumi, Santtu oli täiesti ok olnud ja väga hästi hüpanud. Hea seegi!
Ja tegelikult mul OLI üsna plaan, et mida kõike peaks täna siia kirja panema, aga nüüd muidugi ei tule miskit pähe. Igal juhul peaksin nüüd Harri käest ratast küsima, ma avastasin, et see tal ikka Vahantas veel. Mis on hea :)
Ja seoses soojade ilmadega on kamm see, e tunnid on nüüd väliplatsil. Aga mina ju elan väliplatsi kõrval pm, mis tähendab, et esiteks rallivad mingid hullud rahvahulgad mu ukse tagant mööda kogu aeg ja teiseks on kella poole kümneni nüüd mingi lärm. Sinna nüüd läheb siis mu kella üheksane tuduaeg. Õu vell, suvi on käes õnneks. Või no alati võib juhtuda, et homme hakkab näiteks lund sadama...
Aga nüüd ma lähen ja vaatan telekat edasi ja õhetan oma nägu kah. Ma sain ju täna päikest :)

Ahhaa. Täna on õppkokkuvõttes olnud täitsa tore päev. Miial täna puhkepäev, nii et terve päeva keegi ei käinud ja vingunud, kui laisk Annika on ja asjad täitsa sujusid. Ilm oli ilus, graafikud toimisid ja lõunapausiks oli kah aega. Mida veel elult tahta?
Negatiivse asjana käisin eile Keltsiga hüppamas ja see oli suht katastroof. Nüüd hakkab ikka korralikult tunda andma, et heal juhul kord nädalas laenatud loomaga hüppamisest jääb mulle väheks. Ratsastuse poole pealt probleeme pole, pigem on nagu hetkel lihtsam, saan suht kõik suvalised loomad nii 15-20 mintsiga täitsa toimima (see oskus hakkas mul vahepeal ära kaduma nimelt). Aga hüppamisega on jama. No ma panin ikka korralikult seal puusse mingi hetk ja sain isegi Annu häält tõstma enda peale. Positiivne on see, et kui treener minuga kergelt "möliseva" hääletooniga räägib, ma vihastan ja võtan ennast kokku ja parandan kõik vead nii neljakordselt ära. Mis aga ei vabanda alguse kammi. Õuvell, ma ei viitsi masetseda sellel üldtuntud teemal "miks ma küll ratsutada ei oska". Siis tuleb õppida.
Nüüd olen jooksmise kah täitsa tõsiselt käsile võtnud. Meil siin mingi väidetavalt nii 5-kilomeetrine ring, täitsa paraja pikkusega igal juhul. Olen aeglaselt ja rahulikult alustanud (5+10+10+10+10+10+5+10), et mitte põlvi vigaseks saada ja tulemusena on isegi nagu liiga kerge olnud. Täna isegi ei hingeldanud, kui lõpetasin. Noh, kolme päeva pärast tõstame koormust.
Ja olen muutunud täiesti raamatufriigiks. Ei tea, kuidas ma küll nii kaua olen olnud ilma lugemata. Peale musktäre on ilmselt Faust plaanis. Ja siis ma tegelikult tahaks ette võtta Sõrmuste isanda ja Eragoni, aga ei tea, kas neid siit meie raamatukogust inglise keeles leiab. No üritada ju võib.
Aga tegelikult midagi huvitavat ju polegi, pean juba jooksma õhtutalli tegema tegelikult...

Athose õlg, Porthose mõõgarihm ja Aramise taskurätt...

Maarja loeb (nii umbes 456-ndat korda) "Kolme musketäri". Jõudnud olen leheküljele 52:

• "Härra, ma arvan, et te ei ole rumal, ja kuigi olete tulnud Gascogne`ist, siiski te arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhjuseta. Kurat võtaks, Pariis pole ometi batistiga sillutatud!" (Aramis)

• "Miks olite nii taipamatu, et ulatasite mulle taskuräti?" (Aramis)

"Miks olite nii kohmakas, et lasite sel kukkuda?" (d`Artagnan)

Does It Offend You, Yeah?

Tegelikult ma kirjutasin eile mingi hullu sissekande ära siia, aga kuna nett juras, siis ei õnnestunud asi.

