Heipparalla rahvas!
Tegelikult ma üldse väga ei viitsi kirjutada siia midagi, aga ma tean et MÕNED hakkavad mässama kui liiga pikk vahe on siin.
Üldises plaanis olen siin suhtväga hobuseid ratsutanud. Et siis hommikul kell 9 kahe loomaga maastikule ja siis muud asjad ja veel mõni ratsutada. Naaaaaisss...
Siis eile palus Tiina mul Anu halli kah sõita, oli täitsa tuus loom. Kõike oskab ja oleks vägaväga lahe hobune, kui oleks natuke kergem lihtsalt.
Eile näiteks kaotasin vist umbes 20 aastat elust või midagi. No asja põhipoint see, et läksin Rantanaga maastikule. Ja see vend on suht idikas, kuna ta üldse ei oska arvestada libedaga. No nagu absull mitte. Et siis ma saan aru, et pole maastikul käinud aga Juhan kah pole väga ja ta on küll nii umbes 5 korda mõistlikum. ÜHESÕNAGA see tropp alustab juba talliõues, kus ta lihtsalt pressib vasaku sääre vastu kusjuures on täiega libe ja lõpetab põhimõtteliselt aia otsas. No okei. Jõudsin siis maastikule ja hingasin kergendatult. Ja siis jõudsin esimese mäeni ja vend lasi paar pukki ja lisas spinne kah, et lõbusam oleks. No okei, selle oleks veel üle elanud, mis siis, et otsaga kusagil kraavis lõpetasime. Ja siis imbusime me kusagil mäe keskpaigas ja siis vennike otsustas püsti tõusta. No siis nii palju, et ma saan aru, et filmides väga lahe kui hobune mäe peal püsti tõuseb, aga reaalsus vähe teine. Jumal tänatud, et väga libe ei olnud, muidu oleks vast üle selja käinud. No siis sai Maarjal mõõt täis - asi sarnanes vähe liiga Hobulausujaga juba ja üritas maneeži utsitada hobust. Ja talliões muidugi hakkas sama kamm pihta ja vend keeldus edasi minemast ja tagurdas nii umbes 40 meetrit. Perse oli vastu talliust lõpuks. Oi, kui närvidele käib siuke asi. Kui ei oleks libe olnud, siis oleksin ta lihtsalt galopis maneeži sisse nuudistanud. No kaua võib. Täiega käib närvidele siuke asi. No eniveis siis ma õhtul valgustasin Annut kah, et mina selle loomaga maastikule ei lähe, kui enne pole ratsutanud. Pole mul vaja hobust ja ennast lõhkuda. Nohjah. See oli siis viimase aja värvikaim elamus.
Täna lõpuks andsin alla ja helistasin autokooli (nad pidid tegelt mulle helistama, kui midagi selgub). No ja asja põhipoint see, et 10-ndal saan nüüd teooriaeksamile. Enne ei usu, kui ära olen käinud seal igastahes. Aga nüüd ma siin lõpetan selle ebamäärasuse ja imbun sööma. Adios!

25.01.09

Täna oli suht väga väsitav päev. Õnneks nüüd kaks vaba päeva ootamas. Et siis hommikul üritasin saada Annu kohe ratsutama, et enne võistlusi jõuaks kõik hobused liigutatud. Ei õnnestunud. Õu vell. No eniveis vedasin nad siis jalutusrattasse ja Candy välja ja Teddy imbus niisama boksis, kuna ta tõmbas raua alt ära reedel teatavasti.
No siis ma imblesin niisama ja rääkisin Annuga juttu ja tänu sellele peaaegu magasin maha aja, millal ma oleks pidanud Juhani valmis panema. No ja siis oli minek ja kõik oli väga tore, kuni Annu teatas, et ta tahab mu parkuure ikka vaatama kah tulla. No kas pinge tõusis nii neljakordseks??? Lõppkokkuvõttes oli ikka räige kasakas värk. Ja no kõik inimesed vist vaatasid, et eestlased on ikka imelikud – vend täiega pillib, kui jube kõik on ja kuidas ta ratsutada ei oska sel ajal, kui hobusele esimese koha rosett külge riputatakse. Aga üldiselt jah olid siis tohutult koledad sõidud mul ja ratsutamisega seal küll MIDAGI pistmist ei olnud, ainult kasaklusega. Õu vell. Vähemalt Juhan sai oma elu esimese Soome roseti :)
Eniveis siis ma masetsesin veel natuke ja siis imbusin Candyga maastikule ja tegelesin asjade puhastamisega jne. Ja olin siis vaevu koju sööma saanud, kui Annu helistas, et mul koolisõidutrenn hoopis täna ikka. No kuna Juhan oli juba liigutatud, laenasin Mickit. Ja HULLULT lahe oli! Et siis stabiilselt oli muidugi et “kanna käed, lõug taha, pikad kõhulihased jnejne”, aga ideeliselt oli tema trennis palju kergem, stiili poolest meenutas rohkem seda, kuidas mina sõidan. Et natuke rohkem sisemist ratset ja painutust kui Annu tahab. Nii et võib rahule jääda ja Pätka vist tänase põhjal ei arva, et ma PÄRIS lootusetu olen. Aga no järgmine trenn on Juhaniga, nii et…
Aga nüüd ma olen räigelt väsinud ja lähen kohe magama. Ega nalja pole - kell juba 21.30 ja ma lihtsalt ei jaksa Amazing Race`i lõpuni vaadata :P
Aga homme siis lõpuks autokooli pabereid viima ja niiviisi. Aga nüüd tuttu. Ööd!

