10.12.08 ehk 11 päeva Eestini

Nii. (Mis siis, et Annikat häirib, et ma igat oma blogi sissekannet nii alustan). Üldiselt pole pikka aega midagi kirjutanud, sest midagi huvitavat pole olnud. Reedel pikkujoulutasime Miia juures. Tegime pizzat ja värki. Siis oli jälle tükk tühja ehk siis mõttetut aega. Pühapäeval oli meil siin miski võistlusemoodi asi, läksin siis Juhaniga kah. No tõestatud sai veelkord, et võistlusolukorras on ta täiega hobune. No nii mõnus ja lihtne on sõita. Mingil ajahetkel soojendasin ja siis Annu helistas ja siis ma lihtsalt võtsin ratsmed ühte kätte ja kavaletitasin edasi. Soomlased natuke imelikult vaatasid, aga pole hullu. Et siis jah, nüüd tuleb ainult trenni edasi teha ja oodata võistlushooaja algust. Negatiivne on see, et Annu näitas võistluskalendrit ja asi kipub pihta hakkama alles veebruaris. Õu vell. Esmaspäeval käisin Tiina tunnis Paavoga. Oi, see loom on lahe. Raudselt minu lemmikhobune sõita siin tallis. Vahepeal tegin paar sirget kah maneežis a`la Piltsu. Tulid kohe vanad ajad meelde :)
Siis ma veel küpsetasin piparkooke. Ja pean tunnistama, et mulle maitseb soome piparkoogitaigen palju rohkem. Et siis vähem vürtsi, aga mulle just niimoodi meeldibki. Siis veel päkapikutöökoda on toiminud kah natuke. Ärritav asjaolu on see, et kõik rahvad kolivad ja ma ei tea aadresse. Ehk siis: Riin-Anu, Marelle, Gretsu ja Reltsu – aadressid palun mulle orksipostkasti ja KOHE!
Eile olin üsna masendusmeeleolus, ise ei tea kah, miks. Absoluutselt kõik asjad, inimesed ja loomad ajasid närvi. Ilma naljata. Huhh. Eks see andis natuke tunda kah, et 5 tööpäeva seljataga ilmselt.
Siis täna oli vaba päev. Ja nüüd viimased 2 nädalat olen ainult ühe vaba päeva võtnud, et jõulupuhkust tasa teha. Ja nüüd on sellega korras ja hämmastav on mõelda, et homme on kah vaba päev! Ülilahe. Täna oli sõidutund. Arvestades viimase korra katastroofi ma füüsiliselt TUNDSIN, kuidas mida lähemale ma jõudsin autokoolile, seda aeglasemaks mu sammud muutusid. Aga tegelikult ei oleks pidanud tõmblema. Sest oh õnne, täna olin väikse autoga. Ja issake, kui kerge asi tundus täna. No täiesti lõpp. Tekkis tunne, et nagu inimene oleks lausa. Ainult et nüüd ma ajan oma käteasendiga sõiduõpetajat närvi. Ei tea, tundub mugav rooli alumisest otsast kinni hoida ja samal ajal Markku soovib seda kümne pärast kaks asendit. Oh well, peab lihtsalt arenema jälle. Üldiselt lahenes täna veel müstiline küsimus, et miks mu põlved sinikaid täis on. See on selle Dodge müstiline ehitus noh. Et siis kui ma tahan pedaalideni ulatada, pean ma põlved vastu rooli istuma. Veider.
Ja homme, oh õndsust, olen kah väikse autoga. Ja lähen siis platsisõitu tegema. Aga siis mitte platsisõitu eesti mõistes, nagu mina olin aru saanud, vaid libedarajale hoopis. No saab olema huvitav. Ja hirmus.
Ja issi – kui ma Eestisse saabun, siis onju sa viid mind Triinuga kusagile parkimisplatsile harjutama? Onjuonjuonju??? :D:D:D
Aga üldiselt ma vist midagi rohkem siia kirjutada ei oska hetkel. Nädala aja pärast on vist teooriaeksam, nii et täna ma koristan tuba natuke ja siis asun tuupima. Mingil momendil lähen vist Juhaniga lume sisse kablutama kah.
Ja 12 päeva on Eestini. Juba ootan :)
Adios!