No esimese asjana võin ma nüüd öelda, et ma olen täiesti soomlasestunud. Ehk siis käisin eile Sarmat sõitmas ja tal on mingi mitte-nii-hea Bates`i sadul. Ja Maarjal oli perse valus pärast. No täiesti ebanormaalne noh :D

Siis Annu jagas minuga oma viimase uuringu tulemusi anaeroobse/aeroobse töö kohta. Ma lühidalt märgin siia tiba asju üles kah. Soojenduseks vähemalt 10 minutit. Üks töötsükkel maksimaalselt 10 minutit, vahepaus kõndimist peab olema minimaalselt 3 minutit, soovitavalt viis. See peaks kõige paremini aitama piimhappe tekkimise vastu siis - lihased saavad piisavalt aega, et hapnikuga "varustuda".

Ja see, kui hobune vahtu läheb, näitab ainevahetusehäiret - st. et lubatud on rohke higistamine, aga vaht näitab et: 1. lihastele on liiga tehtud - st. et liiga tihedad ja intensiivsed töötsüklid 2. üle tuleks vaadata söötmisplaan - võimalikud ainevahetushäired.

Samas lubatud on teha n.ö "tühjaks töötamist" ehk lihaste anaeroobse tööni viimist (kus hobune ilmselt läheb vahtu), aga seda vaid väga heas vormis hobustele ja iga kahe nädala tagant.

Nii. Siis Juhan tõsiselt fännab oma lahtist akent. Tal on nüüd tekkinud uus komme - toetab kaela võre peale, topib pea päikese kätte, silmad lähevad kinni ja hobune reaalselt magab :) Nii nunnu.

Siis ma eile väheke kordetasin ja siis avastasin, et meil väike tagumine väliplats on ideaalne vabahüpete jaoks. Ei sega kedagi ja samas seal on väheke latte/pukke kah ja sobiva suurusega on kah. Nii et lasin siis Johnil väheke kõksida kah. Ta näitas, et oma elus on ta vabahüppeid ikka teinud, üsna kähku sai pihta, et mis ja kus, ehkki ma üksi olin. Ma üritasin filmida kah, aga samal ajal hobust koridori jooksma saada ja telefoniga filmida on raske. No ma mingi udukogu ikka sain, v-o topin siia üles kah. Kui ta nüüd täna ennast hästi tunneb peale eilset, siis kolme päeva pärast vast kordan ja panen natuke võimlemisi hoopis.

Siis ma sõin eile kartulisalatit. Ja no AINUS poesalat, mis minu meelest hea on, on Usina Sünnipäevasalat. See on isegi natuke sellise maitsega, nagu oleks kodus tehtud. Ei ole kohutav kogus majoneesi sees ja üldse on hea. Soome poesalatitest ma parem ei räägi, mina neid süüa ei suuda. Kohutavad!

Ja hetkel on kell 10 ja ma lebotan voodis ja söön kohupiimakooki. Ehkki ma võin seda endale lubada, kuna kell 4 hommikul ründas Jekku mu ust ja tahtis sisse saada. Ma ei tea, miks ta ööseks oli välja jäetud, aga ma tõesti ei viitsinud ta poriste käppadega tegeleda, nii et välja ta jäi...

Ja nüüd ma teen netis uuringut erinevate hobuste seljaprobleemide kohta. Hetkel tundub vägaväga, et kissing spines on meie probleem. KÕIK sümptomid langevad kokku. Positiivne on see, et paranemisprotsent on päris suur ja võimalus, et hobune ikkagi nii 120 tasemele võistlema jõuab, samuti suur. Valida siis opi või süstide vahel (neid peab kordama). Muidugi see, kui palju sellest asjast Soomes või, jumal hoidku, Eestis, teatakse, on eraldi probleem. No eks nädala pärast nüüd selgub...

Seniks aga pöidlad pihku ja kevadet nautima!

