Muse - Stockholm Syndrome

Oehoehoeh. Selle blogi kirjutamisega on küll selline lugu, et kui natuke aega vahele jätad, siis enam nagu ei viitsi üldse. Aga ma nüüd annan endast parima ja panen siia täiesti läbisegi erinevaid mõtteid ja sündmusi ja midaiganes kirja.
Eelmine esmaspäev oli igastahes vist see aeg, kui ma arsti juures käisin. No et jutt lühidalt kokku võtta, lõpetasin ortopeedi juures, kes ütles et ma lihtsalt oma parema poole lihased untsu keeranud, aga et nädala jooksul peaks minema asi juba täitsa heaks. Noh, ega ta halb ei ole jah aga ma innuga ootan päeva, kus sokke saaks normaalse inimese kombel jalga panna :)
Siis oleme me kaks vigast - Juhan ja mina st - nüüd nädalakese ratsutanud kah ja tulemused pole kiita. No ma ei tea, kas olen mina nüüd nii kiibakas või me mõlemad, aga kogu aeg on tunne, nagu hobune oleks kohutavalt tasakaalust väljas ja tundub, nagu terve hobuse vasak pool oleks kõrgemal??? No muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska. Õnneks täna tuleb Pätka ja siis me saame poolteist tundi koolisõitjaid mängida - kui midagi muud positiivset sellest ei tule, siis saan vähemasti teada, kas ma olen nüüd selja pärast siis ikka täiesti kõver seal seljas või ei. Ratsutamise üldise poole pealt olen tohutupalju teinud üleminekuid viimased 2 päeva ja nüüd juba natuke toimib asi kah, st. et suht sujuvaks olen saanud need, aga kõvasti rohkem peaks tagumise otsa peale saama hobuse. Noh, tegeleme sellega. Sirgestamist olen kah teinud korralikult ja sellel lähenen nüüd natuke uutmoodi, vaatab, kas 2 nädala pärast saan pulksirge hobusega üle kavalettide. Kui saan, peavad mu teooriad paika.
Siis Linda ja Miia siin tekitavad natuke erksust tallielusse kah ja on viimasel ajal räigelt bossama ja kõigile inimestele pinda käima hakanud. Ma ei viitsi väga sellega tegeleda ja eiran, aga vahepeal viskab mul kah kopa ette. Noh, ootame huviga, mis edasi...
Siis mis veel? Emmm... No tuleb nii välja, et Eragoni kolmas osa on kusagilt välja hüpanud, aga ma ei taha teda soome keeles küll lugeda (no vabandust, aga minu meelest soome keel ei ole loodud kirjanduslikke eesmärke silmas pidades - millest järeldub, et eesti keel kah justkui poleks, aga eesti keelel on ikka natuke rohkem värve). Ja inglise keeles kah väga ei taha, kuna eelmised osad said eesti keeles loetud ja ma kardan, et muidu tuleb samasugune tõlkekamm nagu Sõrmuste Isandaga. Nii et ootame ja vaatame, loodetavasti on see raamat juba eesti keelde ära tõlgitud?
Kui jutt juba raamatutele läks, siis kaks päeva tagasi tuli ILGEM igatsus Seiklusjutte Maalt ja Merelt sarja järgi. No üsna palju annaks, et hetkel oleks Kolm Musketäri, Saladuslik Saar, kapten Granti lapsed, Egeri tähed jne raamaturiiulil ootamas. Ohjah. Huvitav, kas see on nüüd miski lapsepõlveigatsus või mis mul?
Siiiiiis. Ma hakkan vist sarnanema suhteliselt printsess Herneteraga. Või noh, sama süsteem mis Annikal - igast väiksemastki puudutusest tuleb naha peale tulipunane laik. Ja üle kere olen sinikaid täis kogu aeg. Iga kord on duši alla ikka üllatusi, et mitukümmend sinikat nüüd juurde on tulnud tööpäeva jooksul :)
Niii. Natuke olen ma närvis kah, kuna tõmbasin uue MSN-i ja minu meelest on see täiesti idiootne ja ebamugav jne. Näiteks mina küll aru ei saa sellest kärbesmustast väiksemast junnist iga nime ees, et mis staatud kellegi parasjagu on. Nii et nüüd olen üldiselt vältinud MSN-i, et oma närve säästa.
Siis me oleme Annuga läbi viinud kah väikse psühhoanalüüsi minu kui ratsutaja kohta. No ja tulemuse on see (ma täiesti nõustun), et ma kipun liiga palju nii endalt kui hobuselt ootama. No näiteks võib tuua selle, et mulle on täielik kinnisidee, et ma pean suutma hobuse iga kord viia vähemalt väga heasse äratõukekohta. Et siis miks? Niikuinii see pole praktikas võimalik ja hobused peavad kah õppima igast olukorrast välja tulema. Ja lisaks muidugi toob selline värk kaasa rütmikaotusi ja muud sellist jama. Et siis tsiteerides Annut: "Kui see oleks võimalik, sa vist võtaksid hobuse seljakotiga selga kah ja tiriksid teda üle takistuste, et tal ainult kergem oleks. Learn to forgive yourself!". Et siis minu edasine moto - LESS IS MORE. Haaah, no vaatame kaua siuke asi kah kestab siis. Eniveis jutt jumala õige, aga ega see minu süü pole, et ma tahaksin kõike võimalikult hästi teha. Või no võib-olla on kah, aga... Midaiganes...
Siis eile oli meil LUMETORM. Ja kogu see värk on nii masendav, et ise kah ei usuks.
Eile (või siis täna, kuidas kellelgi) keerasime kella kah. Isegi Maarja. Vau, ma poleks üldse imestanud, kui ma oleks sellise väikese pisasja ära unustanud. No nüüd on siis väga valge ja väga unine olemine. Õeh, heameelega juba nagu muutuks koduseks, aga tunni aja pärast peab veel ratsutama minema...
Ja VIIMANE asi on see, et ma poole kõrvaga kuulsin kusagilt Soome raadiost uudist, et Robbie pidi Take Thatiga ühinema? Ma pole kusagilt mujalt selle kohtamidagi leidnud, aga no kui see tõsi on, siis minu arvamus langes nii umbes... palju. Saba jalge vahel raha järele ikka tagasi ei roomaks ju või... Pfff.... Et siis vend on ikka geniaalne laulukirjutaja ja esineja, aga no kamoon.