24.01.09

Nii. Täna oli siis minek Ypäjale. Hommikul kell 7 olin loomi söötmas ja siis poole tunni pärast imbus Linda kah talli ja hakkasime loomi valmis toppima. No te kindlasti arvate, et neli looma transpordivalmis – nii 20 minutit? VALE! Et siis me räägime ju Annu loomadest :) Mingi tunni ajaga saime siis kõik pinded ja kalossid ja tekivööd ja tekid ja sabakaitsmed ja pehmendused topitud ja meie neli hullu auto peale. Candy näiteks ei kasuta trappi vaid hüppab otse autosse. Reaaalne. Huhh. No kõigest 15 minutit plaanitust hiljem väljasõit.
Ja siis ootas ees nii 2,5 tundi sõitu Ypäjale. No eniveis tee läks hullult ruttu, sest et Linda on tõsiselt lahe inimene ja me ikka põhim. terve tee rääkisime maast ja ilmast. No viimane pauk tuli, kui ta küsis, et mis muusikat ma kuulan ja siis ma vastasin, et no põhim absoluutselt kõike, aga fännan Robbiet. No ja siis tuli välja, et ta on vähemalt sama suur fänn kui mina. Ainult et tema on kontserdil käinud. MISMÕTTES nagu. Ma olen niiiii kade lihtsalt.
Eniveis Ypäjal ootas meid tore itaallasest kiropraktiku-onu. Ja see oli lihtsalt täiesti maagiline nagu. Ta kulutas ühe hobuse peale vist mingi 5 minutit, koputas oma haamrikesega ja raksutas vähe ja peale seda teadis täpselt öelda, et mis probleemid ratsutades ilmselt on ja et millised traumad on olnud. Linda ütles, et hobused pidid kusjuures räigelt head olema sõita kah järgmine päev. Et ta oli kah esimene kord suht skeptiline olnud, et 5 minutit, et mida asja nagu. Aga et ta pidi oma arvamust muutma. Ja seda minagi. Et siis meie loomad olid suht ainsad seal, kes täiega tõmblesid ja tagant üles peksid ja mida kõike veel. Ja onu tegi oma töö ära ja hobused põhimõtteliselt olid nii lõdvestunud, et magasid.
Eniveis kogu opp oli üsna raske, kuna iga hobuse peale läks 5 minutit ainult ja kõik asjad pidi ära võtma küljest ja siis turboga tagasi peale toppima ja ja järgmised kaks auto pealt maha saama. Aga hakkama saime. Siis kokkuvõttes oligi nii, et koha peal olime vast mingi pool tundi ainult ja siis hakkasime kohe tagasi sõitma. Poole peal tegime mõnusa pooletunnise pausi ja lõunatasime miskis teeäärses söögikohas. Noh, mingi kulinaaria meistriteos just ei olnud (porgandid olid kindlasti paremaid päevi näinud), aga halb kah mitte.
Nelja paiku jõudsime koju tagasi ja oligi nagu tööpäev läbi. Et siis väsimust ei ole, natuke tüdinud olemine ainult. Noh, nelja hobuse auto peale panek ja maha võtmine kaks korda pole just väga väsitav või nii :)
Ja nüüd ma imbungi kodus ja vaatan American Idoli uut hooaega :)

