The Script - Breakeven
Fall Out Boy - It`s Not a Scene, It`s an Arms Race

Oijah. Pole vist jälle jupimat aega kirjutanud, aga eks täna võtan asja ette jälle.
Kõige tagumisem huvitav asi, mida mäletan, oli pühapäevane koolisõidutrenn Pätkaga, mis oli HULLULT TUUS, aga räigelt raske kah muidugi. Ma vist natuke lemmiklaps kah tal, mis siis et takistussõitja-wannabe :)
Esmaspäeval käis Eija Micki silma vaatamas ja jäi superhüper rahule, nii et Maarja oli eriti head tööd teinud.
Teisipäeval hakkas väsimus pärale jõudma - Annika sünnipäev pluss Micki ravimised pluss üks puhkepäev nädalas annab kokku paraja kompoti. Teisipäeval jõudis siis Gerlin kah sinnset eluolu uurima ja sain tänaseni eesti keelt ikka korralikult rääkida. Hullult tore oli. Nii inimene kui rääkimine st. :D
Ja eile jätkasin rõõmsalt kontragalopiga, mis meil on ikka eriti häid ja sirgestavaid tulemusi andnud Juhaniga ja mis juhtus? RAUD TULI ALT ÄRA. Ei ole nii nagu. Hmh, terve Vahanta elab juba minu draamadele kaasa ja iga peäv ikka keegi küsib, et kas Juhanile veel rauad all... No samas nüd ma juba olingi saanud 3 nädalat peaaegu normaalselt trenni teha. No ainus POSITIIVNE asi selle kõige juures on, et järelikult John on hakanud natukenegi õigemini oma tagumise otsaga töötama, mis siis et ta veel oma jalgu seetõttu koordineerida ei oska. No eniveis täna ma siis avaldasin Annule arvamust, et ma tahaksin õppida nii palju rautama, et oskaks ise raua alla tagasi lüüa ilma mingeid traumasid tekitamata hobusele ja Annu sattus sellest hullult vaimustusse niiet v-o saadetakse mind mingil ajahetkel paariks päevaks Ypäjale targaks saama. Ega vastu ei oleks küll. Ja täna oli siis üheksas tööpeäv järjest ja kaks peäva olen veel õhtutalle kah teinud ja niiii hea on teada, et homme vaba päev. Mis siis, et see juba draama homme on nimega autokool. Ja kui täna siis Vilma saatis sõnumi, et ta on A BIT haige ja et kas ma teeks täna õhtutalli, siis ma lihtsalt julmalt eirasin. Enough is enough...
Aga nüüd ma siis imblengi siin ja ilmselt leegin nii poole tunni pärast magama juba ja loodan, et homne päev ei jõua kunagi kätte....
:)