24.01.09

Nii. Täna oli siis minek Ypäjale. Hommikul kell 7 olin loomi söötmas ja siis poole tunni pärast imbus Linda kah talli ja hakkasime loomi valmis toppima. No te kindlasti arvate, et neli looma transpordivalmis – nii 20 minutit? VALE! Et siis me räägime ju Annu loomadest :) Mingi tunni ajaga saime siis kõik pinded ja kalossid ja tekivööd ja tekid ja sabakaitsmed ja pehmendused topitud ja meie neli hullu auto peale. Candy näiteks ei kasuta trappi vaid hüppab otse autosse. Reaaalne. Huhh. No kõigest 15 minutit plaanitust hiljem väljasõit.
Ja siis ootas ees nii 2,5 tundi sõitu Ypäjale. No eniveis tee läks hullult ruttu, sest et Linda on tõsiselt lahe inimene ja me ikka põhim. terve tee rääkisime maast ja ilmast. No viimane pauk tuli, kui ta küsis, et mis muusikat ma kuulan ja siis ma vastasin, et no põhim absoluutselt kõike, aga fännan Robbiet. No ja siis tuli välja, et ta on vähemalt sama suur fänn kui mina. Ainult et tema on kontserdil käinud. MISMÕTTES nagu. Ma olen niiiii kade lihtsalt.
Eniveis Ypäjal ootas meid tore itaallasest kiropraktiku-onu. Ja see oli lihtsalt täiesti maagiline nagu. Ta kulutas ühe hobuse peale vist mingi 5 minutit, koputas oma haamrikesega ja raksutas vähe ja peale seda teadis täpselt öelda, et mis probleemid ratsutades ilmselt on ja et millised traumad on olnud. Linda ütles, et hobused pidid kusjuures räigelt head olema sõita kah järgmine päev. Et ta oli kah esimene kord suht skeptiline olnud, et 5 minutit, et mida asja nagu. Aga et ta pidi oma arvamust muutma. Ja seda minagi. Et siis meie loomad olid suht ainsad seal, kes täiega tõmblesid ja tagant üles peksid ja mida kõike veel. Ja onu tegi oma töö ära ja hobused põhimõtteliselt olid nii lõdvestunud, et magasid.
Eniveis kogu opp oli üsna raske, kuna iga hobuse peale läks 5 minutit ainult ja kõik asjad pidi ära võtma küljest ja siis turboga tagasi peale toppima ja ja järgmised kaks auto pealt maha saama. Aga hakkama saime. Siis kokkuvõttes oligi nii, et koha peal olime vast mingi pool tundi ainult ja siis hakkasime kohe tagasi sõitma. Poole peal tegime mõnusa pooletunnise pausi ja lõunatasime miskis teeäärses söögikohas. Noh, mingi kulinaaria meistriteos just ei olnud (porgandid olid kindlasti paremaid päevi näinud), aga halb kah mitte.
Nelja paiku jõudsime koju tagasi ja oligi nagu tööpäev läbi. Et siis väsimust ei ole, natuke tüdinud olemine ainult. Noh, nelja hobuse auto peale panek ja maha võtmine kaks korda pole just väga väsitav või nii :)
Ja nüüd ma imbungi kodus ja vaatan American Idoli uut hooaega :)