29.12.08

Nii. Tegelikult on kell 22 ja ma peaksin oma kolme ja poole tunnise ööunega magama kobima. Aga no tuli tuju blogi kirjutada, nii et seda ma siin siis ka teen.
Kõigepealt pean tunnistama, et kodus oli ikka ütlemata tore olla. Ja no kui nüüd täiesti aus olla, siis hetkeks tulid laeva peal Eesti tulesid nähes ka pisarad silma. Nädal läks täiesti paraja tempoga, alati võiks muidugi rohkem aega olla, aga tegelikult kurta ei saa. Ja juba oligi aeg pühapäeval kohvrid selga võtta ja tagasi Soome poole asuda. Kusjuures kõige imelikum oli asja juures see, et läksin justkui kodust...koju? Just olin Mariaga arutanud sel teemal ja nüüd tean täpselt, mida ta mõtles. Laev oli pungil täis, nagu ka minu kotid. Enamuses olid reisijateks eestlased, kes tagasi tööle teel.
Sadamas olid peatuses kolm 15 a bussi, mis kõik läksid täiesti pungil täis. Võite ise ette kujutada, kui tore on olla pungil täis bussis, mis lisaks inimestele täidetud ka tohutu hulga kohvritega. Minu bussis olid igaljuhul kõik eestlased. Isegi bussijuht. Ja inimesed olid hirmus sõbralikud ja abivalmid, mitte üldse nagu eestlased tavaliselt. Tea, kas oli see nüüd jõuluaeg, Soome mõjud või midagi kolmandat. Tänu kogu sellele tunglemisele jäin muidugi esimesest rongist maha ja nii sain natuke rotima variandi peale, mis jõudis Tamperesse kell 22.40 alles. Ja rongis vaatasin Transporter 3 ära (ega ma ju ometi ei tõmmanud seda netist, selle asemel, et kinoga jamada). Endiselt meeldib see film...Aga eniveis Vilma tuli siis oma mikroautoga mulle vastu ja mingil imekombel suutsime nii minu kui mu pagasi autosse ikka ära mahutada.
Ja nii ma siis kell 23 ennast kodust leidsingi. Esimene ülesanne oli Juhanit külastada (kes oli endal JÄLLE raua alt ära tõmmanud) ja siis asusin asju lahti pakkima. Teine missioon oli dvd-mängija paigaldada. Siis hakkas Robbie üürgama ja asusin tegutsema. Üks valge šokolaadi tahvel igastahes on teadmata kadunuks jäänud. No kõik kohad otsisin läbi aga mitte ei leidnud üles seda. Õu vell. Lahtipakkimise lõpetasin kell 2 öösel. Normaalne. Ja nii siis sain poole kolme paiku magama. Ja kell 6 imbus Jenni hobuseid söötma, nii et kokku sain 3,5 tundi magada. Not bad.
Kokkuvõttes on kodust kaasa võetud väiksed asjad teinud nüüd olemise tõeliselt koduseks. Ei oska täpselt nüüd öelda, et mis siis teistmoodi on, aga hoopis teine tunne on tuppa tulla. Veider :)
Päev möödus üsnagi uduselt esiteks vähese une tõttu ja teiseks seetõttu, et terve graafik oli kahe tunni võrra nihkes. Aga Eki siis imbus täna Rantanat ja Santtut sõitma ja Linda sõitis Teddy ja Candy. Mis tähendas, et... LEBO! Eki oli väga meeldiv üllatus. Mulle väga meeldis, kuidas ta ratsutas ja ideed ratsutamise kohta olid tal kah väga sümpaatsed.
Homme sõidab ta kõik neli, mis tähendab, et Maarja imbub kell 7 talli. No kui see tähendab, et saan kell 3 õhtule, pole paha.
Ahjaa, nüüd tuleb Santtul kah peotäite kaupa lakka lihtsalt. Et siis Eija võttis meie kahelt tulevaselt kiilakalt vereproovid ja eks nüüd nädala pärast näeb, et mis ja kus. Eija muidugi kahtlustab, et söötmises mingi eripära. Ja siis ta küsis, et mida nad süüa saavad. No ma siis lugesin ette, et müslidest Perfomix, Endurix, Mash, ATP ja NutriPlus. No ja siis veel lisavitamiinidest Muscle Base, Muscle Fit, Vitaflor, Kerabol, MSM, Muscle Build ja Perfo Plus. Te oleks pidanud ta nägu nägema. Ta vaeseke ilmselt eeldas sellist tavapärast värki, et kaks müslit ja ühed vitamiinid. Aga no ega meil siis asjad nii lihtsalt ei käi :)
Igal juhul lõpetasin mingi kell 14 tööpäeva ja siis käisin pesus ja imbusin nii tunniks-paariks tuttu. Ja siis imblesin ratsutama. Kuna Micki lombakas, läksin siis Paavot remontima. Oli täna ikka korralikult siga pannud Helil. Noh, mul üritas kah alguses, aga natuke nuudistamist (selles olen ma üsna osav ju) ja oli täitsa hea. Ja mulle NIIVÄGA meeldib see hobune. Täiega tuus. Kui ma saaksin valida, siis heameelega sõidaksin iga päev teda lisaks Johnile.
Aga vot nii. Nüüd tunnen, et väsimust pole, aga kui ma ruttu magama ei kobi, homme üles ei saa. Nii et ma siis lähen nüüd tuttu. Oma linade vahele. Ööd!

