Tere sõbrad, tuttavad, pere ja muidu loomad!
Olen viimasel ajal ikka väga laisaks läinud ja teps mitte pole viitsinud endast elumärki anda. Juhtunud on tegelikult oioi kui palju, aga eks nüüd kõigest lähemalt.
Kõige esimese asjana vist pean mainima, et Linda lahkumise peäv nihkub ikka lähemale ja lähemale. Õnneks veel väga kurb ei ole, aga natuke ikka. Ma tõesti ei tea, kas ma kunagi elus leian inimese, kes minuga nii 100% samamoodi asjadesse suhtub ja üldse sarnaselt mõtleb. See muidugi ei tähenda, et selline inimene kohe ka automaatselt parim sõber on, aga lihtsalt nii hea on töötada ja ka niisama aega veeta inimesega, kes sind poolelt sõnalt perfektselt mõistab. Laupäeval teeme inimestega talle siis lahkumispaarti kah. Ja esimest korda juhtus ime ja ma kauplesin endale järgmiseks päevaks vaba päeva. JESSS! Ei mingit kahetunnist und ja nii edasi.
Teine suur või täiesti uskumatu lugu on selline, et kutsusime talli siis sadulasobitaja. Nagu arvata oli, oli Johni Kieffer täiesti katastroofiline. Igal juhul sain nii 4 korda targemaks vähemalt sel teemal, et KUIDAS seda sadulat siis ikkagi sobitama peaks. Tõesti vaatan nüüd igat sadulat täiesti uue pilguga. Ühtlasi võin öelda, et Kiefferist ja ka enamikest Passieridest käin nüüd üsna kauge kaarega mööda. Hüppehobusele ikka kõige õigem flat. Aga imeline asi, mis nüüd juhtus, oli see, et Juhanile sobitati uus sadul (heh, miski belgia sadul, Tolk(g?)a oli nimi. Iroonia lausa kahekordne, kes mõistab see mõistab). Ja kui ma ise ei oleks seda vahet nüüd näinud, siis ma tõepoolest ei usuks. Hobune on nagu ära vahetatud. Ei passi, ei tõmba mööda, traavilatte teeb nagu vana proff. Ja hüppab nii, et mul on raskusi seljas püsimisega. Ütleme siis nii, et Annut on raske imestama panna, aga viimase trenni jooksul ütleks ta konkreetselt 5 korda VAU. Muidugi pean ma nüüd väga ettevaatlikult tegema, sest et muidu suudan ta teistmoodi haigeks sõita. Aga ühesõnaga asja moraal - inimesed, päris tõsiselt tuleb esimese asjana sadula istumine ära kontrollida. Ja seda professionaali poolt (keda Eestis vist paraku ei leidu). Mina sain endale nüüd näiteks uue hobuse.
Täna ksujuures hüppasin esimest korda uue sadulaga. See läks üldse hästyi, et hängisime Tiina platsil ja kõksisime ja siis Pinja tuli ja küsis, et kas ma hüpata tahaksin. Ma muidugi särasin talle vastu ja siis hüppasimegi. Määdsik. Esimest korda ei pidanud ma muretsema, et lähedale minnes latid kaasa võtame ja et hobune võiks kavaletti passida. Ja üldiselt on kah Pinja sjuuper treener. Ideaalis ma tegelikult võtaksin Annult flätitrenne ja Pinjaga hüppaks. Ja ühe asja unustasin - vana John on isegi sellisel määral tagasi, et hüppamise ajal võttsi Pinja mult kannused ära. Mõndade inimeste jaoks võib-olla häbenemist väärt seik, aga mul on nüüd nii tundlik hobune, et saan hüpatud ka ilma kannusteta. Oeh.
Ühesõnaga jah, sedaviisi on meil siin lood. Pinja heast ja vabast tahtest treenib meid siin kõiki aeg-ajalt ja Molly on stabiilselt inimene, kelle juures Vahanta draamade ajal närve rahustada.
Laupäeval tegime Linda ja Molly ja pudeli veiniga tüdrukuteõhtu (samal ajal Annu luuras auto taga ja mõtles, et me ei märka teda :D). Sai räägitud maast ja ilmast, aga ühte asja ma ei unusta vist kunagi. Molly nimelt kirjeldas, kuidas mingil Hollandi võistlusel oli Jos Lansink miski sõbraga nende (kruumide siis) ukse hingede pealt maha saanud ja siis sellega inimesi taga ajanud. Ehk siis kui mu tuju turgutamist vajab, pean ainult ette kujutama Lansinki mööda hotelli fuajeed jooksmas, uks pea kohal. Hahh.
Mis siis veel? Kipu vist veel nii olema, et novembris läheb Maarja paariks nädalaks Floridasse puhkama. Ja selle positiivse noodi juures vist ka lõpetan, isegi olen palju trükkinud. Aga jah, mul on HEA hobune :)

