The circus is gone, all that`s left is the clowns...

Ma mõtlesin, et peaks siia midagi kirjutama. Tegelikult ei ole ABSOLUUTSELT mitte midagi küll juhtunud. Kaks päeva olen nüüd üksi mässanud loomadega. Laupäeval oleksin küll julmalt vihastanud Annu peale, kui ma poleks ise aktiivne olnud. Ehk siis vend helistas mulle kell 13, kui ma teise hobusega lõpetama hakkasin, et teavitada, mis ta tahab, et loomad teeksid. Palju õnne noh. Mainin veelkord, et tegelikult peaksin ma kella 15-st saama juba oma loomaga tegelema minna ja siis kell 16 ainult söötma veel. Ja kui tema oma naiivsuses arvas, et ma ootan kella ÜHENI, et hobuseid hakata liigutama, siis... Noh, lõpp hea - kõik hea. Olin ise intelligentne ja liigutasin loomad oma loogikaga ja isegi lõpetasin kell 16.30. Vauuu!
Noh, ma rohkem ei vingu, see oli lihtsalt üks järjekordne näide sellest, kuidas bossid ei oska teiste (liht)inimestega arvestada. Ja nüüd on meil siin kaks viimast päeva olnud hull kuumalaine, nagu ka Eestis, ma oletan. Täna siis miski 28-29 kraadi kanti. Jeiiii! Ja ma natuke kahtlustan, et äkki tuli täna minu traditsiooniline igasuvine õlapõletamine ära. Päris sellist tunnet tegelikult ei ole, äkki nahk jääb peale. Vaikselt hakkavad viimased Johniratsutamise sinikad kah taanduma, kergelt valgusfoorjas on olemine.
Ja täna Teddy järjekordselt munatses maastikul ja siis ma kütsin teda vähe ja ÕNNEKS on tal vähemalt head pidurid, seegi positiivne asi sellise laiskuse juures. Ehk siis viimasel hetkel sain ta pidama, oleksime peaaegu linnupojast üle sõitnud. Oli vist pesast välja kukkunud ja lennata veel ei osanud, ema tal kah paanitses kõrval. Ja siis see tibu reaalselt piuksus hullu häälega ja JOOKSIS meil eest ära. Kui see poleks nii napikas olenud ja mul poleks vaesekesest nii kahju olnud, oleks isegi naljakas olnud. No igaljuhul ta siis jooksis meie eest põõsastesse ära ja ma ei taha teadagi, et mis temast edasi saab :(
Ja Juhan sai täna kerge kordepäeva, kuna ma lihtsalt ei suutnud ei teda ega ka ennast sellise kõrbetemperatuuriga ratsutama sundida.
Ja tegelikult ma olen nüüd selle mõttetu postituse juba üles trükkinud, rohkem ei viitsi kah.

Elämä on laiffii :)

Nii. Mis siis täna. Emm... päev algas täiesti normaalselt ja läks edasi kah normaalselt. Lõuna paiku läksime Linda ja Annaga Agrimarketisse (arve 460 euri) ja Heko`sse (arve 250 euri) Annu hobustele asju shoppama. Muud tegelikult huvitavat ei olnud, aga tagasi sõites kuulasin, et no mingi pagana kahtlane lugu tuleb raadiost. Panin siis valjemaks ja täiesti reaalselt tuli SOOME raadiost selline geniaalne eesti lugu ńagu BEMMI KUMMID. Appi, ma sain täiesti kohutavad naerukrambid ja ma siis seletasin Lindale-Annale kah asja lahti ja tõlkisin kah. Siis me naersime kolmekesi. Aga jah, see kuidas Soome raadio on avastanud sellise loo, on minu jaoks müstika.
Hiljem käisime Teddy ja Santtuga maastikul (Katri immutasime Candyga minema täna jälle). Ja mis on päeva "üllatavaim" uudis? Santtu hoiab jalga! Jess nagu. Eeeh, ei oskagi midagi rohkem öelda kui et nooooooooooooojah. Igastahes tuleb teisip juba õnneks saksa-onu ja kolmapäevaks sai Annu talle vist kliinikusse kah aja. Et siis kas Iisalmi võistlused jäävad ära, mis te arvate? Ebareaalne...
Ja siis ma imbusin ratsutama. Noh, võtame asjad lühidalt sedaviisi kokku, et Maarja vs John 2:3 praeguse seisuga. Et siis ratsutasin rahulikult ja korraldas mulle jälle täpselt samamoodi selle amokijooksmise jama. Platsi peal on ikka hull jura, tuleb kohe piire vastu. Täna siis samamoodi, alguses mõtlesin ausalt, et ta jookseb aiast läbi aga no õnneks või kahjuks keeras siis täisgalopi pealt ikka kõrvale. Needless to say, mina maandusin aia otsas. Väga hullu tegelikult pole, küünarnukk on vähe kraabitud ja sääre pealt nati paistes ja nati kraabitud ja nati sinine. Ja no jumal tänatud, et ma olen intelligentne inimene ja ALATI kaskaga ratsutan. Et siis pea maandus täna ikka üsna osavalt mul aias ja kaskas 2 uut ilusat sälku sees. Tegelikult pole vast häda midagi, natuke nagu pea valutab ja käib ringi, aga see käib asja juurde :)
Eniveis, noh viimased 2 päeva ongi hobune liiga hea olnud. Tegelikult ta oli täna kah pärast väga hea (ühe korra üritas veel, aga siis ma olin valvel). Heeh, eks ma siis ratsutasin seal täna edasi ja siis tuli Annu koju ja esimene küsimus, kui ta mind nägi: "What happened to YOU?". Noh, eks ma olin vist üsna liivane :) Aga ei, Annu kah leidis, et tuleb lihtsalt ta voldile üritada saada sellisel juhul ja niisama palju üleminekuid teha. Noh, niisama pole üldse probleemi, aga kui ta juba läheb, siis ei aita enam ussi - ega püssirohi, kui 176 kõrge elukas sul kaela püsti viskab ja selja küüru ajab ja minema kütab. Aga no vaatame, mis teha annab. Kui see väike kiiks välja arvata, on meil tegelikult ju asjad väga positiivsed :D
Heh ja Matti Nykänen on lihtsalt liiga geniaalne, temalt siis ka tänase postituse pealkiri :)

I never promised you a rose garden...

Nii. Kuna mul oli vaba päev, tegelesin ma põhiliselt ainult magamisega. Mingil vägaimelikul kombel magasin täna kella10-ni jutti. Ja nüüd ma kahtlustan, et põhjus minu hommikuseks ärkamiseks on, nii naljakas kui see ka pole, tavaliselt Miia hääl. Ehk siis täna tal oli vaba päev ja hommikune kohvinurk ei toimunud ja mina sain kohe magada. Hehh.
Siis ma käisin veel jooksmas ja sõna otseses ja kaudses mõttes surin, sest jube tuul oli (ja on ka hetkel) ja päike oli hullult palav ja kõik maailma taimed õitsevad, nii et hingata pole midagi. Ma sügavalt kahtlustan, et sellest kõige jubedamast mäest oleks 80-aastane vanaema kah kiiremini üles KÕNDINUD kui mina jooksin. Eniveis, siis ma olin näost tulipunane ja üle kere nagu tõsine higikoll ja Annu oli geniaalne: "Oh, you came from jogging?". Doaaaaaaah...
Tegelikult pole midagi muud huvitavat olnud peale selle, et ma olen niiiiiiii positiivslt meelestatud ja õnnelik. Ehk siis keda ei huvita, kui tubli John on, minge kohe viimase lõiguni heaga...
Annu võttis siis täna jälle Johni. Ja väljendudes tema sõnadega, ta on "amazed", et John nii kiiresti areneb. Et siis ta on teinud hobustega pool aastat tööd, et saavutada seda, milleni Juhan on jõudnud kolme kordetamiskorraga. Ühtlasi ta arvas, et järelikult asi ei saa väga palju tal isegi lihastes olla, ehkki ta on selline hobune, kes igal juhul üritab, kui aru saab, mida temalt tahetakse. Et isegi sellisel juhul ei saaks praegune areng nii kiire olla. Et ta siis arvas, et lähiminevikus on teda väga "pulling and bending" meetodil töötatud. Mhm, minupoolsed mõtted selle koha pealt jätan ma hetkel enda teada - "what do I know about riding anyway...". Eniveis Annu oli tõsiselt rõõmus ja positiivne. Ja kess teab, kui enne pakkus ta, et 120-ni töötamiseks läheb Johniga 5 aastat, äkki oleme me taandunud nii kolmeni hoopis. Selleks peaks vaesel hobusel muidugi mõni teine ratsutaja Maarja asemel olema, aga no eniveis. Hetkel on John Annu ootused siis ületanud nii... matemaatikat abiks võttes...16-kordselt :)
Jah, samas ta on nüüd viimase nädalaga tõesti hullult kiiresti arenenud. Ei tea, kas see E-vitamiin nüüd kah tööd lihtsustab või mitte, aga no vahet suurt polegi.
Ja siis pärast muidugi Katri jälle fännas Johni (emmm, ta stabiilselt räägib, et ta tahab Johnga abielluda.. Mul hakkas natuke hirmus, aga ta ongi natuke omamoodi inimene) ja Annu leidis suurepärase viisi Johni iseloomustamiseks : " Yes, he`s a real gentleman..".
**Ja nüüd kõik koos - AWWWWWWWWWW....**
Aga igal juhul ma nüüd lõpetan selle kiitmise siin ära. Ja täiesti imelikul kombel ja täiesti lampi hakkas mul kummitama Lynn Andersoni Rose Garden. Ma küll üsna olen oldies-tüüpi inimene, aga seda ma küll ei mõista, kust see lugu nüüd järsku välja hüppas. Igal juhul tuleb hull lapsepõlv sellega meelde. Kui ma ei eksi, siis see oli meil kunagi kodus mingi kasseti peale lindistatud? Annika?

