Ok, Maarja pole viimasel ajal tundnud tahtmist kodunt pärast tööd uuesti välja netti ronida, et blogi kirjutada. Miks? Väljas temperatuur juba paar päeva -25. Maneežis on soe, lausa -18. Ja tallis on saun - PLUSS 3.
Rohkem vist polegi vaja lisada ja niikunii on näpud stabiilselt nii külmunud, et ega poleks võimalikki.
Tervitusi,
Maarja

Mul ei ole tegelikult täna midagi väga kirjutada, aga no nii järjepidevuse mõttes.... Täna nautisin vaba päeva. 8 ärkasin, helistasin Jaanale, kirjeldasin Juhani olukorda ja sain 21-ks ideaalse vaktsineerimisaja loomadele. Süstisin Juhani ja imbusin koju magama. Ärkasin kell 13, rabelesin 3 tundi ema jõulukingiga ja siis üks näpuvajutus sõna otseses mõttes nullis kogu töö. Egas midagi, homme uuesti :D
Igaljuhul suutsin Jaanalt täna loa Juhanit natuke liigutada välja pressida. Nii et tunnikese imbusin siis maneezis, enamuse ajast lobisesin Molly ja Pinjaga, lasin Juhanil maailma uudistada ja natuke traumeerisin teda kõõlumisharjutustega (ehk siis toetasin ennast ta vastu, ise tooli peal seistes :D). Ja siis selle lubatud paar minutikest ka jalutasime.
Üldiselt meil imbus täna mingi minister koha peal ringi. Oli miski tibi umbes 5 saatjaga. Kuna Juhan, armas nagu ta on, on oma meestehirmust üle saanud, asus ta kohe inimestega suhtlema ja oli väga pettunud, kui suhkru asemel hoopis Armani hõngu tunda oli :D Kõik see värk oli iseenesest üsna naljakas ( no kujutate ette, kuidas nad tähtsate nägudega käisid ringi ja tegid komplimente, mida nad tõsiselt ei mõelnud ja Annu rääkis juttu, mida TEMA tõsiselt ei mõelnud) ja lõppkokkuvõttes hakkasime üleüldsegi Molly ja Pinjaga arutama, et MILLE minister tibi siis lõpuks oli ja keegi ei teadnud. Satu teadis et põllumajandusminister ta EI OLE ja ainuke teadja, Annu, pidi neid ju ringi kärutama. Hehh. Noh, lõppkokkuvõttes võin vähemalt tunnistada, et tegelikult oli ikka hea, et pühapäeval hoogu sattusin ja talli koristasin. Mitte et meil alati on tall kaks korda puhtam kui ükski muu, mida näinud olen, aga no ikkagi oli hea tunne :)
Ja siis imbusin koju ja tegin süüa ja nüüd olen tallis. Juhan sai teise süstingu (ma ikka ei saa aru, kuidas ta saab niiiiiiiii ilusti kannatada kõiki neid ravimisi - MINA isiklikult küll ütleks nii mõndagi juba kogu selle värgi kohta) ja uue ilusa kabjamähise. Ma olen juba nii proff mähisetegija, et ise kah imestan. Või noh, olgem ausad - ma võiksin otsemat teed kuhugi hobuste vetkliinikusse õeks tööle minna... Ja täna juhtus mul ka väike äpardus penkuga, nii et kõik oli täis valget plöga, mis ei näe üldse mitte nii kena välja.... ;)
Aga üldiselt pole tõesti midagi huvitavat, nii et ma nüüd lõpetan. Adios!