22.12.08 ehk KOJU :)

Nii. Täna hommikul ärgates oli esimene positiivne asi, kui välja vaatasin aknast, et LUMI!!! oli maas! Eriti tore nagu. Hämmastav oli ka see, et üldse polnud hull kell 6 ärgata. Tavaliselt on mul kell 7.30 silmade lahti saamisega raskusi. Nujah.
Siis imbusin tööle ja kõik tundus täitsa hästi sujuvat, kuni läksin Juhanit jalutusrattasse viima. Loom oli jälle armas olnud ja endal raua lahti tõmmanud. No seda juhtub nüüd keskmiselt kord kuus. Ma olen juba üsna osav rauda alt ära võtma, peaks ainult õppima tagasi ka panema seda. No siis ma tegin paanikakõne Miiale ja olin juba veendunud, et nüüd nädal aega kööga. Aga ei, Immonen pidi niikuinii tulema. Et siis hea seegi. Siis ma läksin teiselepoole talli Miiale appi ja seal oli jumala hea hoog sees, kuni ma ühtäkki panin tähele, et Juhani koplil pole väravat enam. No lahe. Point siis selline, et viimasel ajal kipub elekter väga vahelduv olema. Ja nii siis ilmselt oli loom mul värava hingede pealt siis maha tõstnud kaelaga. Jumal tänatud, et ma seda ei näinud. Ma usun, et oleks päris korralik paanika olnud. Juhan, koplivärav kaelas kinni, ei ole just parim vaatepilt Maarja närvisüsteemile..
No siis natuke aega oli jälle seiklustevaba elu, kuni sain Vilmalt, kes oleks pidanud mind täna rongijaama viima, sõnumi, et tal pole autot. Mis tähendas, et minul polnud transporti. Lahe. No see paanika sai siis niimoodi lahendatud, et Miia, olgu ta õnnistatud, lubas mind ära viia. Ja siis helistas Immonen, et tal auto katki ja ei pääse vist tulema. No aina paremaks läks see asi eksole. Selle koha pealt ikka lõpuks tuli nii välja, et ta sai auto kuidagiviisi korda ja siis imbus Vahantasse ainult selleks, et Juhanile raud alla lüüa. No nii häid inimesi ikka ei oleks olemas ju! Suht naljakas vaatepilt oli, kuidas ta linnariietega hobust rautas. Aga no õuvell.
Ja siis imbus Eija kah veel talli ja Juhan sai vaktsineeritud. Jess. Kusjuures kohe oli näha, et Juhan harjunud Ailiga. Vend sai aru, et peaks nagu natuke kartma aga samal ajal Eija on nii Aili vastand kui veel olla saab – lühike, õbluke ja rahulik – et vaene hobune oli täitsa segaduses. Hahahaa.
No ja siis ma jätsin Eija ja Jenni märadele mingit väga kahtlast ja jubedat oppi tegema (nüüd pean küll tunnistama, et sellisest asjast ei teadnud ma varem mitte midagi) ja imbusin teisi loomi jalutusrattast välja võtma. Ja kõige krooniks siis suutsin talli ees libedaga käntsa käia. Nojesssss!
Õuvell. Siis käisin turbopesus ja püsisin isegi graafikus. See, kas kõik vajalikud asjad kaasa said, pole üldse kindel. Ja nüüd ma hetkel imbungi siin rongis ja kirjutan seda oopust. Ja ma pole üldse 100 % kindel, et ma õigesse kohta jõuan sellega, sest mingi teema on siin ümberistumistega. No midaiganes, ma ei viitsi tänase päeva jooksul rohkem tõmmelda.
Ahhaaa. Ikka oli täitsa normaalne värk nende rongidega. Ei tea, mida nad seal sokkisid. No tegelikult midagi oli sellel rongil viga küll, terve sõidu aja tegi väga kahtlasi hääli. Õu vell. Aga nüüd ma istun siin sadamas ja ootan laevale pääsu. Noh, ümberringi on väga palju lõbusas meeleolus soomlasi, aga vaikselt on juba kuulda ka eesti keelt! Jehuu!!!
Jeebus. Inimesed endiselt arvavad, et kui nad laeva minekuks 10 minutit enne sappa võtavad, siis nad on lahedad. No see on siin üsna hirmus vaatepilt ja ma kardan, et inimesi hakatakse jalge alla trampima. Õuvell. Ma parem olen viimanehapupiimane kui et jään alkohimus soomlaste alla :)