Mhhh. Täna oli teine üksitöölolemise päev, mis tegelikult oleks täitsa graafikus püsinud, aga Linda alles mingi poole päeva paiku andis teada, et ta ikka ei imbu Candyga. Aga seda arvestades tegelikult ei läinudki kõige hullemini. Selg on siuke kahtlane - nüüd valutab nagu kogu aeg, aga mitte selline närvivalu pole, vaid selline tavaline ratsutajte seljavalu korda kaks.
Noh, ega ma pole kunagi arvanud, et ma päris normaalne olen. Igaljuhul ma ei viitsi enam tõmmelda selle asjaga - tahab, siis valutagu...
John oli täna kahtlane - esimest korda üle VÄGA pika aja tõmbas selga minnes ikka korraliku küüru selga, nii et oli 50/50 võimalus, et kas tuleb pukke või mitte. No õnneks ta rahunes maha suht ruttu. Negatiivne on nüüd see, et justkui KOGU viimase aasta töö on ära kadunud (ok, ta pole enam nii tuim, aga see ka ainus asi). Enesekindlust on selle eest aga nii palju juurde tulnud, et kui mõni asi raske (nt. paremale läbi tulek), siis hakkab koha peal keksima või taandama. Ohjess. Ja täna korra vihastas kah mu peale ja pani korraliku laksu tagant üles, nii et liiva lendas mulle krae vahele. Nagu John! Ma ei osanud selle peale kohe ahh ega ohh teha, nii naljakas oli :) No eniveis siis ma kratsisin kukalt natuke aega seal seljas. Ta vist ise ehmatas kah ära, et nii julge oli, lõpuosa kõige hullem ei olnudki. Vasakule õlad sees oli täitsa esinduslik, paremale oleks tahtnud tegelikult veel teha, aga ponid imbusid trenni tegema. Noh, meil pole õnneks kuhugile kiiret :)
Ja tegelikult muud ei olnudki.
Noh, täna võtsin sügavkülmast oma VIIMASED kohukesed välja :(
Nii et nüüd ma vist lähengi ja naudin neid ja siis on ju KAKS VABA PÄEVA ootamas :D:D:D

Nii. Täna olin siis üksi tööl, nagu nv-l kombeks. Natuke olin oma selja headust üle hinnanud, eks ta ikka valu tegi. Igal juhul üle pika aja sain Annu hobuste selga (ta on mingi eriti aktivist olnud ja viimased 2 nädalat iga päev ise sõitnud!). Noh, õnneks imbusin ainult maastikule, sest suht räigeltvalus oli isegi sammu teha, selga ronimisest rääkimata. Santtuga oli kõige hullem, Candyga oli natuke ebameeldiv.

