APUA!

No viimased kaks päeva NII ei ole olnud minu päevad.
Aga nüüd siis üritan siia tekitada mingi loogilisema asjanduse. Noh, Centti on endiselt siin, nii et põhimõtteliselt meil on üks boksikoht puudu, aga õnneks Linda ja Anna viisid oma loomad oma ema juurde, nii et keegi väljas ööbima ei pea....
Esmaspäeval hüppasin Johniga siis üle... 4 kuu? Viimane hüppetrenn oli natuke enne minu sünnipäeva, ehk siis 27-ndat veebruari. Jap, peaaegu 4 kuud. Tegelikult oli üle mõistuse normaalne. Isegi natuke oli temas mingit hüppehinge märgata ja puha. Ja takistused olid kõva 80-90 cm :) Igal juhul oli meeldiv üllatus.
Eile ma sain hakkama niiiiiiiiiiiiiiisuguse blondisusega, et see ületas ikka kõik. Ütleme siis lühidalt, et kust MINA pean Ladade hingeelu teadma??? :D Ja siis ma veel rääkisin üle pika aja oma tõsiselt kalli õega, mis oli üle mõistuse tore. Ta natuke lohutas mind minu blondisuses. Aga nagu ma talle ka ütlesin - kas te ka ´ka teate, kui raske on 21 aastat pidevalt selliste asjadega hakkama saada? Oeh. Aga John oli endiselt üllatavalt hea. Kuna väljas oli miski orkaan, läksin sisse, aga seal oli aega ainult pool tundi grupini. Tegin siis meie trenni esimese ehk siis lõdvestava osa ainult. Sujus. Ja siis läksin pooleks tunniks maastikule kah. Ja ühtlasi pean ära märkima, et no mina ei jaga, kuidas näiteks 20 minutiga on võimalik mingi TRENN-trenn teha. Ei tea, minul läheb Johni soojendamiseks vähemalt 20 minutit. Ok, ta on ka suur hobune ja ta lihased on vähem elastsed kui mõnel teisel, aga ikka. Tea, kas ma olen nüüd puhta imelikuks läinud?
Noh, see selleks. Õhtul läksin veel Jonna trenni Keltsi sõitma. Sain siis nüüd tema trennis kah ära käidud. Hullult lahe.
Ja kerge treeneriteanalüüs siis: praeguse seisuga on siis nii, et Jonna trennis on mul üsna kerge, aga see on hea, kuna saan palju asju oma äranägemise järgi teha, samas saan alati nõu küsida kui hätta jään ja istakut piinatakse kah. Pätka koolisõidus olen ma üsna staarpjuupil, raskemad harjutused, aga samas sõidan ma suht nii nagu talle meeldib. Nii et väga hullu pole. Tiina trennid on mulle sellise keskmise raskusastmega, samas on Tiina inimesena rohkem nagu sõber, nii et alati on hullult lõbus ja samas saab palju kasu. Ja Annu trennid on lõputu õudus, teadmine et midagi pole õieti ja lõputu WTF-olemine. Kord sajandis juhtub, et midagi õieti kah läheb. Ja seda siis absoluutselt mitte halvas mõttes ja hobused hakkavd alati tema trennides lausa imeliselt toimima. Aga oioioi, kui raske on.
Igaljuhul eilses trennis oli kahjuks praktikant-Katri kah. Ja kui ma üldiselt olen üsna naiivne inimene ja kõik inimesed meeldivad mulle vähemalt alguses, siis tema on mind algusest peale närvi ajanud. Noh, eile olin ma 2 sekundi kaugusel sellest, et talle viisakalt öelda, et äkki ta tahab vait jääda, kuna ta tõesti käib mulle närvidele. Oleksin öelnud kah, aga õnneks ta lahkus tallist. Appi. Sellise suhtumisega inimene ei saa õppida ratsutamisõpetajaks. Kui pooled hobused pole sulle piisavalt head, siis... Inimene ei ole RATSUTAJA, kui ta ei saa aru, et IGA hobune maailmas õpetab meile midagi. Ja kui sina ei saa seda või toda vähemtreenitud looma seda või toda asja tegema, siis asi on SINUS! Appi, ma võiksin siia veel sada lauset sellel teemal kirjutada. Aga ma tõesti jälestan seda "fuhh, seda hobust ma küll ei taha"-suhtumist. APPPPIIII!!!!
Noh, eniveis. Täna hommikul ma söötsin loomad kell 6. Otse LOOMULIKULT koperdasin ma siis hommikul mõnuga Fiberline-ämbri taha ehk siis see läks ümber ja kuna ma olin alles vee pannud, see polnud veel paisunud ja sadularuumi põrand ujus ja tegelikult mul oli kiire ja... Õeh... Kell 7 imbusin ratsutama. Noh, kõik Vahanta inimesed arvavad, et ma olen hull, aga tõsi see ju ongi :) No tegelikult asja point oli see, et ma tahtsin kindlasti täna Johni sõita, aga Jaana tuli juba kell 13 vaktsineerima. John oli jälle hea. Tegelikult üle nii poole aasta on mul hetkel kindel tunne. Ma tean, et hetkel on valitud suund õige ja et me tõesti ka liigume sinnapoole. Kilpkonnatempos ja vahel tagurpidi, aga siiski. Täna oli mõlemas suunas nii 6 sammu õigetpidi töötavat kvaliteetgaloppi (seda muidugi tema hetke töötaset, kehaehitust jms arvestades. Kõigile hobustele ei saa ju samasuguseid nõudmisi esitada). Aga jah, oli üsna positiivne. Nüüd peab ainult ootama, et millal järgmine tagasilöök tuleb. Yay, ma olen positiivne.