08-09.08.09

Armastus on õhus,
see kleebib nagu moos.
Kohe kaugelt näha, et tegijad on koos.
DJ pühib higi, sada aastat vanad lood.
Täna olen vaba,
tantsin nagu loom…

Mnjah. Smilers on teemas ja Tantsin Nagu Loom mängib üsna nonstop arvutis.
Nii. Aga mis siis huvitavat on olnud kah? Laupäeval olin mina Poola tüdrukuga kahekesi tööl. Väga temast nüüd abi pole, kaitmeid paneb valesti peale ja põrandat ei taha teda pühkima lasta ja pindesid kah ei oska kerida, aga aega hoiab ikka kokku, kui loomadki kaks korda kiiremini jalutusrattasse saab hommikul ja nii edasi. Santtu maadleb ikka oma allergiaga ja Candy ninnu haiseb nüüd jälle ikka korralikult, õnneks ta on teisipäeval juba kliinikusse minemas. Samal ajal toimus meil suve suurüritus ehk Vahanta Derby ehk siis miski ratsakoolide värgendus. Natuke ma poole silmaga nägin kah, oli kohati hirmus ja kohati naljakas ja kohati isegi ilus vaadata. Selle asjanduse jätkuks oli meil siis õhtul paarti kah.
Noh, kui mina kohale jõudsin, Tate juba tantsis näiteks ja kangelaslikult tegi ta seda terve õhtu. Tegelikult oli hullult tore. Suht suurema - mnjah, tegelikult terve õhtu olime Pinja ja Molly seltskonnas ja täheldasime kohe Lindaga ka imeliku feneomeni – Annul on sama problem, mis kodanik P`l, kui Gretsu tema kruum oli. Me nimelt nagu ei tohiks teiste ratsutajate ja kruumdiega hästi läbi saada. Nii et terve õhtu oli üsna naljakas, kuidas ta umber nurga luuras ja mida kõike veel. Hehh. Ühtlasi olen ma nüüd varustatud paraja hulga värske Soome ratsamaailma klatšiga, sinna juurde natuke veel ka Hollandi ja Itaalia oma. Tegelikult respekt Pinja suhtes tõusis tunduvalt, ta on üks nendest harvadest inimestest, kes võistlustel punkt kell 12 magama läheb ja kunagi ei joo. Või noh, oli olnud see üks kord, kui Ramses kõõluse ära tõmbas ja õhtul istus Pinja kurvalt külmkapi ees ja nõudis salaamit ja ühtlasi ka seda, et keegi auto seisma paneks. Auto seisis… Hah.
Siis ma veel kuulsin seda, mis raha eest Annu endale uut looma otsis peale täku surma ja see tekitas mul hetkelised hingamisraskused. Heh, ma vist ei teeni terve oma elu jooksul nii palju… Poole kolme paiku sai lõbu läbi ja iga roju oma koju. Ja Maarja oli muidugi järjekordselt see õnnelik, kes järgmine hommik tööle sai minna. Ei olnud tegelikult midagi hullu, olin nii aktiivne tegelikult, et tallis olin lausa 06:45. Midagi väga huvitavat ei olnud. John on hetkel väga raske. No MITTE ei saa teda paremale normaalselt pöörama, õlad ees. Lihtsalt ei saa ja kõik. Hobune nagu Pisa torn ja vasakut ratset ei ole ja no ei kasuta paremat tagumist jalga. Traavis veel kuidagi saan pika pusimise peale paar sammu aga galopis on lootusetu. Ok, ma hetkel lohutan ennast sellega, et ilmselt tal lihtsalt ei ole veel selliseks tööks vajalikke liheseid, aga no kuulge. Ma ei saa hetkel absoluutselt mitte midagi teha, kui mu hobune õigesti ei pööra. Kammaijaa selle asjaga. No loodame lähituleviksu äkki läbimurret. Ja tegelikult muud ei olegi vist täna huvitavat. Ma nüüd lähen ja söön lihapallikastet parem :)
Adios!