20.12.08

Nii. Neljapäeval nautisin oma teist vaba päeva. Et siis kell 9 imbusin Juhaniga ratsutama. Noh, kuna eelmine päev oli Annu trenn, siis loom oli otse loomulikult väga super. Ja siis kihutasin bussi peale, et Tamperesse imbuda. No tegin siis natuke jõuluoste ja natuke mitte, natuke imbusin niisama. Ja siis läksin sööma. Ja OTSE LOOMULIKULT koperdasin ilmselt ainsate Tamperes olevate itaallaste otsa. Jeesus kui tüütu. Millal siuksed vennad aru saavad, et nad pole God`s gift to mankind, ma ei saa aru? Õuvell. No ja siis liipasin koju ja ilmselt tegelesin millegi asjalikuga, kindel pole.
Eile oli vist kah nii mõttetu päev, et ma absull ei mäleta, kas midagi üldse toimus.
Täna olin siis üksi tööl. Otsustasin pool tundi varem minna, et hommikuse rush hour`i saaks edukalt lõpetatud. Sain kah. Meil siis selline süsteem siin, et kella 8-13 on täielik hullumaja ja siis 13-16 on täiesti normaalne elu. No eniveis Sussu imbus siis Juhaniga ratsutama – ma pean ju kellelegi looma jätma nädalaks. Ei olnud hullu midagi, Juhan võttis asja täitsa lebolt. Pro värk. Siis ratsutasin Candy ja Rantana, rohkem ei olnud aega, sest Annu järjekordselt andis alles kell 13 teada mis tahab, et loomad teeksid Õu vell.
Üldiselt olen ma nüüd mõelnud, et peaks kuidagi seda endale neti saamist kiirendama. No mõtlesin siis, et tavai, imbun lihtsalt iga päev Annu juures hullult kaua netis, et küll see pinda hakkab käima neile. Ja no kas asi toimub? EI! Hoopis pakutakse süüa ja juua ja... Hullumaja noh. Peab midagi muud välja mõtlema :D
Siis täna oli meil jõulunäidendi harjutamine kah maneesis, ma meelega ei läinud vaatama, siis on homme üllatust rohkem. Ja natuke aega tagasi hüppasid siis Jenni ja Vilma minu juurest läbi, kingitus kaasas. Kinkisid siis mulle ja Juhanile villateki. No nii armas lihtsalt, ma ei või! Ma olen ikka täiesti awwwwww meeleolus hetkel. Aga üldiselt nad olid siis üsna löödud, et see näidendiproov ei olnud hästi läinud ja miskõik veel. Noh, ma usun nendesse, pole hullu.
Ja üldises plaanis ongi siis nii, et tegelikult peaksin ma asju pakkima ja koristama tuba natuke. Ja ma üldse ei viitsi. Mis siis, et ma tean et homme pole jõulupeo tõttu aega ja esmaspäeval on täiesti hullumeelselt kiire. Jaa, tore et mul tahtejõudu on noh.

