Friday, March 20, 2009

Nii. Tegelikult pole ju midagi väga huvitavat olnud vahepeal, aga eks ma midagi siia ikka üles trükin. Minu tervisega on toimunud vähemalt selline positiivne muutus, et valuvaigistid toimivad, ehk siis kui 800 on hinge alla saadud, on 8 tundi vaat et muretu elu - no nii 3-4 korda tuleb ainult seda närvivalu.
Siis eile käis Immonen Juhanit rautamas ja Maarja sai jälle targemaks. Ta on alati üsna äksis ja nüüd mind jälle koolitati kabjaluu nurga ja sellele langeva surve jms suhtes. Juhan sai siis uued rauad kah - sellised, mis peaks vältima natuke varbaosa kulutamist ja sellega vältima ka esijalgade väänamist. Kusjuures ühtlasi panin tähele, et minu meelest on Juhani esijalgade asend natuke paranenud. Ja natuke on kevad kah käes: talveraudadele ütlesime aidaa, aga kaks jääkrihvi jäid veel alla.
Ja Immonen ikka väga meeldib Juhanile. No minu mõistus seda asja ei võta - mees ju - aga tegelikult on see ju ainult positiivne. Eks need murelapsed vist ongi kõige armsamad - Immonen rautas ja siis mingil hetkel Tate imbus kah talli ja Juhan sai shoki ja Immonen hakkas hullult seletama Tatele, et see ikka siukejasiuke hobune :) Armas :) Aga jah, Juhan laseb Immosel oma pead ja kõrvu näppida ja päitsetest sikutada ja mida kõike teha. Nii tore nagu!
Ja nii palju kommentaariks, et sepp leidis meil siis kah, et John juba nagu NORMAALNE hobune täitsa. Ja minu aju ikka ei võta, et kuidas see mõistus hobusel siis järsku nii paika võib loksuda, aga eks ta mitme asja kokkumäng ole.
Noh, igaljuhul. Viimased kaks päev on kogu aeg hull väsimud - ei tea, kas organism nüüd nii parandab ennast ja seepärast uni koguaeg? Eile nt juba kell 19 olin voodis pikali, uni tuli alles kell 23, aga niisamagai oli hea olla. Öösel oli hullumaja, külje pööramine NIIII valus, et täiesti lõpp. Ja mina ju muidu magada ei oska. Aga kui valuvaigisti hommikul sisse sai, oli juba täiesti kõbus. Üldiselt oli päev tore, möödus kiiresti ja valutult. Juhani viskasin täna korde peale, positiivse uudisena ei hoidnud absoluutselt. Vahepeal nagu natuke lühema sammu võttis, aga see oli praktiliselt olematu ja võis tulla ka sellest, et maneeži põhi täna ära kobestati. Nii et sellega on loodetavsti nüüd kõik korras.
Ja esmaspäevla öähen siis arsti juurde ja uurin et mis ja kus. Kindlustustädile saatsin kirja kah, aga vastanud ta pole veel :S

No comments: