19.10.08

Aerosmith – Love in an Elevator

Nii. Eile olin tööl üksi, oli suht tavaline päev. Ahjaa, sain nüüd Annika saadetise kah kätte, aitäh, väga armas :D
Vahepeal vaatasin natuke Helsinki Horse Show`d. Üsna naljakas oli. Jõudsin teleka vaevu tööle panna kui juba vahtis Gunn vastu :) Ja siis kohe järgmise asjana näidati backstage`i, kus vet kontrollis hobuste kaitsmeid. Ja kes see vet oli? Otse loomulikult härra Andres Tuvi... Eestlased jõuavad ka kõikjale!
Siis helistas emme, mis oli kah positiivne. Siis tegin turpsi ja imblesime siis välja rahvaga. No lõppkokkuvõttes olime siis koosseisus Tiina ja ta mees, Tate, Harri, Miia, Annu, Jonna, Jenni ja mina. Tate tegi oma parimat, et sarnaneda võimalikult palju tavalise soome laeva kontingendiga. Aga ta on vähemalt selline naljakas, kui ta purjus on.
Vahepeal avastasin, et soomlased on natuke imelikud kah. No miks peaks restoranis saama kana friikartulitega? Mis siis, et need polnud sellised sügavkülmutatud junnid, aga no ikkagi...Siis otsustasime edasi minna ja Maarja sai ennast tunda tõsise pesamunana, kui arutati, et kas Maarja sinna või sinna ikka sisse saab (soomlased on imelikud, neil mingid 24a. vanusepiirangud). No siis selgus, et Tiina on hull karaokelaulja (Soome noh) ja siis nemad imbusid kusagile karaoket laulma. Õugaimaad nagu :D
Harri imbles siis Tatet koju tirima ja meie Miia, Annu ja Jenniga läksime edasi. Täitsa tore oli, ikka kõik maailma asjad said läbi arutatud. Vahepeal pidin neile tõestama, et Long Island ei ole üldse nii niiduk, kui nad arvasid ja tõestatud see sai. See vist mingi soomlaste värk, et ainult õlut peab jooma :S
Eniveis lõppkokkuvõttes oli tore õhtu ja Miia tegi hulle isiksuseanalüüse terve õhtu. Need olid täitsa naljakad.
Täna hommikul imbusin siis rõõmsameelselt tööle - mis siis et hull uni oli - ja avastasin, et ups, mul vaba päev ja Vilma on tööl. No muidugi und siis enam ei tulnud ja nii ma korraldasin endal natuke kodu ümber. Mulle täitsa meeldib, nüüd on mul selline kolmetoaline elamine :D
Õhtul imbusin siis veel hüppama Juhaniga. Tegelikult lõppkokkuvõttes läks täitsa hästi, peab tunnistama. Siis veel natuke arutasin oma tulevikku kah Annuga. No ta leidis, et KÕVA tööga saaks Juhanist vast mingi 130 looma (mul oli suht, et ohooo), aga et mingit Grand Prix looma temast ei tule (mille peale ma olin suht nii, et no ma siin rohkem rihtisin meetrit...). Siis ta veel ütles lause, et tema leiab, et mina ratsutajana vääriksin hobust, kes nõuaks vähem tööd ja võtaks asjad kiiremini omaks, mis ühtlasi tähendaks siis ka, et edusammud oleks kiiremad tulema. Noh, ei teagi nüüd, et kuidas seda võtta. Mina võtsin nii, et ratsutajana ta mind lootusetuks ei pea. Siis Annu veel mainis, et kuna võistlushooaeg läbi, siis hetkel ta mulle mingit võistluskalendrit ei koosta, et selleni veel aega. Noh, tuleb nii välja, et mul on treener, kes hakkab mulle isegi võistlusi valima. Reaalne värk. Ja ühtlasi ta vihjas, et vaatab, äkki leiab mulle mõne looma võistlemiseks veel kusagilt. Selliste mõtetega imblesin siis magama.