23.01.09
Oeh. Täna tuli reaalne päev - kõigest 11,5 tundi tööl või nii. Mulle meeldib, kui asjad kokku jooksevad. Ehk siis oleks pidanud oelma Eki trenn Annul täna, aga kuna proua jõudis Rootsist koju alles kell3 öösel, siis see jäi ära. Mina muidugi olin tublisti kell 7 tööle roninud, et kell 11 esimene looma sadulas oleks. Aga no asi siis läks nihkesse ja ma ei etadnud tükk aega üldse, et kus ja kas ja millal Annu ratsutab. Lõpuks siis läks ta esimese loomaga kell 14 alles. Õuvell. Siis ma turbotasin talle kaks looma veel valmis ja siis toppisin Juhani ja Rantana sadulasse ja imblesime koos hüppama, mingil hetkel imbles veel Tiina kah maneeži. Igaljuhul tegime võimlemisi ja lõppkokkuvõttes oli ikka julmalt hea üle pika aja hüpata, eriti kui takid mingil hetkel 125 peale jõudsid ja isegi Juhan pidi väheke pingutama. Needless to say, Rantana vist hakkab HÜPPAMA alles mingi 140 peal ma kahtlustan. Noh, kuidas kellelegi... :)
Selle õuduse lõpuks kell 16 aga olid mul siis puhastada viied valjad ja viis klapiga vööd ja kerida 20 pindet ja anda veel kella 16 söök ja toppida valmis hobuseauto ja transpordiasjad.
Et siis homme imbume me Lindaga Ypäjale kiropraktiku juurde. Või noh, mitte meie vaid Annu neli looma. See oli kusjuures tüüpiline näide Annu unustamisest. Et siis kolmapäeval Linda küsis, et kas Annu on mulle maininud, et me Ypäjale lähme. No otse loomulikult oli Annu selle väikse asjaolu unustanud. Õu vell :D
No eniveis asjadega sain siis käib-kah valmis kell 18:30. Reaalne. Ja nüüd ma veel lähen poodi ja siis teen endale homseks salatikese kah valmis reisu peale kaasa. No tore asi hobuseautoga reisimise juures on see, et on mugav (kui ma olen halb ja pole Lindale seltsiks, siis ma võin magama minna voodisse nii kaheks ja pooleks tunniks ja külmkapp ja mikro teevad kah elu ikka üsna luksiks :D). Ainus asi on nüüd see, et homme hakkab Sub-i pealt American Idol kell 18, nii et ma väga loodan, et me oleme sellel ajal juba kodus...
Vottak. Aga tegelikult ma olen ikka hullarilt väsinud ja lõpetan selle segase teksti ära siin. Adios!

21.01.09

Midagi Maarja eklektilisest muusikavaramust:
Celine Dion – Taking Chances
The Veronicas – Untouched
Mirah – The Garden (remix)
The Killers – Human
Gym Class Heroes – Cupid`s Chokehold