Mul on hästi, mul on hea,
mul pole vahet mida teised minust mõtlevad...

06.08.09

Nii. Täna nautisin esimest vaba päeva. Robbie album oli tekitanud mul teatavasti positiivseid emotsioone, nii et üsna palju imbusin tallis ikkagi ja olin Lindale seltsiks. Tegin sügavpuhastava varustusepuhastuspäeva kah. See Poola tüdruk muuseas on ideeliselt üsna tore, aga siia talli ta ei sobi kohe kindlasti mitte. Väga aeglane ja näha on, et tegelikult ei ole hobuseinimene. Võib-olla seal Annu juures ta võiks kodutöödega aidata jah, aga siin meie tallis… Näkäää… Noh, eks vaatab mis saab. Tänane teine tore hetk saabus kui… Aga oodake, ma vist ei ole maininud, et Pinja Immonen kolis Hollandist tagasi Soome ja et nad nüüd paar kuud on meie juures? No eniveis Annu siis oli öelnud, et nad tulevad õhtul ja otse loomulikult oli ta kusagil ära ja telefoni kah vastu ei võtnud. Ja istun siis mina oma vabal päeval maja ees ja naudin päikest, kui hoovi keerab hobuseauto. Noh, nad siis jõudsid hoopis hommikul kell 11 hoopis. Jeee! Ja otse loomulikult olin mina siis see, kes pidi boksid valmis otsima. Ja otse loomulikult ei olnud Katri MITTE MIDAGI valmis saanud. Boksid tegemata, üks kasutamata boks veel prügi täis. Noh, eks Maarja siis pani inimesed tööle ja 10 minutiga saime asjad ikka korda. Aga no häbi oli küll, mis siis, et mitte miski juhtunust minu süü ei olnud ja tegelikult ma ei oleks üldse pidanud muretsema. Aga no kui Katri küsib minu käest, et kas ta peaks nüüd hobuseid koplis vahetama või aitama mul 34 tundi autos seisnud hobustele boksid valmis saada, siis vahel jääb ikka karp lahti küll. Õuvell. Lõpp hea, kõik hea igal juhul.
Siis ma imblesin koju ja hakkasin vaatama laenutatud filmi. League of the Extraordinary Gentlemen siis. Noh ütleme siis nii et väga…veider film. Mitte halb, aga…veider.
Ja kuna John täna puhkab, siis läksin kordetama teda. Ja loom oli VÄGAVÄGAVÄGA hea. Ehk siis looma kordel töötamiseks ei vaja ma mingeid abivahendeid, valjastest, piitsast ja häälest piisab täiesti. Ühesõnaga oli ta vägaväga hea. Ja Linda loom oli kah hea ja Anna oma kah. Nii et me loodame nüüd, et Pinja oma tulekuga on vähemalt meie loomade jaoks äkki needuse murdnud. Või noh, loota ju võib. Igal juhul on esimest korda pärast aastat aega minu loom sellises konditsioonis, et võiks mõne võistluse teha. YAY!!!
Ja nüüd ma niisama tsillisin tallis ja rääkisime Pinja gruumiga tükk aega. Nad on väga lahedad ja mõistlikud inimesed, ausõna. Hullult armas, võib-olla elu saab täitsa tore olema nüüd… :)

Ahjaa:
The Virtanen Band – Change Of Heart
Bret Michaels – Go That Far
Singer Vinger – Aino on ainus
Vennaskond – Appi, ma vajan armastust
Apocalyptica feat. Corey Taylor – I`m Not Jesus
Billy Talent – Rusted From The Rain

Ja muud midagi huvitavat tegelikult ei ole, nii et adios!

:D:D:D:D

Ahh, et miks ma õnnelik olen?

Aga palun : "We're very excited to announce that Robbie's much-anticipated album, Reality Killed The Video Star, will be released on 9th November, 2009. The first single to be taken from the album will be Bodies, released on the 12th October 2009, and available digitally one day earlier on the 11th. "

YAY!!!!!

