Hmm. Mingi värk selle blogindusega ikka on, et kui jätad mingi aja vahele, siis oi kui raske on alustada. Aga kui oled juba ennast korra käsile võtnud, pole järgmised korrad enam üldse mitte nii rasked.
Mis täna?
Noh, tegelikult oli täitsa hea päev. Hommikul muidugi helistas Jaana ja arvas, et tema ei saa nv-ks küll Juhanit niimoodi jätta, et kindlalt ei tea, mis tal seal kabjas toimub. Oli siis teinud imesid ja kasutanud kõiki oma tutvusi ja saanud meile Teivo kliinikusse aja. Nii ma siis ikka stressasin, et kuidas transpordi saaks jne, aga lõpuks Tiina vedas meid. Tohutud tänud temale. Ja John käitus jälle nii üle ootuste hästi, et ma olen väga uhke ta üle. Kõige rohkem pelgasin ma tegelikult seda laadimist, sest Tiina treiku ei ole mingit suuremat sorti ja üksi kah ja... Suure auto peale ja treikusse, kui teine hobune ees, läheb ta ju ilma probleemideta. Aga võta näpust - praktiliselt esimese laksuga jalutas sisse ja kogu laadimise peale läks mõlemal korral maksimum 3 minutit. Tagasi tulles oli veel täiesti pime ja treikus kah sees tuli ei töötanud ja ikka jalutas sisse vabalt. Ma olen niiiiiiiiiiiii uhke ta üle.
Aga kliinikus siis vaadati ta üle ja ehkki Mari oli kah 110 protsenti vaat et kindel, et asi kabjapaises, tegime ikkagi pildid kah. Mis olid vägaväga ok. Ja isegi paisekolle enam väga pildi peal ära ei paistnud, nii et oleme teel paranemisele. Ja röntgenitädi ei saanud kah ikka üle ega ümber sellest, et kui suur hobune, aga nii sõbralik (natuke jopakas muidugi kah, aga...) ja niiiiiii ilus. Ei mina tea, kus nad hetkel seda Johni ilu nii leiavad, praegu on ta ju veel karvane mõmmi kah, aga noh. Üldiselt olen ma ikka ja endiselt (nagu ka 20 sekundit tagasi) niiiiiiiiii uhke oma hobuse üle. Ja söögiisu tuli mul kah laksuga tagasi. Viimased 3 peäva pole teda eriti olnud. Aga vaevalt saime hobuse auto peale kui tuli tunne, et võiks vähemalt 3 suurt pitsat nahka pista. Heh.
Muud täna väga huvitavat pole, välja arvatud see, et ma täna läksin ikka sarvupidi kokku Anuga. See on siis see vend, kes Juhanile pooganakalt oma menüü välja mõtles ja siis talle andis kuivalt Fiberline`i, mis tuleks tegelikult veega üles paisutada (2 dl-st saab pool ämbrit). Aga mis ma oskan öelda - vähemalt seedimine on mu hobusel küll (ptüiptüiptüi) tugevamate killast. Tegelikult lausa ime, et ta tiire ei saanud. No igal juhul ei kuulunud see inimene niikuinii enam just mu lemmikute hulka ja kui ta täna minuga veel bitsitseskah takkapihta, ütles mul närv üles ja ma siis bitsitsesin vastu. Appi, kui hea oli. Ja siis ta vaeseke oli nii solvunud, sest ei Molly, Annu ega Miia üldse ei võtnud ta pahatujulisusest osa ja siis läks ta täitsa hulluks kätte ära. No jumal tänatud, et ta nüüd veel ainult 2 päeva tööl on. Huhh. Kreisihauss, ausõna.
Aga muud ei olegi hetkel. Ma nüüd ei hakka siin liiga usinaks kah, nii et tänaseks on kõik.
Adios!
PS! Ja mul on niiiiiiiiiiiii tore ja armas ja andekas ja nunnu hobune :)