Nii. Nüüd ta siit tuleb, see minu eepos. Tegelikult on tõesti väga palju juhtunud, aga nagu tavaliselt ikka, kipuvad paljud asjad siis juba ära ununema. No ma üritan panna päevade kaupa kirja, mis meelde tuleb.
Teisipäeval käis siis esimest korda saksa-onu. Hullult lahe. Ma pean kohe väga väljendama oma ääretut kurbust, et Eestis ei ole ei normaalseid massööre, kiropraktikuid, füsioterapeute ega nõelravijaid hobustele. Ma tean juba oma tutvusringkonnast vähemalt 4 hobust, keda siin kindlasti saaks aidata selliste võimalustega. Noh, see selleks. Kuidas siis onu töötas? Kõigepealt vaatas ta loomad üle soojustundliku kaameraga ehk siis sellega otsis põletikukoldeid jms. Järgmiseks katsus ta käsitsi loomad üle, tegi kindlaks probleemsemad punktid. Ja neid probleempunkte hakkas ta siis laseriga mõjutama. Laseril oli tal mitu sagedust, vastavalt sellele, kuidas ja milisel sagedusel hobune reageeris, sai siis kindlaks teha, kas tegu lihaste, luustiku vms probleemiga. Ja lõpetuseks ta siis vastavalt probleemkohti ravis laseriga või ka nõeltega, kuidas kellelegi. Hubertil ravis ta tema traumat põhiliselt (üks puusaliiges kõrgemal kui teine, ehk siis raam kõver), Dottielt leidis luukillu (ehk siis loom järgmine nädal opile). Teddyl leidis ta, et põhiline probleem ainevahetuses, ehk siis selle tõttu ka loom "laisk". Ja Santtul ravis siis tema allergiaprobleemi. Kusjuures sellal, kui ta ravis, tulid Santtule sekunditega need tema allergiapaised nahale. Täiesti lõpp nagu. Noh, nagu alati, aeg sai otsa ja kuna ma olen alati tore inimene ja olen nõus ootama (no jeeees), siis sai otsustatud, et ta tuleb nädala pärast tagasi ja võtab siis Johni ja Rantana. Nii. Sellega lõppes vist teisipäev.
Kolmapäeval suutis mind Annu närvi ajada. Ta nimelt nüüd otsustas, et toob Rootsist Centti (alias Sevens Romina) siia, et äkki saab ühe lisalooma, kun Rantana nüüd ju rivist väljas. Aga see muidugi tähendas, et John peab ümber kolima. Ideeeliselt selle vastu pole mul midagi, kuna need väliboksid on isegi normaalsemad kui Annu tall, aga MULLE võiks sellest kah teada anda. Et siis tore oleks teada, et peab looma hakkama teise heinaga harjutama ja et tegelikult peaks selle tulevase boksi ka asjadest tühjaks vedama ja mehed peaksid sinna jootjad jms tagasi toppima. No selle peale proua muidugi mõelda ei suutnud, aga ma talitsesin ennast ja ta vist õnneks ei saanud aru, et ta mind hullult närvi ajas. Ühtlasi möödus kolmapäev vist hullult Eragoni lugedes. Ma teatavasti otsustasin esimesed kaks raamatut kah uuesti läbi lugeda, nii et kahe päevaga lugesin vist mingi 1600 lehekülge. Jahah.
Neljapäeval... Appi, ma ei mäleta päris hästi.... Noh, midagi ilmselt toimus, aga tõesti enam ei mäleta. Ahjaaa. Äkki oli neljapäev see päev, kus meil lampi varss hakkas sündima? No eniveis, meil siis teatavasti on (või noh, oli) Dami tiine. Aga nagu alati, Vahantas ei tehta midagi õigeaegselt. Ehk siis kell 20 õhtul otsustas Dami, et on aeg. Sünnitusboks oli veel laiaks tegemata, boksis põhku ei olnud jnejne. Noh, Dami lendas siis koplisse hetkeks ja Vode lammutas seina ja meie vedasime viiekesi põhku sisse jne. Ja kell pool kaks öösel sündiski Damil ülimalt nunnu märavarss. Ei ole reaalne, et meil asjad niimoodi käivad. Alleaaa noh.