17.12.08 ehk kohevarsti Eestis :)

TÄH. Ma olen VÄGA pissed off hetkel. Miks? No Maarjal pidi täna kell 11 olema teooriaeksam teatavasti. Ja kell 9 siis olin just imbumas Juhaniga trenni, kui tuli kõne autokoolist. Et neile oli just helistatud Nokian poliisilaitokselta, et nad ENDISELT ei ole suutnud mulle vajalikku luba ära teha. Miks? Seepärast, et mul pole Soomes alalist elukohta. Nagu vattahekk noh. Tore et see naine Magistraadis siis teadis mulle öelda, et nii on. Nagu mille eest need paberimäärijad raha saavad, ma ei mõista???? Igal juhul olin ma siis nii raevus, et käed värisesid. Poogen pole, et ma olin eksamiks nädal aega õppinud ja eile käisin harjutamas kah ja täiega kindel tunne oli. Ega siis asjad ometi nii hästi ei saa minna. No lõppude lõpuks sain jälle miski telefoninumbri JÄRJEKORDSELE targale tädile helistamiseks. Lõppkokkuvõttes Annul siis jooksid kah närvid kokku ja ta lubas ise helistada ja nüüd lõppude lõpuks välja uurida, et mis värk on...Hea seegi. Vihane Annu peaks isegi Soome ametnikud oma päid kasutama panema. Asja põhipoint on aga see, et teooriat ma nüüd enam enne uut aastat tehtud ei saa ja siis venib sõidueksam kah ja lootust, et kolme nädala pärast load käes on, enam ei ole...DOAAAAAH noh.
Aga üldiselt oli siis täna Annu trenn ja täiega tuus oli. Noh, see pole vast mingi üllatus aga... Täna sain esimest korda täiesti lõplikult aru, et kuidas ta tahab välimise ratsme peale sõitmist. Ja kavaleti peale sain Juhani nii sirgeks, nagu elus pole mul veel õnnestunud asi. Pärast Annu ja Tiina arutasid, et Juhaile on kaela tekkinud korralikult. No mina ei saa aru, iga päev ju näen teda. Ja siis Annu ütles lõpus, et Juhan oli täitsa koolisõiduloomavälimusega olnud ja täitsa ilus hobune välja näinud. Ütleme siis nii, et Annu suust on see suur ja senikuulmatu kompliment. Ja peale seda kuulsin ma veel, et kuidas Annu ja Tiina arutasid, et Juhan räigelt raske hobune, aga samas on üllatavalt palju arenenud edasi kolme kuuga ja et Annu on rahul, et nii palju positiivseid asju tuleb iga trenni jooksul. Jess!
Siis Kirsi käis Juhanit kah masseerimas. Noh, probleemne koht on nimme (ikka päris korralikult – eks see saab üsna palju koormust kah, kui viimasel ajal hobune üsna palju läbi selja töötab) ja siis vasak õlg. Noh, see pole kah suur ime, kuna vasaku poole lihased ju vabsee ei veni tal. Aga üldiselt oli positiivne elamus, Juhanile täitsa meeldis ja hobune oli täna ikka palju relam.
Eile oli pimedasõit siis. No läks tegelikult täitsa okeikalt. Tulede vahetamises olin ma üllatuslikult osav kusjuures, nii veider kui see ka pole. Ja alistatud sai 100 piirkiirus. Eriti veider oli see, et eile ei tundunud 80 üldse palju. Sõitsin siis ja mõtlesin, et vahiks spidokat, et paljuga ma teistel ees koperdan. Ja 80 oli sees. Imede ime! Aga enne ma polnud ju nii pimedas sõitmas käinud, et üsna hirmus oli alguses ikka küll, kui praktiliselt mitte midagi ei näinud. Ja mina nägin jänest umbes sekund enne, kui see teine kutt, kellel oli juba mingi aasta juhiluba olnud. Hahaaa :)
Siis ma veel priiskasin eile ja läksime pitsat sööma vahepeal. No mõtlesin et hirmus, et 8 euri maksab pitsa. Ja no see oli siis nii suur, et veerandi jaksasin süüa ja ülejäänud tuli koju kaasa.
Ja viimased kaks päeva on Pussinen kah meie kohvinurgas viibinud. Täna ma olin juba natuke valmistunud, aga eile oli küll hea laks. Et siis vajusin eile rõõmsameelse tuhinaga kohvinurga ja kes mulle otsa vahtis? PUSSINEN! Mul oli vist ikka üsna koomiline nägu peas, kõik üritasid väga muiet alla suruda. Ei õnnestunud...
Ja siis see tibi, kes peaks minu vabadel päevadel Miiat aitama otsustas, et töö on ikka liiga kontimurdev ja üritab siin oma hobust salaja minema sebida. See kah idee muidugi. Ta ainult ei mõelnud selle peale, et ratsutamismaailm on väike ja uudised levivad kiiresti. Aga no eniveis lootus on seetõttu selline, et ma aitan Miiat siis iga päev nädala sees ja siis saan endale kah laupäeva ja pühapäeva vabaks. Mis minule sobiks eriti hästi, sest et siis oleks mõtet tihedamini kodus külas käia. Aga no nüüd Miia üritab seda ideed Annule maha müüa, eks näis, kas õnnestub. Vot sellised lood siinpool sood igastahes. Ja homme on juba 18-nes ja niivarsti saab koju külla. Täiega ootan :D:D:D
Ja Annika, ära mitte üritagi valge koogi ideest loobuda. Muidu ma võtan teatud asja pantvangi :D