I beg your pardon,I never promised you a rose garden
Along with the sunshine,
There's gotta be a little rain sometimes
When you take, you gotta give, so live and let live
Or let go
I beg your pardon
I never promised you a rose garden

I could promise you things like big diamond rings'
But you don't find roses growin' on stalks of clover
So you better think it over
Well, if sweet-talkin' you could make it come true
I would give you the world right now on a silver platter
But what would it matter?
So smile for a while and let's be jolly
Love shouldn't be so melancholy
Come along and share the good times while we can

I beg your pardon
I never promised you a rose garden
Along with the sunshine
There's gotta be a little rain sometimes

I beg your pardon
I never promised you a rose garden

I could sing you a tune or promise you the moon
But if that's what it takes to hold you
I'd just as soon let you go, but there's one thing I want you to know
You better look before you leap, still waters run deep
And there won't always be someone there to pull you out
And you know what I'm talkin' about
So smile for a while and let's be jolly
Love shouldn't be so melancholy
Come along and share the good times while we can

I beg your pardon
I never promised you a rose garden
Along with the sunshine
There's gotta be a little rain sometimes...

You`re the right kind of wrong... And I didn`t lose my mind - it was my own to give away.

Nii. Hetkel oli mul käsil tõsine kodukoristus ja kuna ma põranda kuivamise tõttu olen nii või naa diivanile pagendatud, siis võtan selle kirjutamise kah nüüd ette, küll lubatust päev hiljem, aga ma usun et keegi pole sellest püsivaid kahjustusi saanud. Et siis meie eepos jäi pooleli ilmselt laupäevahommikuste sündmuste juures:
Noh, päev oli selline täiesti tavaline muidu ja oh imet! Lõpuks pakkisimegi asjad kokku ja Santtu auto peale ja minek. Ausõna, uskumatu. Loodusreostus oli muidugi kohutav - auto võtab 30 l/100 ja sellega ühte hobust vedada... Noh, midaiganes...
Võistluspaika jõudsime suht vägaväga vara ja koht ise kujutas tegelikult endast hiiglaslikku hipodroomi. Noh, saime süüa ja niisama ringi imbuda ja päikest võtta ja Santtule õunamahla sisse joota (kuna ta muidu vett ei joo...). Ehkki Annu seda iga hinna eest üritas varjata, oli ta tegelikult närvis, mis oli üsna naljakas. Noh, temal viimane võistlus poolteist aastat tagasi ja Santtul kaks. Et siis tegime ajalugu. Üldiselt ei märganud erilist vahet Soome ja Eesti võistluste vahel. Ütleks, et Eestis kohati v-o korraldus tiba parem ja Soomes jälle soojendusplatsil inimesed palju viisakamad. Vahepeal saime uudiseid, et Turus oli plats 15 cm vee all olnud ja äikest ja vihma ikka korralikult. Noh, meie nautisime selle asemel päikest. Ahjaaa, õnnitlused kruum-Reltsule, Ebbe`l oli hästi läinud :)
Mida veel märkasin, et Soomes on käes see, mis natuke juba Eestis kah toimumas. Inimestel on raha osta häid hobuseid, nii et 120-s on pooled võistlejad sellised, kes sellisteks radadeks tegelikult veel valmis pole. Hirmus.
Noh, vahepeal oli Annu veendunud, et nüüd Santtu lonkab, sest astus kivi peale. No midaiganes.
Imelisel kombel sõitis Annu 130 kah, seal sai aja eest, aga muidu oli isegi kobedam kui 120. Siis pakkisime asju ja hoidusime ühe TÕSISELT veidra mehe eest, kes meie auto kõrval seisis ja lihtsalt VAHTIS. See oli tiba hirmus. Ja kuna Soomemaa on paraku hirmus suur, siis koju jõudsime miski ühe paiku. No ok, vahepeal tee peal parkisime auto ABC`sse ja käisime söömas, aga ikkagi... Annu imbus siis koju magama ja meie jäime asju lahti pakkima.
Ja kes oli see õnnelik, kes järgmisel päeval ÜKSI tööl oli? Ausõna, hull zombie oli olla. Võeh. Ja muidugi pidi kõik loomad maastikule minema, nii ma siis rassisin üksi. Santtu ajaks olin nii läbi, et jäin tema seljas magama. Nagu päriselt. Õnneks ainult mingi 5 sammu tukkusin, aga ikkagi!!!
Edasi midagi huvitavat ei olnud, kella 20 paiku imbusin juba ruttu-ruttu magama. Ahjaa, üks asi oli, mis mind tiba närvi ajas. Ehk siis Annu nõudis, et Santtu selle kivijama tõttu kolmepäevase Ponstan Forte kuuri saaks. Kes ei tea, siis see on üsna tugev valuvaigisti. Et siis nagu MIDA? Me Lindaga küll kahtlustame, et see kivi oli lihtsalt ettekääne. Et siis ma saan veel kuidagi aru, et 140-150 loomad stabiilselt valuvaigisteid täis topitakse, et okei, MINGIGI point on sellel. Aga kui loom peale 130 parkuuri hüppamist kah siuksed rohud peale saab, siis... Noh, midaiganes. Või nagu me Lindaga väljendume, kui meie teistmoodi arvame - "What do WE know...".
Eile olin kah veel tööl, tegelikult oli hull positiivne, kuna olime kahekesi Lindaga. Lõuna paiku viisime siis Santtu ja Teddy füsioterapeut Tuula juurde, kes on lihtsalt tõsiselt määdsik nagu. Ma tõesti tahaks kah mõnel alal niiiiiiiii hea olla. Igal juhul ta siis näppis neid siit ja sealt ja tulemusena nt. Santtu liikumine nii umbes kaks korda parem lõpus. Heh, järgmised ajad saime kah, aga kuna ta on nii nõutud ja stabiilselt reisib üle terve maailma olümpialoomi kah töötlemas, siis peab ajad vähemalt 5 kuud ette kinni panema. Päris hea...
Siis imbusime ratsutama ja Juhan oli selline mittevägahea, aga ka mitteväga halb. Jälle oli naljakas, kui see praktikant-Katri teda imetlemas käis ja siis mulle sada aastat rääkis, kui hästi John jooksis. Hehh, sel hetkel kui tema nägi, oli loom ikka korralikult krampis jne. Õuvell. Tegelikult ma eile mõtlesin, et masetseda pole küll mõtet - kahe nädalaga jookseb ta traavis juba hästi ette alla ja galopis on kah suund õige. Et siis vähem masetseda.
Ja jõudsimegi tänaseni. Noh, saksa-onu tulekuni on nüüd täpselt nädal!!! Üldiselt oli mul vaba päev ja midagi erilist ei olnud. Käisin jooksmas, aga täna ei olnud ikka absoluutselt õhku, nii et üle pika aja olin suunitud vahepeal kõndima, sest MITTE MIDAGI ei olnud hingata. Ja sellele vaatamata oli koju jõudes ikka täiesti laip olla. Võeh. Ja siis ma sõitsin veel Johni kah, kes oli SUPERHEA. Täna jooksis galopis kah juba ikka vägaväga hästi. Ühtlasi sain oma "kui ma tunnen, et on hea, kas siis TEGELIKULT kah on hea" - kriisist üle. Nimelt Tiina tuli platsile, kui galoppi tegin ja oli pehmelt öeldes üllatunud, et John nii hea. Ikka nii umbes 4 korda mainis, kui hea ja lõdva ja "koos" ta välja näeb. Jehuuu! Tunne oli kah väga hea. Kui nüüd nii edasi läehb, siis varsti saan hakata säärt läbi sõitma, ilma et miskit krampiminemist toimub. Täna vasakule traavis juba sain millimeetri võrra säärt tugevamini kasutada, ilma et oleks kogu asi luhta läinud. Ja edasiajava märguandena säärt kasutades on kah juba positiivne, neljal juhul kuuest ei ehmata ära. Et siis sellised ülipositiivsed elamused olid täna. Kusjuures ma ei tea, kas ma olen maininud, aga meie viimase "galopikiirenduse" käigus ta lõhkus oma kapsli ära. Ja nüüd minu teine kapsel hõõrub vaesekesel (hobune teab, mis on hea - mingi närune USG ei kõlba, ainult Prestige või Kieffer vms sobib). Nii et nüüd ma olen ilma kapslita sõitnud ja tegelikult on see päris kasulik. Praeguses etapis tähendab see, kui ta suud lahti ajab, ainult seda, et ma olen midagi valesti teinud. Nii et väga hea indikaaator. Noh, ootame ja vaatame siis, äkki mingil hetkel peaks ikka tagasi panema, kui me kunagi mingi tõsisema töötegemiseni jõuame :)
Aga muud hetkel ei ole huvitavat ja ma parem lähen süüa tegema. :D

Just jõudsime võistlustelt koju. Laip. Homme kirjutan.