Reede öösel kella 12-01 paiku aga jõudis siis Centti siia (mina nautisin und, kuna järgmine päev pidin tööl olema, nii et Linda sai üleval passida). Eeeeh, ütlemata mõistlik ja KOMMETEGA loom on, meeldiv vaheldus. Heh, autojuht oli kusjuures eestlane ja Oliveri-nimeline olnud. Ja ma nüüd hakkasin kahtlustama kirjelduse põhjal, et ega see ometi Karma ei võinud olla? Ma küll ei tea, miks Oll peaks miskeid hobuseid Rootsist Soome vedama, aga kes teab...
Laupäeval siis läksin mina jälle Rootsi poni ratsutama, kes läheb nüüd müüki nagu naksti, kuna oli tunnis misked jamasid korraldanud. Noh, kuna ma tal 2 korda juba ennem olin kah seljas käinud, ma suuremat probleemi ei oodanud. Eksisin. Jõudsin siis platsile ja kõndisin nii 6 sammu, vend tõusis püsti ja pani rodeoga minema. Jah, esimest korda elus pean ütlema, et see ei olnud enam lihtlabane pukitamine, vaid klassikaline rodeo. Noh, kolm esimest korda jäin ilusti selga, aga neljas oli juba ikka väheke liig. Õeh. Noh, Annu siis sattus platsi juures olema ja siis esimese asjana talle omaselt muiugi rünnak minu suunas, et mida ma loomaga tegin ja et mida loom eelmised päevad on teinud. Noh, see ajas mind küllaltki närvi, nii et ma üsna teravalt vastasin talle, et ma jõudsin platsi peal täpselt 5 sammu jalutada ja et TEMA palus MINUL seda poni sõita ja et mul pole õrna aimugi, mida ta eelmised päevad tegi. Kust mina pean teadma. No siis ta tõmbas tagasi (mitte et oleks vabandanud) ja võttis looma korde peale. Ja ikka (vabandust nüüd) aga räme värdjas on see loom. Ta tõusis korde peal kah nii umbes 100 korda püsti ja üritas Annut ära tappa ja... Õehjah ühesõnaga. Noh, lõppkokkuvõttes muidugi Heidi hiljem valgustas mind, et ta pidi peale puhkepäeva alati hull olema ja et enne mind oli ta kaks päeva puhanud. Sedapsi siis.
Laupäev koitis tohutu peavalu ja keerleva maailma ja südamepahasusega. Mul pole elus korralikku pohmakat olnud, aga ma kahtlustan, et see on midagi sellist. Ehk siis ma ei saa aru, miks osad inimesed sellisest kogemusest ei õpi. Õugaimaad, kui rõve oli olla. Ma ei tea, mis viimase aja värk see mul on, et esiteks ma kukun kogu aeg alla ja teiseks kui kukun, siis panen ikka peaga lopsu kusagile. Ideeliselt peaksin ma ilmselt pärast neid viimast kolme kukkumist nüüd kaska välja vahetama, oleks nagu mõttekas, aga... Eniveis laupäeval ma siis maadlesin oma rõveda olemisega.
