Hmm... ma üritan midagi asjalikku nüüd siia välja mõelda. Et siis.... Ilmad on väga jubedad. Eile oli -22 ja lisaks tuul 20 m/s. Needless to say, hobused käisid üldiselt ainult jalutusrattas ja Maarja oli ainus tropp, kes neid lisaks ka maneezis veel korralikult liigutas. Jess. Juhan sai raua tagasi alla, see siis kahe nädala jooksul juba teine kord. Ma loodan et jääb viimaseks, see 25 euro suurune "luksusmaks" iga nädal pole just tore.
Täna oli -25 aga tuult polnud, ehk siis päris soe. Tegelikult nüüd ongi juba märksa soojemaks läinud. Maneezis on kõik uksed lahti, sest sees oli külmem kui väljas. Reaalne...
Sain tehtud paar päris olulist kõnet, esmaspäeval näiteks lähen lubadele järgi. Jeee. Ja sellest nädalast alustan siis graafikuga 1 vaba päev nädalas. Ei oota just, aga häda ajab härja kaevu. Mida ma ootan, on olümpia. Ja seekord peaks vist minema tänu ajavahele ka selles suhtes stressivabalt, et kõik mind huvitavad asjad on nii enam-vähem hilisõhtul, kus on aega teleka ees lösutada.
Täna oli plaan minna Juhaniga niisama maastikule jalutama, aga esimese 20 meetri peale tegi hobune sellist nalja, et edasi oli suund maneezi ja trenni tegema. Ega ta just tore ei olnud sellise külmaga ja jalg, mille ma nädal tagasi uutsin korralikult välja väänata, oli kah ikka valus, aga midagi üle ei jäänud, hobune ikka väga käest ära. Noh, täna sai esmase hullema energia maandatud ja nüüd siis homme saab vast juba midagi tegema hakata.
Ja muud hetkel huvitavat pole.

Playlist:
Pixie Lott - Cry Me Out
Pixie Lott - Mama Do
Olavi Uusivirta - On Niin Helppo Olla Onnellinen
AC/DC - If You Want Blood
PMMP - Rusketusraidat
Dixie Chicks - Not Ready To Make Nice
Muse - Undisclosed Desires
The Fray - Heartless
Brian McFadden - Real To Me
Boy George & Culture Club - Do You Really Want To Hurt Me

Nii. On selline värk nüüd, et kuna on väga raske võtta ennast kokku ja hakata kõike kirjutama, mis on juhtunud või alles, ees siis ma otsustasin et ma seda ei tee ja vajalikud asjad tulevad niikuinii omal ajal.
Täna oli boss peale uudiseid esimest korda suht bitch. Ma algul mõtlesin, et äkki oli miski kokkusattumus või mulle ainutlk tundus, aga ei. Just helistas ja ikka oli nõme. Noh, eks see ole tema mure, kui tahab viimased 3 nädalat niimoodi mööda saata. Mind väga ei huvita.
Külm on meil jälle, aga mitte väga hull, mingi -20 ja maneezis -17. John oli eile ERAKORDSELT hea, kui tegin kavalette korde peal. Ei mäleta, millal oleks teda nii korrektselt töötamas näinud. Täna oli ikka suht vägakülm maneezis käte koha pealt. Ja kuna midagi korralikult tänu sellele niikuinii poleks teha saanud, siis otsustasin selle kerge liigutamisega talle vähemalt mõtlemisainet anda ja alustasime topletkorde tutvustamisega. Esimene raund läks täitsa hästi, aga no raskused on veel alles ees, kui ta konkreetselt juba asja peab taluma hakkama ja mingil hetkel nii sajandi pärast ka tööd tegema. Tasa sõuame, kaugele jõuame. We`ve got nothing but time...
Ainus asi on küll et huvitav, kas Eestis mõni topeltkorde-master kah on? Ma hea meelega läheks õpipoisiks, raamatutest jääb ju väheks ja pealegi oleks tore mõnda normaalse närvikavaga hobust kah õppida jooksutama, Johniga ei käi ju asjad just päris nii nagu teiste loomadega. Nohjah, kui kusagilt põõsast mõni peaks vastu jalutama, siis andke teada.
Ja nüüd sai mu aktiivsus suht otsa ja ma parem teen (jälle) pannkooke meega. Mmmmm... Aga kuna see suur asi sai tehtud, siis homme ilmselt kirjutan jälle midagi :D

Rem - Everybody Hurts
Meja - It`s All `Bout The Money

Heippa!