Hahhaaa. Tulime just Lindaga shopingult. Ja millega siis muuga ikka poes süüa ostmas käiakse, kui mitte 7-hobuse-autoga??? Natuke vaadati imelikult, aga no pole hullu. Tegelikult me päris hulluks pole läinud, autot oli vaja igaks juhuks tankida, kuna teoorias peaksime homme Jyväskylla võistlustele minema.
Ah et miks teoorias? No see meie võistlustele "minek" on alati selline huvitav, ma kirjeldan väheke pikemalt sedakordset. Nii. Esialgu pidi minek olema hoopis Turku, kus 3-päevased võistlused, Santtul ja Teddyl. See jäi ära, kuna Annu ei viitsinud 2 hobuse pärast sinna imbuda. No ok, siis pidi homme olema neil kahel minek Jyväskylla. Algselt pidi Teddy sõitma 100 ja 110. Siis oleks pidanud sõitma hakkama ilmselt nii kell 5. Kuna Annu seda kah ei viitsinud, siis oleks Teddy pidanud sõitma 110 ja 120, Santtu 120 ja 130. Nii. SIIS selgus, et homme äkki sajab vihma. Mis tähendab, et Annu Teddyga ei oleks siis tahtnud minna. No okeeei. Ja LÕPUKS ta avastas, et Teddy kabjad ikka ei ole head, nii et Teddy ei lähe. Ja ma olen suht kindel, et kui homme peaks natukenegi vihma tibutama, siis ta tegelikult ei viitsi Santtuga kah minna. Ja vot niimoodi me võistlustel käimegi. Oehh, saaks Candy juba korda, saaksime äkki meie tallis kah võistlushooajaga ALUSTATUD...
Nii et me siis täna jälle pakkisime ja tuunisime Lindaga nagu hullud, ilmselt mõttetult. No kui homme ikka minek on, siis on ime sündinud. Ja ülimalt loodussäästlik on muidugi ühte hobust hobuseautoga vedada :)
Ja ainus muu huvitav asi täna oli see, et Juhan oli ülimalt positiivne. Juba saduldades oli ja asi aina jätkus. Ja ratsutades oli kah ülihea, seda muidugi nendes piirides, mida ma talt hetkel nõuan. Aga no loodame, et kui nii jätkub, siis äkki suudame teda katki minemast hoida ja isegi varsti natuke kõksima hakata. Aga no see muidugi kõik sõltub sellest, mida onu Olaf nädala pärast ütleb. Ehh, ta pidi ikka väga hea olema. Kusjuures põhiliselt keskendub ta akupunktuurile (on see äkki eesti keeles nii) ja lisaks on tal see soojuskaamera, millega saab teatavasti hästi just selga uurida. Oi, me siin Linda ja Annaga ootame nagu segased juba. Loodame ainult, et äkki tuleb natuke häid uudiseid kah.
Aga muud pole täna huvitavat olnud, nii et ma nüüd lähen varsti tuttu. Ja kui juhuslikult peaks ime sündima, siis äkki saan homme võistlustulemusi teatada :)

Uputus...

Prrr... Väljas on selline ilm, et hea peremees tõepoolest ei ajaks koera kah välja (mis ei takista muidugi Maarjat ratsutama minemast). Vihma kallab. Ja kallab. Ja kallab.
Aga mina tegin omale suuuuuuuuuuuuuuuure tassitäie teed ja pugesin teki alla. Tegelikult on täitsa mõnus nii, kohe varsti võtan raamatu kah ette :)
Üldiselt oli tänane päev selline ebameeldiv. Olin üksi tööl ja kõik oelks olnud väga positiivne, kui ma oleksin teadnud, et praktikandi-Katri täna tööle ei tule. Ehk siis mul oli vaja hommikusele õudusele lisaks veel Candyga maastikule minna. Aga hakkama sain ja isegi oli aega lõunat süüa. Annu sõitis ise õhtupoole ( ehk siis läks ratsutama kell 15.30 - minu tööpäev peaks IDEELISELT lõppema kell 15, sellega oleme leppinud, et enne 16-t minema ei saa. Aga täna ta siis rõõmsalt lehvis kell pool neli alles ratsutama. Noh, mis teha) ja nii sain asjad tehtud klla poole viieks. Ja MUIDUGI hakkas täpsetl sellel hetkel, kui mina hobust valmis panin, täiega vihma kallama. Toppisin vihmateki peale ja kuna maneežis olid juba tunnid, läksin välja. Vihmatekk ei aidanud. Ikka oli märg ja paha. Ma midagi mõttekat teha ei üritanudki, tegelesin ainult sobiva kollilähenemistaktika valmisega. Tundub, et leidsin sobiva, aga ma üldse ei viitsi täna kirjutada sellest ega millestki muust. Nii et ma parem joon oma teed edasi ja naudin vihmast ilma :)

RIP Lancetto

Täna on siis see päev, kus täku surmast on möödas täpselt aasta. Kogu see värk on üldiselt nii või naa selline tabuteema, et KUI täkust üldse räägitakse, siis vägaväga üldises plaanis, aga mitte kunagi sellest, mis juhtus. Erilist vahet nagu ei olnud päevas, aga selline rõhutud olemine oli küll ja asju kontrollisime veel hoolikamalt kui tavaliselt. Mina muidugi olin see õnnelik, kellel täna õhtutall oli - no boksiuksi kontrollisin 5 korda ja ma ei liialda...

Siis Donkey käis täna selle silmaspetsi juures. Noh, kerge pime nurk on tal küll, kust pime on, aga õnneks mitte kogu silm. Arst ütle ka, et silm on nii hea, kui ta antud olukorras üldse olla saab ja et noor hobune, küll ta õpib niimoodi elama, pole hullu. Kuna Donkeyst jalgade pärast kunagi mingit Grand Prix hobust ei saa, siis pole vast hullu.

Siis me olime täna Lindaga suht halvad ja kasutasime räigelt meie uut praktikanti Katrit ära. Ehk siis immutasime ta hommikul Candyga maastikule ja siis veel Santtuga, sellal kui ma Teddyga väljas olin ja siis veel teist korda kah Candyga. Aga noh, milleks need praktikandid siis ikka on :)

Ja siis käisime veel Heko`s kah shoppamas. Ma sain nüüd lõpuks endale (või noh, mis endale..) korraliku sadulaaluse karva, oli mingi pakkumine, hea hinnaga sain ja kusjuures mulle meeldib see enda oma isegi rohkem kui Annu oma. Siis see hullult tore müüja-onu kiitis sakslasest kiropraktiku-onu, kes meile tuleb 2 nädala pärast. Oli saanud ühe maha kantud traavli nii korda, et see oli veel oma 2 aastat hullu pappi kokku ajanud. Kuna meil loodetavasti nii hull seis ikka ei ole, siis jääme huviga ootama.

Johni sõitsin kah täna, aga kuna endal oli selline mitte-eriti-hea olemine, siis ega sellest suuremat asja ei saanud. Ma VÄGA üritasin mitte närvi minna. Otseselt ei läinudki, aga eks ta ikka tunnetas, et midagi on teistmoodi. Aga no ta võiks ju üritada aru saada, et keegi ei tule talle kallale ja palju kergem on ratsanikule keskenduda. Kui on üks asi, mida ma ei kannata, siis see on see, kui hobune absoluutselt sinule ei keskendu ja samahästi võiksid sa seal seljas ka mitte olla. Aga no lõpuks oli tegelikult väga hea, sain selja ilusti tõusma ja tagumise otsa alla, liikumine oli kah kohe parem. Siis lõpetasin ruttu kohe ära, enne kui asi oleks uuesti halvemaks läinud. See süsteem kusjuures toimib temaga hästi. Linda ütles kah, et kõrvalt vaadates oli väga ilusti tagumise otsa alla toonud ja seljast töötanud. Noh, hetkel suudab ta seda järjest teha vast nii 10 sammu, aga rohkem ei saagi praeguses olukorras talt nõuda.

Ja siis ma tahaks hullult osta ühe raamatu hobuste söötmise kohta, mis on vägavägaväga hea. Aga 48 euri!!!! Ja siis ma tahaks veel hirmsasti seda Heuschmanni raamatut ja Paalmani oma kah. Noh, palju tahad, vähe saad.

