22.12.08 ehk KOJU :)

Nii. Täna hommikul ärgates oli esimene positiivne asi, kui välja vaatasin aknast, et LUMI!!! oli maas! Eriti tore nagu. Hämmastav oli ka see, et üldse polnud hull kell 6 ärgata. Tavaliselt on mul kell 7.30 silmade lahti saamisega raskusi. Nujah.
Siis imbusin tööle ja kõik tundus täitsa hästi sujuvat, kuni läksin Juhanit jalutusrattasse viima. Loom oli jälle armas olnud ja endal raua lahti tõmmanud. No seda juhtub nüüd keskmiselt kord kuus. Ma olen juba üsna osav rauda alt ära võtma, peaks ainult õppima tagasi ka panema seda. No siis ma tegin paanikakõne Miiale ja olin juba veendunud, et nüüd nädal aega kööga. Aga ei, Immonen pidi niikuinii tulema. Et siis hea seegi. Siis ma läksin teiselepoole talli Miiale appi ja seal oli jumala hea hoog sees, kuni ma ühtäkki panin tähele, et Juhani koplil pole väravat enam. No lahe. Point siis selline, et viimasel ajal kipub elekter väga vahelduv olema. Ja nii siis ilmselt oli loom mul värava hingede pealt siis maha tõstnud kaelaga. Jumal tänatud, et ma seda ei näinud. Ma usun, et oleks päris korralik paanika olnud. Juhan, koplivärav kaelas kinni, ei ole just parim vaatepilt Maarja närvisüsteemile..
No siis natuke aega oli jälle seiklustevaba elu, kuni sain Vilmalt, kes oleks pidanud mind täna rongijaama viima, sõnumi, et tal pole autot. Mis tähendas, et minul polnud transporti. Lahe. No see paanika sai siis niimoodi lahendatud, et Miia, olgu ta õnnistatud, lubas mind ära viia. Ja siis helistas Immonen, et tal auto katki ja ei pääse vist tulema. No aina paremaks läks see asi eksole. Selle koha pealt ikka lõpuks tuli nii välja, et ta sai auto kuidagiviisi korda ja siis imbus Vahantasse ainult selleks, et Juhanile raud alla lüüa. No nii häid inimesi ikka ei oleks olemas ju! Suht naljakas vaatepilt oli, kuidas ta linnariietega hobust rautas. Aga no õuvell.
Ja siis imbus Eija kah veel talli ja Juhan sai vaktsineeritud. Jess. Kusjuures kohe oli näha, et Juhan harjunud Ailiga. Vend sai aru, et peaks nagu natuke kartma aga samal ajal Eija on nii Aili vastand kui veel olla saab – lühike, õbluke ja rahulik – et vaene hobune oli täitsa segaduses. Hahahaa.
No ja siis ma jätsin Eija ja Jenni märadele mingit väga kahtlast ja jubedat oppi tegema (nüüd pean küll tunnistama, et sellisest asjast ei teadnud ma varem mitte midagi) ja imbusin teisi loomi jalutusrattast välja võtma. Ja kõige krooniks siis suutsin talli ees libedaga käntsa käia. Nojesssss!
Õuvell. Siis käisin turbopesus ja püsisin isegi graafikus. See, kas kõik vajalikud asjad kaasa said, pole üldse kindel. Ja nüüd ma hetkel imbungi siin rongis ja kirjutan seda oopust. Ja ma pole üldse 100 % kindel, et ma õigesse kohta jõuan sellega, sest mingi teema on siin ümberistumistega. No midaiganes, ma ei viitsi tänase päeva jooksul rohkem tõmmelda.
Ahhaaa. Ikka oli täitsa normaalne värk nende rongidega. Ei tea, mida nad seal sokkisid. No tegelikult midagi oli sellel rongil viga küll, terve sõidu aja tegi väga kahtlasi hääli. Õu vell. Aga nüüd ma istun siin sadamas ja ootan laevale pääsu. Noh, ümberringi on väga palju lõbusas meeleolus soomlasi, aga vaikselt on juba kuulda ka eesti keelt! Jehuu!!!
Jeebus. Inimesed endiselt arvavad, et kui nad laeva minekuks 10 minutit enne sappa võtavad, siis nad on lahedad. No see on siin üsna hirmus vaatepilt ja ma kardan, et inimesi hakatakse jalge alla trampima. Õuvell. Ma parem olen viimanehapupiimane kui et jään alkohimus soomlaste alla :)