13.12.08 ehk 8 päeva Eestini

NII :D
Tegelikult pole eriti midagi toimunud, mida peaks siia kirja panema, aga no ma kirjutan ikka :D
Kolmapäeval käisin autoga libedarajal. Harjutasime siis hädapidurdust ja muud siukest värki. Ja täiesti lõpp, kui kaua võtab pidurdamine aega. Mul vahepeal tekkis kahtlus, et kas mul ikka on pidur põhjas. Aga põhipint on see, et üldse ei olnud hirmus. Kui oleks liikluses olnud, oleks hoopis teine asi olnud. Aga seal oli hoopis lõbus. No eniveis, kui me tagasi sõitsime, siis õpetaja järjekordselt asus mu pulssi katsuma (ta pidevalt teeb seda, kui midagi uut oleme teinud). No ja siis ta oli väga pettunud, et kas ma siis ÜLDSE ei kartnud. No ma arvan et natuke teine asi on libedarajal külglibisemisse minna, kui lisaks veel sõiduõpetaja kõrval. Reaalses olukorras oleksin ma ilmselt püksi teinud.
Aga üldiselt siis ainult 8 päeva on aega Eestini. Ja ma väga ootaks seda, aga enne on paraku paar sellist sündmust, mida ma üldse ei taha, et toimuks. Teisipäeval on pimedal ajal sõitmine. Ja no ma ei usu, et ma seal hiilgama hakkan. Oh dear. Ja kohe järgmisel päeval siis teooriaeksam. Mille pärast ma olen juba nüüd närvis. Aga ma olen väga tublisti teooriaõpikust iga päev ühe peatüki läbi võtnud. Ahjaa, teil ei tule õhtul und? Lammaste lugemise asemel võtke minu autokooli teooriaõpik kätte. Uni garanteeritud!
Esmaspäeval tuleb Kirsi ja masseerib Juhanit vähe. Saab siis näha, et mis ta ütleb. Ma ise küll kahtlustan, et hetkel on ta üleni väga viletsas seisukorras. Sõites vähemasti on küll selline tunne.
Selle kaootilise teksti jätkuks siin niipalju, et täna on laupäev ja ma pole üksi tööl! Juhuu. Jenni siin teeb oma uueaastapuhkust nimelt tasa. Ja oh imet, meil on aega teha tunniajane lõunapaus ja ilmselt pääseme poole kolme paiku juba koju. Määdsik. Täna pidin küll Teddyga maastikul imbuma ja no selle loomaga maastikul käimine võtab mu närvid läbi. Vend vabsee ei liigu edasi ja siis järgmisel hetkel, kui sa oled teda umbes kümme minutit kandadega peksnud (ega ma ometi ei viitsi ju sääriseid ja kannuseid peale toppida maastikul käimiseks) ehmatab ta lampi millegi peale ja tõmbab galopis alt ära. Ja siis sa tirid ta tagasi ja vend jälle loivab. Ja kõigele lisaks on ta rõvedalt ümmargune, nii et sadul täiega keerleb tal seljas ja kusagilt pole kinni kah võtta. Ja täna oli veel räigelt libe kah ja....Aga üldiselt iseloomu poolest on ta tore hobune :D