Nii. Hetkel ma olen rongis ja mõtlesin,et õige aeg oleks hakata blogi kirjutama, kuna muud niikuinii teha ei viitsi..
Kuidas möödusid paar viimast päeva? Vägaväga kiiresti ja vägaväga meeldivalt. Oehh. Kodu on ikka ütlemata kallis paik, pole midagi parata.
Sadamast kihutasin kohe hambaarsti juurde, sain täitsa elamuse. Seekordne arstitädi oli selline boheemlaslik ja väga...kiire. Samas ta pani hindu suht näo järgi ja mina talle meeldisin, nii et hea seegi. Igal juhul tõmamti mul siis esimest korda elus hammas välja. Miski tarkusehammas tekitas mul seal miskit põletikku ja muud jama. No eniveis nüüd on siis see kogemus kah olemas, tegelikult oleksin oodanud, et on hullem see asi.
Muidu ma midagi erilist seekord ette ei võtnudki. Kasutasin kodus meie (minu jaoks) ülikiiret netti ja tõmbasin ära nii neli filmi, mida näha tahaks. Üle väga sajandi käisin kinos kah, FF4 oli ju kinodes. Hullumeelselt ikkagi meeldis ja tuju läks kohe kah heaks. Pärast oli väike (või noh suur) masetsemine Sikuga, kus me mõlemad veendusime, et oleme täiesti mõttetud inimesed. Tema sai ennast vähemalt Bailey`s-ga lohutada, mina piirdusin viinamarjamahlaga tänu oma sadadele antibiootikumidele ja muudele valuvaigistitele. Haah.
Laupäev möödus üdini perekeskselt ja tänane oli juba pühendatud pakkimisele ja ärasõidumeeleolule. Nii lühike see aeg siis oligi...
Igal juhul said mõned otsused ära tehtud ja mõndade tegemine edasi lükatud ja kohe ei teagi, et mis meeleolu siis hetkel on mul. Ainus asi on see, et mõttetu inimesena tunnen ennast küll. Ses suhtes, et ega ma ju ei ole ideelliselt väga loll inimene enda arust, aga ei tea... Õeh.
Laev oli täna hullult rahvast täis ja jäi hiljaks üle 10 minuti ja pooled tualettruumid kah ei töötanud. Ei tea, mis värk neil seal siis oli. Positiivse asjana olen nüüd ära õppinud, kuidas ilma emotsionaalsete ja füüsiliste traumadeta kõigi kompsudega sadamast ilusti bussi peale saada. Ei tohi MÕELDAGI, et võiks jõuda esimese rongi peale ja igasugune kiirustamine on mõttetu. Täna võtsin rahulikult ja sain juba teise bussi peale, kusjuures sain kohvri ilusti paigutatud ja isegi istuma. Niigi palju siis edusamme.
Ja ega tegelikult midagi muud ei olegi, nii et tsaupakaa!

Et siis FF 4 on teemas ja plaanis.
Ja sellelt tulenevalt Soulja Boy - Crank That (rock remix). Et siis enam mõttekamat laulu ei anna vist kuulata :P Tunnen, kuidas IQ tase iga kuulamiskorraga alaneb ja alaneb ja alaneb :)
Üldiselt istun hetkel sadamas ja seekord olin isegi vägaväga varakult sadamas (erinevalt eelmisest korrast). Ja hommikul sain veel viimase annuse meie talli draamat ja intriige. Asi hakkab ikka väga naljakaks minema, seda enam et mina olen üsna neutraalne ja siis kõik osapooled käivad minule kurtmas ja teisi taga rääkimas. Heh, ma isegi ei tea, et kas naerda või mitte. Lasteaed.
Muud huvitavat hetkel pole, ilm on ilus ja ootused suured :)
See ya!