Nii. Kell on 20.34 ja Maarja istub kodus, uks pärani lahti. Miks? No ma lihtsalt mõtlesin, et võiks natuke kaminat kütta aga tegelikult vist poleks vaja olnud… Et siis paras saun on ja mina nii palavas magada ei suuda. Ehk siis - õhutus! :D
Üldiselt on täitsa tore päev olnud aga hull rammestus on peal. Et mitte otseselt väsinud, aga selline… rammestus noh :)
Igal juhul oli täna äratus kell 05:55 ja kell 6 imbusin siis kummikutes ja hommikumantlis hobustele sööki ette viskama. Päris huvitav vaatepilt oleks ilmselt olnud, aga õnneks meil nii ebainimlikul ajal veel inimesi ringi ei liigu…
Siis imblesin koju ja pesin hambaid (no näed Annika, ära tuli see kikudepesujutt) ja toppisin riidesse ja tegin omletti (natuke toppisin sisse tomati-basiiliku pestot – nämmmmmm). Et siis kell 6.30 hommikul. Reaalne. Ja siis immutasin Juhani sadulasse ja punkt kell 7 hommikul olin maneežis ratsutamas. Ma olin suht veendunud, et Miia saab šoki ja oletab, et maneežis on öö läbi tuled põlenud ja raadio mänginud, aga ta oli aimanud, et keegi idioot seal vast trenni teeb. Ta lihtsalt ei teadnud, et mina see idikas olin :D
Aga lõppkokkuvõttes peab mainima, et mulle väga meeldib selliselt ebainimlikul ajal ratsutada. Et nii hea ja rahulik on ja kuidagi teistmoodi. Umbes sama hea on ratsutada ka jõululaupäeva õhtul või 1.jaanuari hommikul. Aga ühesõnaga hobune oli tegelikult überhea. Sain isegi täiesti iseseisavalt ta vasakut tagumist jalga kasutama, mis üldiselt mul ilma Annuta ei õnnestu väga ja paremale pakkus täna väga vähe sisemist säärt läbi sõites galopiletõsteid. Et siis pole paha ja tundub, et selline shokiratsutamine sobib talle.
Siis immutasime loomad koplisse ja Juhan suutis ilma kalossideta täiesti korralik olla ja kõik neli rauda jäid alla, mis siis, et neil seal mingi räige tõmblemine toimus Santtu ja Rantanaga.
Siis imbus Kirsi masseerima ja Juhan on ta nüüd täitsa omaks võtnud. Oli lasknud täitsa kenasti teki ära võtta ja ainult mõnules. Talle ikka väga meeldib asi. Üldiselt selg olevat juba tiba paremaks läinud, õlad on veel vähe kanged. Et ma usun et paar korda veel ja siis peab natuke pausi.
No ja siis oligi juba Eija oma raplitega platsis. Üldiselt külgede pealt oli asi korras, aga taga on vaesekesel nii umbes 3 cm pikkused kihvad. No see ilmselt tema vähe valest hambumusest kah. Ja siis Eija hakkas teoreetiliselt rääkima, et mis probleeme see ratsutades võib tekitada ja ma olin ainult nii et jaaa….see meil on…see kah… ja seee….. :) Aga asi läheb vähe paremaks loodetavasti nüüd ja täna nägid kikud juba palju paremad välja. Ainult et hambaid peab meil siis tegema nii iga 4-6 kuu tagant. Vot siuksed uudised siis.
Ja siis ma üldiselt jooksutasin veel 2 looma (2 jäi Jennile) ja oligi päev läbi. Jehuu. Ja tegelikult polegi nagu midagi väha huvitavat nüüd olnud. Ahjaa. Ma otsustasin, et ma kohe päris kindlasti tarbin liiga vähe vett ja nüüd on eesmärk päevas nii 1,5 liitrit vedelikku manustada. Ja natuke on aidanud juba, nahk pole üldse nii kuiv enam näiteks.
Ja reedel ma olen üksi tööl ja Eki tuleb ja MISMÕTTES alati just mina hüppepäevadel üksi tööl olen? Uhhh, mulle vabsee ei meeldi siuke värk. Et tore on jah varem õhtale saada, aga see pidev loomade õigeks ajaks valmis saamise stress pole tore. Aga vähem vinguda ja rohkem teha eksole :)
Ja pühapäeval on meil siin jälle miskid treeningvõistluse moodi asjapulgad ja kui kõik nüüd sujub, siis saab jälle paar rada läbi hüpata seal.
Ja ideeliselt peaks veebruari alguses selle alue-kilpailu loa ära tegema, sest veebruari alguses peaks kohe tulema ka miski esimene välisvõistlus meile. Aga no see veel kauge tulevik.
Hetkel on kell 20:55 ja ma peaks kohe kindlasti magama minema. Aga apaatia on selline, et ei viitsi voodini kõndida. Reaalne.
Ahjaa. Ja põhjust on pänikuks sest Kyra gruum ei imbu ja Annu vist väga ei taha Lindat kah tööle võtta lühikeseks ajaks ja see tähendab, et valitseb oht, et ma pean mingi ebamäärase aja täiskohaga Annu tallis olema. Nõõõõõõõõõõõõu! Ma tõesti ei viitsi iga nädalavahetus võistlustele imbuda ja sabasid värvida (!) ja lakitada ja Soome ratsaspordimaailma Heikide ja Kullodega tutvuda. Aga õu vell. Nüüd on kell juba 21:10 ja ma IKKA pole ennast diivani küljest lahti saanud. Adios!
Tsiisäs. Mulle tuli just meelde, kuidas Kullo ennast Heiki Vatseliks jõi ja see on ikka veel naljakas :D:D:D
Appi. Kell on 21:24 ja ma ikka ei maga ja homme peab 06:30 tõusma. Et siis nüüd on päänik ja magama vuttvutt. Ööd!
PS! Täna tuli idee teha pannkooke niimoodi, et taigna sisse segasin kakaod. Hullult hea oli!