Ja muud tegelikutl ei olegi. Ahjaa, ma olen oma jooksmisega nüüd sõltuvusse sattunud. Täna oleksin tegelikult nagu vahele jätnud, kuna nii kiire päev oli, aga ei - kell veerand kümme lükkasin tossud jalga ja minek. Kes oleks seda uskunud...

Nagu lubatud...

Nii, ma nüüd võtan ennast käsile ja üritan siia kirja panna midagi. Tegelikult ei ole küll vaat et mitte midagi märkimisväärset juhtunud vahepeal.
Esmaspäeval lebotasin ilmselt, Juhanit sõitsin kah, oli selline käib-kah. Annule ei oleks kõlvanud kusagile (paremale sõites ei saanud absoluutselt säärt läbi, ainult keeras ennast kuklast kõveraks), aga noh, vähemalt ette-alla jooksis talutavalt ja isegi maastikul sain käidud ilma galopikiirendusteta. Õhtul olin Tiina trennis ja sain jälle seda Rootsi poni sõita. Ikka suht naljakas loom on, ehkki seekord sujus juba vähe paremini. Siinsete inimeste illusioonid minu suhtes muuseas jätkuvad - kui Annu arvab, et ma olen miski eriline intelligent, siis Tiina usub, et mul on hea silmamõõt. No ma võtsin Jussi nõu kuulda ja ei hakanud vaesekese illusioone purustama :D
Ühtlasi tõmbasin endale netist kõik kolm Eragoni raamatut, nii et nüüd ei pea ei raha kulutama ega midagi. Ma ainult pole veel Brisingr`ni jõudnud, tahan enne esimesed kaks uuesti üle lugeda.
Esmaspäeval andsin peaaegu kiusatusele järele ja ostsin Prison Breaki kolmanda hooaja. Tegelikult see kuu on rahaliselt positiivne olnud, aga õnneks ikka ei raatsinud. Hea.
Täna lebotasin jälle, hommikupoole kasutasin aega targasti ja käisin jooksmas ära, et õhtul saaks magada :D Ja siis oh imede ime, Annu JÄLLE ise tuli, et kas ta võtab Johni täna. No kuhu see maailm jõuab niimoodi? Eniveis, täna ta siis jälle kordetas ja ma ikka ei saa aru, et mida ta teeb. No ok, ta natuke valgustas ühe koha pealt, et kuidas ta seda vasakule kõverust ravib, aga kuidas ta Johni 5 minutiga niimoodi lõdvestama saab, ma ei mõista. Ma usun, et mul läheks sama saavutamiseks aastaid aega... Ja reaalselt ma näen, kuidas looma selg tõuseb ja vend ei jookse enam kolmes jäljes. Ja kannast hakkab kõverdama (noh, Annu standardite järgi küll vähe, aga siiski). See oli tegelikult tänase päeva parim asi. Kuna tal on ikka suht korralik komme reaalselt tagumisi jalgu LOHISTADA kordetades. Ühesõnaga, et siis oli positiivne jälle. Annu suhtub sellesse värki ikka väga aktiivselt. Esiteks ta võtab ta neljap või reede jälle (ja ma seekord usun, et ta ei viili kõrvale, ta on nii äksis asjast) ja teiseks kogu tema suhtumine on selline, et üritame nüüd Maarjale hobuse saada. Ma ei tea, mis minu-vaimustus tal peal on. Kahtlane, ma ütlen teile! Pärast me muidugi vestlesime veel teooria koha pealt nii 20 minutit nagu tavaliselt ja Annu oli hullult äksis ja vehkis käte-jalgadega. Ma pidin väga pingutama, et mitte naerma hakata - ta meenutas hullult mingit prantslasest kunstnikku mingist Hollywood`i filmist :D
Ja muud huvitavat väga ei ole ja ma tegelikult ei viitsi üldse trükkida kah.
Ahjaaa! Linda nüüd helistas sellele saksa-onule. Ja ta tuleb siis teisel juunil meie karja üle vaatama. Ma hullult ootan, aga samas natuke pelgan kah, et mis uudised sealt nüüd tulevad. Aga no parem teada, et kus me Johnga hetkel oleme, kui teadmatusest talle trennis liiga teha.
Aga vot sedapsi siis!
Ja Annu üritas mulle laupäeval selgeks teha, et neil on normaalset hapukoort (või nagu nemad seda kutsuvad, smetana`t). Ma siis proovisin ära. Tühjagi! Tegelikult oli nii halb, et seda ma taluksin ainult salatite sees. Aga nii, nagu ma Eesti hapukoort söön, et lihtsalt lusikaga võtad paljalt ja nämmu on (jah, ma tean, ma olen imelik), seda jura mind küll keegi sööma ei sunni. Võeh.

Purple Rain

Dumdidumdidum.
Et siis peaksin siia midagi kirjutama, jah? Noh, ma söön ja siis äkki tuleb inspiratsioon peale. Äkki. Loodetavasti. Võib-olla....
Kuulmiseni!