Igaljuhul kuna Annu ei viitsinud täna talli üldse imbuda, siis sain oma graafiku järgi asju teha ja kella kolmeks juba põhim. asjad valmis. Halleluuja!!!

Positiivse asjaoluna oli täna ilm ikka räigelt ilus ja lumi sulas. Jesssjesssjeesssss!

No ja siis ma imblesin sööma ja siis mõtlesin, et peaks ikka vähemalt üritama Johniga kah midagi teha. Viskasin ta alguses külgratsmetega korde peale kah, et juhul kui ma ikka ratsutada ei suuda on vähemalt natukenegi hobune tööd teinud. No selga kuidagi sain(mitte et Johnile oleks mu ubimine seal seljas meeldinud, aga õnneks väga hullusti ei läinud, et äkki laseb hommegi selga :P). Sammu sai enamvähem teha, traav oli alguses ikka räigelt valus. Siis üritasin Annika selga meelitada aga ta väga ei tahtnud (ma usun, et minu kukkumine on tal ikka veel eredalt silme ees). Nii ma siis mõtlesin, et peab ikka ise üritama. Ja imede-ime, kui 2 minutit olin kannatanud, läks valu üle ja täiesti normaalselt sai trenni teha. Natuke tegin kavalette ja sedapsi kah. Täiesti veider! Eks ta natuke ikka nüüd hiljem tunda annab, aga ei midagi katastroofilist. Vot sulle hobuste ravijõudu. Enda kõpajalg ikka see kõige parem :)

Täna siis tuli muidugi jälle välja see minu ja teiste siinsete inimeste arusaamade erinevus - Annika kiitis, et kõrvalt oli hobune hea välja näinud - no tegelikult Juhan oli ikka väga pähh. Eks see 3 nädalat pausi on omad sügavad jäljed jätnud. Vasakule sõites kasutab püüdlikult ikka vasakut esimest ja paremat tagumist jalga ja paremale sõites üritab parema ratsme taha peitu pugeda. Aga no nüüd saab jälle trenni hakata tegema vähemasti, kui mina nüüd ainult võimeline olen selleks.

Ja tegelikult muud huvitavat polegi olnud.

Ahjaa. Täiesti juhuslikult avastasin eile, et niiiiiiiiii paljudel eestlastel oon miskid ratsutamisblogid olemas. Viimased kaks õhtut on ikka palju uurimist olnud :)

Nii. Tegelikult pole ju midagi väga huvitavat olnud vahepeal, aga eks ma midagi siia ikka üles trükin. Minu tervisega on toimunud vähemalt selline positiivne muutus, et valuvaigistid toimivad, ehk siis kui 800 on hinge alla saadud, on 8 tundi vaat et muretu elu - no nii 3-4 korda tuleb ainult seda närvivalu.
Siis eile käis Immonen Juhanit rautamas ja Maarja sai jälle targemaks. Ta on alati üsna äksis ja nüüd mind jälle koolitati kabjaluu nurga ja sellele langeva surve jms suhtes. Juhan sai siis uued rauad kah - sellised, mis peaks vältima natuke varbaosa kulutamist ja sellega vältima ka esijalgade väänamist. Kusjuures ühtlasi panin tähele, et minu meelest on Juhani esijalgade asend natuke paranenud. Ja natuke on kevad kah käes: talveraudadele ütlesime aidaa, aga kaks jääkrihvi jäid veel alla.
Ja Immonen ikka väga meeldib Juhanile. No minu mõistus seda asja ei võta - mees ju - aga tegelikult on see ju ainult positiivne. Eks need murelapsed vist ongi kõige armsamad - Immonen rautas ja siis mingil hetkel Tate imbus kah talli ja Juhan sai shoki ja Immonen hakkas hullult seletama Tatele, et see ikka siukejasiuke hobune :) Armas :) Aga jah, Juhan laseb Immosel oma pead ja kõrvu näppida ja päitsetest sikutada ja mida kõike teha. Nii tore nagu!
Ja nii palju kommentaariks, et sepp leidis meil siis kah, et John juba nagu NORMAALNE hobune täitsa. Ja minu aju ikka ei võta, et kuidas see mõistus hobusel siis järsku nii paika võib loksuda, aga eks ta mitme asja kokkumäng ole.
Noh, igaljuhul. Viimased kaks päev on kogu aeg hull väsimud - ei tea, kas organism nüüd nii parandab ennast ja seepärast uni koguaeg? Eile nt juba kell 19 olin voodis pikali, uni tuli alles kell 23, aga niisamagai oli hea olla. Öösel oli hullumaja, külje pööramine NIIII valus, et täiesti lõpp. Ja mina ju muidu magada ei oska. Aga kui valuvaigisti hommikul sisse sai, oli juba täiesti kõbus. Üldiselt oli päev tore, möödus kiiresti ja valutult. Juhani viskasin täna korde peale, positiivse uudisena ei hoidnud absoluutselt. Vahepeal nagu natuke lühema sammu võttis, aga see oli praktiliselt olematu ja võis tulla ka sellest, et maneeži põhi täna ära kobestati. Nii et sellega on loodetavsti nüüd kõik korras.
Ja esmaspäevla öähen siis arsti juurde ja uurin et mis ja kus. Kindlustustädile saatsin kirja kah, aga vastanud ta pole veel :S

