Nii. Kuna hetkel on nädala keskpaik ja ilmselgelt ma oma hobust ei näe, siis ma kirjutan niisama.
Et siis kes mind teavad, need teavad ka seda, et vaatamata oma eriti eklektilisele muusikamaitsele on mind juba pikk aega vallanud Robbie Williamsi tõbi. Minnes edasi nüüd selleni et ta on jobu ja ei oska laulda ja teeb ainult nõmedaid pop-laule jne (või nagu üks sõber kunagi mulle ütles, et ”miks ime pärast sa selle latiinost playboy muusikat kuulad?” (viimane näitab väga ilmekalt, kuidas inimesed on väga käbedad ilma süvenemata ja teadmisteta oma arvamust välja ütlema)). Aga minu meelest teeb ta ikka paganama head muusikat ja on ka paganama hea meelelahutaja, SELLES ei ole kahtlust. Ja võib olla kõige isikupärasem on see, et ta tõepoolest räägib lauludes oma elust ja kogemustest, mitte ebamäärastel ”love you, miss you baby”-teemadel.
Noh, see selleks. Igaljuhul.Teatavasti kuulus Robbie enne oma soolokarjääri sellisesse toredasse ansamblisse nagu Take That. See esimene faas oli küll enne minu aega ja selliseid poistebände pole ma tegelikult kunagi kuulanud . Aga NÜÜD jõuan ma äkki asja pointini (issake, ma olen juba nagu Jüri Nael tantsusaates, jumala eest…). Igaljuhul Robbie teatvasti nüüd taasühines Take Thatiga ja seetõttu mõtlen ka mina nende uue albumi omandamise peale. Eniveis, kuulasin nüüd kõigist albumi lugudest nii umbes 30-sekundilisi juppe ja tundus üsna hea. Vana Take Thati sound on (vähemalt nende juppide põhjal) vaat et kadunud. Isiklikult tundus mulle, et kuulsin seal küllalt palju Robbiet, Muse`i, Pet Shop Boysi, U2-d. Kuna vähemalt kolm nimetutest mulle ka väga meeldivad, mõtlen vist ka Progressi omandamise peale. Loodan,et ei pea pettuma.
Tegelikult mul oli siin veel geniaalset teksti välja mõelnud, aga Elion hakkas teatavasti möllama, nii et piisab sellest siin praegu kah.