Mhhh. Täna oli teine üksitöölolemise päev, mis tegelikult oleks täitsa graafikus püsinud, aga Linda alles mingi poole päeva paiku andis teada, et ta ikka ei imbu Candyga. Aga seda arvestades tegelikult ei läinudki kõige hullemini. Selg on siuke kahtlane - nüüd valutab nagu kogu aeg, aga mitte selline närvivalu pole, vaid selline tavaline ratsutajte seljavalu korda kaks.
Noh, ega ma pole kunagi arvanud, et ma päris normaalne olen. Igaljuhul ma ei viitsi enam tõmmelda selle asjaga - tahab, siis valutagu...
John oli täna kahtlane - esimest korda üle VÄGA pika aja tõmbas selga minnes ikka korraliku küüru selga, nii et oli 50/50 võimalus, et kas tuleb pukke või mitte. No õnneks ta rahunes maha suht ruttu. Negatiivne on nüüd see, et justkui KOGU viimase aasta töö on ära kadunud (ok, ta pole enam nii tuim, aga see ka ainus asi). Enesekindlust on selle eest aga nii palju juurde tulnud, et kui mõni asi raske (nt. paremale läbi tulek), siis hakkab koha peal keksima või taandama. Ohjess. Ja täna korra vihastas kah mu peale ja pani korraliku laksu tagant üles, nii et liiva lendas mulle krae vahele. Nagu John! Ma ei osanud selle peale kohe ahh ega ohh teha, nii naljakas oli :) No eniveis siis ma kratsisin kukalt natuke aega seal seljas. Ta vist ise ehmatas kah ära, et nii julge oli, lõpuosa kõige hullem ei olnudki. Vasakule õlad sees oli täitsa esinduslik, paremale oleks tahtnud tegelikult veel teha, aga ponid imbusid trenni tegema. Noh, meil pole õnneks kuhugile kiiret :)
Ja tegelikult muud ei olnudki.
Noh, täna võtsin sügavkülmast oma VIIMASED kohukesed välja :(
Nii et nüüd ma vist lähengi ja naudin neid ja siis on ju KAKS VABA PÄEVA ootamas :D:D:D