20.01.09
Nii-nii-nii. Mis siis uudist? Ega tegelikult midagi väga pole. Esmaspäeval pdiin ideeliselt saama autokooli pabereid ära viima, aga Karppa otsustas ATV-ga vastu telefoniposti sõita ja tänu sellele draamale asjad lükkusid. Jälle. Ma peaksin tegelikult vist juba harjunud olema sellega. Eile lihtsalt lebotasin voodis ja ei teinud mitte midagi. Et no mingil hetkel sõitsin Juhani, aga sellega ka asi piirdus.
Täna lebotasin jälle, aga kell 14 pidin ennast JUBA! toast välja vedama, sest Immonen tuli Juhanit rautama. Isegi tema ütles, et hobune ikka tunduvalt rahulikumaks jäänud. Ja siis ühel hetkel ta hakkas lampi Juhani pead käppima ja võttis kõrvast kinni ja sikutas ja... Mitte midagi!!! Ma lihtsalt vahtisin suu lahti nagu. Et siis Reimo ei saanud hobust vahel boksistki kätte ja see vend siin sikutab meil Juhanit kõrvast ja hobune ei tee kõssamagi??? Ma hakkan vaikselt kahtlustama, et midagi ebanormaalset on toimumas. Aga ühtlasi siis nii palju teavet, et Juhani kabjad täitsa ilusad ja see üks serv, mis tasakaalust väljas oli, hakkab kah paremaks saama. Ja imelik see, et Johnil rautusevahe 8 nädalat, mis peaks ideeliselt ju üsna pikk olema. Aga ei, kabjad nägid see nädal veel igait kobedad välja. Vot nii.
Ja pärast imblesin veel ratsutama ja natuke kõksisin kah ja loom oli täiega rõve. Noh, kui hüppama sai hakatud, läks paremaks, aga ikkagi. Pärast pakkisin ta sisse ja tegin veel pooletunnise maastikuringi kah. Tee peal kohtasin ühte jänest ja kahte hiirt. Nummi...
Ja masendav on see, et nüüd lõppes So You Think You Can Dance ära ja siis normaalsel ajal ei tule enam midagi. Kui ma just ei taha lõpmatuseni sisustussaateid vaadata. Ja kõik toredamad saated nagu Californication ja Weeds ja Desperate Housewives ja MadMen jne tulevad siis, kui mul tegelikult juba tuduaeg.
Ja Annu imbus Rootsi jälle hobuseid vaatama ja kui Linda homme ei tule, siis ma ei tea, mis saab. Ma ei viitsi väga viit sõita homme :) Laiskus on kole asi :)
Niikuinii ma lähen homme Juhanit sõitma kell 7 ehk siis enne hommikusööki, sest lõuna ajal tuleb Kirsi masseerima ja kohe peale seda Eija hambaid tegema. Ehk siis vaesekesel homme elamusterohke päev.

18.01.09

Mul on missioon. No selles suhtes et kusagil poes Tamperes müüakse ju kamajahu? Et kui selline koht olemas on, siis ma leian ta. Viimasel ajal olen kamast nii sõltuvuses, et vähe pole. Annab sama palju jõudu kui puder, ainult et palju kiiremini valmis ja tohutult meeldiv toit pooletunnise lõunapausi ajaks. Ja tegelt midagi muud ei ole hetkel. Aga no selles suhtes, et midagi siia ikka üles kirjutada... :D

17.01.09

Heippatralla kõigile siit põhjanabalt!
Uut on niipalju, et meil siin täiesti masendav põhjanabatemperatuur. Ehk siis vähemalt -15 stabiilselt, mis tundub nagu -25 olevat. Masendav. Et no tore, et lumi ja päike ja värki aga... Aitab juba äkki?
Eile kavaletistasin Annu trennis ja hobune ei läinud mitte higiseks vaid JÄÄSSE. Et siis ma kunagi vingusin, et Ruila maneežis on külm??? :D:D:D
Pärast imblesime siis erinevaid paberiasju ajama. No ikka on mul kahtlane tunne, et tädid ise kah ei tea, mis nad tahavad aga no loodame parimat. Nüüd olen ma varustatud kolme erineva paberiga, mis on täis pitsateid ja allkirju. Et siis nüüd jääb üle ainult loota, et asi toimib. Parim oli muidugi see, et ajasin asju seal võõramaalaste osakonnas aga kõik blanketid olid soomekeelsed :)
Pärast imblesime Niihama maneeži pinnast kah tsekkima. Millega oli 100 iemt tehtud, aga ikka on vilets. Et siis veel ei teagi, et kas homme võistlustele või ei. Loodan et mitte, üldse ei viitsi. Aga maneež ise oli täiesti hiiglaslik. Et siis vähemalt 2 Veska maneeži, v-o rohkemgi. Ainus sama suur maneež, mida ma elus näinud olen, oli Sassi juures Šveitsis. Ullalaaa.
Täna on jälle ebareaalselt külm lihtsalt. Et siis mul on jalas sukapüksid ja ratsapüksid ja teksad ja kahed ratsutamispõlvikud ja ühed tavalised sokid ja ühed villased sokid. Ja lisaks veel soe alussärk ja polo ja t-särk ja villane kampsun ja fliisvest ja jope ja sall ja müts ja suusatamiskindad. Ja ikka kipub külm hakkama. No ei ole tore noh. Me Lindaga arutasime, et kui varsti soojemaks ei lähe, siis meie enam pudeleid ei tagasta ja toetame sellega globaalset soojenemist.
Kuna väljas suhteliselt külm, siis Annu loomadele pidi muidugi jalutusrattasse tuhat tekki selga toppima, mis võttis ebameeldivalt kaua aega. Ja siis ma hommikul pimedas jalutasin Santtuga Noorale nurga agant vastu ja vaeseke sai närvivapustuse. Tegelt ma kah ehmataks, hobused nägid päris hirmsad välja.
Aga vot niimoodi siis, midagi targemat hetkel pähe ei torka paraku...