Tegelikult on palju juhtunud ja - kirjutada, aga ma lähen liigutan oma looma hetkel ära ja siis söödan JÄLLE KÕIK Vahanta loomad (miks ei suuda need plikad aru saada, et ma tõesti ei viitsi nende paartide pärast tõmmelda ja tahaksin kah vahest peale tööpäeva lihtsalt niisama olla?) ja siis söön vahelduseks midagi ja siis räägin vist kodustega (elagu Skype!) ja siis lähen magama.
Et siis ma tõesti ei tea, millal ma blogi kirjutamiseni jõuan. Äkki homme? Või kui ma olen ERITI aktiivne, siis äkki täna...

Trallallaaa. Vaat kes aktiivseks hakkas ja JÄLLE kirjutab :)
Aga tänasest on sellised muljed, et ma parem jagan neid. Ehk siis. Astub Maarja täna hommikul kell 7 kodunt välja ja tunneb et õkõu. Nina jäätub seest ära. See tähendab kammi, kuna -20-ga seda enam ei juhtu. Jõuab siis tallini, vaatab termomeetrit. -30. Vaatab uuesti. Temperatuur endiselt -30. Ohkab alistunult ja läheb loomi söötma. Saate aru, -30 nagu. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati olen sellises temperatuuris viibinud. Mingid väga hägused mälestused varajasest lapsepõlvest on, aga kahtlustan, et ka siis oli külma tegelikult ainult nii -26.
Noh, nagu arvata on, tallis sooja 2 kraadi ja mingist trenni tegemisest ei saa juttugi olla. Ma pole isegi viitsinud vaatama minna, palju maneežis külma, üle -20 on niikuinii. Hobused tuhande tekiga jalutusrattas pool tunnikest ja peale seda tahavad kah tohutult sisse. Ma hakkan vaikselt loobuma oma mõttest John ära pügada, selliste ilmadega seda lisamuret veel vaja. Liiatigi on tal juba hetkel seljas tekk, mis üldiselt pidi tal olema pügatudolemiseks. Aga no sellise külmaga ei jää nagu midagi üle enam....
Positiivne uudis on see, et kuna meie trennitegemisest tundub et ei saa siin midagi välja tulla, tahab Annu Rantana saata Hollandisse Nielsile sõita niikauaks. Kas ma olen õnnelik, kui ma sellest märast lahti saan? Poleks kunagi uskunud, et ma olen nii kahjurõõmus, aga no tõesti. Kui ta 7 päeva nädalas korralikult liigub ja nendest 5 ära väsitatakse, tuleb temast veel hobune. Siin ta ainult vireleb ja läheb lolli energiat täis.
Teine asi, mille koha pealt ma ei tea veel, kas ma olen õnnelik, on see, et kui Rantana nüüd läheb, pean ma ilmselt temaga kaasa minema. Positiivne pool on muidugi saada vaheldust ja näha Nielsi talli. Aga negatiivse poole pealt jääb piinama see, kui altid Annu loomad õnnetustele on ja pealegi mulle väga ei meeldi suvakate transameestega maid jagada. Nad üsna tihti on parajad jobud teatavasti. Ja oma hobusele peab kah jälle leidma liigutaja. Õeh.
Aga noh, seda et tõesti minek on, usun ma alles siis, kui hobune ja mina auto peal oleme.
Issand, mul lähevad varbad isegi meie soojas sadularuumis jäässe.No jess.
Aga eniveis ega tegelikult midagi muud uut väga polegi ja ma lähen nüüd vean parem täku jalutusrattasse.
Adios!