10.12.08 ehk 11 päeva Eestini

Nii. (Mis siis, et Annikat häirib, et ma igat oma blogi sissekannet nii alustan). Üldiselt pole pikka aega midagi kirjutanud, sest midagi huvitavat pole olnud. Reedel pikkujoulutasime Miia juures. Tegime pizzat ja värki. Siis oli jälle tükk tühja ehk siis mõttetut aega. Pühapäeval oli meil siin miski võistlusemoodi asi, läksin siis Juhaniga kah. No tõestatud sai veelkord, et võistlusolukorras on ta täiega hobune. No nii mõnus ja lihtne on sõita. Mingil ajahetkel soojendasin ja siis Annu helistas ja siis ma lihtsalt võtsin ratsmed ühte kätte ja kavaletitasin edasi. Soomlased natuke imelikult vaatasid, aga pole hullu. Et siis jah, nüüd tuleb ainult trenni edasi teha ja oodata võistlushooaja algust. Negatiivne on see, et Annu näitas võistluskalendrit ja asi kipub pihta hakkama alles veebruaris. Õu vell. Esmaspäeval käisin Tiina tunnis Paavoga. Oi, see loom on lahe. Raudselt minu lemmikhobune sõita siin tallis. Vahepeal tegin paar sirget kah maneežis a`la Piltsu. Tulid kohe vanad ajad meelde :)
Siis ma veel küpsetasin piparkooke. Ja pean tunnistama, et mulle maitseb soome piparkoogitaigen palju rohkem. Et siis vähem vürtsi, aga mulle just niimoodi meeldibki. Siis veel päkapikutöökoda on toiminud kah natuke. Ärritav asjaolu on see, et kõik rahvad kolivad ja ma ei tea aadresse. Ehk siis: Riin-Anu, Marelle, Gretsu ja Reltsu – aadressid palun mulle orksipostkasti ja KOHE!
Eile olin üsna masendusmeeleolus, ise ei tea kah, miks. Absoluutselt kõik asjad, inimesed ja loomad ajasid närvi. Ilma naljata. Huhh. Eks see andis natuke tunda kah, et 5 tööpäeva seljataga ilmselt.
Siis täna oli vaba päev. Ja nüüd viimased 2 nädalat olen ainult ühe vaba päeva võtnud, et jõulupuhkust tasa teha. Ja nüüd on sellega korras ja hämmastav on mõelda, et homme on kah vaba päev! Ülilahe. Täna oli sõidutund. Arvestades viimase korra katastroofi ma füüsiliselt TUNDSIN, kuidas mida lähemale ma jõudsin autokoolile, seda aeglasemaks mu sammud muutusid. Aga tegelikult ei oleks pidanud tõmblema. Sest oh õnne, täna olin väikse autoga. Ja issake, kui kerge asi tundus täna. No täiesti lõpp. Tekkis tunne, et nagu inimene oleks lausa. Ainult et nüüd ma ajan oma käteasendiga sõiduõpetajat närvi. Ei tea, tundub mugav rooli alumisest otsast kinni hoida ja samal ajal Markku soovib seda kümne pärast kaks asendit. Oh well, peab lihtsalt arenema jälle. Üldiselt lahenes täna veel müstiline küsimus, et miks mu põlved sinikaid täis on. See on selle Dodge müstiline ehitus noh. Et siis kui ma tahan pedaalideni ulatada, pean ma põlved vastu rooli istuma. Veider.
Ja homme, oh õndsust, olen kah väikse autoga. Ja lähen siis platsisõitu tegema. Aga siis mitte platsisõitu eesti mõistes, nagu mina olin aru saanud, vaid libedarajale hoopis. No saab olema huvitav. Ja hirmus.
Ja issi – kui ma Eestisse saabun, siis onju sa viid mind Triinuga kusagile parkimisplatsile harjutama? Onjuonjuonju??? :D:D:D
Aga üldiselt ma vist midagi rohkem siia kirjutada ei oska hetkel. Nädala aja pärast on vist teooriaeksam, nii et täna ma koristan tuba natuke ja siis asun tuupima. Mingil momendil lähen vist Juhaniga lume sisse kablutama kah.
Ja 12 päeva on Eestini. Juba ootan :)
Adios!