Invaliidi pihtimusi :)

Nii. Peaks vist natuke inimesi oma eluoluga kurssi viima. Tegelikult midagi uut ja huvitavat pole peale selle, et Maarja on täiesti vigane. Ma usun et esimest korda oma elus olin ma nii vigane siis, kui jala ära mõrastasin.
Aga asjadest siis kronoloogilises järjekorras - vahest on täitsa tore oma tervise üle soiguda. Keda ei huvita, oodake kohe heaga järgmist postitust.
No asi sai alguse sellest, et Juhan oli teatavasti 2 nädalat lombakas olnud. Ja reedel siis läksin selga ja jalutasin ja laupäeval tegin natuke traavi kah. Kusjuures, Juhan on endiselt kahtlane. No eniveis siis pühapäeval otsustasin ikka temaga koolisõidutrenni imbuda, et saan sammuosagi vähemalt kaasa teha. Ja loomulikult pidin oma jaluseid nii umbes 100 auku pikemaks panema - koolisõitjate asi... Hah. No ja mina muidugi südamerahuga eemaldasin mõlemad jalad jalustest ja lasin hobusel rahulikult ringi jalutada sellal kui seal seljas kõõlusin. No ja siis kukkus katuselt lund. Kevade värk. Ja see hääl oli nii korralik, et Juhan otsustas põgeneda. Hmh, ma arvan et ta on nii kiiresti oma elus vast umbes 2 korda jooksnud. No ja mina kõõlusin seal seljas ja asi oleks tegelikult täitsa hästi lõppenud, aga... sein tuli ette ja Maarja ja Juhan eemaldusid üksteisest. Hmh, pean tunnistama, et see oli mu elu valusaim kukkumine raudselt. Seinad on ikka ühed paganama kõvad asjad. No siis ma nii 5 minutit vedelesin maas ja siis imbusin selga tagasi (tegelt ma siiamaani hästi ei saa aru, et kuidas see mul õnnestus, aga noh). Eniveis, kuna siis selgus, et Juhan endiselt lombakas ja mina kah just kiita ei saanud oma eluolu üle, sellega trenn ka paraku meil lõppes.
Ütleme siis nii, et kõndida ma väga ei suutnud, tallini jõudmiseks läks vist aega mingi 10 minutit vähemalt. Noh, õnneks Laura on meil ju arst, nii et ta kompas mu luudkondid läbi ja helistas esmaabisse kah ja jõudsime järeldusele, et võtab valuvaigistit ja ootab ja vaatab mis saab. Üle väga pika aja esimest korda igastahes nutsin valu pärast. No siis lõppkokkuvõttes liipasin Annu juurde, kes andis mulle 800!!!!!-se valuvaigisti (ebareaalsed on soomlased, siukest asja ikka ju purkidega kodus ei oleks) ja Maarja läks magama.
Esmaspäev möödus üsna valulikult, aga mitte kõige hullemini. Autokoolis sain igastahes käidud. Teisipäevaks oli tavalisele peksasaanud tundele lisandunud aga selline tore eriline valu. Noh, umbes selline tunne, et keegi lõikab sind tulise noaga lõhki või nii. Iga kord, kui midagi valesti tegid, lõi selline valu sisse, et sõna otseses mõttes jalad kadusid alt ära. Kusjuures valu algas alaseljast ja imbus mööda reit põlveni välja. Lahe. Seinad