Noh, päeval siis käis Rantana jälle Teivos. Mis, olgem ausad, tõi häid halbu uudiseid. Et siis ta jalg on nii hea, et teda võib vaikselt kõnnitama hakata. Mis on hea, aga tähendab meile üht looma juurde ja niikaua kui Centti ära ei lähe, on kamm. Ja stress. Ma parem ei mõtle selle peale.
Siis imbus Jaana kohale ja (ämm..ma ikka ei tea, mis eestikeelne sõna on...) raspeldas? Donkey ja Teddy kõigepealt. Palusin tal Johni kah üle vaadata, nagu ma kahtlustasin, 4 kuud on ikka mõttetult vähe, 6 kuud on täitsa paras vahe talle. Ja siis said meie loomad oma sutsud kätte ja oligi nagu päev läbi. Tegelikult ma olin natuke hämmingus, ta tahtis (ja tegi) Johnile seekord teetanuse kah, ehkki eelmine aasta sai tehtud ja sellel võiks vahe ju kaks aastat olla? Kas see on kuidagi parem, kui vahe on ainult aasta või miskit? Targemad, seletage lollile palun.
Siis veel selgus, et Johni vereproovi tulemused möllavad kusagil internetiavarustes (või siis keegi õnnelik sai eile meili detailse kirjeldusega hobuse Quentin vereproovist). Noh, igaljuhul oli kõik olnud täitsa kombes. Proteiin ja e-vitamiin, mille pärast ma kõige rohkem muretsesin, olid täitsa OK. Maksa näitajad kah korras ja põletikunäitajad kah. Natuke, aga mitte ohtlikult, olid all olnud Na ja Cl, aga see võis ka olla, et proov sai võetud palavatel päevadel, kui hobused (ja John on eriti kergelt higistav) niikuinii võhmal. Et siis Jaana soovitus oli hetkel küll mitte midagi ette võtta ja samamoodi jätkata. Ainult paari kuu pärast teha veel kord proov kontrolli mõttes ja vaadata, ega midagi muutunud pole. JESS!
1. Mul on terve hobune, kellega võin julgelt trenni teha
2. Ma ei ole söötmisega puusse pannud ja kuna hobune hetkel täitsa piisavalt energiline ja näeb tema kohta külallaltki hea välja, siis võin oma ajutööga rahul olla.
Ja siis mul oli graafik jumala paigas ja söötsin veel Juhanit (ma peaksin ta nüüd karjamaale laskma tegelikult, aga tasasel on (nagu meile kombeks) IKKA elekter puudu ja ma ei julge teda esimese laksuga mägikarjamaale lasta. Call me stupid, aga...
Ja siis oli mul plaan teha kahetunnine lõunauinak enne õhtutalli. Ja nii ma siis tudusin ja veel mõtlesin, et appikene kui pikk see 2 tundi tundub, mõnus... Ühel hetkel siis vaatasin kella ja.. Kell oli reaalselt pool kümme. Et ma peaks siis tegelikult nii kaheksa paiku alustama siis söötmist. Nojaa. Siis lendasin ebareaalse kiirusega toast välja ja kella kümneks olid kõik
loomad söödetud. Aga no MIKS minuga juhtub selliseid asju? Ja MIKS mu äratuskell ei helisenud? Õeh. No selline tore päev siis ühesõnaga.
Ja nüüd ma käisin Carmeni blogi tsekkimas ja Barbie varss on täiega nunnu (ma ei suutnud sinna kommentaari kirjutada, kuna minu aeglase interneti tõttu see taustamuusika (mis on väga hea, tegelikult, respect) ainult plõksib ja see on kõrvadele väga piinav). Tegelikult mul on plaan, et kui ma nüüd varstivarsti :) juba pikemaks ajaks Eestisse tulen, tahaks neile külla minna.
Mis ühtlasi tuletas mulle meelde mu viimase probleemi, et MIKS ma küll vaene olen? Ma nii tahaks, et mul oleks 700 euri vaba raha, et ma saaksin Johni puhkusele kaasa võtta ja ei peaks teda siia jätma. Mitte et ma siinseid inimesi ei usaldaks, aga paratamatult ma ei julge hetkel kedagi sinna selga lasta, kuna ma ei saa vastutada potentsiaalse invaliidistumise eest ja 10 päeva puhkust nüüd, kus asjad just toimima on hakanud, viivad meid suht nulli tagasi. Aga that`s the price you pay ilmselt. Üldiselt mu eluunistus oleks Vahanta kusagile Eestisse üle kanda. Appi, kui tore oleks. Kõik mu soovid saaksid täidetud. Peaaaegu.
Eniveis ma nüüd lähen lohutan ennast heade soome küpsistega oma masenduses. Adios!