Nii. Kuna hetkel on nädala keskpaik ja ilmselgelt ma oma hobust ei näe, siis ma kirjutan niisama.
Et siis kes mind teavad, need teavad ka seda, et vaatamata oma eriti eklektilisele muusikamaitsele on mind juba pikk aega vallanud Robbie Williamsi tõbi. Minnes edasi nüüd selleni et ta on jobu ja ei oska laulda ja teeb ainult nõmedaid pop-laule jne (või nagu üks sõber kunagi mulle ütles, et ”miks ime pärast sa selle latiinost playboy muusikat kuulad?” (viimane näitab väga ilmekalt, kuidas inimesed on väga käbedad ilma süvenemata ja teadmisteta oma arvamust välja ütlema)). Aga minu meelest teeb ta ikka paganama head muusikat ja on ka paganama hea meelelahutaja, SELLES ei ole kahtlust. Ja võib olla kõige isikupärasem on see, et ta tõepoolest räägib lauludes oma elust ja kogemustest, mitte ebamäärastel ”love you, miss you baby”-teemadel.
Noh, see selleks. Igaljuhul.Teatavasti kuulus Robbie enne oma soolokarjääri sellisesse toredasse ansamblisse nagu Take That. See esimene faas oli küll enne minu aega ja selliseid poistebände pole ma tegelikult kunagi kuulanud . Aga NÜÜD jõuan ma äkki asja pointini (issake, ma olen juba nagu Jüri Nael tantsusaates, jumala eest…). Igaljuhul Robbie teatvasti nüüd taasühines Take Thatiga ja seetõttu mõtlen ka mina nende uue albumi omandamise peale. Eniveis, kuulasin nüüd kõigist albumi lugudest nii umbes 30-sekundilisi juppe ja tundus üsna hea. Vana Take Thati sound on (vähemalt nende juppide põhjal) vaat et kadunud. Isiklikult tundus mulle, et kuulsin seal küllalt palju Robbiet, Muse`i, Pet Shop Boysi, U2-d. Kuna vähemalt kolm nimetutest mulle ka väga meeldivad, mõtlen vist ka Progressi omandamise peale. Loodan,et ei pea pettuma.
Tegelikult mul oli siin veel geniaalset teksti välja mõelnud, aga Elion hakkas teatavasti möllama, nii et piisab sellest siin praegu kah.

Hmm. Ma just lugesin oma vanu sissekandeid. Naljakas oli. Ja natuke mark. Ja natuke niisama veider. Aga ma avastasin, et tegelikult on John ikka vist nende kahe aasta jooksul natuke edasi arenenud küll, vähemalt minu jaoks. Et siis äkki me oleme natuke kohanenud üksteisega, kuna osad kirjeldatud probleemid on hetkel küll totaalne minevik :)

Terererererererere!

