ÕEH

Tänane päev oleks olnud tegelikult üsnagi sündmustevaene, aga kuna tegemist ikkagi Vahantaga, siis madhouse peab vähemalt natukenegi tunda andma.
Eniveis, olime siis Lindaga kahekesi tööl ja ühel hetkel tuleb Annult kõne. Torust kuuldub ainult : " Karppa... Järgi tulla... Teivo ristmik... Mootorratas tagant sees". Olgu, paar sekundit segadust ja paanikat ja siis saime aru, et Karppa kodus haige ja ilmselt tal siis telefon väljas. Noh, kupatasime ta kodunt välja ja koha peale. Ja täiesti lõpp, kui rahulik ta oli. Kohe näha, et politseinik...
Lõppkokkuvõte siis selline, et Annule oli mootorratas tagant sisse sõitnud. Oli seal sõpradele nägusid teinud ja lihtsalt mitte tähele pannud ja kõik. Et siis polnud absoluutselt Annu süü ja pealtnägijaid oli kah korralikult, õnneks. Aga Range`il tagumine klaas olematu ja mõlk kah sees. Mootorraturi kohta mina rohkem hetkel ei tea, kui et peaks elama jääma. Aga oli klaasiga kõri nii korralikult läbi tõmmanud, et...
Noh, selline algus siis päevale. Hiljem läks asi juba täitsa normaalselt edasi, liigutasime ise loomad, kuna Annu arusaadavalt üsna hüsteerilises seisundis. Mingil hetkel karjatasime siis Dami ja varsa karjamaale ja see on üks suht eluohtlik tegevus. Kuna Damil puudub igasugune karjaelu ja rohkem varssasid meil kah ei tule, siis on ta psüühika ikka natuke sassis ja ta on elupaanikas oma varsa pärast. Ehk siis nii kui varss külje all ei ole, läheb lolliks ja tõuseb püsti ja mida kõik veel. Ehk siis välja viimine käib nii, et esimene kaskadöör üritab teda korde otsas hoida ja siis ülejäänud kaks tükki üritavad varssa marsruudil hoida ja samal ajal mitte emme alla jääda. Huvitav ühesõnaga... Sellest, miks Dami ei võinud oma varssa Saksamaal normaalsetes tingimustes saada, pole me keegi igal juhul veel aru saanud.
Noh, päev jätkus ja nagu polnudki midagi muud huvitavat. Imede ime, täna tuli isegi 8-tunnine tööpäev ja puha. Vau!
Ja õhtupoole läksin siis Juhanit liigutama. Noh, mingit muud mõju ma veel ei oska kirjeldada, aga üht asja täheldasin küll. Onu nimelt ravis tal siis eile üht tagumist jalga kah ja täiesti lõpp - ravitud jalal on kõõlusetupp nii 2 korda pehmem. Ja ma ei liialda. Kui ei teaks, ei ütleks, et sama hobuse jalad on. Hämmastav. Noh, homme siis ratsutama ja siis võin rohkem juba rääkida, et kas oli suuremat kasu või ei.
Hahh, ühtlasi on asjad meil nüüd niimoodi, et kui mina kukun viimasel ajal pidevalt alla, siis Linda laseb hobuseid lahti. Eile oli tal siis Centti kaks korda korde peal lahti tõmmanud (jee, mulle kah meeldiks kui 200000 euro loom täisgalopiga siluja poole tormab) ja täna tõmbas Hubert. Ma isegi ei tea, et mis tal seal juhtus - mina rahulikult kordetasin oma looma (heh, selle koha pealt ma endiselt pole üle läinud siinsetele kommetele ja kordetan päitsetega - kordel käitub John 100% ja niikuinii kui ta läheb, siis läheb ta ka valjastega) ja järsku vaatan, et oi, Hubert kimab korde lehvides mööda. Nojaaa. Nagu näha, et aita sellisel juhul ka valjad...
Pärastpoole tuli Eija asemik Jaana Donkey silma kaema, kuna valitses kahtlus, et kanüüli välja võttes jäi sinna kork sisse. Noh, nii ta seal sorkis ja torkis aga midagi ei leidnud. Ilmselt oli see siis ise juba varem ära tulnud.
Ja nüüd immutasin veel Jaana Juhanilt vereproovi kah võtma ja oligi selle päevaga suht kõik. Kui hästi läheb, saan vastused juba homme aga kui ei, siis järgmine nädal.
Aga nüüd ma imbun kas magama või Eragoni lugema (66 lehekülge on ainult veel jäänud). Ja kell 23 siis viimane Juhani-söötmine.
Adios!