Try not. Do or do not. (Yoda on geniaalne :D)

Hmm. Täna tegelikult midagi asjalikku ei olnud. Magasin vaba päeva puhul ja imblesin niisama voodis. Ja teate mis! Minu Lada viidi täna ülevaatusele ja ta sai isegi läbi! Et siis.... mul on ideeliselt täna õhtust alates auto ja ma olen iseseisev inimene!!! Ideeliselt sellepärast, et niikaua, kui ma pole võtmeid kätte saanud, ma seda õnne ei usu. Ma olin juba täiesti lootuse kaotanud. Aga JEEEEEEEEEEE! Nüüd ma saan hakata Tampere peal vaimustust tekitama. Ma tegelikult VÄGA tahaks Ladale lilled peale maalida, aga ma kahtlustan, et Karppa ei oleks selle üle just väga õnnelik. Aga no teate küll, ma nii tahaksin ideeliselt umbes samasugust kujundust nagu Scooby-Doo Mystery Machine :D
No eniveis see selleks. Ja tänase päeva teine uudis on, et terve Vahanta meespopulatsioon tahab mind mõrvata vist. Või noh, tõsine fenomen igastahes - iga kord, kui ma Juhanit sõidan (kes teatavasti ei ole hetkel just khkhm.. maailma kõige turvalisem hobune), tuleb mõni ajukääbik platsi lähedusse möllama. Vastavalt siis laupäeval Vode kastmisautoga, pühapäeval Karppa traktoriga ja TÄNA, oh õnne, oli aktsioonis Püha Kolmainsus - Harri autot pesemas, Pussinen ATV-ga rallimas ja Tate muruniidukiga. Oh, joy... Tegelikult läks asi üllatavalt hästi, isegi ei olnud mingeid suuremat sorti tõmblemisi, aga normaalsest trenni tegemisest või lõdvestamisest oli asi muidugi kaugel. Igaljuhul minu aju ei võta seda, kuidas VAHEST nad saavad väga hästi aru, et hobune võiks karta ja käituvad lausa üllatavalt normaalselt. Ja siis teine kord on nagu käega pühitud igasugune mõtlemisvõime. Mehelik loogika??? Noh, see selleks, ma lihtsalt pidin ennast välja elama.
Muud pole huvitavat olnud, käisin täna Keltsiga trennis, loom oli üsna pähh (aga no täna ma sain kinnitust oma kahtlusele, et mulle lajatatakse üldiselt need loomad, kes eelnevalt on mäkra mänginud. Keltsi viimase aja saavutusteks on kuulduste põhjal siis üks lömastatud jalg ja meeleheitlikult koos ratsanikuga platsi peal ringi kihutamine). Ja nüüd imbusin just jooksmast tagasi ja varsti imbun tuttu.
Ja homme siis tuleb lõpuks saksa vet/kiropraktik/nõelravi-onu. Eks näis, eks näis... Homme õhtul siis vast kirjutan, et kas saime miskit asjalikku abi ja kes ja kus ja millal ja kas mõni meie loomadest üldse veel kusagile kõlbab. Vast saab huvitav päev olema.
Kuulmiseni!