Kae, kelle blog on tõusnud varjusurmast!
Ma küll ei tea, kaua ma siin jätkata viitsin ja palju mul üldse kirjutada on millestki, aga no eks vaatame.
Esimene probleem on mul see, et nõme blogger ei luba mul seda blogi liita gmaili kontoga, ehk siis ma pean vist mingi tsikibriki ette võtma selles suhtes, aga no eks on aega veel tegeleda sellega.
Tegelikult ma teengi vast mingi lühema sissekande oma eluolu suhtes ja siis vaatan edasi, et kasmiskesjakuipalju.
Kokkuvõtlikult ütlen kohe, et elan üsnagi mustlaselu hetkel, kuna töötan Tallinnas ja õpin Tartus. Ja John hetkel naudib elu kah Tartumaal. See muidugi tähendab minu jaoks iganädalasi trippe Tartusse, aga see on seda väärt (see on seda väärt???? Enam veidramat lauset annab välja mõelda).
Natuke raske on seda blogi nüüd kirjutada, kuna Eestimaa on ikka nii väikene ja ma ei viitsi igalt inimeselt eraldi küsida, kas tohin teda siin mainida. Seepärast saavad enamus isikuid siin vist nüüdsest olema mainitud ainult esitähtedega, olete ette hoiatatud.
Aga nüüd siis natuke minu kõige armsamast tupsujalast. Temaga toimus viimase poole aasta jooksul müstiline muutus, ma vist ei olegi seda siia kirja pannud tõenäoliselt.
Ehk siis mu hobune hakkas hüppama. Selle eest igavesed tänud eelviimasele treenerile, sest sellist muutust poleks ma ka oma parimates unenägudes osanud ette näha. Viimased kaks kuud ei osanud ma enam oodatagi, et ta võiks mingeid kolle passida ja iga takistust hüppas ta kah igaks juhuks nii kahekümnesentimeetrise varuga. Ja päästis mind igast olukorrast nii mis mühises.
Selle koha pealt on toimunud nüüd ilmselt kerge allakäik, sest kolle pole nii palju enam hüpanud ja viimase parkuurihüppamise ajal tekitas okseri all olev oranž kile meile shokiseisundi (või noh, John oli shokis ja Maarja istus tal sõna otseses mõttes kaela peal. Samal ajal minu äkiline asukohamuutus ei tundunud hobusele üldse mitte vastuvõetamatu, ootas teine kannatlikult, kuni ennast sadulasse upitasin - Johni kohta hämmastav asi!). Et siis nende koha pealt vast on kordamine tarkuse ema. Aga niivõinaa on sisehooaeg, eriti väikeses maneežis, meile raske. Mida suurem plats, seda kergem ja mõnusam ta sõita on, see on nüüd kinnitust leidnud.
Mis veel? Tohutu palju käisime nüüd niikaua, kui pinnas kannatas, põldude peal traavitamas. Sellega jälle märkasin, et kuu ajaga toimus ikkas tohutu muutus, kui John lõpuks aru sai, mida temalt oodati. Samm läks meeletult pikaks ja vetruvaks ja seljas oli reaalselt tunda, kuidas hobune tõukab. Mõnus.
Hüppamine on nüüd jäänud võib-olla natuke tahaplaanile, aga eks hooaeg (mitte et meil kunagi oleks "võistlushooaeg" olnud, aga kõlab vähemalt uhkelt, kui niiviisi kirjutada...)on juba läbi kah, nii et praegu saabki aega põhitõdedele kulutada. Võimlemisest on aga saanud meile üks lemmiktegevusi. Suur vahe võrreldes aasta aja taguse ajaga, kui kumbki meist võimlemispäevadel ei tahtnud platsi poole vaadatagi. Tegelikult peaks vist isegi lugema mingeid vanemaid sissekandeid meenutamaks, kui horror jumppa (palju õnne Maarja, suutsid just ühte lausesse kolm keelt kokku panna...) meile tegelikult oli. Seda teeme nüüd rõõmu ja mõnuga.
Mis siis veel?
John on hakanud elama korralikku hobuseelu. Naljakas on nüüd, kus ta on väljas 12h või rohkemgi, mõelda ajale, kui hobune istus oma liivakoplis 4h, käis jalutusrattas 1h ja pidi õnnelik olema??? Praegu on tal olemas parim sõber, kellega koos tekke lõhkuda; heinarull, mille juures nonstop süüa ja muda, milles lakkamatult püherdada ja raudu ära tõmmata. Hobuseelu, noh!
Üleüldsegi on meie väikese talli pererahvas ütlemata vastutulelik ja suhtub meie muredesse nagu "Mu hobune tõmbab suuuuuuuuurel karjamaal rauad ära ja jääb lombakaks, palun natuke väiksemat" ja "Mu hobune ei talu üldse tuult ja vihma, jääb haigeks, palun talle tekk peale panna" ja "Mu hobune ei söö kaera, ainult otra-müslit, muidu on raske sõita ja käidelda" vaid kerge peavangutamisega. Respect!
Mnjah, nii palju siis kiidulaulust. Natuke jamam värk oli meil kaks nädalat tagasi tervisega (mitte et see nüüd õigupoolest uudis oleks). Ehk siis lõi peale ühte trenni pool jalga vägagi kahtlaselt üles, tikkelluu ja kõõluse vahelt täpselt. Nädal aega jahutasime ja siis saime veel kaks põletikuvastast süsti ja siis jätkasime nädalakese saviga ja nüüd pole nagu midagi enam märgata. Aga tööst võtsin ta muidugi kohe välja ja kohale kutsutud arstionu arvas sama. Ainult Tartu kliinikust arvati, et kui ei lonka, siis trenni edasi teha ja kui hullemaks läheb, noh eks siis vaatame edasi. Ausalt öeldes olin shokis, kuna varasemast polnud mul mingeid isiklikke kogemusi Tartu kliinikuga ja teiste lugude põhjal moodustan ma enda arvamuse väga harva. Aga see oli küll nüüd väga veider. Muidugi pean tunnistama, et aset leidis telefonivestlus ja mingit diagnoosi niiviisi ikka ei pane küll. Aga ise olen ma küll pigem-karta-kui-kahetseda-tüüpi inimene ja seepärast eeldan, et jalahädadele peaks ju alati niiviisi lähenema, eriti kui kõne all võib olla potentsiaalne sidemetevenitus? Noh, olgu mis on, aga jalg on nüüd ilus ja kena vähemalt väljastpoolt vaadata ja vast saame selle nädala sees lõpuks ultra kah tehtud, siis teame täpsemalt, et mis seis on ja kas võime jälle tööd tegema hakata vaikselt või mitte. Kõige selle juures suured tänud Ingridile, kes omast vabast tahtest Johni taga ajas pimedal karjamaal muda sees, et pudulojuse jalga minu äraolekul ravida!
Oi, ma avastasin just, et see pole üldse humoorikas sissekanne olnud. Ok, tegelikult ma nüüd vaikselt lõpetan, kuna enam-vähem olete nüüd vast olukorraga kursis. Järgmise sissekande üritan siis teha lühema ja naljaka. Et te ikka päris ära ei tüdineks mu jutuvadast.
Ma arvan :)