Nii. Midagi ma nüüd siia ikka üles tähendan, kui leht juba lahti sai võetud. Imelik on see, et mingil põhjusel ei viitsi ma seda blogi absoluutselt kirjutada mingis ilukirjanduslikus-meelelelahutuslikus stiilis. Naljakas, arvestades, et tegelikult ei nõuaks see minult mingit erilist pingutust. No see selleks.
Tänane päev möödus üsna EESTI! tähe all. 7-s päev jutti töötada oleks muidu ikka üsna surm, aga mõte sellest, et 24 tunni pärast olen juba kodusel pinnal, aitab tohutult. Üldiselt ma olen mõelnud, et miks just nüüd selline tohutu koduigatsus piinab. Ja no eks esimene põhjus on kindlasti see, et 7 kuud on juba täis saanud. Ja teine oluline põhjus see, et Juhan on hetkel nii nagu ta on. Saaks loomaga iga päev trenni teha, oleks tööl eesmärk, aga see niisama logelemine ei ole hea ei talle ega mulle.
Muuseas käis Kirsi täna masseerimas teda ja pm. võime nüüd välistada mingi lihasejama. Tema sõnade kohaselt on hobune suures plaanis kindlasti parem, kui ta oli alustades ja et tema meelest ei tohiks vähemalt lihastes küll olla nii suur jama, et hobuse lonkama võtab. Sadula sobimatuse välistas ta kah. Kas nutta või naerda? Ma ei teagi kohe... Ja samal ajal on hobune vabalt liikudes 100% puhas. Häirib mind nüüd kindlasti see, et isegi kui mingil imekombel ta nüüd järsku peaks terve (loe:sõidetav) olema kahe nädala pärast, siis ma ikka ei tea, mis tal häda oli - see tähendab, et ei saa samu vigu vältida. Õeh. Aga ega ma hetkel väga ei looda midagi, parem kui pettuda. Eniveis sellised uudised siis.
Teddyga olen ma nüüd viimased 4 päeva sundmaastikul käinud ja küll mul on hea meel, et sellest nüüd pääsen neljaks päevaks. Jeebus kui tüütu, kui hobune võbeleb sul all. Ega ta midagi hullu ei tee, et maha peaks pudenema sealt seljast, aga hirmus tüütu on. Ma üldiselt naudin maastikul käimist, aga kui sa pead kogu aeg ratsmeid käes hoidma ja valmistuma selleks, et sajandiksekundi pärast sinu all enam hobust lihtsalt ei ole, siis viskab ikka kopa ette küll. Õeh, õnneks saavad nüüd närvid peatselt puhata. Jess!
Ja siis ma toppisin oma blogile miski kaunteri külge. Mõtlesin, et tahaks ikka teada, et kas ma endale kirjutan seda siin. Aga ei oldki nii. Natuke ikka on inimesi. Praeguse seisuga on kõige popim windows XP, keegi lahe Vista kasutaja oli kah mu blogi väisanud. Ja keegi vaene inimene oli guugeldanud sõna "kiropraktik" ja mu blogile sattunud. Minu kaastunne, ausalt!
Ja nüüd liigume tänase päeva müsteeriumini - kes on see inimene, kes Iirimaalt mu blogi loeb? Taani kodanik ei vajanud erilist peamurdmist :) aga see Iirimaa võtab imestama küll.
No eniveis nüüd ma lähen liigutan (loe: kordetan. jälle)Juhanit ja siis üritan asju pakkida ja Annu juures printerit kasutada ja asju pakkida ja mul on veel täna õhtutall kah. Deem, jälle olen omadega ummikus. Õuvell...
Adios!

Täna on täitsa kevad ja ma tegin Juhanil boksiakna lahti ja ta on niiiiii õnnelik nüüd :)

Mul läks kohe tuju heaks.

The Fray - How To Save A Life
Enriqe Iglesias - Addicted (no KES oleks seda uskunud? Hirmus)

Kõigepealt pean kohe mainima, et täna on väga mõttetu päev. Kui see ei tooks mind päeva võrra lähemale Eestile, jätaksin võimaluse korral tänase heameelega vahele. Midagi nagu väga ei olnudki, aga ilm oli näiteks eriti nõme ja mõttetu. Ja ehkki hommikul olin graafikust ees mingi veerand tunniga, läks asi ikkagi täiesti rappa mingil hetkel. Ja sellest ma ei saa nüüd üldse aru, et mis süsteemiga Linda neid vabu päevi saab. Minu hetkeliste arvutuste kohaselt on temal see kuu 16-17 tööpäeva, minul 23. Reaalne või olen ma millestki valesti aru saanud? Ega muidu ei oleks nagu midagi, aga tänu Hubertile ja Dottiele on nüüd täiesti võimatu üksi tööl olles ka Annule hobuseid valmis saada ja samal ajal hobuseid koplites ja jalutusrattas vahetada. Hmh.
No ja ega tänane hambavalu ei teinud asja paremaks teps mitte. Lõpuks oli mul jumala kõrini ja läksin vahepeal lõunat sööma. Kui niikuinii õigel ajal koju ei saa, siis pool tundi siia-sinna poole enam oluline. Õeh. Aga läbi see päev õnneks sai.
Aga nüüd panin Dagö mängima ja asi on tiba positiivsem juba. Seda enam, et ma just sain aru, KUI EBAREAALSELT mul elus vedanud on. See on ikka väga karm, kuidas me üldiselt ei oska hinnata seda, mis meil olemas on. Seda kõige tähtsamat ma mõtlen. Et siis Annika vist tuleb ja kräshib minu juures paar ööd ilmselt, kuna ta läks poisiga tülli ja tal reaalselt ei ole kusagil magada. Ema viskas ta nimelt 17-aastasena kodunt välja. Armastus?
Ja nüüd ma pean vaikselt hakkama trenni imbuma. Ideepoolest oleksin pidanud Keltsiga imbuma, aga nüüd lähen hoopis Peeduga vist. Ta tuli Rootsist grupihobuseks, aga kipub nagu vähe liiga palju püsti tõusma grupihobuse kohta ja inimesi alla pilduma. No vaatame, mis saab.
Ja siis ma mõtlesin, et mul on olemas paar lugu, mida ma veel kordagi pole edasi pannud, kui nad mu muusikakogus peaksid mängima hakkama. Väga veider:
Robbie Williams - One For My Baby
Dagö - Armastan sind kaugelt
Norah Jones - Don`t know Why
Macy Gray - I Try
Diana Krall & Norah Jones - Turn Me On