15.01.09

Nii. Täna Annika helistas ja sain piki päid-ja jalgu, et pole ammu kirjutanud siia midagi. No põhjus tegelikult lihtne – pole mitte midagi juhtunud ja puudub inspiratsioon. Aga no eks ma nüüd üritan ikka miskit siia üles tähendada suure hirmuga.
Esimene punkt on see, et ilm on metsa keeranud. Eile oli temperatuur miski +5 ja sadas vihma. Täna hommikul vaatasin aknast välja ja jälle lumi maas. Alleaaa noh. Ja hetkel ma just imbusin Juhaniga 40-minutiliselt maastikult ja käed-jalad külmusid ikka nii põhjalikult ära, et paganama raske on trükkida hetkel. Jalad maandasin igastahes soojapuhuri ette, niimoodi nad mul nüüd järk-järgult sulavad.
Aga üldiselt siis: nüüd on ametlik, et Jenni meil siin tööl veel selle kuu lõpuni. Tema lahkumise põhjuseks siis „professionaalsuse puudumine ja mitte sobimine töökollektiivi“ või midagi taolist. Et siis tema asemele peaks tulema kas Kyra Kyrklundi endine groom või Linda. Kui kumbki neist ei tule, siis on Annu „in deep shit“ ja Maarja peab ilmselt võistlustel olema vastutav abiline. Hmh. Nagu ma just Annikale rääkisin, ma vist hakkan vanaks jääma. Üldse ei tõmba enam võitlustele gruumina kaasa minek. Et siis meelsamini sõidan kodus hobuseid. No kui ise võistleks, oleks muidugi teine asi :D No eniveis nagu ma Annust eile aru sain, hakkan ma võistlustel vist siiski iga kord kaasa töllerdama – et ma olen reliable ja independent ja ei lase meie värdjaid lahti jnejne. Õu vell. Ainus asi, mis mind vabastab, on see, kui koju jääb rohkem hobuseid sõita kui kaasa läheb...
Siis ma vist pole maininud, et meie tohutud lisapulburid on toonud kaasa selle, et kõigil Annu hobustel vase-ja seleenimürgitus. Et kõik leebemad sümptomid on juba olemas ja viimane on äkksurm. Et siis hea, et me praegu vereproovid võtsime :S
Aga ei, muidu kasutage ikka Cavalori söötasid, jumala kvaliteetvärk :S
Nii et tulemusena meil siin toimub räige söödavahetus, ainult et keegi veel ei tea, et mida ja millal hobused saama hakkavad. Ja minul on Juhan niikuinii hakanud nüüd tavalist kaera lisaks saama prixile, et natuke energiataset tõsta (veel ei ole hobune lolliks läinud igastahes). Nii et lõppude lõpuks oleme me raudselt ka Annu loomadega tagasi seal, kus 100 aasta tagasi – ikka vana hea kaer...
Vot sedamoodi. Siis see nädal olen saanud aktiivselt Annu trenne. Esimene oli ikka kaunis masendav – ma pole eriti trennis pillija tüüp, aga see kord ei olnud küll pisarad kaugel. Et siis tund aega tööd ja lõpuks tuli lause et „NOW we can start speaking about RIDING“. Et siis perfektsionist-Annu oli hoos. No pärast muidugi Tiina lohutas, et kõrvalt oli tegelikult asi väga norm paistnud jnejne. Blaaah. Aga noh, raske treeningul, kerge lahingus :) Ja siis sain ennast ühe päeva koguda ja oli kohe järgmine trenn. Ja see läks nii fantastiliselt, et siiamaani raske uskuda. Ma sain siis Juhani lõpuks niimoodi jooksma, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Seda tunnet, et hobune on 200% keskendunud sinule (maneežis oleks võinud plahvatus olla ja ta oleks samamoodi edasi jooksnud), TÄIESTI lõdvestunud ja nii tundlik, et sa pead ainult mõtlema, et hobune midagi teeks. Võin täiesti ausalt öelda, et sellist tunnet pole mul kunagi varem ratsutades olnud. Et siis täiesti kirjeldamatu tunne. Kes teab, see teab...
Nii. Siis ma pole veel alla vandunud oma missioonile selle nädala lõpuks endale koju nett saada. Et soomlastel on selline täiesti omamoodi manana-suhtumine. Et KÕIK nagu teevad, aga kaks korda aeglasemalt, kui normaalne oleks. Aga ei, ma ei vannu veel alla!!! Eesti jonn jnejne...
Siis järgmisest nädalast peaksid mul hakkama need koolisõidutrennid Pätkaga, mis minu kui takistussõitja jaoks on niikuinii õudusunenägu. No ja siis ma eile suhtlesin Nooraga ja nüüd mul on tunne, et vist on maailmalõpp tulemas. Hea kui mind peale esimest trenni kohe maha ei maeta või midagi. Noh, eks ootame ja vaatame.
Siis veel niipalju, et soomlaslik manana on natuke vilja kah kandnud ja homme lähme Annuga neid autokooli jaoks vajalikke pabereid korda ajama. Tundub liiga hea, et olla tõsi... Kas ma TÕESTI võin veebruarikuus juba teooria- ja sõidueksami ära teha????
Ja nüüd on tõesti KÕIK mõtted, mis vähegi pähe tulid, ka siia paberile saanud. Uuuuh.
Ahjaa. Ma mingi hetk ikka vahtisin oma blogi ja mõtlesin, et peaks ikka siia mõned pildid üles riputama. Et siis olete ette hoiatatud!