Blur - Parklife
Uskumatu, ma pole juba päris kaua aega midagi kirjutanud, aga no täna siis tuleb. Emmm...Neljapäeval ma mäletan, et midagi erilist ei olnud. Noh, otse loomulikult Annu oli ikka haige, nii et Siuntiosse minek jäi muidugi ära. Tänu sellele olime Annu tallis KOLMEKESI tööl. Uskumatu, kui positiivne. Saime talli puhastatud ja hobuseid ´tuunitud ja oma loomad kah sõidetud kõige krooniks. Tegime siis kolmekesi tunniajase maastiku. Jälle mööda uusi teid. Juhan, vaeseke, oli JÄLLE paanikas, kuna JÄLLE oli kõik võõras. Noh, kui sedaviisi jätkata, siis võib-olla ta nii kahe aasta pärast suudab maastikul käimist isegi lõdvestavalt võtta. Noh, positiivne see, et ei karda ta ei traktoreid ega autosid, isegi üle suure tee sai ilusti mindud. Õnneks ühtegi ratast muidugi vastu ei tulnud :)
Reedel oli mul vaba päev, nii et midagi huvitavat ei olnud. Juhanit sõitsin maneežis mäletamist mööda, kõige hullem ei olnudki. Lisaks veel Candy kohta uudised, et ilmselt sai talle see auk näkku ilmaasjata puuritud ja Valkeakoski kliinikus hoiti teda põhimõtteliselt niisama, ilma et midagi tehtud oleks. Ehk siis viimane arve tuleb nii 4000!!!!!!!!!! euri mitte millegi eest. Võite arvata, kui õnnelik Annu oli. Nii et ilmselt läheb Candy nüüd Hyvinkä kliinikusse nii järgmine nädal, siis saame äkki teada, mis tal TEGELIKULT viga on. Noh, kui tal ikkagi see seenhaigus, siis asi "positiivne"... Selline seen hakkab lõpuks hävitama peale lihaskudede ka luud. Ja üldiselt see nakkab inimesele, teisele hobusele mitte. Et siis lahe, me kas oleme juba lihasööjaseente poolt nakatunud või hakkame varsti tallis skafandriga ringi käima...
Positiivsete uudiste poole pealt veel niipalju, et Donkey läheb vist mingi silmaspetsi juurde Teivo kliinikusse (see meilt nii 30 kiltsa. Üldse ilmselt on nüüd nii, et Valkeakoskiga on vsjoo (ma kah vihastakse sellise asja peale), nii et ma kahtlustan, et meil hakkavad loomad käima kas Teivos või Hyvinkäl. Viimast varianti väldiks, see vähe liigne trippimine. JA SIIS sai Linda teada, et meie lähedal peaks elama mingi sakslasest kiropratiku-onu, kes pidi kah vägaväga hea olema. Nii et kui itaalia-onu nüüd lähiajal ei tule, siis üritame ilmselt selle saksa-onu kas kohale meelitada või talle hobused kusagile kohale viia. Kah positiivne, jääb Ypäjale trippimine ära. Või noh, tegelikult see on täitsa tore päevatöö - hobused auto peale, maha, auto peale, Annu kulul lõunat sööma ja koju.
Eile oli selline tavaline päev, ei midagi väga erilist.Õhtul olime Annu juures õhtust söömas, Pate oli kah seal. Ja kui tema ja Karppa kokku saavad, on vägaväga naljakas (no kui inimene paneb oma koera nimeks Jackass, siis kommentaare polegi vaja :D)
Täiesti lõpp, ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju naersin, kui üldse. Oehh, noh üle ja ümber ei saa sellest, et Vahantas on töötanud kaks prostituuti, varas, pangaröövel ja mõrvar. Et siis töötajatega on vedanud. Ja toit oli jälle niiniihea, et me Lindaga võiksime küll iga õhtu Annu juures söömas käia, vastu ei oleks :) See seenesalat (parim, mida ma elus söönud olen, raudselt) ja see põdraliha ja see roheline salat ja... Oehhh.... Ütleme nii, et veini voolas kah suht korralikult ja iga klaasiga läksid jutud aina naljakamaks... Kella ühe paiku oli Karppa lõpuks sunnitud oma geographica tipica-veini välja kaevama ja no vot see oli küll üle mõistuse hea. Ma olen üsna kindel, et isegi minu issile oleks meeldinud.
No igaljuhul mingil hilisel ajahetkel jõudis iga roju ikkagi oma koju. Ma kangelaslikult üritasin natuke Euroviisu hindamist vaadata, aga no mitte ei köitnud, nii ma siis läksin pigem magama. Tegelikult umbes kahed hinded vist pidasin vastu. Noh, siiamaani pole aimugi, et kes võitis või kuidas Eestil läks. Aga kuna ma pole Eesti euroviisu-lugu isegi mitte kuulnud, siis pole vast hullu. Ma ei pea Eurovisiooni eriliseks rahvusliku tähtsusega ürituseks, mis on vajalik, et ennast eestlasena tunda või midagi.
Täna ei olnud üldises plaanis kah midagi erilist. Teddy suutsin lõpuks ometi niimoodi paika panna, et sai täiesti normaalselt pika ratsmega jalutada ja ei toimunud ei mingit venimist ega ka iga krõpsu peale tõmblemist.Oskab küll olla, kui vaja. Siis oli täna veel ajalooline hetk, jooksin esimest korda 5 km järjest, ilma 2 minutilise jalutuspausita. Minu kohta tubli saavutus igastahes.
Siis ma veel avastasin, et MINGID udused mälestused keskkooli matast ikka eksisteerivad. Annu tahtis mult täna hirmsasti ringi ümbermõõdu valemit ja ära sa märgi, peas oli. Ja isegi pii väärtuse suutsin meelde tuletada nii neli kohta peale koma. Nüüd muidugi Annu on veendunud, et ma olen miski geenius või midagi. Ehk siis ma kuulsin nii 4 korda et "ma TEADSIN, et sa mind aidata oskad". Õuvell. Las ta siis arvab, et ma eriti intelligentne olen...
Ja siis ma imbusin Juhaniga ratsutama. Noh, läksime Lindaga siis maastikule kah enne. Ja natuke traavisime mägesid
ja kõik oli tore, kuni Juhan otsustas teha Suur Põgenemine vol.2-e. Ei olnud lõbus. Nii ta siis leekis minuga koos ka kõige järsemast mäest alla ja aga kodu poole. Tegelikult sain suht ruttu tagasi ta, nii paarsada meetrit võttis aega ainult. Noh, lõpetasime siis katkise kapsliga (ta võiks lõpetada mu varustuse lõhkumise) ja murega, et kas Linda ja Hubert ikka ellu jäid. Jäid küll, nii et lõpp hea, kõik hea. Aga seekord ei olnud asi küll mitte mingis ehmatamises, lihtsalt mängis lolli. Pärast sõitsin platsi peal ja seal üritas paar korda veel sama asja pluss pukitada kah. Noh, tegelikult mul on ausõna hea meel, et ta nüüd sellist asja teha julgeb ja ennas hobusena tunneb. Hakkab äkki nüüd aru saama, et ratsutamine ei olegi nii stressi tekitav tegevus, vahest võib nalja kah teha. No selle käesoleva naljategemise-kombe peame muidugi välja juurima, see on nii mulle kui teistele ohtlik. Aga noh, kui hobune ikka läheb, siis mida mina, kärbes, seal seljas ikka teha saan? Peab mõtlema asja üle... Ja kuna me siis viimased päevad aga niikuinii galopisirgeid oleme harrastanu, siis tegin natuke galoppi kah. Ei olnud väga hull, aga hea ammugi mitte. Kõige vastikum on see, et nüüd, kus ma natuke juba töötan kah, tuleb vana probleem tagasi - mitte ei saa enam pika kaela peale, kui korra oled tööd teinud. Keerab ennast ratsme taha barankaks a`la ratsutaja H ja sealt ta välja saamine võtab oma 5-10 minutit jälle. Aga no loodame, et tulevikus hakkab asi kergemini käima.
Üldiselt on kogu elu hetkel selline positiivne. Annu on veendunud, et ma olen miski geenius ja üldse on ta kah kuidagi kahtlaselt tore. Või noh, ta on alati tore, aga hetkel on ta kuidagi KOLMEKORDSELT tore. Ja täna jälle ise pakkus, et millal ta Juhanit töötada saab ja... Veider, ma ütlen teile. Ja mina olen kuidagi tõusnud "igal-pool kasulik"-inimesest "ainult-Annu-hobused"-töötajaks. Mille koha pealt ma pole üldse kindel, et see mulle niiväga mokkamööda on - "with great power comes great responsibility" eksole. Noh, elame-näeme.
Teine tore asi on tegelikult see, et Anna ja Linda loomad kah nüüd siin on - palju toredam on koos sõitma minna või maastikule, kui üksi kusagil hobust töötada. Ja viimase asjan tundub, et Miia on kah natuke maha rahunenud. Annika pole talle enam ammu hammaste vahele jäänud igaljuhul. Või no võib-olla ta enam minu kuuldes ei räägi selliseid asju, see on kah võimalus. Igaljuhul hakkab tal järgmisest kuust puhkus, nii et siis on tema virinat nii või naa kuulda ainult neli päeva nädalas.
Ja siis ma veel mõtlen, et peaks oma Laulupeo-ketsid ära tellima ikka. Ja et tahaks Eragoni kolme osa lugeda hirmsasti. Aga no ma ei raatsi osta neid (mis siis, et see oleks hea investeering). Ja siis ma veel tahaks Amazon`st kaht raamatut hirmsasti aga no jälle ei raatsi ju. Ja kahtlemata on veel palju asju, aga ma ei jaksa enam trükkida. Adios!

AR

"Tere, Mina olen Maarja ja ma olen ratsmehoolik" *aplaus* Vea tunnistamine peaks justkui olema pool võitu juba, või kuidas?
Tänase päeva põhiline point siis selline, et ma pean LÕPETAMA ära selle ratsmetega pööramise-keeramise. No mille pagana pärast mulle jalad ja keharaskus antud on, huvitav??? Igal juhul täna maastikul alustasin enda käsile võtmisega ja peale kümmet minutit enam väga hull ei olnudki. Üldiselt oli Juhan täna täitsa kobe. Ja ma niisama mainin, et talle maitseb Tabasco kaste. Ehk siis toppisime seda akna peale, et nad ei näriks ja ainus, kes ikkagist lõugadel käia laseb, on Juhan. Ebareaalne. Varsti proovime sinepiga, aga ma ei imestaks, kui talle seegi maitseks. Pagana nõme, et Rantana talle selle lolli kombe õpetas :S
Ja üldiselt oli tänane päev ko-hu-tav. Ehk siis lasime kella 7-st hommikul kella poole 9-ni välja täna Lindaga. Vahepeal oli 15 minutit aega süüa lõuna ajal. Kõik seeõttu, et Annu on haige, aga ta ikkagi loodab, et homme minek Siuntiosse. Ehk siis hommikul oli mul veel MP-tall, kus nüüd juba 10 looma ja siis edasi Annu talli, kus oli 3 sõita ja pesta ja tuunida ja asjad pakkida ja puhastada ja söögid valmis panna ja auto ära pakkida jnejne. Ja kõike seda teha, teades, et tegelikult ilmselt minekut pole, on... kergelt öeldes masendav.
Ja Candyl on nüüd tohutult rõve auk põses,mida peaks teoorias läbi loputama veega (nii et ninast hakkaks välja tulema vett), aga ilmselt on see hakanud kinni kasvama, kuna täna vett VÄLJA ei tulnud, ehk siis tal on hetkel PEA SEES umbes 3 liitrit vett. Ma ei saa aru, miks ta ei võinud kliinikusse jääda. Selle asjaga jändamine on väheke teine, kui süstida või kanüüliga rohtu anda- see läheb juba vaikselt vetarsti töö poole ja me kumbki Lindaga seda vastutust endale ei taha. Noh, eks homme selgub.Ma hetkel olen nii väsinud, et vajun magama.
PS! Elagu Limewire. Nii huvi pärast proovisin, et kas Twilighti raamatud on tõmmatavad ja on küll. Nii et kui ma kunagi pähe võtan, et tahaks ikka lugeda neid, siis täitsa õnnestub.

Laip.

Appi, ma olen täiesti läbi omadega. Ehk siis kui ma olen süüa jõudnud ja ennast horisontaalasendisse seadnud, võib-olla jaksan veel kirjutada kah. Jääge igaks juhuks kuuldele!

Nõrkus on inimlik ja pealegi uudishimu tappis kassi...