The Sunday Drivers - My Plan
Sixpence None The Richer - Kiss Me

Hmm. Mingi värk selle blogindusega ikka on, et kui jätad mingi aja vahele, siis oi kui raske on alustada. Aga kui oled juba ennast korra käsile võtnud, pole järgmised korrad enam üldse mitte nii rasked.
Mis täna?
Noh, tegelikult oli täitsa hea päev. Hommikul muidugi helistas Jaana ja arvas, et tema ei saa nv-ks küll Juhanit niimoodi jätta, et kindlalt ei tea, mis tal seal kabjas toimub. Oli siis teinud imesid ja kasutanud kõiki oma tutvusi ja saanud meile Teivo kliinikusse aja. Nii ma siis ikka stressasin, et kuidas transpordi saaks jne, aga lõpuks Tiina vedas meid. Tohutud tänud temale. Ja John käitus jälle nii üle ootuste hästi, et ma olen väga uhke ta üle. Kõige rohkem pelgasin ma tegelikult seda laadimist, sest Tiina treiku ei ole mingit suuremat sorti ja üksi kah ja... Suure auto peale ja treikusse, kui teine hobune ees, läheb ta ju ilma probleemideta. Aga võta näpust - praktiliselt esimese laksuga jalutas sisse ja kogu laadimise peale läks mõlemal korral maksimum 3 minutit. Tagasi tulles oli veel täiesti pime ja treikus kah sees tuli ei töötanud ja ikka jalutas sisse vabalt. Ma olen niiiiiiiiiiiii uhke ta üle.
Aga kliinikus siis vaadati ta üle ja ehkki Mari oli kah 110 protsenti vaat et kindel, et asi kabjapaises, tegime ikkagi pildid kah. Mis olid vägaväga ok. Ja isegi paisekolle enam väga pildi peal ära ei paistnud, nii et oleme teel paranemisele. Ja röntgenitädi ei saanud kah ikka üle ega ümber sellest, et kui suur hobune, aga nii sõbralik (natuke jopakas muidugi kah, aga...) ja niiiiiii ilus. Ei mina tea, kus nad hetkel seda Johni ilu nii leiavad, praegu on ta ju veel karvane mõmmi kah, aga noh. Üldiselt olen ma ikka ja endiselt (nagu ka 20 sekundit tagasi) niiiiiiiiii uhke oma hobuse üle. Ja söögiisu tuli mul kah laksuga tagasi. Viimased 3 peäva pole teda eriti olnud. Aga vaevalt saime hobuse auto peale kui tuli tunne, et võiks vähemalt 3 suurt pitsat nahka pista. Heh.
Muud täna väga huvitavat pole, välja arvatud see, et ma täna läksin ikka sarvupidi kokku Anuga. See on siis see vend, kes Juhanile pooganakalt oma menüü välja mõtles ja siis talle andis kuivalt Fiberline`i, mis tuleks tegelikult veega üles paisutada (2 dl-st saab pool ämbrit). Aga mis ma oskan öelda - vähemalt seedimine on mu hobusel küll (ptüiptüiptüi) tugevamate killast. Tegelikult lausa ime, et ta tiire ei saanud. No igal juhul ei kuulunud see inimene niikuinii enam just mu lemmikute hulka ja kui ta täna minuga veel bitsitseskah takkapihta, ütles mul närv üles ja ma siis bitsitsesin vastu. Appi, kui hea oli. Ja siis ta vaeseke oli nii solvunud, sest ei Molly, Annu ega Miia üldse ei võtnud ta pahatujulisusest osa ja siis läks ta täitsa hulluks kätte ära. No jumal tänatud, et ta nüüd veel ainult 2 päeva tööl on. Huhh. Kreisihauss, ausõna.
Aga muud ei olegi hetkel. Ma nüüd ei hakka siin liiga usinaks kah, nii et tänaseks on kõik.
Adios!
PS! Ja mul on niiiiiiiiiiiii tore ja armas ja andekas ja nunnu hobune :)