olid igastahes parimad sõbrad. Siis otsustas Maarja väisata ka kohalikku raviasutust, mis oli omamoodi ooper. Et esiteks sind sinna nagu jumalaeest ei taheta - pärast Annu ütles kah, et ega üldiselt midagi ei tehta seal, kui sa just suremas pole. No siis eniveis ma ootasin nii poolteist tundi ja siis tädi kompas mu läbi ja saatis röntgenisse. Röntgenis oli minu ees tegelt üks inimene, aga ootasin 45 minutit - neil vist oli lõunapaus. Õuvell. Ja siis läksin tagasi ootama (seekord ainult tund aega) ja siis sain uue arstionu juurdes, kellele pidin UUESTI seletama, et mis ja kus. Lõppkokkuvõttes sain nii palju targemaks, et luudkondid on terved ja üldiselt ma peaksin lihtsalt vähem vinguma ja üle saama asjast. Kaks valuvaigistavat süsti tehti kah, mis absoluutselt ei toiminud. Sellel hetkel hakkas Maarja süda aimama, et asi vist enam lihasevalus väga pole. Noh, kodus Annu sai jälle 1000 korda vihastada arstide peale (ma ei saa üldse aru, kuidas ta viitsib minu asjade pärast nii palju endast välja minna, ma küll ei viitsiks) ja üldiselt oli väga nördinud, et ma oleks pidanud ikka kõvemini oigama seal :):)
Päeva lõppkokkuvõtteks tuvastasin, et väga valus/võimatu on: panna jalga sokke, kummardada, avada uksi, minna voodisse pikali või tugitoolist püsti tõusta, istuda autosse, käru lükata.
Täitsa tore on: seista, kõndida, istuda, põrandat pühkida, varustust puhastada.
Täna hommikul olid tugevad valuhood palju sagedasemad, positiivse asjana olen ma nendega juba nii ära harjunud, et enam jalgu alt ära ei võta kuuel juhul kümnest. Siis asus Annu tõsiselt asja kallale ja meie pika analüüsi tulemusena (mida tegelikult oleksid võinud ju arstid teha) jõudsime järeldusele, et ilmselt on tegu ishiasega. Et siis Annul oli kunagi olnud ja tema kirjeldus asjast langes 100% kokku minu hetkelise enesetundega. Natuke tudeerisin internetis kah, ja ilmselt ongi siuke värk. Mind väga ei rõõmusta ainult teadmine, et sellest paranemine võtab aega vähemalt 2 nädalat. Nagu vattahekk! Positiivse asjana uuris Annu, et mu Soome Ratsaliidu kindlustus maksab kõik asjad kinni. Ja Annu läks nüüd hullult äksi ja ilmselt homme saan siis mingi NORMAALSE arsti juurde, kes peaks mind siis edasi suunama kiropraktiku juurde ja siis ma seal ilmselt röögin natuke aega ja siis loodetavasti saan jälle kõndijaks. Juhuu!
Aga nüüd ma lõpetan selle jutu ja üritan ennast voodisse hiivata. Aega võtab, asja saab loodetavasti.

Rikutud Süda

Et siis Facebookis levib siuke asi ringi, mina igastahes vahepeal naersin kõht kõveras teiste omasid lugedes:

Reeglid:Pane oma muusikakogus peale shuffle ja vasta igale küsimusele järgmise laulu nimega:

