Tohututohututohutu palju tegemist. Esmaspäeval kirjutan kõigest.

Tervitused Floridast

Hetkel ei ole mul väga viitsimist kirjutada ja niikuinii ei ole ma just kõige parem reisiblogi kirjutaja. Seega lühidalt siis niipalju, et oleme ilusti-kenasti kohal ja ajavahega oleme kah juba täiesti ära harjunud. Sooja on kusagil 26 kanti ja mõõõõõõõõõõõõõõõõõõõnus on. Ja üldiselt ongi selline tunne, nagu oleks kusagile ollivuudi filmi sattunud. Asjad ongi sellised ja inimesed ongi sellised ja... Kaks mõtlema panevat fakti:
1. Ülekaalulistele on wal-martis elektroonilsed kärud, et nad jumala eest ei peaks kõndima või käru lükkama.
2. Iga 2 kilomeetri tagant võib siin (ja ma ei liialda) leida kiriku. Halleluuja!
Aga nüüd ma lähen tagasi soojuse juurde. Head lund teile :D

We weren`t born to follow...

This one goes out to the man who minds the miracles
This one goes out to the ones in need
This one goes out to the sinner and the cynical
This ain't about no apology
This road was paved by the hopeless and the hungry
This road was paved by the winds of change
Walking beside the guilty and the innocent
How will you raise your hand when they call your name?

Yea, Yea, Yea,
We Weren’t born to follow
Come on and get up off your knees
When life is a bitter pill to swallow
You gotta hold on to what you believe
Believe that the sun will shine tomorrow
And that your saints and sinners bleed
We weren’t born to follow
You gotta stand up for what you believe
Let me hear you say
Yea, Yea, Yea


Need eelpool olevad lyricsid käivad kokku BonJovi lauluga We Weren`t Born To Follow muuseas.
Üldiselt olen juba mitu päeva maadelnud küsimusega, et kas kirjutada blogi või mitte. Aga täna tõi Annu mulle mu kiivri tagasi oma autost, kuhu see erinevate sündmuste käigus oli sattunud. Heitsin sellele ühe pilgu ja tundsin, et pean kirjutama. Kust ma alustan? Eks vast nädalatagusest pühapäevasest päevast, mis mitte millegagi ei andnud märku järgnevast. Annu tundis ennast endiselt haiglasena ja nii oli plaan, et Rantana ja Rablo puhkavad ja kuna metsas ikka väga lögane, peaks Candy, Teddy ja Santtuga tegema maastikuringi. Esialgse plaaniga oleks pidanud tulema Noora ja Saara mõlemad ja loomulikult oleksin mina siis võtnud Teddy ja Saara Candy. Tänan Jumalat suurte ja väikeste imede eest- mingil põhjusel Saara maastikule tulla ei saanud ja nii tegin Teddy ära enne ja seejärel suundusime väiksele Vahanda-häkile Nooraga.
Kaugele me ei jõudnud. Jõudsime esimese mäeni, kus Candy... Ma ei suuda siiamaani leida juhtunule mingit põhjendust. Ühel hetkel kõnnid sa pika ratsmega rahulikult sammu, nagu ma olen...olin selle hobusega teinud vast 1000 korda varem. Mitte ühtegi autot, koera, häält. MITTE MIDAGI. Ja järgmisel hetkel oli hobune mu all tikksirgelt püsti, avastas, et on mäe peal ja kaotas tasakaalu. Järgmise asjana tundsin vaid seda, et kukume ja nägin justkui läbi udu 700 kilo pruuni massi mulle otsa kukkumas. Ausalt öeldes arvan hetkel, et Candy aeg siin maailmas sai lihtsalt otsa ja minu oma mitte. Ei leidu vast mingit muud põhjenudust, miks hobune silmapilkselt surma sai ja sellega arvatavasti minu elu päästis. Oleks ta rabelema hakanud, ei kirjutaks ma seda juttu ilmselt siin, sest mina ei olnud hobuse alt kusagile minemas.
Et rääkida pikka juttu lühikeseks, järgnes mu senise elu kõige jubedamad pool tundi. Ja kui veider on see, kuidas me kunagi oma heategijaid ei suuda õigel ajal tänada ja pärast neid enam ei leia. Naist, kes möödunud taksost välja tuli ja Candy sõna otseses mõttes mu jala pealt ära tõstis, pole me siiamaani suutnud üles leida. Kõigele sellele järgnes muidugi retk traumapunkti, arstid ja muud taoline, mis pole praegu enam üldsegi oluline. Oluline on kohe kindlasti Molly ja Pinja abi, kes mind ligi 2 päeva turgutasid, ravisid ja üldse olid uskumatult head. Ja teine oluline asi on see, et peale shoki ja ülekeremuljumiste, väänamiste ja põrutuste pole mul häda midagi.
Aga tegelikult tüürin ma oma jutuga siiani, et täna sain siis Annu käest oma kiivri kätte ja ütlen ausalt, et enam mitte kuangi ei mõista ma inimesi, kes ilma kiivrita ratsutavad ja eriti just noori inimesi. Ja enam kunagi ei taha ma kuulda lolle põhjendusi a`la "ma ainult jalutan". Meie ka jalutasime. Nii nagu me olime teinud eelnevalt tuhandeid kordi. Ei olnud mitte mingit märki või põhjendust juhtunule. Aga hobused ON ettearvamatud ja sellega PEAB arvestama.
Noh, nii palju siis vast moraali lugemisest.
Kergema noodi peal lähen täna pärast juhtunut esimest korda hobuse selga. Pätka koolisõudutrenn ju ootab ja no eks vaatame, et kuidas mu erinevad ihuliikmed seda taluvad.
Ja teisipäeval asun ma kaheks ja pooleks nädalaks puhkusele, Florida ootab. Nii et seda, kas, kus ja millal leian aega järgmist korda kirjutada, ma öelda ei oska.
Aga igal juhul olge tublid, hoolige üksteisest ja toppige see kiiver pähe, jumala eest! Ma arvan, et me kõik tahame veel pikka aega üksteise blogisid lugeda :)

Bon Jovi - We Weren`t Born To Follow
U2 - Numb

Ps. Ja see postitus läheb (ehkki ma üldiselt ei talu ja mulle ei meeldi sellised asjad) teele pühendusega Candyle. Aitäh, sa suure südamega hobune! Oled oma igavesed rohumaad auga välja teeninud.