Hahaaa. Et siis üle sajandi otsustasin nüüd jätkata ikka. Peamiselt küll seetõttu, et Une-Mati on mind hüljanud hetkel. Eks näis, kaua mu aktivism kestab.
Igal juhul hakkan siia nüüd suvalt igast juttu kokku kirjutama. Juhan on kenasti kodunenud ja mulle tundub, et vägagi õnnelik uues kodus.
Oleeme vahepeal suutnud välja ravida bronhiidi ja kaelapaise. 5 päeva olin tal peale kuu-ajast pausi seljas käinud, kui mingi hullus minus maad võttis ja tekkis mõte koolisõitu võistelda. Teostatud sai kah. Kõige hullem ei olnudki, arvestades, et trenni olin teinud siis seleks hetkeks 5 päeva ja ühte skeemi olin korra läbi sõitnud ja teist mitte kordagi. Kohtunikelt vähemalt tuli küllaltki palju positiivseid ja julgustavaid kommentaare, see on hea.
Siis on Juhanil nüüd koplisõber kah olemas. Mina muidugi esimene päev ikka muretsesin, et äkki läheb löömaks aga mõlemad on sellised sõbrad, et ei nende meelest olnud midagi erilist lahti. Nii et nüüd saab Juhan suveks karjamaa-elu kah nautida. Heahea.
Teisipäeval oli hüppetrenn, kus kõigi 3 loomaga läks superhästi. Ja neljapäeval tundsin kuidagi ise ette, et olen liimist lahti ja ega sealt head nahka ei tulnudki. Mingit katastroofi nüüd kah mitte, aga ikkagi. Jõudsin järeldusele, et olen Juhani eest ikka nati liiga palju hakanud otsustama ja kui ma nüüd ise kõhklema hakkan olulisel hetkel, võib täitsa puuks olla. Eks pean nüüd mõtlema, et kumma variandi valin - kas lasen tal rohkem tööd minu eest ära teha või muutun ise ilmeksimatuks. Haah.
Täna näituseks oli mustal ja hallil märal kordeshambooni päev, olid mõlemad täitsa okeid. Juhanit sõitsin ja hakkas meenuma, miks ma tuulisel ajal kõrvadega sõitsin. Aga puhas töövõit tuli ära - kivist närvidega tegin trenni ja kõik kolm põhipunkti said läbi töötatud - õlad sees, sääre eest astumised ja galopis sirge keskliin ilma jalavahetusteta. Nii et kannatlikkus tasus end ära ja lõpmata hea tunne jäi sisse peale trenni.
Probleemkolmene täna ja homme puhkab, eks pühapäeval üritame midagi ette võtta. Ja nüüd lõppu siia Katja tehtud pildid esimesest hüppetrennist õues.

