Igal juhul hakkan siia nüüd suvalt igast juttu kokku kirjutama. Juhan on kenasti kodunenud ja mulle tundub, et vägagi õnnelik uues kodus.
Oleeme vahepeal suutnud välja ravida bronhiidi ja kaelapaise. 5 päeva olin tal peale kuu-ajast pausi seljas käinud, kui mingi hullus minus maad võttis ja tekkis mõte koolisõitu võistelda. Teostatud sai kah. Kõige hullem ei olnudki, arvestades, et trenni olin teinud siis seleks hetkeks 5 päeva ja ühte skeemi olin korra läbi sõitnud ja teist mitte kordagi. Kohtunikelt vähemalt tuli küllaltki palju positiivseid ja julgustavaid kommentaare, see on hea.
Siis on Juhanil nüüd koplisõber kah olemas. Mina muidugi esimene päev ikka muretsesin, et äkki läheb löömaks aga mõlemad on sellised sõbrad, et ei nende meelest olnud midagi erilist lahti. Nii et nüüd saab Juhan suveks karjamaa-elu kah nautida. Heahea.
Teisipäeval oli hüppetrenn, kus kõigi 3 loomaga läks superhästi. Ja neljapäeval tundsin kuidagi ise ette, et olen liimist lahti ja ega sealt head nahka ei tulnudki. Mingit katastroofi nüüd kah mitte, aga ikkagi. Jõudsin järeldusele, et olen Juhani eest ikka nati liiga palju hakanud otsustama ja kui ma nüüd ise kõhklema hakkan olulisel hetkel, võib täitsa puuks olla. Eks pean nüüd mõtlema, et kumma variandi valin - kas lasen tal rohkem tööd minu eest ära teha või muutun ise ilmeksimatuks. Haah.
Täna näituseks oli mustal ja hallil märal kordeshambooni päev, olid mõlemad täitsa okeid. Juhanit sõitsin ja hakkas meenuma, miks ma tuulisel ajal kõrvadega sõitsin. Aga puhas töövõit tuli ära - kivist närvidega tegin trenni ja kõik kolm põhipunkti said läbi töötatud - õlad sees, sääre eest astumised ja galopis sirge keskliin ilma jalavahetusteta. Nii et kannatlikkus tasus end ära ja lõpmata hea tunne jäi sisse peale trenni.
Probleemkolmene täna ja homme puhkab, eks pühapäeval üritame midagi ette võtta. Ja nüüd lõppu siia Katja tehtud pildid esimesest hüppetrennist õues.
No comments:
Post a Comment