Trallallaaaa ja hoirasssaaa. Mis nüüd uut siis?
Eile ma usun, et midagi väga huvitavat ei olnud. Juhaniga tegin juba natuke volte kah. Kohutavalt paha oli. Aga siis imbusime veel Lindaga maastikule jne. See oli üsna positiivne. Ja mingid lapsevanemad jälle imetlesid Juhanit. Hih, kui naljakas :)
Pärast imblesin Tiina trenni. Mickiga, õh õudust. No vot see on hobune, kellega pole ikka mitte mingit sünki. Või noh, Tiina ütleb, et hästi ja väga hea jne, aga seda "õiget" tunnet ikka pole. Ühtlasi panin tähele, et temaga jääb parem ratse (Johniga jääb vasak) täiesti tühjaks. Huvitav, kas ma olen nüüd hakanud teistmoodi ratsutama ja see juhtub nüüd tihedamini sellepärast või ma sõidan lihtsalt nüüd niimoodi, et esimest korda ma MÄRKAN seda viga lihtsalt? Väga intrigeeriv küsimus, aga vastust pole ma suutnud veel välja mõelda. Nohjah.
Igaljuhul edasi siis. Täna oli vaba päev ja ma niisama lebotasin voodis ja blaaablaablaa. Siis mingil hetkel tuli Immonen Juhanit rautama. Ja kuna ta endiselt tahab, et ma igaks petteks kõrval oleksin, siis võtsin täna raamatu kaasa ja lugesin natuke Brat Farrarit niikaua. Ja mida ma märkasin, idioot nagu ma olen, siis, kui Juhan juba rautatud oli? Immonen pani siuksed rauad, kus ei olnud krihviauke :D Ega sellest tegelikult midagi pole, kuna mingitest võistlustest pole haisugi enne kaht kuud kindlasti ja meil siin peaaegu kõik võistlused liivaplatsil niikuinii, aga see oli liiga naljakas lihtsalt. Ma poleks selle pealegi tulnud, et sellist asja mainida :D
Nii. Ja siis tänase päeva huvitavaima osa juurde. Läksin siis Juhaniga välja ja otsustasin teha selle pika tunniajase teede-rännaku. Juhan käitus tegelikult väga-väga hästi, et kartnud ei autosid ega busse ega midagi. Postkastid natuke võtsid kõõritama. Ja no üks kord on enne kah juhtunud, et ta on selja tagant tulevat jalgratast kartnud. Aga ma mõtlesin, et see üks juhus lihtsalt. Noh, ratas nii kiire ja vaikne, et ta ei oska sellega lihtsalt arvestada. Ja no olin ma siis täna nii 500 m kaugusel tallist, kui selja tagant tuli viuhti!!!!! ratas. Ja Juhan võttis sellise galopi üles, mida ma olen elus isiklikult näinud teda tegemas kaks korda. Esimene kord oli, kui Pilts tema seljast üritas Reinule raha anda ja siis Juhan galopeeris nii 10 ringi maneežis ja pärast me koristasime nii veerand tundi Piltsu viiesajakrooniseid liiva seest :) Ja teine kord oli, kui ma ilma jalusteta tal seljas kõõlusin ja tulemusena seina peal maandusin ja 3 nädalat vigane olin. No seekord läks paremini. Üks jalus kadus ära, aga sain selle kohe tagasi. Muidugi, mingit kontrolli hobuse üle ei olnud ja nii me siis panime stiipligalopis mööda asfalti ja mägesid kodu poole. See on hämmastav, kogu asi kestis ma usun et maksimum minuti, aga selle tempo peal veel jõudsin veel mõelda, et vastu koplit ei saa teda keerata, lõhub ära ennast ja talliõues on autod, et peab ta lihtsalt kuidagi maneeži keerama, seal juba ok asjaga ja veel sadat asja. Aga hämmastaval kombel sain juba enne maneeži pidama. Jalad-käed kippusid tiba nagu värisema küll, muidu poleks veel midagi, aga oleks ta selle järsu mäe peal koperdanud... Teadmiseks mitte-ratsutajatele, et seda kõike võib kokku võtta sõnapaariga "amokki jooksma". Noh, igal juhul hobune oli korras ja nii ma läksin natukeseks maneeži, et liikumist kontrollida ja vaesekese närve rahustada. Ja nagu ka Pilts üles tookord - pärast on ta kohutavalt hea sõita. Äkki mingid mutrid loksusid paika või midagi :D
Igastahes ma seal natuke hölkkasin teda. Ja peeglist vaatasin, et täitsa hobune nägi välja. Mitte-nii-terasilmsed-vaatajad võiksid isegi arvata, ma usun, et super hobune on :)
Igaljuhul on ta suvekarvaga nii teistmoodi ja ilus. Või noh, minu silmale vähemalt :D
Eniveis selle jutu jätkuks, et nüüd ma kavatsen iga päev nii kell 15.30 olla valves seal meie talli juures ja KUI see rattur peaks veel korra samamoodi hobusest mööduma, siis ma ... !&%#¤%!!!
Noh, siis ma veel natuke söötsin ja tuunisin (Johni lakk ei suuda enam ÜLDSE otsustada, et kummal pool ta elab ja tahab hoopis PÜSTI kasvada. Ma otsustasin, et nii metslaseks teda ikka lasta ei saa ja nüüd ta peab järgmised kaua aega vahelduva eduga koolutuspatse kannatama).
Ja siis ma lasksin ennast kaasa viia Twilight`i maaniast. Jah, te lugesite õieti - ma ei olnud seda filmi enne näinud ega midagi. Silly me...
Noh, Annika imbus siis minu juurde ja tegime muuvi-õhtu. Kõige hullem oli hetk, kui ma alguses ei saanud ÜLDSE aru, et mida kõik räägivad, et see vend seal nii kena on ja siis poole filmi peal nagu enam ei olnudki nii arusaamatu see... Midaiganes, ausõna... Noh, olgu, on küll normaalne film ja PEALEGI on neil seal MUSE mängimas, nii et no ok... Ja siis ma mõtlesin, et võib-olla tahaksin isegi neid raamatuid lugeda, aga siis jälle rikkusin asja enda jaoks ära ehk siis külastasin Wikipeediat (ma tegin sama OC ja Grey anatoomia ja ...`ga ) ja kuna ma nüüd tean kõike, siis ma ei näe mingit vajadust ei järgmisi filme vaadata ega midagi. Noh, curisosity killed the cat ja nüüd jääb palju ressursse kulutamata. Pole paha.
Ja viimase asjana jõudsid Candy ja Donkey täna koju. Donkey saab endiselt mingeid ravimeid, ainult kanüül vahetati vist välja (ma pikalt ei uurinud, tahtsime Annikaga filmi edasi vaadata) ja Candyl on nüüd näos nii sügav auk, et selle vaatamine tekitas suht vastikustunnet. Iuuuu.
Ja egas muud midagi polegi, ma olen isegi siin tohutult palju trükkinud.
Ahjaa ja kuna Muse siin täna juba teemaks oli, siis Stockolm Syndrome on ikka endiselt vägaväga hea lugu. Parem kui Supermassive Black Hole, teadmiseks teile, Twilighti-fännid!

Aga minu emme on maailma parim!

Naljakas värk on selle blogimisega. Mõtlesin täna, et oleks nagu hullult palju kirjutada, aga nüüd ei torka eriti miskit pähe. Veider.
No esimese asjana muidugi ilusat emadepäeva kõigile emadele! Minul isiklikult oli hirmus kahju, et enda oma kuidagi ei saanud siia teleporteerida, oleksin talle metsa alt maikellukesi ja sinililli korjanud ja puha. Aga no mida pole, seda pole :)
Eile ma usun, et ei olnud midagi väga huvitavat. No Annu helistas mulle kell 20, kui ma parasjagu väikest und tegin ja ajas üles mu. Ma ei jaganud ei maast ega taevast midagi. Aga kõne point oli vist see, et me imbume mõlemad Lindaga Nielsi koolitusele kaasa ja siis saame nii hobuseid kruumida kui Jennit kantseldada. Hmm, MIKS ma küll arvan, et see hobuste osa saab tunduvalt lihtsam olema????
Täna hommikune väga positiivne seik oli Juhaniga seoses (üllatus, üllatus). Ehk siis marsruudil jalutusratas-koplid tühjendasid mehed parasjagu veoauto ja kopaga sõnnikuhoidlat. Ehk siis mööda pidi kõndima sellest HULLUST jurast suht 4 meetri kauguselt. Teddy tõmbas mul peaaegu käe paigast ära ja Santtu jooksis üle. Ja Juhan? Pööritas natuke silmi ja keeras kaela kõveraks ja kõik. Ma JUMALDAN seda hobust! Lihtsalt nii meeldiv oli see. Hiljem muidugi Tate otsustas, et ta läheb Juhaniga sõprust sõlmima (ma ei saa aru, mis värk on meestel, et ennast alati peab hobusele peale sundima?). No John lihtsalt välgutas korraks silmavalgeid ja kõndis teise kopli nurka ära. Tate vist natuke solvus :)
Kuna Annu imbus ratsutama alles kella 15 paiku, läksin siis lõuna ajal Juhaniga. Maastikul lebotas 2 jänest tee peal ees, kes oli kahtlaselt julged ja peaaegu astusime oravale peale. Hmh, metsloomad või asjad... Platsi peal oli ta tegelikult mitte kõige hullem, vasakule sain asja niikaugele, et tänaseks suutsin kogu selle jama alt nüüd meie TÕELISE probleemi välja koorida (selle lahendamisest oleme valgusaastate kaugusel). Paremale aga jooksis lõpuks niiiiiiiiiii hea rütmiga ja liikumine oli üldiselt kah nii palju parem tavalisest, vaat et hirmus hakkas...
Ja siis ma ikka ei saa üle ja ümber oma vasakust jalast, mis on paremaga võrreldes nagu mingi kasutu makaron seal hobuse peal (justnimelt peal, mitte ümber). Parem jalg ja käsi on täitsa normaalsed ja isegi vasaku käe olen toimima saanud niivõrd-kuivõrd, aga see jalg... Pärast tegime Annuga nii veerandtunnilise analüüsi. Lõppkokkuvõttes jõudsime välja sinnani, et tegelik probleem mul ilmselt puusaliigeses, mis vasakule absoluutselt "lahti" ei ole. Õnneks Annu tunnistas, et tema kah sama kõver. Tema muidugi suudab ennast isegi magades niimoodi kontrollida, et vasakut poolt venitaks. No mina nii hull ei ole, kui ma magan, siis magan. Aga asja lõppkokkuvõttes on hea see, et ma nüüd tean, kuskohas tegelik probleem on. Peaks vist hakkama kõhutantsu harrastama, see peaks äkki aitama...
Siis ma tegin ära täna veel mingi reeglite eksami, et ma võiksin Soomes üldse võistelda (ma mõtlesin eile, et äkki peaks õppima, aga no ei viitsinud. Ja hea oligi, säästsin uneaega).
Ja nüüd üritasin oma koolisõidutrenni imbuda Keltsiga aga võta näpust - hobune on üleni miskeid allergialaike täis. Jehuuu. Kas ma viitsisin üllatuda????