Decisions, decisions...

Nii. Viimasest postitusest on nüüd vägaväga tükk aega möödas ja veel rohkem on selle aja jooksul toimunud muudatusi nii minu kui Juhani elukorralduses. Nii et nüüd peangi vastu võtma otsuse, et kas ja kuidas jätkan selle blogiga. Jätkamise korral oleks siin kindlasti palju enam ratsutamise-juttu, kuna hobupark on tunduvalt (ja täiega mõnusalt) suurenenud.
Et siis, kõik (on teid üldse?), kes te seda blogi loete, andke palun teada, kas soovite minu eepose jätku või mitte. Iseendale ma seda kirjutada ei viitsi :)
Ja ühtlasi annan teada, et hetkel olen ma vägaväga õnnelik. Tegelikult ei mäletagi, millal viimati nii mõnus oli kõik :D

Taramtaramtaraaa.
Hmm. Mis on huvitavat? Maarja sai esmasp. näiteks load kätte. Mitte et nad olid ju enne kah tegelikult olemas aga ikka on uhkem tunne kui on päris reaalselt see kaart taskus. Ok, väljaandja-maa ja isikukood on küll natuke veider vaadata, aga mõte on see mis loeb.
Tiina on olnud nüüd haige ja kõhuviirustanud, mis tähendab. et üldiselt tuleb mul nüüd 14 tööpäeva jutti. Ok, täna küll sain hommikul magada ja nüüd hakkasin pakkima, aga still. Homme tõmbame siis Nielsi kursusele uttu kohe hommikul neljaks päevaks. Oh joy, neli päeva saab nüüd rabeleda. Kõik 4 looma tulevad kaasa kah, nii et saab olema vägagi tihe kogu see värk.
Juhan on olnud ületamatult hea alates pühapäevast. Ma väga loodan et see nüüd tähendab, et see minu mõtlemine ja oma joru ajamine hakkab vilja kandma. Väga palju vähem on tõmblemisi või kartmisi, kannatab isegi säärt vastu panna ja kasutada ja esmaspäeval oli ta ikka vägaväga otse. Nii hea on tunda, et sul on tõesti igas suunas sama palju hobust. Meil ei juhtu seda just tihti :) Üsna palju olen teda nüüd kontraga piinanud ja volte kah teinud, rõhk sellel, et ennast õigesti kannaks ja nina ees läheks ja poopeatused läbi läheks. Ei tea, minul on igaljuhul hea tunne hetkel ja järgmine nädal vast üritan hüpata kah, kui flatworkis nüüd mingit tohtutut tagasilööki ei tule...
Siis eile vaatasin ma selle uue Sherlock Holmes`i ära ja heahea oli. Üldiselt ma nüüd avastasin, et mulle Guy Ritchie filmid suht meeldivad. Peaks Snatch`i kah vaatama nüüd varsti. Ja tegelikult midagi muud polegi. Ma nüüd lähen ja pakin asju edasi.

Tänase päeva lugu on muidugi tänu Sherlock Holmes`ile:
The Rocky Road To Dublin - Dubliners

