16.10.08

Weezer – Beverly Hills
Metallica – Enter Sandman

Täna on suhteliselt terve päeva sadanud. Hullumaja. Hommikul vedelesin järjekordselt kümneni voodis. Ei teinud pannkooke!
Siis võtsin ette kaminakütmise. Kui ma üldiselt saan asja endal ühe tikuga küdema, siis täna no mitte ei õnnestunud asi. Paberit ikka kulus ja mingi 5 tikku kah. Veider.
Ja siis ma imbusin Juhaniga maastikule. Kuna täna oli plaan minna, siis mina seda vihma pärast muutma kah ei hakanud – ega me suhkrust tehtud pole. Ja hobusele meeldis?!? Täitsa kündis galopis ja puha, rõõmust tegi isegi paar pukki. Ei tea, ju talle siis meeldib vihm. Aga ikka nii palju sadas, et kaska noka otsast voolas vett. Õnneks Pikeurikas-jope oli täitsa veekindel, nii et ainult püksid said märjaks.
Pärast pesin looma ära kah ja siis lasin tal solaariumis olla. Talle täitsa meeldis, mingi hetk jäi peaaegu magama seal. Me ikka Jenniga oleme arutanud, et need lambid võiks inimest pruunistava toimega kah olla, oleks 2 in 1. Siis lõikasin natuke lakka ja tegin üldise ilukuuri talle, oli teine täitsa metslase olemisega (no ma parem enda juustest ei räägi...). Laupäeval võtan siis Candy ja Teddy ette.
Siis valmistusin autokooliks. Harri on minu transportimisega juba nii ära harjunud, et nii kui ma talle 60 meetri kauguselt küsiva näoga otsa vaatan, tuleb: „Jees, jees 16.00“ :D Siis ma tegin aega parajaks ja Matti ütles juba, et no vaatame, tulevikus saab siis minust suure kõhuga rekkajuht. See ka tore muidugi :D
Autokoolis oli endiselt täitsa normaalne. Aeg tundub ainult iga korraga järjest kiiremini minevat. Täna oli põhiline teema parkimine. Ja no mina ei tea, õpetaja küsib kogu aeg selliseid küsimusi, et ma arvan, et kusagil peab tüng olema aga tegelikult ei olegi. Nojah.
Siis pärast võttis Annu mind peale ja rääkis tagasiteel oma sõbra veterinaari räägitud lugusid inimeste lollusest. No näiteks, et koeral on kõrvapõletik ja siis omanikule antakse tabletid koera jaoks. Paar päeva hiljem omanik helistab, et see kogus peab ikka vale olema ravimil. Et enam rohkem ei mahu koera kõrva. Nagu mida imet???
Ja siis ma rääkisin siin Vilmaga natuke aega, teda pole nii nädal aega tallis näinud (ta ise kah kurtis, et hullumeelselt imelik oli haige olla). Ühtlasi sain teada, et teisel novembril meil siin võistlused. No eks üritame siis osa võtta, vaatame mis saab...
Ja rohkem pole nagu midagi rääkida, nii et adios!