Mul tegelikult midagi väga öelda ei ole, aga no ma üritan... Täna püsis päev kenasti graafikus ja me tõesti ka tegime 8-tunnise tööpäeva. Hämmastav! Olgu, see graafikus olemine ilmselt rohkem tänu sellele, et meid oli täna Annu tallis KOLM tükki tööl, aga siiski. Ma tõesti ei taha teada, mis siis saab, kui Rantana ja Cnady mõlemad hakkavad kaks korda päevas sadulas käima. Noh, õnneks see veel kaugel.
Tegelikult ainus huvitav asi, millest kirjutada võiksin, on vist tänane Juhani sõitmine. Ehk siis peale saksa arstionu esimene kord sadulas. Hobune oli täiega imelik. No niiiii teistmoodi, et ma ei osanud seal kohe midagi ette võtta. Mitte halvas mõttes, aga samas ta ei olnud nüüd IMEhea kah mitte. Aga lühidalt siis:

• Tagumine ots tundus kõvasti tugevam (töötamise mõttes siis), samas oli eest kah tugevam kui tavaliselt. Aga rohkem koos küll. Kui tavaliselt temaga sõites ei saa aru, et ta suur hobune, siis täna sai.
• Täiesti HÄMMASTAV, aga hobune oli palju vähem kõver. Vasaku ratsmega, millega muidu kontakti otsimine (aga pahatihti mitte leidmine) täielik õudusunenägu, stabiilselt väga hea kontakt. Hobune kuklast otse. See vägaväga hea, sest selle kuklakõveruse ravimisega pole ma oma oskuste juures hakkama saanud.
• Säärt sain kasutada paljupalju julgemini, ilma et oleks krampi läinud või kiirustama hakanud.
• Ja hobune PÖÖRAS! Ehk siis nurkpöörded, mis muidu nõuavad ikka tõsist maadlemist, tulid täna lihtsalt niisama. Pidin ainult sääre vastu panema ja sain pöördes kontrollida nii õlgu kui tagumist otsa.

Aga jah, eriti tooksin esile just selle pööramise lihtsustumise ja kuklast otse olemise. Äkki siis probleem polegi kogu aeg ainult minus olnud?

Noh, eks ootame ja vaatame, et mis tulevik toob. Tänaseks õhtuks oli tal igaljuhul veresoone üles löönud natuke kõõluse peal. Arvatavasti pole midagi, aga ma selliste asjade suhtes ülikartlik. Aga üldiselt siis loodame, et head uued omadused jätkuvad ja halvad mitte. Ja kui kõik hästi läheb, üritan esmaspäeval natuke hüpelda äkki.

Vot sedapsi. Adios!