Terererererererere!

Kae, kelle blog on tõusnud varjusurmast!
Ma küll ei tea, kaua ma siin jätkata viitsin ja palju mul üldse kirjutada on millestki, aga no eks vaatame.
Esimene probleem on mul see, et nõme blogger ei luba mul seda blogi liita gmaili kontoga, ehk siis ma pean vist mingi tsikibriki ette võtma selles suhtes, aga no eks on aega veel tegeleda sellega.
Tegelikult ma teengi vast mingi lühema sissekande oma eluolu suhtes ja siis vaatan edasi, et kasmiskesjakuipalju.
Kokkuvõtlikult ütlen kohe, et elan üsnagi mustlaselu hetkel, kuna töötan Tallinnas ja õpin Tartus. Ja John hetkel naudib elu kah Tartumaal. See muidugi tähendab minu jaoks iganädalasi trippe Tartusse, aga see on seda väärt (see on seda väärt???? Enam veidramat lauset annab välja mõelda).
Natuke raske on seda blogi nüüd kirjutada, kuna Eestimaa on ikka nii väikene ja ma ei viitsi igalt inimeselt eraldi küsida, kas tohin teda siin mainida. Seepärast saavad enamus isikuid siin vist nüüdsest olema mainitud ainult esitähtedega, olete ette hoiatatud.
Aga nüüd siis natuke minu kõige armsamast tupsujalast. Temaga toimus viimase poole aasta jooksul müstiline muutus, ma vist ei olegi seda siia kirja pannud tõenäoliselt.
Ehk siis mu hobune hakkas hüppama. Selle eest igavesed tänud eelviimasele treenerile, sest sellist muutust poleks ma ka oma parimates unenägudes osanud ette näha. Viimased kaks kuud ei osanud ma enam oodatagi, et ta võiks mingeid kolle passida ja iga takistust hüppas ta kah igaks juhuks nii kahekümnesentimeetrise varuga. Ja päästis mind igast olukorrast nii mis mühises.
Selle koha pealt on toimunud nüüd ilmselt kerge allakäik, sest kolle pole nii palju enam hüpanud ja viimase parkuurihüppamise ajal tekitas okseri all olev oranž kile meile shokiseisundi (või noh, John oli shokis ja Maarja istus tal sõna otseses mõttes kaela peal. Samal ajal minu äkiline asukohamuutus ei tundunud hobusele üldse mitte vastuvõetamatu, ootas teine kannatlikult, kuni ennast sadulasse upitasin - Johni kohta hämmastav asi!). Et siis nende koha pealt vast on kordamine tarkuse ema. Aga niivõinaa on sisehooaeg, eriti väikeses maneežis, meile raske. Mida suurem plats, seda kergem ja mõnusam ta sõita on, see on nüüd kinnitust leidnud.
Mis veel? Tohutu palju käisime nüüd niikaua, kui pinnas kannatas, põldude peal traavitamas. Sellega jälle märkasin, et kuu ajaga toimus ikkas tohutu muutus, kui John lõpuks aru sai, mida temalt oodati. Samm läks meeletult pikaks ja vetruvaks ja seljas oli reaalselt tunda, kuidas hobune tõukab. Mõnus.
Hüppamine on nüüd jäänud võib-olla natuke tahaplaanile, aga eks hooaeg (mitte et meil kunagi oleks "võistlushooaeg" olnud, aga kõlab vähemalt uhkelt, kui niiviisi kirjutada...)on juba läbi kah, nii et praegu saabki aega põhitõdedele kulutada. Võimlemisest on aga saanud meile üks lemmiktegevusi. Suur vahe võrreldes aasta aja taguse ajaga, kui kumbki meist võimlemispäevadel ei tahtnud platsi poole vaadatagi. Tegelikult peaks vist isegi lugema mingeid vanemaid sissekandeid meenutamaks, kui horror jumppa (palju õnne Maarja, suutsid just ühte lausesse kolm keelt kokku panna...) meile tegelikult oli. Seda teeme nüüd rõõmu ja mõnuga.
Mis siis veel?
John on hakanud elama korralikku hobuseelu. Naljakas on nüüd, kus ta on väljas 12h või rohkemgi, mõelda ajale, kui hobune istus oma liivakoplis 4h, käis jalutusrattas 1h ja pidi õnnelik olema??? Praegu on tal olemas parim sõber, kellega koos tekke lõhkuda; heinarull, mille juures nonstop süüa ja muda, milles lakkamatult püherdada ja raudu ära tõmmata. Hobuseelu, noh!
Üleüldsegi on meie väikese talli pererahvas ütlemata vastutulelik ja suhtub meie muredesse nagu "Mu hobune tõmbab suuuuuuuuurel karjamaal rauad ära ja jääb lombakaks, palun natuke väiksemat" ja "Mu hobune ei talu üldse tuult ja vihma, jääb haigeks, palun talle tekk peale panna" ja "Mu hobune ei söö kaera, ainult otra-müslit, muidu on raske sõita ja käidelda" vaid kerge peavangutamisega. Respect!
Mnjah, nii palju siis kiidulaulust. Natuke jamam värk oli meil kaks nädalat tagasi tervisega (mitte et see nüüd õigupoolest uudis oleks). Ehk siis lõi peale ühte trenni pool jalga vägagi kahtlaselt üles, tikkelluu ja kõõluse vahelt täpselt. Nädal aega jahutasime ja siis saime veel kaks põletikuvastast süsti ja siis jätkasime nädalakese saviga ja nüüd pole nagu midagi enam märgata. Aga tööst võtsin ta muidugi kohe välja ja kohale kutsutud arstionu arvas sama. Ainult Tartu kliinikust arvati, et kui ei lonka, siis trenni edasi teha ja kui hullemaks läheb, noh eks siis vaatame edasi. Ausalt öeldes olin shokis, kuna varasemast polnud mul mingeid isiklikke kogemusi Tartu kliinikuga ja teiste lugude põhjal moodustan ma enda arvamuse väga harva. Aga see oli küll nüüd väga veider. Muidugi pean tunnistama, et aset leidis telefonivestlus ja mingit diagnoosi niiviisi ikka ei pane küll. Aga ise olen ma küll pigem-karta-kui-kahetseda-tüüpi inimene ja seepärast eeldan, et jalahädadele peaks ju alati niiviisi lähenema, eriti kui kõne all võib olla potentsiaalne sidemetevenitus? Noh, olgu mis on, aga jalg on nüüd ilus ja kena vähemalt väljastpoolt vaadata ja vast saame selle nädala sees lõpuks ultra kah tehtud, siis teame täpsemalt, et mis seis on ja kas võime jälle tööd tegema hakata vaikselt või mitte. Kõige selle juures suured tänud Ingridile, kes omast vabast tahtest Johni taga ajas pimedal karjamaal muda sees, et pudulojuse jalga minu äraolekul ravida!
Oi, ma avastasin just, et see pole üldse humoorikas sissekanne olnud. Ok, tegelikult ma nüüd vaikselt lõpetan, kuna enam-vähem olete nüüd vast olukorraga kursis. Järgmise sissekande üritan siis teha lühema ja naljaka. Et te ikka päris ära ei tüdineks mu jutuvadast.
Ma arvan :)