APPI!

Täiesti ebareaalne hambavalu on hetkel. Selline, et ainult istu ja nuta patja. Hullumajapuhvet, see nüüd küll tore pole. Ma JÄLESTAN (hakkasin kirjutama, et vihkan, aga ema ju ei luba kasutada seda sõna) hambavalu. Huvitav, kas neljapäeva õhtuks või reedeks on võimalik saada hambaarstiaega kusagil Tallinnas? Soovitavalt mingi odav asjapulk...

Hullumaja. See ei ole nüüd küll üldse tore, aga no kui hädad tulevad, siis ikka korraga ju...

MASENDAV.

Positiivse poole pealt olin täna üksi tööl ja mul on töötempo vist hullult tõusnud, sest hoolimata kõigist kraadimistest ja tekivahetustest ja sajast muust ebameeldivast tegurist lõpetasin kell 16.30 juba, kusjuures selle aja jooksul jõudsin ka tund aega Juhanit liigutada. Superluks!

Juhaniga tegin täna esimesi samme topeltkorde suunas ehk siis jõudsin täna niikaugele et panin teise korde kah külge ja viisin üle selja :) Vasakule oli suht hullumaja ja üks kord olin ikka üsna kindel, et lahti ta nüüd tõmbab ja kõik maailma korded olid tal kah a`la ümber kaela mässitud, aga seekord läks õnneks. Ja paremale oli nagu vana rahu ise. Äkki nädala lõpuks saab juba korded niimoodi panna, et saab hakata ka mingit TÖÖD tegema.