Khmm... Aga nüüd ma üritan siia miskit niisama kah kirja panna. Jälle on tulnud hullemalt pikk paus minu kohta, aga vast elate ka ilma minu heietusteta üsna hästi. No igal juhul olen ma nüüd mõelnud, et tegelikult võiks siia blogisse ikka riputada rohkem pilyte kah üles. Nii et tänasest alates ma luban sellise pildistamise pilguga rohkem ringi käia. Täna panen üles natuke niisama pilte sellest paigast siin, mõned inimesed ilmselt pole käinud mu orkuti kontot vaatamas ma kahtlustan :)

Tegelikult mingeid väga dramaatilisi sündmusi ei olegi nagu olnud. Okei, eksin, tegelikult meil siin ainult draama draama otsas ongi. Esimese asjana kukkus Linda eelmine nädal tööl peaaegu kokku ja veetis öö haiglas. Uurisid ja puurisid, midagi ei leidnud. Aga nüü eile sai ta TAYS`st kõne (maailm on ikka väike, see arst oli muuseas ka Ville Kulkase ema...), et nad leidsid mingi testi tulemusena ta peaast mingi kogumi. Täpsemalt ei tea, eks ta nüüd peab tagasi uuringutele minema. Üsna hirmus igaljuhul. Ja autoga ta hetkel sõita ei tohi ja üksi ratsutada kah mitte. Ja päriselt, kõik siin elus tuleb tagasi - kui minul veel lube ei olnud, vedas hea Linda MIND autoga poodi pidevalt. Ja nüüd on minu kord talle vastuteene osutada. Nii hea!

Eile oli veel hea hetk, kui ma kodus sõin ja järsku kuulen, et platsil hull müdin. Noh, mõtlesin, et Anna lasi Donkey lahti ja sõin rahulikult edasi. Siis ikka kuulan, et pagan, hull müdin JA jaluste kõlksud kah veel, et peaks ikka tsekkama. Noh, Donkey oli Anna alla pukitanud ja sadul oli Donkeyl kõhu all. Ja no sellal kui mina olin blond ja sõin rahulikult, siis Anna oli veel blondim ja ei pannud peale alla kukkumist väravat kinni, nii et hobune pani maastikuraja poole ajama, meie Annaga padavai järele. Me oleme ikka Annaga paras paar, pole midagi öelda :D Lõpuks läks ikka üsna hästi, sadul jäi peaaegu terveks (noh, jaluse pidime tagasi painutama), hobune täiesti ok ja Anna kannatab tavaliste kukkumisjärgsete tagajärjede all. Õuvell.

Nii. Ja siis täna olin kell 7 tööl ja vaatan kaugelt et pagan, Linda näeb ikka väga nadi välja. No algul muidugi kartsin, et tal jälle pea jamas aga ei. Nüüd siis suri nende vana ja väga armas poni ära. Õnnetused käivad ikka käsikäes. Ehkki, vanale ponile oli see kindlasti parem saatus, kui lõpp kiiresti ja valutult tuleb, aga no eks inimesele on ikka raske ju. RIP Lil`Rambo...

Siis mis veel? Keltsi ei läinduki müüki, jäi mulle ja Heidile kahe peale sõita. Hea, mulle ikka VÄGA meeldib see loom. Ja nüüd, kus ta enam grupis ei käi, on ta nii 3 korda kregem sõita kah. Ei mingeid paanitsemisi ega tõmblemisi. Eriti. Mitte. Üldse. Peaaegu...

John sai raua alla tagasi ja teeme tublisti trenni. Üritan talle nüüd kollid ikka igapeävaseks nähtuseks muuta, nii et kui miski madal takistus vahel platsil ootavalt seisab, siis põrkame ikka alati üle. Ja nädalaga on juba tulemused näha, põdemist on niiminul kui hobusel palju vähemaks jäänud ja tegelikult on ta üldse hetkel üsna kobe sõita.

Ja täna tuleb vist Poolast mingi tüdruk proovile, ta vist poole kohaga tallis ja poolega Annu koduabiline. Noh, eks see selgub, kas on mingi mõttekas ja tore või ei. Ja nüüd ma vist praegu lõpetangi, viskan siia ainult meie olemisest natuke pilte nüüd. Adios! Ja võib-olla kirjutan üsna varsti jälle. Piltide lisamisega igal juhul jätkan!

Johni kodu väljast (parempoolne katusealune uks viib minu koju):

Johni kodu seest:



Saduuljad: