Ehhh. Mis ma nüüd kirjutan siia siis? Ääämmmm.
Nooo....Eile nt käisin esimest korda Johnil seljas üle 6 nädala või midagi sellist. Kõige jubedam ei olnudki, aga ega esimene kord tavaliselt ju polegi. Õppisin-konspekteerisin bioloogiat - elu tunnused jmt. Esimesed 5 minutit oli ikka VÄGA imelik, siis tuli tunne tagasi ja edasi läks libedalt.
Täna nautisin vabakat ja magasin kui Miia kell 9 üles äratas, et John rautusesse. No mina olin muidugi lootnud, et Immonen võtab ta viimasena aga võta näpust. Noh, egas midagi, riided selga ja minek. Immonen oli endiselt hullult tore ja haris mind jälle kaks tunnikest rautuse alaselt. Lisaks veel selline tore uudis, et selle viimase kabjapaise tõttu võib nüüd suvel nii juhtuda, et tal laguneb see osa kabjast, kus all paise oli, ära. Jeeee. Ta küll lootis, et äkki nii ei juhtu aga no hoiatas ette vähemalt. Jess. Siis Immonene vaeseke unustas seekord ära, et ta tegeleb Juhaniga. Et siis John kaapis jalaga ja Immonen reflektoorselt kopsas talle raspliga. Ei saa nüüd öelda, et oleks löönud, lihtsalt nagu koputas pigem. John muidugi leidis, et teda hakatakse tapma ja tõmbas mõlemad nöörid puruks. Õnneks polnud minu omad :) Noh, ma ei hakanud sellest suuremat numbrit tegema ja sepp kah mitte ja siis rahunes hobune kah maha. Natuke kahtlustav oli, aga muidu mitte midagi hullu. Heh.
Siis otsustasin kohe ratsutama kah minna, kui juba hommikul niikuinii üles peksti. Selleks ajaks, kui kordetamise lõpetasin, ei tundnud ei varbaid ega sõrmi. Ei hakanud isegi vaatama, et palju maneežis külma oli, oleks ainult masendust tekitanud. Täna oli siis hobune-pole-kaua-sadulas-olnud-hakkavad-jamad-pihta-päev. Võeh. Rohelised mehikesed igas maneeži nurgas ja üritas mind ikka alla kah saada. Ega ta, tobuke, ju ei pukita ega tee midagi sellist, ta tõmbab lihtsalt täie laksuga alt ära. Kuna ma olen otsustanud, et seda kommet ma sisse ei lase, maksku mis maksab, sain ta seisma, nina raadios. Aga seisma ta sain. Lisaks otsustasin, et ta PEAB taluma seda, kui mul ka natuke tasakaal ära kaob või jään vähe eest hoidma sellise kammi puhul. Nii et natuke sedapsi läks siis. Muidugi peale seda oli ääretult hea sõita jälle. Ei tea, mis selle hobuse peas küll toimub. Galoppi tegin kah, ehkki ideeliselt veel plaanis polnud. Ja jõudsin ikka ja jälle tagasi selle tõe juurde, et oluline pole mitte silmamõõt, vaid rütm. Täna sain kuidagi nii hea rulluva galopi lattide ajaks, et ma ei pidanud absoluutselt vaatama lati poolegi, et aru saada, kuidas ja kas samm satub. Lihtsalt pidin keskenduma sellele, kuidas pöörde välja sõitsin ja millise rütmiga. Nii hea on vahel avastada, et sellised põhitõed toimivad. Ikka ja jälle. Aga jah, nii maagiliselt head rütmitunnetust pole mul ausalt öeldes ammu olnud. Et siis see oli hea. Hobune oli pärast trenni muidugi jääs sõna otseses mõttes, kuna higi meie temperatuuriga ju jäätub. Ja nüüd ma maadlengi siin sellise küsimusega, et kas pügada ta ära või mitte. Boksis tal külm ei hakka, selle pärast ma ei muretse. Aga koplis nad ju heina ei tohi saada ja kui ta seal seisab oma 5 tundi siis ma ei kujuta ette, kuidas ta talub seda, õrnuke nagu ta juba vihmaga on. Pole teda ju varem pügatud kah, nii et pole aimugi, KUI külmavares ta siis lõppude lõpuks on. Noh, ootan järgmise nädalani ja siis otsustan ilmselt.
Ja tegelikult muud midagi väga polegi, ma nii kohusetundest kirjutan seda teksti siin niikuinii :)
Homme tööle, oh seda rõõmu!
Aga praegu lõpetan ja lähen söödan loomi. Jälle.