Ehhh. Mis ma nüüd kirjutan siia siis? Ääämmmm.
Nooo....Eile nt käisin esimest korda Johnil seljas üle 6 nädala või midagi sellist. Kõige jubedam ei olnudki, aga ega esimene kord tavaliselt ju polegi. Õppisin-konspekteerisin bioloogiat - elu tunnused jmt. Esimesed 5 minutit oli ikka VÄGA imelik, siis tuli tunne tagasi ja edasi läks libedalt.
Täna nautisin vabakat ja magasin kui Miia kell 9 üles äratas, et John rautusesse. No mina olin muidugi lootnud, et Immonen võtab ta viimasena aga võta näpust. Noh, egas midagi, riided selga ja minek. Immonen oli endiselt hullult tore ja haris mind jälle kaks tunnikest rautuse alaselt. Lisaks veel selline tore uudis, et selle viimase kabjapaise tõttu võib nüüd suvel nii juhtuda, et tal laguneb see osa kabjast, kus all paise oli, ära. Jeeee. Ta küll lootis, et äkki nii ei juhtu aga no hoiatas ette vähemalt. Jess. Siis Immonene vaeseke unustas seekord ära, et ta tegeleb Juhaniga. Et siis John kaapis jalaga ja Immonen reflektoorselt kopsas talle raspliga. Ei saa nüüd öelda, et oleks löönud, lihtsalt nagu koputas pigem. John muidugi leidis, et teda hakatakse tapma ja tõmbas mõlemad nöörid puruks. Õnneks polnud minu omad :) Noh, ma ei hakanud sellest suuremat numbrit tegema ja sepp kah mitte ja siis rahunes hobune kah maha. Natuke kahtlustav oli, aga muidu mitte midagi hullu. Heh.
Siis otsustasin kohe ratsutama kah minna, kui juba hommikul niikuinii üles peksti. Selleks ajaks, kui kordetamise lõpetasin, ei tundnud ei varbaid ega sõrmi. Ei hakanud isegi vaatama, et palju maneežis külma oli, oleks ainult masendust tekitanud. Täna oli siis hobune-pole-kaua-sadulas-olnud-hakkavad-jamad-pihta-päev. Võeh. Rohelised mehikesed igas maneeži nurgas ja üritas mind ikka alla kah saada. Ega ta, tobuke, ju ei pukita ega tee midagi sellist, ta tõmbab lihtsalt täie laksuga alt ära. Kuna ma olen otsustanud, et seda kommet ma sisse ei lase, maksku mis maksab, sain ta seisma, nina raadios. Aga seisma ta sain. Lisaks otsustasin, et ta PEAB taluma seda, kui mul ka natuke tasakaal ära kaob või jään vähe eest hoidma sellise kammi puhul. Nii et natuke sedapsi läks siis. Muidugi peale seda oli ääretult hea sõita jälle. Ei tea, mis selle hobuse peas küll toimub. Galoppi tegin kah, ehkki ideeliselt veel plaanis polnud. Ja jõudsin ikka ja jälle tagasi selle tõe juurde, et oluline pole mitte silmamõõt, vaid rütm. Täna sain kuidagi nii hea rulluva galopi lattide ajaks, et ma ei pidanud absoluutselt vaatama lati poolegi, et aru saada, kuidas ja kas samm satub. Lihtsalt pidin keskenduma sellele, kuidas pöörde välja sõitsin ja millise rütmiga. Nii hea on vahel avastada, et sellised põhitõed toimivad. Ikka ja jälle. Aga jah, nii maagiliselt head rütmitunnetust pole mul ausalt öeldes ammu olnud. Et siis see oli hea. Hobune oli pärast trenni muidugi jääs sõna otseses mõttes, kuna higi meie temperatuuriga ju jäätub. Ja nüüd ma maadlengi siin sellise küsimusega, et kas pügada ta ära või mitte. Boksis tal külm ei hakka, selle pärast ma ei muretse. Aga koplis nad ju heina ei tohi saada ja kui ta seal seisab oma 5 tundi siis ma ei kujuta ette, kuidas ta talub seda, õrnuke nagu ta juba vihmaga on. Pole teda ju varem pügatud kah, nii et pole aimugi, KUI külmavares ta siis lõppude lõpuks on. Noh, ootan järgmise nädalani ja siis otsustan ilmselt.
Ja tegelikult muud midagi väga polegi, ma nii kohusetundest kirjutan seda teksti siin niikuinii :)
Homme tööle, oh seda rõõmu!
Aga praegu lõpetan ja lähen söödan loomi. Jälle.