Hmm... ma üritan midagi asjalikku nüüd siia välja mõelda. Et siis.... Ilmad on väga jubedad. Eile oli -22 ja lisaks tuul 20 m/s. Needless to say, hobused käisid üldiselt ainult jalutusrattas ja Maarja oli ainus tropp, kes neid lisaks ka maneezis veel korralikult liigutas. Jess. Juhan sai raua tagasi alla, see siis kahe nädala jooksul juba teine kord. Ma loodan et jääb viimaseks, see 25 euro suurune "luksusmaks" iga nädal pole just tore.
Täna oli -25 aga tuult polnud, ehk siis päris soe. Tegelikult nüüd ongi juba märksa soojemaks läinud. Maneezis on kõik uksed lahti, sest sees oli külmem kui väljas. Reaalne...
Sain tehtud paar päris olulist kõnet, esmaspäeval näiteks lähen lubadele järgi. Jeee. Ja sellest nädalast alustan siis graafikuga 1 vaba päev nädalas. Ei oota just, aga häda ajab härja kaevu. Mida ma ootan, on olümpia. Ja seekord peaks vist minema tänu ajavahele ka selles suhtes stressivabalt, et kõik mind huvitavad asjad on nii enam-vähem hilisõhtul, kus on aega teleka ees lösutada.
Täna oli plaan minna Juhaniga niisama maastikule jalutama, aga esimese 20 meetri peale tegi hobune sellist nalja, et edasi oli suund maneezi ja trenni tegema. Ega ta just tore ei olnud sellise külmaga ja jalg, mille ma nädal tagasi uutsin korralikult välja väänata, oli kah ikka valus, aga midagi üle ei jäänud, hobune ikka väga käest ära. Noh, täna sai esmase hullema energia maandatud ja nüüd siis homme saab vast juba midagi tegema hakata.
Ja muud hetkel huvitavat pole.

Playlist:
Pixie Lott - Cry Me Out
Pixie Lott - Mama Do
Olavi Uusivirta - On Niin Helppo Olla Onnellinen
AC/DC - If You Want Blood
PMMP - Rusketusraidat
Dixie Chicks - Not Ready To Make Nice
Muse - Undisclosed Desires
The Fray - Heartless
Brian McFadden - Real To Me
Boy George & Culture Club - Do You Really Want To Hurt Me

Nii. On selline värk nüüd, et kuna on väga raske võtta ennast kokku ja hakata kõike kirjutama, mis on juhtunud või alles, ees siis ma otsustasin et ma seda ei tee ja vajalikud asjad tulevad niikuinii omal ajal.
Täna oli boss peale uudiseid esimest korda suht bitch. Ma algul mõtlesin, et äkki oli miski kokkusattumus või mulle ainutlk tundus, aga ei. Just helistas ja ikka oli nõme. Noh, eks see ole tema mure, kui tahab viimased 3 nädalat niimoodi mööda saata. Mind väga ei huvita.
Külm on meil jälle, aga mitte väga hull, mingi -20 ja maneezis -17. John oli eile ERAKORDSELT hea, kui tegin kavalette korde peal. Ei mäleta, millal oleks teda nii korrektselt töötamas näinud. Täna oli ikka suht vägakülm maneezis käte koha pealt. Ja kuna midagi korralikult tänu sellele niikuinii poleks teha saanud, siis otsustasin selle kerge liigutamisega talle vähemalt mõtlemisainet anda ja alustasime topletkorde tutvustamisega. Esimene raund läks täitsa hästi, aga no raskused on veel alles ees, kui ta konkreetselt juba asja peab taluma hakkama ja mingil hetkel nii sajandi pärast ka tööd tegema. Tasa sõuame, kaugele jõuame. We`ve got nothing but time...
Ainus asi on küll et huvitav, kas Eestis mõni topeltkorde-master kah on? Ma hea meelega läheks õpipoisiks, raamatutest jääb ju väheks ja pealegi oleks tore mõnda normaalse närvikavaga hobust kah õppida jooksutama, Johniga ei käi ju asjad just päris nii nagu teiste loomadega. Nohjah, kui kusagilt põõsast mõni peaks vastu jalutama, siis andke teada.
Ja nüüd sai mu aktiivsus suht otsa ja ma parem teen (jälle) pannkooke meega. Mmmmm... Aga kuna see suur asi sai tehtud, siis homme ilmselt kirjutan jälle midagi :D

Rem - Everybody Hurts
Meja - It`s All `Bout The Money

Heippa!

Tegelikult on palju juhtunud ja - kirjutada, aga ma lähen liigutan oma looma hetkel ära ja siis söödan JÄLLE KÕIK Vahanta loomad (miks ei suuda need plikad aru saada, et ma tõesti ei viitsi nende paartide pärast tõmmelda ja tahaksin kah vahest peale tööpäeva lihtsalt niisama olla?) ja siis söön vahelduseks midagi ja siis räägin vist kodustega (elagu Skype!) ja siis lähen magama.
Et siis ma tõesti ei tea, millal ma blogi kirjutamiseni jõuan. Äkki homme? Või kui ma olen ERITI aktiivne, siis äkki täna...

