09.02.09

Hmm. Tundub et jälle on pikem paus sisse jäänud ja ega sellisel juhul nagu ei kisu siia midagi üles kah kirjutama väga. Mida ma mäletan, et mis toimunud on? Neljapäeval näiteks imbus Annu Nielsi kursusele siis. Ja ühtlasi otsustas Micki niimoodi seina peale jääda, et sellist asja pole ma elus näinud. Ja arvestades seda, et 8 aastat oma elust veetsin ma Veska tillukeste boksidega mässates, peaks see nii mõndagi ütlema. Et siis vend oli niimoodi seina peal, et kui ukse lahti tegime, ta VAJUS pea ja kaelaga välja boksist ja ülejäänud keha oli siis üliveidra nurga all boksis. No nii 40% minust uskus, et ilma kaela murdmata me seda hobust sealt üles ei saa. Aga lõpuks tegime siis Annu ja Tiinaga imet ja hobune täiesti ilma ühegi kriimuta. Minul pärast oli igastahes üsna korralik shokk. Sest et ega kui me seal mässasime, sunnid ennast ju rahulikuks ja teed, mis vaja teha. Aga 10 minutit hiljem värisesid käed ikka mingi 2 tundi jutti ja pisarad tulid kah vägisi silma. See oli ikka VÄGA jube. Tundub, et ma vist nägin paganama kole välja kah pärast, sest järgmisel päeval KÕIK küsisid, et kuidas ma ennast tunnen. Et siis mul on lahe närvisüsteem. Aga kui see tähendab, et kui vaja püsid rahulik ja pärast hoopis tõmbled, on tegelikult ju päris hästi kõik.
No see selleks. Reedel ei toimunud midagi suurt ja laupäeval oli siis kohutavalt lebo päev, kuna ainult kolm looma kodus. Kasutasime juhust ja Donkey on nüüd juba kolm päeva korralikult kordel olnud, et äkki isegi jõuame varsti sadulasse panemiseni. Pühapäev viskasin sadula selga kah, ei teinud suurt midagi. Ja õhtul imblesime siis Annika sünnipäeva tähistama. Oli täitsa super, pole midagi öelda. Veider asi Soomes - taksot mitte ei tellita, vaid inimesed moodustavad taksopeatusse saba ja nii seal siis oodatakse. Nii pool tundi. Või paar tundi... Meil tegelikult vedas, läks mingi kolmveerand tunnikest ainult. Eniveis kella veerand kuue paiku hommikul jõudsin siis koju ja tegin kahetunnise une ja tööle. Kusjuures turgutasin ennast hommikul kohviga üles ja siiamaani ei anna üldse tunda, nagu oleks magamata. Vot see on kui teeinimene kohvi joob :D
Igal juhul pühapäeva õhtul imbus Annu tagasi uudisega, et neljast loomast on terve ainult Rantana. Teddyl ja Candyl miski kõõluseviga ja Santtul silmahäda. JÄLLE. Ja täna siis käis Eija tsekkimas asja ja neljapeäval lähevad kaks lombakat ultrahelisse ja Santtule saame nädalakese silmarohtu panna jälle. Ma küll ei kujuta ette, et mis valemiga me seda anname talle, aga no eks näis.
Ja hetkel ma siin tudeerin teooriaeksamiks - homme minek ju. Tegelikult peaks nagu olema hull paanika, aga ma enam ei jaksa tõmmelda selle värgi pärast. Loodame parimat ühesõnaga.
Ja suhtlesin Annuga tööpäevade teemal kah ja hetkel selline plaan, et 23 õhtul saabuda Eestisse jälle ja esimesel lahkuda. Aga no eks seda veel täpsustab.