Ohjah. Need külmad võiksid nüüd ausalt ära lõppeda ja lumesadu kah. Ok, lumi veel, aga see külm... Jõuaks asi nii -10...-15 peale, oleks ok. Aga praegu - prrrr....
Kaks viimast päeva on Limewire väga virk olnud, nii et olen igast filme tõmmanud-vaadanud-kustutanud. Leidsin uue lemmikfilmi kah - Pirate Radio a.k.a The Boat That Rocked. Lihtsalt oli naljakas, tekitas hea tuju ja sai kuulda head 60-ndate musa :)
Siin ajavad bossid ja kaastöötajad endiselt üsnagi harja punaseks, aga ma ei viitsi selle teema koha pealt rohkem vinguda. Jumal tänatud, homme ja ülehomme vabakad. 7 päeva jutti võtab ikka läbi ja tahtmise midagi teha ära, eriti kui oled veel 4 päeva pidanud ka õhtul söötma. Ehk siis 13 tundi jutti tallis ilma hetkekski koju istuma saamata on minu jaoks liig.
Kui homme külma vähem, ronin äkki Johnile selga jälle üle pika aja. Ehk siis loodame, et läheb leebemaks see värk meil siin.
Ja tegelikult muud polegi. Adios!

Jani Wickholm - Kaikki Muuttuu:

Elämä liikkuu ei se voi seisahtua
Kaikki muuttuu mutta antaa sen muuttua mä
Tajusin tänään että rakastan sua
Vielä eilen luulin ettei mikään liikuta mua
Jos se muuttuu niin antaa sen muuttua

Tataddaaaaaa....
Vaat, kes blogi kirjutab :) Kõige naljakam on see, et vahepeal peaks olema nagu tohutult palju juhtunud ja nii. Tegelikult on kah, aga enamust nendest asjadest ei taha ma kas veel või siis üldse mitte siia kirja panna. Nii et peate rahulduma igava tekstiga.
Vaheapeal on olnud jõulud ja uus aasta tulnud. Mina ei hakka tegelema enamikes blogides leiduva "vaatame nüüd tagasi eelmisele aastale"-stiilis postitusega. Mitte et nendes midagi halba oleks, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha. Juhanit olen vaikselt-vaikselt tagasi vormi töötanud, esmaspäeval lähen ilmselt esimest korda üle kuu-ajast pausi selga kah. Siiamaani olen ainult kordetanud. Hämmastavalt hästi hakkab ta toimima ja kusjuures ma nüüd olen iga teise inimese mõistes mingi friik ilmselt, aga ma ei pea oma loomale mitte mingeid abivahendeid külge toppima. Šambooniga töötab ta muidu hästi, aga kuna see hakkab talle kohati "preemiaks" lõdvestumise eest vastu jalgu peksma, siis see pole just kõige toredam ta meelest. Niisiis teeme me šambooniharjutusi ilma šamboonita. Ja mulle väga meeldib, kuna nüüd saab ta mulle kohe märku anda, kui lihased ära väsivad, natuke puhata ja siis edasi töötada. Ta on küll ikka mingi imeline loom, et ainult kiitva hääle peale on nõus midaiganes tegema :) Ühel päeval mõtlesin, et proovin külgratsmeid kah ja need pidasid hobuse peal umbes 3 minutit vastu. Kauem ei suutnud lihtsalt vaadata. Ma nüüd ei ütle, et ma mingi kategooriline vastane olen, aga selle hobuse puhul teevad nad 10 korda rohkem kahju kui kasu. Nii et olen siis natuke friik nüüd. Vähemalt oma loomaga.
Eile tegime kavalette ja võimlemisi, vaeseke väsitati aasta viimasel päeval kah ikka korralikult ära. Noh, see et tal inimene seljas ei käi ei tähenda veel, et tööd ei pea tegema ega pingutama :)
Üldiselt on meil siin asjad läinud ikka sama rada. Paar korda nädalas ikka natuke vihastane ja siis paar korda jälle heldin. Tööd lükatakse kah ikka enda kaelast teistele jne, aga see ju tavapärane värk.
Siis on mul nüüd üsna selge pilt ,et mida vähemalt järgmised 8 kuud mulle toovad. Isegi hea tulemus vist, arvestades kõike. Aga sellest kunagi hiljem.
Ja egas midagi muud vist tõesti pole. Välja arvatud see, et meil on lumeuputus. Tähendab, mulle väga meeldib lumi, aga kus me ta paneme???? Ja muudkui tuleb juurde. Ja no loodetavasti temperatuur jääb nüüd -21 juurde pidama, rohkem nagu tõesti ei taha.

Playlist:
Suzanne Vega - Luka
Elton John - Your Song
Suzanne Vega - Tom`s Diner
Michael Buble - Haven`t Met You Yet
Madonna - This Used To Be My Playground
Troll - Jimmy Dean
Sheryl Crow - If It Makes You Happy
Luke Bryant - Do I