Trallallaaa. Vaat kes aktiivseks hakkas ja JÄLLE kirjutab :)
Aga tänasest on sellised muljed, et ma parem jagan neid. Ehk siis. Astub Maarja täna hommikul kell 7 kodunt välja ja tunneb et õkõu. Nina jäätub seest ära. See tähendab kammi, kuna -20-ga seda enam ei juhtu. Jõuab siis tallini, vaatab termomeetrit. -30. Vaatab uuesti. Temperatuur endiselt -30. Ohkab alistunult ja läheb loomi söötma. Saate aru, -30 nagu. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati olen sellises temperatuuris viibinud. Mingid väga hägused mälestused varajasest lapsepõlvest on, aga kahtlustan, et ka siis oli külma tegelikult ainult nii -26.
Noh, nagu arvata on, tallis sooja 2 kraadi ja mingist trenni tegemisest ei saa juttugi olla. Ma pole isegi viitsinud vaatama minna, palju maneežis külma, üle -20 on niikuinii. Hobused tuhande tekiga jalutusrattas pool tunnikest ja peale seda tahavad kah tohutult sisse. Ma hakkan vaikselt loobuma oma mõttest John ära pügada, selliste ilmadega seda lisamuret veel vaja. Liiatigi on tal juba hetkel seljas tekk, mis üldiselt pidi tal olema pügatudolemiseks. Aga no sellise külmaga ei jää nagu midagi üle enam....
Positiivne uudis on see, et kuna meie trennitegemisest tundub et ei saa siin midagi välja tulla, tahab Annu Rantana saata Hollandisse Nielsile sõita niikauaks. Kas ma olen õnnelik, kui ma sellest märast lahti saan? Poleks kunagi uskunud, et ma olen nii kahjurõõmus, aga no tõesti. Kui ta 7 päeva nädalas korralikult liigub ja nendest 5 ära väsitatakse, tuleb temast veel hobune. Siin ta ainult vireleb ja läheb lolli energiat täis.
Teine asi, mille koha pealt ma ei tea veel, kas ma olen õnnelik, on see, et kui Rantana nüüd läheb, pean ma ilmselt temaga kaasa minema. Positiivne pool on muidugi saada vaheldust ja näha Nielsi talli. Aga negatiivse poole pealt jääb piinama see, kui altid Annu loomad õnnetustele on ja pealegi mulle väga ei meeldi suvakate transameestega maid jagada. Nad üsna tihti on parajad jobud teatavasti. Ja oma hobusele peab kah jälle leidma liigutaja. Õeh.
Aga noh, seda et tõesti minek on, usun ma alles siis, kui hobune ja mina auto peal oleme.
Issand, mul lähevad varbad isegi meie soojas sadularuumis jäässe.No jess.
Aga eniveis ega tegelikult midagi muud uut väga polegi ja ma lähen nüüd vean parem täku jalutusrattasse.
Adios!