Õehõehõeh. Kõigepealt pean mainima, et hullem väsimus on peal. Kell on 17.21 ja peab vist tegema kerge une, no üldse ei seisa silmad lahti enam.
Aga mis siis on toimunud? No esiteks ärkasin eile üles ja vaatasin välja ja LUMI OLI MAAS! Et siis ööga oli tulnud mingisugune 5 cm lund umbes. Ebareaalne, õnneks see sulas päeva jooksul ära. Siis täna oli Linda kah tööl, nii et asi üsna sujus ja tuli täitsa 8-tunnine tööpäev kohe. Vau!
Candy on kliinikust tagasi ja elanud nüüd mingi 3 päeva, kanüül kaelas. Tahate teravaid elamusi? Soovitan hobusega, kellel kanüül kaelas, ratsutama minna. Elamused garanteeritud. Mingil imekombel ratse ei jäänudki selle taha kinni ja ma ei tõmmanud tal poolt kaela välja. Jehuuu.
Ja täna tulin tuppa ja avastasin, et nüüd on uus kriis - ratsutamisjoped hakkavad läbi saama. CAFI jopel on voodrini sälk sees - ei tea, kuhu ma täna kinni jäin - ja paksul veskajopel lukk katki. Peab kodus natuke inventuuri tegema vanade jopede teemal.
Juhan on viimased 2 päeva väliplatsi peal lahti olnud - meil vett on ikka korralikult veel, aga pinnas on nii hea, et libe pole ja Juhanile niikuinii meeldib seal ringi solberdada - peaks temaga ikka saama nüüd mere äärde või järve ujuma... Positiivse poole pealt on ta liikumine vabaduses vähemasti 100% puhas. Mina suudan ju iga hobuse lonkama mõelda, aga seekord ei õnnestunud. Noh, ootame ja vaatame.
Ja kuna see Johni hommikune lihaskangus mulle ikka üldse ei meeldi, olen ma nüüd 2 päeva ainult hobuste söötmisalaseid raamatuid lugenud ja mul on tunne, et ma olen nüüd midagi ikka üsna metsa keeranud. Ehk siis: üldiselt sai ta ju enne Soome tulekut müslit pluss kaera ja sedagi üsna vähe, sealt oleks teoorias pidanud kõik vajalikud ained tasakaalustatud saama. Siin hakkas saama Prixi, millele lisaks ei tohiks olla vaja mingeid lisaaineid. Aga veidi aja pärast jäi ta meil loiuks (kusjuures see loid olemine võis tulla sellest, et ära jäi suhkrupeet ja sojaõli - mõlemad suured energiaallikad). Ja siis läks niiviisi edasi, et pool kaera ja pool prixi. Ja see meil siin ilmselt lükkaski kõik asjad põhjalikult sassi. Minu uurimustöö kohaselt peaks meil esiteks olema nüüd kaltsiumi-fosfori suhe põhjalikult sassis (suur kogus jõusööta tähendab palju fosforit, mis vähendab kaltsiumi toimet ja isegi hakkab seda organismist välja viima). Ja kuna prixi ta ikkagi sai, ei andnud ma ju kaltsiumit lisaks kah, samas tänu kaerale fosfori tase tõusis. Ja nüüd on asi veel toredam - paras nõiaring - hobune kerges töös, ehk peaks sööta vähendama, et piimhappe tekkimist vältida, mis toob kaasa lihasejamad. Aga sööta ei saa ma vähemaks võtta, kuna hobune läheb liiga kõhnaks. Samas suure energiasisaldusega sööta väikeses koguses- kergeim oleks melass vms - ma anda ei saa, kuna see toob kaasa justnimelt need lihasejamad.
Et siis mida imet nüüd tegema peaks? Ma tõesti ei saa sööta vähemaks võtta, aga kui see hommikune kangus nüüd tõesti sellest on, et hobune tööst väljas (kusjuures tegelikult ta ju iga päev jalutusratas ja koppel pluss korde vms, et liigub rohkem kui nii mõnedki teised hobused) aga süüa saab ikka mehemoodi...
Esimese asjana igatahes läks John tagasi ainult Prixi peale, peaks saama kaltsiumi-fosfori suhte nii kuu ajaga äkki korda. Ja teise asjana peaks nüüd natuke aega vähemalt tegema BE-vitamiinide kuuri ja vaatama, äkki aitab. Ja kolmanda asjana saan nüüd Tiinalt MSM-pulbrit kah, see peaks seljajama suhtes aitama.
Nii et tänase päeva kokkuvõtteks - vat sulle kui palju jama võib teadmatus põhjustada. Nüüd ma siin hetkel loodangi, et peaks kusagilt leidma mingi võimalikult kaasagse raamatu söötmisest, see Annu oma on küll vägaväga hea, aga siiski 10 aastat vana.
Vot selliste mõtetega ma nüüd hetkel lõpetan ja lähen arvutan natuke milligramme ja -liitreid edasi. Adios!

Hahaaa. Meil on täna hullumeelne päev. Ja kui ma nüüd sügavalt järele mõtlen, siis hetkel on vist mingid pühad või midagi? No häid pühi kõigile, meil siin hetkel ei toimu väga mingit pühatsemist.
Tegelt ma siin hetkel ainult lõunapausil ja pidin lihtsalt ära mainima selle blogi : http://cakewrecks.blogspot.com/
Mõned sissekanded on ikka niiiii head, et... Eile tõmbasin suure naeruga endale ainult riisi kurku, nii et olge ettevaatlikud :)