I tried love

Hahh. Täna kuulasin jooksmas käies erinevaid Robbie B-saidereid ja sellel on lihtsalt liiga head sõnad noh.
Aga nüüd ma pean hoiatama, et kõik järgnev on vist ainult hobujutt:
Ma ei tea, kas ma mainisin seda, aga Annu mingi paar päeva tagasi pakkus, et ta tahaks Juhanit korde peal natuke töötada. Mina muidugi hüppasin õnnest lakke selle peale eriti arvestades, et ta ISE seda välja pakkus. No ja täna oli siis Suur Päev käes.
Ja täiesti lõpp nagu! Ma pole ausalt öeldes kunagi Juhanit niimoodi jooksmas näinud, ka tema kõige parimatel päevadel, kui Pilts kordetas, mitte. Ja ma ei saa aru, mida Annu teeb. Et siis 10 minutit ja hobune oli nii usaldav ja niiiii lõdvestunud, et midagi hullu. Igal juhul Annu nüüd leidis, et seda tööd peaks tegema nii 2 korda nädalas ja et ta on täitsa nõus seda ise tegema (kas ma olin õnnelik?). Lisaks ta siis veel rääkis nii palju, et talle ikka vägaväga meeldib Johni iseloom ja töösse suhtumine. Et kui ta oleks parema kehaehitusega ( ja andekam ja... ), siis sellise iseloomuga hobuse tahaks ta kindlasti endale osta. Eks ma usun, et see Annu aktivism ongi tingitud sellest, et John on tema jaoks nii teistmoodi hobune ja väljakutse. Nagu ta ise täna rääkis, et oma hobustelt nõuaks ta 5 korda rohkem ja oleks palju vähem kannatlik, aga Johniga tahab ta niimoodi töötada, et mingeid tagasilööke ei tuleks. Käed olevat tal küll sügelema jäänud lõpuks, et nii oleks tahtnud rohkem teha täna. Ja seda ütles ta kah, et nüüd ta on 95% kindel, et see "longe" vasakule tuleb ainult tema kõverusest. Ehk siis tahab õlaga sisse joosta ja väldib vasaku tagajalaga töötamist. Et kui lasta tal joosta sellises asendis, nagu ta ise tahab, pole midagi, aga kui peab ennast õigesti kandma, on see lihtsalt nii raske tema jaoks. Aga jah, tänase päeva lõpuks ma suht hõljusin ikka pilvedes omadega. Selline kivi on südamelt langenud, et vähe pole. Ja kui Annu nüüd tõesti teda kasvõi nädalas korragi töötab, on see minu jaoks juba nii poole aasta töö, mis minu eest ära tehaks. Bueno!
Ma siis veel küsisin ette-alla sõitmise kohta ja ta ütles kaks asja:
Esiteks, et kontrolli mõttes ikkagi parim vana hea ratse-ette-anda-harjutus. Ja et kui ma vähegi kahtlen, et kas tagaosa korralikult alla tuleb, siis pigem sõita terakene rohkem juurde (muidugi ilma rütmi kaotamata ja kiirustamiseta ja Juhani puhul ka üritada mitte hobust ära ehmatada). Tegelikult rääkisime mingi kõva 20 minutit kokku absoluutselt kõike maailma teooriaalast teksti, aga ma kõike küll siia kirjutama ei hakka. Noh, võib-olla veel seda, et inimesed tihtipeale mõtlevad, et ette-alla sõitmisega on asi lahendatud. Aga tegelikult on see ju alles algus. Ehk siis sellel hetkel saad sa hobuse selja tööle ja sealt alles õige töö ju hakkab... Ja no muidugi ei tohiks unustada, et hobuse saba ON parim indikaator üldse.
Siis veel niipalju, et ta üritab meile siia saada ratsutamise pilatese/alexanderi-tehnika inimese koolitama. Ja noh, mind kupatataks sinna kasvõi sunniviisiliselt. Mis siis , et ma HULLULT tahaks vabatahtlikultki. Jääme ootama!
Siis eile jõudis lõpuks meie uus treiler kah kohale, nii et nüüd ei pea enam ühe hobuse pärast 7-hobuse-autoga seiklema minema.
Ja Donkey ja Rantana käisid täna kliinikus ja uudised olid head. Donkey silm on hetkel nii hea, kui ta selles olukorras üldse olla võib ja teisipäeval läheb ta ilmselt Helsingisse silmaveti juurde. Rantana luu võiks olla rohkem juba kokku kasvanud, aga vähemalt pole luu rohkem paigast nihkunud, nii et loodetavasti opist ta nüüd pääseb. Ja Annu ilmselt tahab talle varsa teha Lancettoga, kasutades doonorema. Noh, meil saab siin põnev olema. Ja Candyl on nüüd jälle pähe auk puuritud, seekord suurem kui eelmine. Ja nüüd nad kasvatavad tal seal mingeid seeni ja no keegi tegelikult ei saa täpselt aru, mis seal toimub. Õu vell.
Ja muud ei olegi tegelikult. Sai järjekordselt hullult segane tekst siia, aga no keda huvitab, see üritab aru saada, eksju?

Could someone get me some water please! What to you think I am, a camel???

Haah. Pealkiri on tingitud sellest, et ma vaatan Robbie DVD-d hetkel ja see kild on hea :)