* Siis kui me -20 kraadiga väljas jalutuskäiku tegime...

10.01.09

Neil Young – Old Man

Nii. Mis siis uuemat? Ega suurt midagi. Prison Break`i maraton on jätkunud, eile vaatasin ära esimese hooaja viimase osa. Siis peaks kusagilt teise hooaja immutama endale. No ikka hullult geniaalne sari on, pole midagi öelda.
Eile tuli näiteks kell 19 õhtul hull väsimus peale. No siis oli valida, et kas minna kohe magama või oodata, kuni uni ära läheb, et siis kell üks öösel alles magama minna. No ma siis valisin esimese variandi ja imbusin kell 20 magama. Suht reaalne. Ja kas ma olin kell 5 hommikul nagu naksti üleval? Hullumaja noh.
Juhan suutis eile jälle raua alt ära tõmmata, õnneks Immonen tuleb juba pühapäeval, nii et suuremat draamat ei teki sellest. Aga kuna asi on nüüd jõudnud ebanormaalsuse piirini (esmaspäeval sai esimene raud alla, reedel tuleb tagumine ära), siis ilmselt proovime nii, et võtame kummid alt ära. Peaks natuke sügavamalt naelad sisse jääma, äkki aitab. No muidugi siis saab maastikul ja koplis käimine olema sügavalt raskendatud, kui julmad kontsad all, aga no see kõige muu kõrval väike mure. Hoiame siis pöialt, et aitab.
Eile oli jälle paanikattõmblemine, kuna Eki käis kõigi neljaga hüppamas ja see tähendas poolt tundi, et ühel loomal kabjad pesta, kahe asjaga rasvatada, loom ära harjata ja neli pindet peale kerida pluss veel järgmine valmis saada. Suht ebareaaalne Annu nõudmiste juures, aga hakkama sain. Aga üldiselt – Eki on ikka väga geniaalne ratsutaja – selline, kes nagu väljastpoolt vaadates ei tee midagi seal seljas, aga kõik loomad saab hullult tuusalt jooksma. Ja kõigele lisaks on ta veel ülilahe persoon kah.
Nii. Ja siis peaks veel lähiajal Annut ründama, et esmaspäeval peaks need autokooli paberid nüüd lõppude lõpuks korda ajama, et saaks asja liikuma. Hullult käib pinda mulle, kui asjad ei arene mitte üheski suunas. Ja siis mul sai täna jälle kõrini sellest netiasjast, et selle kavatsen nüüd nädala jooksul lõplikult korda ajada. No kaua võib noh!
Aga nüüd tuleb Yle Fst5-st Tom Jones live, mis on igati tore.
Appi. Just jõudsin tagasi Annu juurest õhtusöögilt. Et siis kell on 22, mis ei ole eriti tore, kui ollakse harjunud magama minema kell 21, aga no eks elame üle. No järjekordselt oli siis selline õhtu, et ma pole ammu niimoodi naernud. No Karppa ja Vode ja paar õlut tekitavad üheskoos ikka räigelt naljaka õhtu. Alleaaa. Ja no ma olen nüüd juba ikka väga ära hellitatud – põdraliha ei tundu enam üldse midagi väga eksootilist. Lihtsalt vägaväga hea. Aga nüüd ma imbun magama, enne kui on hilja. Ja esmaspäeval juba saab vabu päevi nautida. Jehuu!