Tegelikult midagi väga huvitavat pole olnud. Aga kuna Juss näiteks on nüüd eriti aktiivseks blogijaks hakanud, siis ma mõtlesin, et peaks kah äkki midagi siia kirjutama ikka.
Igal juhul nüüd olen kahte vaba päeva nautinud ja põhimõtteliselt ainult niisama lebotanud. Juhan on endiselt korde peal. Kusjuures võib täheldada seda, et üks päev lasin korde peal latte traavis ja penerolli galopis vähe (suht hästi ja ausalt toimis ja tagumist otsa vähemalt korjas kah) ja järgmine päev kohe hommikul esimesed sammud jälle tunduvalt kangemad. Enam ma nagu väga ei taha ausalt öeldes uskuda, et asi seljas on. Eks see natuke mõjutab kah, aga ei ole hea tunne kogu selle asjaga seoses mul.
Siis ma olen veel Keltsi sõitnud ja ta on ikka niiiii tuus. Nagu Pilvik, aga mitte nii siga ja nagu John, aga mitte nii raske. Annule kah suht meeldib kuidas me koos toimime, nii et loodetavasti sain omale nüüd looma...
Siis mu Lada pole endale ikka veel pabereid saanud, nii et täna jalutasin poodi. No 45 mintsa sinna ja 45 tagasi, täitsa tore oli tegelikult. Mulle on kõndimine väga meeldima hakanud.
Lisaks ma tegelen nüüd veoauto teooriaeksamiks õppimisega, mis on tõeline õudusunenägu ja nõuab tohutut tahtejõudu. Uuuuuh. No võiks sellega ikka nüüd hakkama saada, saaks korraliku loa, millega Eestis võib kah ringi liigelda...
Ja ega tegelikult midagi muud ei olegi. Ahjaa, eile tegin õhtutalli ja jõudsin siis kell 21.30 otsaga MP-talli ja vaatan et mida hekki, kus Donkey ja Dami on? Ja kas Linda oli unustanud hobused sisse võtta koplist, nii et neil oli lõunasöök vahele jäänud ja vennad olid üle 12 tunni söömata-joomata koplis istunud? Alleaaaa noh. Noh, see vähemalt tõmbas Lindal ego natuke alla. Muidugi, kui keegi teine oleks unustanud, siis oleks sõimu ja karjumist kui palju olnud, aga noh... Vahet pole. Näitab igaljuhul, et eksimine on inimlik. Aga hobused koplisse unustada...
:D
Ja tegelikult ega muud huvitavat ikkagist ei olegi...

Elagu emad!

Ega mul ei ole täna siia suurt midagi muud kirjutada, et rääkisin emaga 10 minutit telefonis ja maailm on kohe palju positiivsem ja toredam paik. Küll on hea, et vanemad maailmas olemas on. Kullast kallimad, ausõna.
Et siis tänase päeva kokkuvõtteks palju-palju-palju õnne, emme!
PS! Ja kuna ma nüüd olen ilma stabiilse loomata, on Tiina endine hobune Keltsi alias Kollane (kes noore hobusena figureerinud Eestis Onassise nime all) mulle suht iga päev sõita immutatud. Mulle täitsa meeldib, ta on selline Pilviku (uiiiiiiiiiii) ja Johni ristand - mis ma oskan öelda, mulle meeldivad/sobivad "erilised" hobused :)
Ja Anni Mägi käis täna Juhanil külas ja tõi Juhanile porksi ja mulle kohukest. Elu on jälle nii lill, kui hetkel olla saab.
Ahjaa, meie viiest loomast on neli ja pool rivist väljas. Santtul on viirushaigus (jalad pakud ja kõrge palavik), Candy koliti tagasi kliinikusse, kuna põsekoopapõletik ikka päris välja ei saanud ravitud, Rantanal läks boksis! jalaluu (see väiksem, ma eestikeelset nime ei tea, soome keeles on puikkoluu? no eniveis on ta vähemalt kuu või kaks boksis seismas) ja Teddyl on rautusest väike käiguvahe. Et siis kas meil on siin natuke halba õnne hobustega????

Täna tuleb selline diip blog. Või siis emo. Või siis mõlemat.
Ma ei tea. Mitte midagi ei tea. Pean ausalt tunnistama, et see Juhani asi pani mulle hetkel suurema põntsu, kui oodata oleksin osanud. Muidugi ma nüüd loodan, et asi nelja nädala pärast okei. Aga kui ei ole? Ja kui eeldada juba praegu, et ei ole, siis oleks ju nii palju mõttekam tuua ta Eestisse karjamaaelu nautima. Ja siis sügisel tõsiselt mõelda, et mis ja kus. Tegelikult on isegi koht juba nagu olemas ja transport põhimõtteliselt kah. Aga süda ikka ei anna rahu. Kust küll leida inimene, kes oskaks öelda, mis nüüd õigem on?
Hetkel on küll tunne, et olen täiesti üksi. Ühtepidi tunduks praegu nii palju kergem ja teistpidi, ma tean, ma ju elada ei oskaks... Ja ma ei tea. Ja ei oska otsustada. Ja igatpidi närib sees. Ja kui Juhan juba koju saata, siis siin läheks olemine kah ikka ütlemata kurvaks. Ja üldse. Ahhhh, ma ei tea. Ja otsustada oleks ju vaja.
Sellist masendavat olekut ma ausalt öeldes ei mäleta, et millal viimati oleks olnud. Tahaks natukeseks ennast lihtsalt võrgust välja lülitada, nagu elektroonikaseadme. See pidev mõtlemine nii väsitab....