Ehhh. Mis ma nüüd kirjutan siia siis? Ääämmmm.
Nooo....Eile nt käisin esimest korda Johnil seljas üle 6 nädala või midagi sellist. Kõige jubedam ei olnudki, aga ega esimene kord tavaliselt ju polegi. Õppisin-konspekteerisin bioloogiat - elu tunnused jmt. Esimesed 5 minutit oli ikka VÄGA imelik, siis tuli tunne tagasi ja edasi läks libedalt.
Täna nautisin vabakat ja magasin kui Miia kell 9 üles äratas, et John rautusesse. No mina olin muidugi lootnud, et Immonen võtab ta viimasena aga võta näpust. Noh, egas midagi, riided selga ja minek. Immonen oli endiselt hullult tore ja haris mind jälle kaks tunnikest rautuse alaselt. Lisaks veel selline tore uudis, et selle viimase kabjapaise tõttu võib nüüd suvel nii juhtuda, et tal laguneb see osa kabjast, kus all paise oli, ära. Jeeee. Ta küll lootis, et äkki nii ei juhtu aga no hoiatas ette vähemalt. Jess. Siis Immonene vaeseke unustas seekord ära, et ta tegeleb Juhaniga. Et siis John kaapis jalaga ja Immonen reflektoorselt kopsas talle raspliga. Ei saa nüüd öelda, et oleks löönud, lihtsalt nagu koputas pigem. John muidugi leidis, et teda hakatakse tapma ja tõmbas mõlemad nöörid puruks. Õnneks polnud minu omad :) Noh, ma ei hakanud sellest suuremat numbrit tegema ja sepp kah mitte ja siis rahunes hobune kah maha. Natuke kahtlustav oli, aga muidu mitte midagi hullu. Heh.
Siis otsustasin kohe ratsutama kah minna, kui juba hommikul niikuinii üles peksti. Selleks ajaks, kui kordetamise lõpetasin, ei tundnud ei varbaid ega sõrmi. Ei hakanud isegi vaatama, et palju maneežis külma oli, oleks ainult masendust tekitanud. Täna oli siis hobune-pole-kaua-sadulas-olnud-hakkavad-jamad-pihta-päev. Võeh. Rohelised mehikesed igas maneeži nurgas ja üritas mind ikka alla kah saada. Ega ta, tobuke, ju ei pukita ega tee midagi sellist, ta tõmbab lihtsalt täie laksuga alt ära. Kuna ma olen otsustanud, et seda kommet ma sisse ei lase, maksku mis maksab, sain ta seisma, nina raadios. Aga seisma ta sain. Lisaks otsustasin, et ta PEAB taluma seda, kui mul ka natuke tasakaal ära kaob või jään vähe eest hoidma sellise kammi puhul. Nii et natuke sedapsi läks siis. Muidugi peale seda oli ääretult hea sõita jälle. Ei tea, mis selle hobuse peas küll toimub. Galoppi tegin kah, ehkki ideeliselt veel plaanis polnud. Ja jõudsin ikka ja jälle tagasi selle tõe juurde, et oluline pole mitte silmamõõt, vaid rütm. Täna sain kuidagi nii hea rulluva galopi lattide ajaks, et ma ei pidanud absoluutselt vaatama lati poolegi, et aru saada, kuidas ja kas samm satub. Lihtsalt pidin keskenduma sellele, kuidas pöörde välja sõitsin ja millise rütmiga. Nii hea on vahel avastada, et sellised põhitõed toimivad. Ikka ja jälle. Aga jah, nii maagiliselt head rütmitunnetust pole mul ausalt öeldes ammu olnud. Et siis see oli hea. Hobune oli pärast trenni muidugi jääs sõna otseses mõttes, kuna higi meie temperatuuriga ju jäätub. Ja nüüd ma maadlengi siin sellise küsimusega, et kas pügada ta ära või mitte. Boksis tal külm ei hakka, selle pärast ma ei muretse. Aga koplis nad ju heina ei tohi saada ja kui ta seal seisab oma 5 tundi siis ma ei kujuta ette, kuidas ta talub seda, õrnuke nagu ta juba vihmaga on. Pole teda ju varem pügatud kah, nii et pole aimugi, KUI külmavares ta siis lõppude lõpuks on. Noh, ootan järgmise nädalani ja siis otsustan ilmselt.
Ja tegelikult muud midagi väga polegi, ma nii kohusetundest kirjutan seda teksti siin niikuinii :)
Homme tööle, oh seda rõõmu!
Aga praegu lõpetan ja lähen söödan loomi. Jälle.

Ohjah. Need külmad võiksid nüüd ausalt ära lõppeda ja lumesadu kah. Ok, lumi veel, aga see külm... Jõuaks asi nii -10...-15 peale, oleks ok. Aga praegu - prrrr....
Kaks viimast päeva on Limewire väga virk olnud, nii et olen igast filme tõmmanud-vaadanud-kustutanud. Leidsin uue lemmikfilmi kah - Pirate Radio a.k.a The Boat That Rocked. Lihtsalt oli naljakas, tekitas hea tuju ja sai kuulda head 60-ndate musa :)
Siin ajavad bossid ja kaastöötajad endiselt üsnagi harja punaseks, aga ma ei viitsi selle teema koha pealt rohkem vinguda. Jumal tänatud, homme ja ülehomme vabakad. 7 päeva jutti võtab ikka läbi ja tahtmise midagi teha ära, eriti kui oled veel 4 päeva pidanud ka õhtul söötma. Ehk siis 13 tundi jutti tallis ilma hetkekski koju istuma saamata on minu jaoks liig.
Kui homme külma vähem, ronin äkki Johnile selga jälle üle pika aja. Ehk siis loodame, et läheb leebemaks see värk meil siin.
Ja tegelikult muud polegi. Adios!