Aga niiiniiinii. Mis siis täna minu eriti huvitavas elus kah toimunud on? :D
Esiteks oli vaba päev. Täiesti maaaaaaaagiliselt mõnus. Ärkasin ja lebotasin voodis ja õppisin natuke teooriat. Kuna oli eriti ilus ilm, jalutasin 7 km autokooli. Aktiivsus ennekõike!
Ja siis ma imbusingi juba veoauto teooriat tegema. Ja ära tegin!!!! Ikka suht masendav on see, kui sul on ainult 10 küsimust. Üks küsimus oli a`la midagi akselitele langeva jõu kohta ja no andke andeks, aga ma ei oleks sellele küll osanud isegi eesti keeles vastata. Aga muidu võib täitsa rahule jääda, kuna ei olnud üldiselt eriti kerged küsimused ja ikkagi soome keeles ja kui lisada veel Maarja (olematu) tehniline taip, siis on ime sündinud.... Vottak.
Tagasi imbusin bussiga ja niisama nautisin imeilusat ilma. Annult sain teada, et FINALLY peaks mu Lada paberid nüüd korras olema, nii et nüüd vaja ainult veel katsastus (ahhhaaa, ülevaatus on see vist eesti keeles, eks?) ära teha ja siis ma olen kah inimene. Ja kui hästi läheb, siis sellisel juhul saan äkki nii 2 nädala pärast veoauto sõidueksamit tegema ja kui ERITI hästi läheb, siis olen BC juhiloa omanik nii 3 nädala pärast. Aga see muidugi on kauge unistus hetkel.
Peale õhtuoodet (hobuste oma siis...) imbusin Juhaniga ratsutama. Selga minek on nüüd iga päevaga järjest normaalsem jälle, täna oli juba täitsa maasu. Põhimõtteliselt ratsutan nagu 4-aastase loomaga, aga minu meelest oli täna juba oluliselt parem kui eile. Noh, eks ma ainult ette-alla ja traavisirgeid ja samm-traav üleminekuid saan teha, aga nendega on niimoodi pusimist, et vähe pole. Sammus on tegelikult juba täitsa hea, inimesed natuke opakalt ainult vaatavad, et hobune sirutab ette-alla ja Maarja kiidab nagu segane :) Aga tema puhul see aitab nii hästi, kuna Juhan ju niiiiiiiiiiii tahab kõike õieti teha... Isegi mägedevorm on tegelikult kahe päevaga juba märgatavalt tõusnud, enam ma ei karda, et me iga hetk ninali käime. Ehkki ette-alla sõitmise suhtes ma pean nüüd natuke Annult mingeid kontrollharjutusi küsima ja oma piiblitega kah konsulteerima, muidu ta varsti hakkab miskeid kergemaid väljapääse otsima, ma tean teda küll :)
Ja päeva viimane üllatus oli see, et ma pesin Juhanit (ei, see pesemine ei ole üllatus, seda ma olen ikka varem kah oma hobusega harrastanud :D) Aga esimese asjana ma saan ta nüüd pesuboksis kinni panna ja ta võtab asja jumala rahulikult. Ja teiseks meil on teatavasti selline voolik, mis ülevale hobuse pea kohale kinnitub ja siis liigub seal. Ja ma sain täna looma niimoodi ära pesta, et voolik oli täpselt tema kohal ja isegi toetus ta seljale ja loom oli 100% rahulik. Ok, teistele inimestele tundub selline vaimustus ilmselt imelik, aga me räägime ju Juhanist. 6 kuud tagasi oleks ta ilmselt läbi katuse hüpanud sellise asja peale. Noh, kõigest pool aastat harjutamist ja eesmärk on traumadevabalt saavutatud. Jess!
Ja muud tegelikult ei olegi, kui välja arvata see, et ma suudan nüüd 5 km joosta ainult 2-minutilise sammupausiga vahepeal. Järgmine nädal läheb juba ilma pausita järjest. Kusjuures lihased pole kordagi valusad olnud ja põlved kah terved. Elu on ilus!

Hmmm. TEGELIKULT mul ei olnud üldse plaani täna midagi kirjutada, aga siin ma ikkagist olen lõppude lõpuks. Veider.
Mis toimunud on? Ega tegelikult mitte midagi, kui nüüd aus olla. Annu viskas Juhanile pilgu peale. Paremale oli ok tema meelest, vasakule oli kaare peale näidanud paari lonkavat sammu, muidu ok. No tema soovitus oli rahulikult ja aeglaselt tööle hakata ja vaadata, mis tunne on. Ehk siis umbes 3 minutit traavi, 5 minutit sammu. Selliseid tsükleid nii 2-3 mõlemale poole ja esialgu ainult sirge peal traavi. Ja HÄSTI PALJU maastikul mägesid, kui vähegi aega, siis kaks korda päevas. Selle poole pealt siis sellised uudised. Siis ta ikka soovitas mul geeli välja vahetada ja karva kasutada (hetkel laenan tema nii 150 eurost trennikarva...), et eestpoolt natuke tõsta sadulat ja tagant ühtlasem oleks. Täna proovisin ära ja tõesti oli hea. Ainuke mitteniihea asi oli see, et minu 140 vöö jäi lühikeseks :) Ehk siis alguses, kui Juhan ennast neeldivalt õhku täis kah tõmbas, oli kõva 10 sentti puudu (ega me ometi ei lähe raskeveokate poole peale juba omadega :D) Ja siis ma ronisin tooli peale ja hakkasin vedama, meil ju kellelgi tallis ei ole isegi mitte 140 vööd, rääkimata siis pikemast... Aga lõpuks sain kinni, kusjuures hobune isegi ei saanud shokki, mis on VÄGA suur asi tema puhul.
Homme on vaba päev ja siis lähen veoauto teooriaeksamit tegema, hull hirm on küll nahas, aga no mis tuleb, see tuleb...
Ja viimaseks küsimus laiale ringile: mul on vaja saada kusagilt LG dvx350 dvd-mängija regioonide häkkimiseks mingit koodi või muud seesugust. Absoluutselt mitte ükski, mida siiani olen proovinud, pole toiminud. Ja see on ÜLIMALT ebameeldiv. Vot sedapsi.
Ja hetkel tuleb telkust selline film nagu Thirteen ja täitsa talutav on.

Heipsa!

Hmm.Väga midagi huvitavat pole olnud. Noh, pühapäev oli vaba päev ja kuna Noora läks Niihamasse drive-in võistlustele, imbusin kaasa. See maneež seal on ENDISELT hiiglaslik. Ja ma tõesti ei saa aru, et neil on seal ideaalsed võimalused rahvusvahelisteks võistlusteks - ja siis on võimatu korralik pinnas teha? Eks ma olen nüüd juba ära kah hellitatud, aga no see ei olnud tõesti mitte hea see põhi seal. No eniveis ma siis imblesin seal nii pool päeva ja hull igatsus tuli võistluste järele. Õehhh, kuidas oleks tahtnud ise kah sõita.

Õhtupoole käisin Juhaniga jalutamas ja siis oli naljakas hetk kah. Meil oli hobuseautol trapp maas parasjagu ja Juhan oli mul korde otsas. No ma siis ronisin autosse, et suulised sealt võtta ja järgmisel hetkel oli John mulle lihtsalt lampi järele imbunud autosse. See oli küll hullult meeldiv üllatus. Et tõesti tuli vabatahtlikult auto peale. Aga jah, nüüd ma olen veendunud, et see treileri peale mineku probleem tal ikka tõesti ainult selle pärast, et ta kardab mitte ära mahtuda. Autodega pole ju üldse probleeme.

Noh, see selleks. Õhtul imblesin veel koolisõidutrenni (seekord Paavoga) ja endiselt oli hullult lahe.

Täna oli kohutavalt normaalne päev. Linda imbus Teddyga füsioterapeut-Tuula juurde ja minul oli kodus ainult üks loom. Nii et täiesti ajalooline moment oli, kui kell 14 saime Lindaga oma loomi sõitma minna. Jah, isegi mina! Imbusin siis täna Johnile üle 5 nädala esimest korda jälle selga. Jäin täiesti terveks ja puha. Esimesed 20 sekundit oli selline ääre peal olek, et kas pukitab alla või mitte, aga maha rahunes. Traav oli täiesti puhas, aga paremale oli ikka kahtlaselt kõver ja tasakaalustamata. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et... äkki see pikk tööst väljas olemine on lihtsalt meid toonud tagasi sinna, kus me olime aasta tagasi (st. et kõver, tuim jne) Et tundub küll, et hobune on jube, aga äkki ta oligi alguses selline? Ma ju ei mäleta enam, 2 kuud tagasi oli ta ikka täitsa hea sõita juba kohati. Noh, nii või naa immutan homme Annu vaatama ja eks ta siis ütleb, mis arvab. Positiivne on vähemalt see, et longet pole ja vasakule oli täitsa stabiilne. Ehk siis kõik loomad said liigutatud ja enda loomad sõidetyd ja lõunapaus oli kah tund aega ja ikka lõpetasime enne kella 16. See oli kohe jäädvustamist väärt hetk :)

Aga nüüd ma pikemalt ei kirjuta, imbun Paavoga hüppama ja siis üritan selle asja siin üles riputada.

PS! Ahjaa, meil tuli Lindaga idee, et kuidas me rikkaks saame. Peame ärima Villelt (Kulkaselt siis) paarsada autogrammi ja tema Eesti fännitüdrukutele maha müüma. Või no v-o midagi muud autogrammide asemel. Eniveis, selle peab ära tegema :D

Adios!

EBAREAALNE

Lähen mina siis kell 22 täna Donkey`le järjekordselt silmarohtu andma ja vaatan et imelik - mingi võõras jeep välibokside juures ja Keltsi boksis pole. No läksin siis andsin rohu ära ja talli ja mida ma näen - Keltsile aetakse parasjagu toru kurku.
Ehk siis vend oli grupis olnud ja poole tunni jooksul hakanud üle keha niimoodi higistama, et TILKUS higist ja kõik lihased tõmblesid. Õnneks arst oli suht ruttu kohale tulnud ja tundus selline noor ja asjalik kah... Aga see ju pole enam normaalne???? Noora kah ütles, et ta ei hakanud parem mulle sellest teada andmagi, et mu närve säästa...
Ja siis tore arstitädi küsis, et kas meil endal tallis mingit valuvaigistit kah leidub? Ta natuke imestas, kui mina, Annu ja Noora täiesti kõrist naerma hakkasime. Et mida soovite: Metacam, Ponstan Forte, Finadyne... Kui meil midagi muud tallis pole, siis VALUVAIGISTEID leidub ikka...
Õnneks selle asja koha pealt ma vähemalt endale stressi ei võta, üritan Annu ja enda loomadegagi hakkama saada...
Aga see ju ei ole normaalne? Või on????