Nii. Kas tahate enne häid või halbu uudiseid? Ma äkki alustan siis halbadest...
Täna käis siis Eija Juhanit vaatamas. Vaatas sadulas ja vaatas maa peal ja painutas kõik maailma liigesed läbi ja katsus ja näperdas ja mässas ligi tunni. No kindlasti võime nüüd välistada kabjaprobleemi ja tagumised jalad kah täiesti korras, st. et painutades ei näidanud midagi. Õrnalt reageeris painutusele vasak küünarliiges (ma ei tea, on see eesti keeles nii?). Aga üldiselt me pigem siin arvame, et asi seljas. Eeldatavasti ei ole asi sadulas. Kõige kergema variandi korral on lihtsalt lihased omadega väga metsas ja sealt võib siis asi olla levinud ka vasaku õlani. Raskema variandi korral on meil mingi korralik kaputt kas siis selgroolülides või mõnes veel peenemas asjas. Praeguse diagnoosiga oleme vähemalt 3-4 nädalata tööst väljas. Kordetada võib päitsetega, ette-alla võib korde peal töötada vaid väga lühikesi juppe korraga. Praeguseks raviks massaaž ja kiropraktik ja natuke olenevalt nende arvamusest edasi vaadata. Kui nelja nädala pärast asi parem pole, siis tuleb minna pilte tegema nii seljast kui küünarliigesest. Jehuuu ühesõnaga. Kamm on selles, et itaalia kiropratiku-onu on Ypäjal tegelikult mingi 3 nädala pärast, aga Annu on sellel ajal ilmselt Nielsi koolitusel, nii et tema loomad ei lähe. No muidugi on võimalus, et kuna meil siin kõik loomad vigased, siis äkki ta ei lähe koolitusele ja ta lubas igal juhul uurida, et äkki keegi saab Huberti ja Johni ikkagist Ypäjale vedada treikuga. Noh, ootame ja vaatame siis.
Ah et miks Annul kõik loomad vigased? Ta teatavasti vahetas seppa ja esimesena oli Rantana vigane ja käis Teichmanni juures ja onu ütles, et asi rautuses ja nüüd jäi Teddy kah vigaseks ja Candy ja Santtu on kahtlased. Lahe, eks?
Nii. Ja nüüd liigume positiivsete asjadeni. Teisipäeval oli selline ajalooline hetk, et Maarja tegi sõidueksami ära. Natuke uurisin asja kah, et mis ja kus nüüd. Kamm on selline, et hetkel sain ma ainult mingi paberilipaka, sest et nüüd peaks imbuma veel veoauto teooriat ja sõidueksamit tegema. Ja kui need kah ära teen, siis saan sellise korraliku ajutise juhiloa nagu Eestis, millega lubatakse mul siis Eestis kah ringi rallida. Selle paberilipakaga ei tohi. Nii et egas midagi, tuleb nüüd hakata uuesti teooriat tuupima. Ma pean ütlema, et veoauto teooriat kardan ma hoopis rohkem kui sõidueksamit. Ma ei oskaks neile küsimustele loogilsielt isegi siis vastata, kui nad eesti keeles oleks. Aga tuleb teha nagu teised ja lihtsalt julamlt pähe tuupida. Ma võin teile siia kopida näiteid küsimustest :D Aga eniveis hakkas Vahantas peale mu uudiseid kohe julm pidu pihta ja Lada aeti lume alt välja umbes nagu tunni aja pärast. Nüüd peab talle ainult kindlustuse!!!!! ja ülevaatuse!!!! ära tegema ja siis mul on Minu Esimene Auto :D