Jani Wickholm - Kaikki Muuttuu:

Elämä liikkuu ei se voi seisahtua
Kaikki muuttuu mutta antaa sen muuttua mä
Tajusin tänään että rakastan sua
Vielä eilen luulin ettei mikään liikuta mua
Jos se muuttuu niin antaa sen muuttua

Tataddaaaaaa....
Vaat, kes blogi kirjutab :) Kõige naljakam on see, et vahepeal peaks olema nagu tohutult palju juhtunud ja nii. Tegelikult on kah, aga enamust nendest asjadest ei taha ma kas veel või siis üldse mitte siia kirja panna. Nii et peate rahulduma igava tekstiga.
Vaheapeal on olnud jõulud ja uus aasta tulnud. Mina ei hakka tegelema enamikes blogides leiduva "vaatame nüüd tagasi eelmisele aastale"-stiilis postitusega. Mitte et nendes midagi halba oleks, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha. Juhanit olen vaikselt-vaikselt tagasi vormi töötanud, esmaspäeval lähen ilmselt esimest korda üle kuu-ajast pausi selga kah. Siiamaani olen ainult kordetanud. Hämmastavalt hästi hakkab ta toimima ja kusjuures ma nüüd olen iga teise inimese mõistes mingi friik ilmselt, aga ma ei pea oma loomale mitte mingeid abivahendeid külge toppima. Šambooniga töötab ta muidu hästi, aga kuna see hakkab talle kohati "preemiaks" lõdvestumise eest vastu jalgu peksma, siis see pole just kõige toredam ta meelest. Niisiis teeme me šambooniharjutusi ilma šamboonita. Ja mulle väga meeldib, kuna nüüd saab ta mulle kohe märku anda, kui lihased ära väsivad, natuke puhata ja siis edasi töötada. Ta on küll ikka mingi imeline loom, et ainult kiitva hääle peale on nõus midaiganes tegema :) Ühel päeval mõtlesin, et proovin külgratsmeid kah ja need pidasid hobuse peal umbes 3 minutit vastu. Kauem ei suutnud lihtsalt vaadata. Ma nüüd ei ütle, et ma mingi kategooriline vastane olen, aga selle hobuse puhul teevad nad 10 korda rohkem kahju kui kasu. Nii et olen siis natuke friik nüüd. Vähemalt oma loomaga.
Eile tegime kavalette ja võimlemisi, vaeseke väsitati aasta viimasel päeval kah ikka korralikult ära. Noh, see et tal inimene seljas ei käi ei tähenda veel, et tööd ei pea tegema ega pingutama :)
Üldiselt on meil siin asjad läinud ikka sama rada. Paar korda nädalas ikka natuke vihastane ja siis paar korda jälle heldin. Tööd lükatakse kah ikka enda kaelast teistele jne, aga see ju tavapärane värk.
Siis on mul nüüd üsna selge pilt ,et mida vähemalt järgmised 8 kuud mulle toovad. Isegi hea tulemus vist, arvestades kõike. Aga sellest kunagi hiljem.
Ja egas midagi muud vist tõesti pole. Välja arvatud see, et meil on lumeuputus. Tähendab, mulle väga meeldib lumi, aga kus me ta paneme???? Ja muudkui tuleb juurde. Ja no loodetavasti temperatuur jääb nüüd -21 juurde pidama, rohkem nagu tõesti ei taha.

Playlist:
Suzanne Vega - Luka
Elton John - Your Song
Suzanne Vega - Tom`s Diner
Michael Buble - Haven`t Met You Yet
Madonna - This Used To Be My Playground
Troll - Jimmy Dean
Sheryl Crow - If It Makes You Happy
Luke Bryant - Do I