Pühapäev möödus vist muidu niisama, aga Annu siis lõpuks imbus Centtiga ratsutama. Eeeh, öelge mis te tahate, aga tegelikult ta kardab seda looma. Et siis enne oli vaja tonn liimi toppida sadulale ja siis ta käis ja tõmbles ja otsis jalustele nööre ja mida kõike veel. Pole siis ime, et ta arvab, et ma hull olen - kujuta pilti, ma kukun oma looma seljast lausa mitu korda alla ja ikka lähen ratsutama. Noh, see selleks. Et siis ta sõitis nii 15 mintsa ja tuli tagasi ja otsustas et midagi ei ole ikka muutunud ja et see loom ei sobi tema sõidustiiliga jnejne. Ehk siis pange nüüd tähele - Annu transportis oma 200 000 euri maksva looma 1000 euro eest Rootsist Soome, et temaga 15 minutit sõita. MIKS ta ise ei võinud Rootsi minna, oleks olnud hobusele turvalisem ja kohe kindlasti odavam kah, ma ei tea.... No midaiganes. Aga 1000 euri!!! Ja nii kallist hobust ikka ei solgutaks ju niimoodi või.... Mnjah. Ehk siis lõpptulemusena Centti siis vist lahkub pühapäeval meie tallist. Kahju, ta oli meie märakarjast kohe kindlasti kõige mõistlikum loom. Õuvell.
Esmaspäeval vist midagi väga erilist ei olnud, käisin Juhaniga Tiina trennis latte tegemas ja kõige hullem tegelikult ei olnudki, oleks võinud olla mitu korda õudsem asi. Meeldiva üllatusena vahetas ta jalgu suht hästi ja pööras-keeras kah täitsa mõistuse piires. Ja oi kui hea on ikka tuttava loomaga selliseid harjutusi teha. Silmamõõt loksub paika ja ei ole mingit pidevat paanikasättimist.
Eile oli siis vaba päev ja ma olin hea ja läksin Heidiga koos meile kolme grupihobust vaatama Vaasa kanti. ÕU MAI GAAD. No esiteks me muidugi eksisime nii sada korda ära ja nii, aga pole hullu, oli lõbus vähemalt. Aga siis hobustest:
ESIMENE oli miski läti ära, tegelikult selline suht hea maasu. Aga kui omanik üritas talle valjaid pähe panna, siis loom lihtsalt jalutas minema ja valjad maandusid jalgades ja siis ta trampis neist üle ja lõhkus valjad ribadeks ja... Ma pidin ennast tugevasti tagasi hoidma, et mitte naerma hakata. Noh, nii me siis lappisime valjad ära ja minul ja Heidil ei olnud loomaga mingeid probleeme, ainult omanikku loom suht vihkas ja nii. Ja platsist ei olnud muidugi haisugi, pidi kusagil metsavahel uhama. Alleaaa.
TEINE oli 178 kõrge miski ristand Venemaalt. No reklaamiti teda siis kui ratsakooli sobivat. Ainult et loomal esiteks olid rauad ainult paremal poolel (mine sa tea, äkki mingi uus rautussüsteem). Ja kui Heidi selga hakkas minema, siis teiselt poolt ei tohtinud kinni hoida, muidu loom selga ei lasknud. Läksime siis omaniku uhkelt reklaamitud PLATSI peale, mis kujutas endast nii 20-meetrist saepururingi, mis suutis endas veel ühendada ka üla-ja alamäe. Jaaaa. Looma traavile sai ainult sedaviisi, et pool ringi pidi stekiga kolkima. Kahju oli vaadata hobust, kellelt nii elutahe ära võetud. Ja parim reklaam hobusele: "Jaaa, ta hüppab küll, alles eile hüppas mul koplist välja".
No comments....
KOLMAS oli tegelikult natuke hobuse moodi isegi. Selline soome hobune, mingi 155 kõrge ja täielik nunnukas. Paiknes ratsakoolis, kus oli isegi plats ja takistused. Ära sa märgi. Selle looma meeldejäävamaks küljeks kujunes tema sadul - Winteqi koolisõidusadul. *värinad*. Ausalt, ma hea meelega paneks kõik maailma winteqid põlema. Mina pole nende seas veel ühtegi näinud, mis hobusele sobiks ja kus ratsanikul kah hea istuda on. See käesolev variant lükkas sääred normaalsest nii 10-15 sentimeetrit tahapoole ja keha ette köögakile, no täiesti võimatu. Reetur Heidi muidugi selle peale loobus ja mina sain siis rõõmsalt selle loomaga hüpata. No tegelikult arvestades seda, et ta polnud kaks kuud latte näinudki ja elus oli üldse hüpanud nii 4 korda, oli tegelikult täitsa aus ja mõistlik. Aga kas selline loom just ratsakooli hobuseks sobib, on muidugi iseasi.