No hei. Ma olin tõepoolest nüüd sunnitud ennast käsile võtma ja midagi siia üles kirjutama, ehkki ma tegelikult üldse ei viitsinud. Aga mis siis on viimasel ajal ka juhtunud?
No jõudsin ma alles puhkuselt tagasi, kui muidugi tall nägi välja nagu hullumaja ja hobused olid veel hullemad. Ja muidugi oli meil kohe järgmine nädal minek Nielsi treeningule Siuntiosse. Nii et nii ma siis pügasin hobuseid ja tegin lakkasid nagu sõge. Peaaegu sain valmis, täkku ma niikuinii ei viitsi veel pügada ja Santtu on nii hull, et teda tegin oma võimaluste piirides. Kusjuures Santtu pügamine oli ikka kahekordselt eksootiline- ehk siis Santtu on pügades tõesti nii kreisi, et andes talle sellise rahustilaksu, mida tavaliselt kasutame õmblemiseks, on võimalik pool tundi täpselt pügada. Tegelikult ta magab veel, aga vot pügada ei lase. Lisaks meil läks sel ajal kui hobune parasjagu narksi alla sai, elekter ära. Ehk siis sain pügada üsna tapjat hobust pilkases pimeduses. Vot sellist asja tegin küll esimest korda elus. Aga arvestades seda, et põhimõtteliselt tegin kõike ainult tunnetuse abil, sai tulemus minu meelest üsnagi hea. Neljapäevast pühapäevani imbusime siis Siuntios, kus oli, nagu juba traditsiooniks saanud, üsna väsitav aga muidu mitte midagi hullu. Ja esmasp-teisip ma taastusin oma vabade päevade abil. Kusjuures teisipäeval käisin poes ja enda meelest ei ostnud nii palju süüa, aga kui kodus asjad kotist välja ladusin, avastasin, et selle laariga elan vist kolm nädalat peaaegu :) Noh, hästi läks.
John on hetkel jälle rivist väljas, tagumine jalg totaalselt pakk, alates kabjapiirdest ja lõpetades reieosaga. Jaana on peaaegu kindel, et tegemist peaks ikkagi olema kabjapaisega. Vaeseke jälle kratsis kukalt ja no mitte ei teadnud, mida arvata. Aga konsulteeris siis kõigi maailma vetarstitega ja jõudsid järeldusele, et peaks ikka olema paise. Igaks juhuks pani meile ka kinni koha Hyvinkääl, et kui väga hulluks läheb asi, aga nüüd viimaseid uudiseid analüüsides oleme ikka paremuse suunas minemas. Eriti tore on see, et nüüd saab 2 korda päevas jälle penkut süstida. Ja kui hetkel on John VÄGA lihtne süstida, siis ma võin ainult arvata, mida ta nõeltest pärast kolme päeva torkimist hakkab arvama. Ohjah, eks loodame parimat. Peaasi et hobune terveks saaks.
Aga kisub nüüd sinnapoole, et talveperioodil peab Juhanile kindlasti plaadid all toppima. Tulevad need rauad kiiremini ja kergemini ära või ei, pigem lahtine raud kui selline jama iga paari nädala tagant.
Aga hetkel ma ei jaksa midagi väga kirjutada, kuna olen seitsmest hommikul tallis ja kuidagi haaras mind mingi koristusbuum, nii et ma pole koju sööma jõudnud ja kolme piparkoogiga on natuke raske elada nii. Nii et ma lähen ja teen kapsahautist ja panen oma küünlad põlema, et jõulufiiling vaikselt hakkaks ligi hiilima ja siis vaatan Sõrmuste Isandat edasi (tegin omale jõulukingi ja ostsin kõik kolm osa) :D
PS! Ja entide osa ei suutnud ma endiselt ilma naerma hakkamata vaadata (seda ma tean.... See on....PUU!)

Adios!

Ahjaa:
Alanis Morrisette - You Oughta Know
DB Boulevard - Point Of View
Desireless - Voyage Voyage
Foo Fighters - Resolve
Vonda Shepard - Walk Away Renee
Snow Patrol - Just Say Yes

Ma luban, et täna õhtul kirjutan kas ühe või isegi kaks põhjalikku sissekannet.
Ausalt!