4.12.08

Nii. Mis siis vahepeal uut?
No Juhan oli esmaspäeval-teisipäeval kohutavalt halb. Siis ähvardasin teda jõuluprae saatusega ja täna oli jälle täitsa hobune :D
Annu hankis endale mingi kõhuviiruse ja on pühapäeva õhtust saadik rivist väljas olnud. Jees.
Mul on olnud aegade parim sõidutund. Rekkaga kusjuures. Ja järgmisel päeval oli kohe aegade halvim sõidutund. Jälle rekkaga. Ütleme siis nii, et situatsioon oli järgmine. Väga kitsas tee, Maarja rekka roolis. Pööre paremale Vastu tuleb teine suuuuuuuuuuuur rekka. Ma arvan, et edasisi kommentaare pole vaja. Huhh.
Siin on mul kodus toiminud väikestviisi ka päkapikkude töökoda. Nummi.
Kolmapäeval käisin hängimas Tamperes kah Vilma ja Jenniga, oli täitsa tore.
Mitte tore on see, et sellel kuul kipub nurgas krõbistama rott nimega Pank. Et siis täiesti lampi lähen järgmisel nädalal pimedasõitu tegema ja teooriaeksamile peab kah minema. Ja see tähendab detsembrikuus (mis kunagi pole eriti positiivne kuu rahalises mõttes) lisaväljaminekut 120 euri kanti. Aga no pole hullu, saame hakkama.
Aga muud huvitavat väga pole olnud. Või no vähemalt ei torka pähe hetkel.

30.11.08

No ilusat esimest adventi kõigile kõigepealt!
Tänane päev on igal juhul siinmaal saabunud veidralt. Eile läksin kell 9 magama. Aga nagu tavaliselt, ärkasin siis mingi kell 4 mõttega, et „Õugaad, kas kell on 7.20 juba?“. Siis muidugi uuesti magama. No ja kui kell lõpuks helises, oli paganama raske ärgata. Tõsiselt kaalusin alles kella 9-ks loomade söötma minemist, aga samas ei oleks viitsinud ju kella 5-ni tööl imbuda, nii et 7.45 vedasin ennast voodist üles ja mingil salapärasel kombel olin punkt kell 8 ikka tallis. Natuke on kurk kibe kusjuures, aga no elame üle. Sall on kaelas ja algab tee-dieet.
No igaljuhul Annu on siis täna kah Siuntios veel, nii et loomad kõik mul. Noh, Robbie üürgas ja elu oli ilus. Ja siis meie tallihiired hakkavad ikka väga ülbeks minema. Täna jooksis mul hiir üle jala konkreetselt. Õnneks ma ei karda hiiri. Aga see oli lihtsalt nii ülbe, et ma oma paar sekundit lihtsalt seisin paigal ja ei suutnud oma silmi uskuda. Nii palju siis meie kasside tööst eksole.
No edasi oli elu täitsa ilus ikka. Kuna Annu ikka üldse ei tahtnud mulle teada anda, et mida loomad teevad, imbusin ma natukeseks netti. Ja siis ma imbusin Annu juurest minema ja Jekku üritas JÄLLE uttu tõmmata kodust. Õnneks täna ma suutsin ta koju tagasi käratada. Hmh. Ja siis helistas issi, mis oli igati positiivne üllatus. No siis lõpuks kell pool kolm Annu helistas (mainin, et tööpäev lõpeb mul kell 16 ja loomi oleks vaja olnud liigutada vähemalt neli) ja küsis, et palju loomi ma liigutada jõuan. Noh, tegelikult olin ma natuke pissed off, aga poogen, ütlesin et kaks võtan. No ja siis imbusin maneeži ja mida ma näen? Maneežis on tunnid. Ja no lõpptulemus oligi siis see, et täna on mingid rästitunnid, mida Annu unustas mainida. Aga mulle sobib – imbusin siis hoopis koju suusatamist vaatama. Ja esimene asi mida ma nägin koju jõudes? Andrus Veerpalu!!! No siis Maarja tegi väga kõvasti „UII, UUIIII“ (endal oli kah mark) ja lendas teleka ette. Et siis nüüd ma hetkel imbungi siin. Ja edu Annule homme, Rantana on siis kaks päeva ainult jalutusrattas käinud ja täna vedas mind pukkidega kodu poole. Aga no pole minu mure, kui vennike kell pool kolm avastab, et tal kodus kah hobused. Minul pole midagi suusatamise vaatamise vastu :D
Ja nüüd ma siis imbungi siin veel natuke aega ja siis natsa aja pärast annan kella 4 söögi ja siis imbun veel niisama. Ja õhtul lähen Juhaniga hüppama siis. Mida ma juba ette ei taha teha, sest ma TEAN et meil on täna veekraav sees parkuuris ja ma ei tahaks hästi jälle alla kukkuda :D:D:D