1) Kui keegi küsib, kuidas sa ennast tunned, vastad:
* L-O-V-E

2) Kuidas ennast kirjeldaksid:
* I`m Free

3) Mis sulle meeste/naiste juures meeldib?
* Mambo Italiano

4) Kuidas ennast täna tunned?
* Pöide

5) Mis on su elu mõte?
* Korrata

6) Mis on su moto?
* Zombie

7) Mida su sõbrad sinust mõtlevad?
* Lucy In The Sky With Diamonds

8) Mida su vanemad sinust mõtlevad?
* What If God Was One Of Us

9) Sa mõtled tihti et..
* Congo

10) 2+2=
* Capital G

11) Mida arvad oma parimast sõbrast?
* Get A Little High

12) Sinu elu lugu on..
* Summertime

13) Suureks saades tahad olla...
* Parklife

14) Oma elu armastust nähes mõtled..
* Möödakarvapai

15) Sinu pulmas mängitakse..
* Armastuslaul

16) Sinu matustel mängitakse...
* Watch Your Back

17) Sinu hobi eesmärk on...
* Bittersweet Symphony

18) Sinu suurim hirm on...
* Hey Stoopid

19) Sinu suurim saladus on...
* Heroes

20) Mida sa hetkel tahad?
* Eye Of The Tiger

21) Mida arvad oma sõpradest?
*All Summer Long

22) Mis on siinse veidruse pealkiri?
*Rikutud Süda

Tegelikult mul polnud plaan midagi siia kirjutada, aga kuna ma nüüd HOOGU sattusin, siis...

Esiteks muusika:
Train-Tears of Jupiter
Polarkreis 18 - Allein Allein
Michael Jackson - Man In The Mirror

Nii. Ja nüüd siis peaks jätkama eksole. No masendav on see, et lumi ei lähe kusagile ja teda tuleb hoopis JUURDE. Absoluutselt kõigil inimestel on meil siin lumest juba nii kopp ees, et vähe pole ja mina pole erand. Õehh.
Positiivne on see, et Juhan juba kõvasti parem ja täna lõi Immonen talle siis raua jälle alla tagasi. Homme käib rattas 2 korda ja reedel vast lähen selga juba. Siis on mul nädal aega ikka räigelt olnud koduigatsus, täna oli nagu esimene päev, kus asi natuke järgi andis. Hmh. Hea seegi.
Varsti peaks issi saabuma Tamperesse, see on kah tore. Ja homme on üle 10!!! päeva siis vaba päev. Ma juba hakkasin vaikselt unustama, et mis tunne see on. Et siis homme autokooli ja siis Tamperre. Vot.
Siis tänu järjekordsele koolitulistamisele ma enam üldse ei saa aru, et mis toimub? Maailmas PEAB ju midagi ikka väga valesti olema, kui sellised asjad toimuvad? Ma endiselt leian, et tahaksin elada kusagil keskajal vms, kus pole raha ega midagi. Hea lihtne elu - varastad, käsi maha ja kõik. No tegelt me täna Annuga jõudsime niikaugele, et peaks Vahantas looma mingi oma kommuuni - et kasvatame kõik ise ja raha pole ja liigume kah ainult hobustega. Tuus! Ma vähemalt leidsin endale kindred spirit`d - Annu ja Linda ühinevad mu mõtetega :D:D:D
Ja siis Annu veel oli natuke uurimistööd teinud Nielsi koolitusel ja mingi vend oli seal soovitanud Vereduse kaitsmeid/kalosse, mis peaksid isegi Juhani rauatõmbamiste vastu aitama. No igastahes näevad nad täiesti RÕVEDAD välja ja kallid on kah. Aga no uurime seda asja. Kui ma pildi leian, topin siia üles kah.
Täna käisin autoga sõitmas, kõige hullem poldki. Aga täna oli sõiduõpetaja küll...khmmkhmmm...kahtlane. No vadeva...
Ja nüüd mul kadus inspiratsioon ära ja keegi niikuinii ei loe mu soigumisi siin vist, nii et ma nüüd lõpetan. Huuh, see oli raske....
:)

On märtsikuu. Lumi on PÕLVINI ja muudkui juurde tuleb. On see normaalne?????????