06.01.09 ehk same old, same old

Noh, mõtlesin, et peaks midagi siia kirja panema. Et siis midagi juhtunud ei ole, aga no nii stabiilsuse mõttes või nii. Ja hullult imelik oli uut aastanumbrit kirja panna. Harjumatu, noh.
Aga üldiselt meil siin pole midagi uut toimunud väga. Liigutame hobuseid ja niisama elame. Külma on küll viimased nädal aega korralikult olnud, pidevalt mingi -15 kanti ja üks päev tuli ka -20 ära. Aga lund sajab ja elu on ilus. Juhan sai eile raua alla ja ütlemata positiivne oli jälle ratsutada. Lihtsalt kirjeldamatult hea tunne noh.
Ja üldiselt ma olen nüüd nautinud kahte vaba päeva. Et siis need on sisaldanud ärkamist kell pool üheksa. Siis ma olen kolinud tekiga ja ööriietes diivanile ja teinud kella 12-ni umbes Prison Break`i maratoni, vahepeal kama hommikuks süües. Ja siis vahepeal vedanud ennast Juhanit ratsutama ja siis tagasi lebotama. Mida veel elult tahta? :D
Ahjaa. Ja emme kaasa pandud õunamoosipurk on nii kõvasti kinni, et mina seda lahti ei saa. Ja ma pole just nõrgemate killast. Eks ma pean nüüd oma õunamoosiga mõne kangema sugupoole esindaja juurde kõmpima. Reaalne noh :D

Heipparalla kõiksemees ja UUT JA HEAD!
Hmm. Tegelikult on olnud päris palju huvitavat vahepeal. Kõiksepealt käis Linda aitamas hobusid sõita, mis oli igati tore. Siis selgus, et ta ema räägib natuke eesti keelt. Hullult naljakas oli kuulda soomlast eesti keelt rääkimas. Naljakas, aga tore. Ja siis ma parasjagu mõtlesin, et äkki läheks uue aasta puhul vähemalt korra normaalsel ajal magama, aga no ei õnnestunud. Imbusime siis Vilma ja Co-ga uut aastat vastu võtma. Oli rakette ja nalja jnejne. Pean tunnistama, et vast oli aegade parim uueaastavastuvõtmine see. Nii et võib rahule jääda.
Siis sain veel Annult kuulda, et meil hakkavad tallis natuke uued tuuled puhuma. Et siis mind asi ei mõjuta, olge mureta. Aga üldiselt siis jah, enne ma ei hakka siin midagi rääkima kui asi avalik.
Täna siis oli mul vaja kõik loomad maastikule saada ja immutasin Noora ja Annika kaasa maastikule. ÕNNEKS ma migil salapärasel kombel sattusin Santtu selga, kes meil siis tavaliselt kõige maastikukindlam hobune. Noh, nüüd viimasel ajal enam ei ole. Mingil hetkel pöörasime siis otsa ringi, et teeme kaks ringi. Vale mõte. Et siis Santtu võttis tuurid üles ja alustas pukkidega ja jätkas ja jätkas ja jätkas. Et siis vahepeal ma küll juba väsisin ära ja mõtlesin, et kergem oleks alla kukkuda. Ratset ei saanud võtta, siis tõusis vennike püsti (et siis niimoodi, et kaelast pidi kinni võtma - Santtu nagu!!!????). No lõppkokkuvõttes ma siis liikusin pukkidega koduni välja, no vahepeal sain natuke traavi lihtsalt kah teha. Annika vaeseke aga kukkus meie tramburai pärast Teddy seljast alla. Alleaaa noh. Edaspidi ma lähen küll ise kõigi Annu hobustega, pole mul vaja vastutada ka teiste eest siin. Uuuh. Õnneks kõik hobused ja inimesed jäid terveks, aga oli vist üle paari aasta mu teravaim ratsutamiselamus. Aga no kunagised ponigruppidest omandatud oskused pole ikka ära kadunud, nagu näha.
Ja siis ma hullult paanitsesin, et kuidas ma teatan Annule, et Annika alla kukkus. Aga no ta võttis hämmastavalt lebolt asja ja naeris ainult. Jumal tänatud. Ma seda muidugi ei maininud talle, et Santtu vahepeal otsaga kraavis lõpetas ja hullult libe oli kah :)
Ja nüüd ma siin olen väsinud ja mõtlen, et imbun magama. Idee oli mul tegelt hullult sisukas ja deep blog kirjutada täna aga no ei õnnestunud. Õu vell...