Invaliidi pihtimusi :)

Nii. Peaks vist natuke inimesi oma eluoluga kurssi viima. Tegelikult midagi uut ja huvitavat pole peale selle, et Maarja on täiesti vigane. Ma usun et esimest korda oma elus olin ma nii vigane siis, kui jala ära mõrastasin.
Aga asjadest siis kronoloogilises järjekorras - vahest on täitsa tore oma tervise üle soiguda. Keda ei huvita, oodake kohe heaga järgmist postitust.
No asi sai alguse sellest, et Juhan oli teatavasti 2 nädalat lombakas olnud. Ja reedel siis läksin selga ja jalutasin ja laupäeval tegin natuke traavi kah. Kusjuures, Juhan on endiselt kahtlane. No eniveis siis pühapäeval otsustasin ikka temaga koolisõidutrenni imbuda, et saan sammuosagi vähemalt kaasa teha. Ja loomulikult pidin oma jaluseid nii umbes 100 auku pikemaks panema - koolisõitjate asi... Hah. No ja mina muidugi südamerahuga eemaldasin mõlemad jalad jalustest ja lasin hobusel rahulikult ringi jalutada sellal kui seal seljas kõõlusin. No ja siis kukkus katuselt lund. Kevade värk. Ja see hääl oli nii korralik, et Juhan otsustas põgeneda. Hmh, ma arvan et ta on nii kiiresti oma elus vast umbes 2 korda jooksnud. No ja mina kõõlusin seal seljas ja asi oleks tegelikult täitsa hästi lõppenud, aga... sein tuli ette ja Maarja ja Juhan eemaldusid üksteisest. Hmh, pean tunnistama, et see oli mu elu valusaim kukkumine raudselt. Seinad on ikka ühed paganama kõvad asjad. No siis ma nii 5 minutit vedelesin maas ja siis imbusin selga tagasi (tegelt ma siiamaani hästi ei saa aru, et kuidas see mul õnnestus, aga noh). Eniveis, kuna siis selgus, et Juhan endiselt lombakas ja mina kah just kiita ei saanud oma eluolu üle, sellega trenn ka paraku meil lõppes.
Ütleme siis nii, et kõndida ma väga ei suutnud, tallini jõudmiseks läks vist aega mingi 10 minutit vähemalt. Noh, õnneks Laura on meil ju arst, nii et ta kompas mu luudkondid läbi ja helistas esmaabisse kah ja jõudsime järeldusele, et võtab valuvaigistit ja ootab ja vaatab mis saab. Üle väga pika aja esimest korda igastahes nutsin valu pärast. No siis lõppkokkuvõttes liipasin Annu juurde, kes andis mulle 800!!!!!-se valuvaigisti (ebareaalsed on soomlased, siukest asja ikka ju purkidega kodus ei oleks) ja Maarja läks magama.
Esmaspäev möödus üsna valulikult, aga mitte kõige hullemini. Autokoolis sain igastahes käidud. Teisipäevaks oli tavalisele peksasaanud tundele lisandunud aga selline tore eriline valu. Noh, umbes selline tunne, et keegi lõikab sind tulise noaga lõhki või nii. Iga kord, kui midagi valesti tegid, lõi selline valu sisse, et sõna otseses mõttes jalad kadusid alt ära. Kusjuures valu algas alaseljast ja imbus mööda reit põlveni välja. Lahe. Seinad olid igastahes parimad sõbrad. Siis otsustas Maarja väisata ka kohalikku raviasutust, mis oli omamoodi ooper. Et esiteks sind sinna nagu jumalaeest ei taheta - pärast Annu ütles kah, et ega üldiselt midagi ei tehta seal, kui sa just suremas pole. No siis eniveis ma ootasin nii poolteist tundi ja siis tädi kompas mu läbi ja saatis röntgenisse. Röntgenis oli minu ees tegelt üks inimene, aga ootasin 45 minutit - neil vist oli lõunapaus. Õuvell. Ja siis läksin tagasi ootama (seekord ainult tund aega) ja siis sain uue arstionu juurdes, kellele pidin UUESTI seletama, et mis ja kus. Lõppkokkuvõttes sain nii palju targemaks, et luudkondid on terved ja üldiselt ma peaksin lihtsalt vähem vinguma ja üle saama asjast. Kaks valuvaigistavat süsti tehti kah, mis absoluutselt ei toiminud. Sellel hetkel hakkas Maarja süda aimama, et asi vist enam lihasevalus väga pole. Noh, kodus Annu sai jälle 1000 korda vihastada arstide peale (ma ei saa üldse aru, kuidas ta viitsib minu asjade pärast nii palju endast välja minna, ma küll ei viitsiks) ja üldiselt oli väga nördinud, et ma oleks pidanud ikka kõvemini oigama seal :):)
Päeva lõppkokkuvõtteks tuvastasin, et väga valus/võimatu on: panna jalga sokke, kummardada, avada uksi, minna voodisse pikali või tugitoolist püsti tõusta, istuda autosse, käru lükata.
Täitsa tore on: seista, kõndida, istuda, põrandat pühkida, varustust puhastada.
Täna hommikul olid tugevad valuhood palju sagedasemad, positiivse asjana olen ma nendega juba nii ära harjunud, et enam jalgu alt ära ei võta kuuel juhul kümnest. Siis asus Annu tõsiselt asja kallale ja meie pika analüüsi tulemusena (mida tegelikult oleksid võinud ju arstid teha) jõudsime järeldusele, et ilmselt on tegu ishiasega. Et siis Annul oli kunagi olnud ja tema kirjeldus asjast langes 100% kokku minu hetkelise enesetundega. Natuke tudeerisin internetis kah, ja ilmselt ongi siuke värk. Mind väga ei rõõmusta ainult teadmine, et sellest paranemine võtab aega vähemalt 2 nädalat. Nagu vattahekk! Positiivse asjana uuris Annu, et mu Soome Ratsaliidu kindlustus maksab kõik asjad kinni. Ja Annu läks nüüd hullult äksi ja ilmselt homme saan siis mingi NORMAALSE arsti juurde, kes peaks mind siis edasi suunama kiropraktiku juurde ja siis ma seal ilmselt röögin natuke aega ja siis loodetavasti saan jälle kõndijaks. Juhuu!
Aga nüüd ma lõpetan selle jutu ja üritan ennast voodisse hiivata. Aega võtab, asja saab loodetavasti.