Trallallaaa. Vaat kes aktiivseks hakkas ja JÄLLE kirjutab :)
Aga tänasest on sellised muljed, et ma parem jagan neid. Ehk siis. Astub Maarja täna hommikul kell 7 kodunt välja ja tunneb et õkõu. Nina jäätub seest ära. See tähendab kammi, kuna -20-ga seda enam ei juhtu. Jõuab siis tallini, vaatab termomeetrit. -30. Vaatab uuesti. Temperatuur endiselt -30. Ohkab alistunult ja läheb loomi söötma. Saate aru, -30 nagu. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati olen sellises temperatuuris viibinud. Mingid väga hägused mälestused varajasest lapsepõlvest on, aga kahtlustan, et ka siis oli külma tegelikult ainult nii -26.
Noh, nagu arvata on, tallis sooja 2 kraadi ja mingist trenni tegemisest ei saa juttugi olla. Ma pole isegi viitsinud vaatama minna, palju maneežis külma, üle -20 on niikuinii. Hobused tuhande tekiga jalutusrattas pool tunnikest ja peale seda tahavad kah tohutult sisse. Ma hakkan vaikselt loobuma oma mõttest John ära pügada, selliste ilmadega seda lisamuret veel vaja. Liiatigi on tal juba hetkel seljas tekk, mis üldiselt pidi tal olema pügatudolemiseks. Aga no sellise külmaga ei jää nagu midagi üle enam....
Positiivne uudis on see, et kuna meie trennitegemisest tundub et ei saa siin midagi välja tulla, tahab Annu Rantana saata Hollandisse Nielsile sõita niikauaks. Kas ma olen õnnelik, kui ma sellest märast lahti saan? Poleks kunagi uskunud, et ma olen nii kahjurõõmus, aga no tõesti. Kui ta 7 päeva nädalas korralikult liigub ja nendest 5 ära väsitatakse, tuleb temast veel hobune. Siin ta ainult vireleb ja läheb lolli energiat täis.
Teine asi, mille koha pealt ma ei tea veel, kas ma olen õnnelik, on see, et kui Rantana nüüd läheb, pean ma ilmselt temaga kaasa minema. Positiivne pool on muidugi saada vaheldust ja näha Nielsi talli. Aga negatiivse poole pealt jääb piinama see, kui altid Annu loomad õnnetustele on ja pealegi mulle väga ei meeldi suvakate transameestega maid jagada. Nad üsna tihti on parajad jobud teatavasti. Ja oma hobusele peab kah jälle leidma liigutaja. Õeh.
Aga noh, seda et tõesti minek on, usun ma alles siis, kui hobune ja mina auto peal oleme.
Issand, mul lähevad varbad isegi meie soojas sadularuumis jäässe.No jess.
Aga eniveis ega tegelikult midagi muud uut väga polegi ja ma lähen nüüd vean parem täku jalutusrattasse.
Adios!