Igaljuhul peale seda looma me siis asusime kodupoole teele. Vahepeal tegime oma masenduses pitsapausi ja meenutasime parimaid pärleid. Jah, ka Soomes leidub igasuguseid. Kella 01 olin siis kodus ja vajusin magama.
Ja täna oli siis see suur päev, kus Olaf tuli Johni vaatama. Egas midagi, vabal päeval kell 8 äratus ja zombiena talli. Eniveis tulemusena siis põletikukoldeid ei leidnud. Ühtlasi ta leidis, et seljaprobleem tal lihtsalt peegeldab mingit muud pigem orgaanilist probleemi. Jalad olid täiesti ok ja selles, et selgroos mingit probleemi ei ole, oli ta kah vaat et 200% kindel. Nagu ta ütles, selg ei olnud vaat et absoluutselt ka kombates tundlik. Aga mis siis on probleemne, on maks. Kas nüüd organ ise kahjustunud on - vaevalt, aga sealt saavad siis alguse kõik meie lihaskangused. Ehk siis maks ei suuda piisavalt töödelda toitaineid ja need jäävad kusagile poolel teel toppama. Nii ta siis laseriga ravis ja nõeltega kah ja andis ühe loodusliku preparaadi kah. Arvas, et praegu 3 nädalata oodata ja vaadata, et kuidas minema hakkab. Muidugi ta leidis kah, et ehkki John ei näe hetkel halb välja, võiks temasugusel hobusel massi ikka tunduvalt rohkem olla. Soovitas siis sööta ka seedetrakti tegevust tõhustavat lisarehu (noh, Proguti saigi alustatd nii nädal tagasi). Ja üldiselt hoiduda kaera söötmisest, kuna sellest ei ole tema ainevahetuse juures mingit kasu. Ta suudab sealt nii vähe vajalikku omastada ja ühtlasi see ka koormab organismi. Noh, see, et kaer Johnile parim variant ei ole, on ammu selge. Nüüd tuleb ainult mõelda seda, et kas Prixi peaks välja vahetama või ei. Seal küll kaera mitte väga palju ja seegi küpsetatud-töödeldud. Aga äkki peaks kaerast üldse hoiduma? Noh, ehk see nüüd varsti selgub, ma natuke mõtlen asja üle järele.
Ja nüüd vist hakkabki kõik saama.
Ahjaa. Ma täna käisin siis esimest korda üle kahe kuu autoga sõitmas. Oi, Lada on ikka omamoodi auto. Üsna sama tunne on, nagu veoautoga sõidaks. Käigud ja rool ja kõik... Mingil hetkel ma kahtlustasin, et pidurid ei toimi ja et mäest see auto küll üles ei saa, aga võta näpust. Mõlemal juhul tuleb lihtsalt pedaal PÕHJA vajutada. No igal juhul sain täiesti dukalt poes ära käidud ja puha. Jess. Muidugi säilib nüüd küsimus, et kas ma peale kuud aega Ladaga veel normaalse autoga sõita oskan? Hehh...
Aga igal juhul käed kipuvad juba krampi tõmbuma ja uni on kah. Aga pole midagi parata, kell 22 lähen veel Juhanile tema preparaati sisse toppima (parim aeg maksa töö edendamiseks on võimalikult õhtul nimelt).
Aga teile, kes te siimaani olete suutnud lugeda, õnnitlused ja head ööd!