Aaaaaah. No tänane päev on ikka nii sinnasamusessekukkunud kui vähegi võib.
Esiteks vaevab mind mingi eriti räige koduigatsusepisik. No mitte ei saa üle ega ümber sellest. Ei ole ÜLDSE tore noh. Aga selle eest kohukesed natuke lohutavad...
Eniveis täna oli selline päev, et polnud aega istuda hetkekski, söömisest rääkimata. Oli siis vaja kõik loomad ära tuunida ja kuna Annu tõmbab uttu homme õnneks Nielsi kursusele (Maarjale jääb koju 3 looma - JESSSSS), siis asju räigelt pakkida. Niimoodi lasime siis kella 7-st hommikul kuueni õhtul. Ebareaalne lihtsalt. Vahepeal suutis üks ponivärdjas must üle joosta, Rantana mind enda ja selina vahele pressida ja Juhan mulle peaga virutada. Ohjah. Ja kõige krooniks tuleb see nädal jälle mingi 9 päeva jutti töötamist.
Ja ehkki mul oli suur plaan siia teksti kirjutada, ma ei viitsi seda teha.
PS! Candyl on põsekoopapõletik. Reaalne???
PSS! Vähemalt lumi sulab. Seegi positiivne...

Nine Inch Nails - Every Day Is Exactly The Same
Danny Elfman - The Little Things

Hmh. No üldiselt peaks midagi siia vist kirja panema. Midagi tarka ei torka pähe, aga eks ma siis alustan algusest. Kodus oli vägaväga tore. Kuidagi palju kiiremini läks aeg, aga samas tundus, nagu oleksin palju kauem olnud kui nädal aega. Nädalaga said siis ilusti uudised kuulatud ja jutud räägitud. Kokku võib siis võtta vist asjad niimoodi et some things never change...
Eniveis ratsutamismaailma klatš sai kuulatud ja laupäeval Ruilas kah käidud. Lõpuks tekkis tunne, nagu polekski ära olnud.
No pühapäevane laev oli hullult täis - isegi minu vaikses nurgakeses oli peale minu veel 4 inimest. Ja enamus kontingendist olid 33+ mõttetudmehed, kes oma Chiquita spordikottidega tööle tõttasid. Huuuh. Suht hullar.
Sadamas sain alles kolmanda bussi peale, kuna bussijuhid olid jobud ja nii siis jõudsin kell 23 Tamperesse. Jenni tuli vastu. Ja teadsa mis, ema? Mu läpparikott andiski nüüd täpselt koduukse ees lõplikult otsad. Räägime veel ärasõnumisest eksole...
Siis pakkisin asjad lahti ja seekord suutsin kõik šokolaadid ja kohukesed isegi üles leida... Eniveis hommikul oli kell 6:40 äratus ja tööle. Egas midagi uut ja huvitavat väga polnud. Kui, siis ainult see, et suutsin lõpuni välja isegi üksi töötades graafikus püsida ja punkt kell 16 lõpetada, mis siis, et hullult talli küürisin.
Vahanta needus igaljuhul töötab - meie talli viiest stabiilselt ratsutavast loomast on sõidukorras kaks. Normaalne??? Santtu on lombakas ja Candyl tuleb ninast mingit ERAKORDSELT rõvedalt lõhnavat tatti. Terve tall haiseb nagu maiteamisasi. Rõve. Ja Juhan siis kah ikka korralikult lombakas. Sedavõrd, et boksist oli teda raske välja saada. Aga Tiina kärutas mulle kahe tunniga Eija kohale. Jumal tänatud, üsna kindlasti asi kabjas - ilmselt viimase raua ära tõmbamisega mingi verevalum vms sellist. Toppisime siis täna talle betadine-mähisega sussi jalga ja homseks peaks kabi nii pehme olema juba, et saab vaadata, kust kohast ja mida peaks sealt lahti kaevama. No ei tohiks midagi väga hullu olla iseenesest. Peaasi, et liiges või kõõlus ei ole (ptüiptüiptüi). Aga see on hullult tore, kuidas kõik Vahantas kaasa elavad mu draamadele. Et siis tunni aja jooksul pidin aru andma nii Sinnale, Annule, Tiinale, Annikale kui ka Miiale, et mis ja kus. Ja rohkem inimesi meil tallis ei oldki :)
Ja muud nagu huvitavat tegelikult polegi olnud. Natuke andsin Annule aru, et kuidas kodus kah oli. Ja ta vist ikka väga muretseb, et mul mingil hetkel viskab siin kopa ette. Ta täna ikka sajaga rääkis, et kuidas ta loodab, et ma ikka saan siit endale midagi ja et ta saab aru, et raske on aga...Blaablaaablaaa. Heeeeh, see oli üsna armas.
Aga muud tegelikult nagu polegi hetkel ja kuna kell on 19:33 juba, siis ma vist poole tunni pärast imbun magama. Tegelikult ma vahel olen normaalne kah, päriselt :D