Tere sõbrad, tuttavad, pere ja muidu loomad!
Olen viimasel ajal ikka väga laisaks läinud ja teps mitte pole viitsinud endast elumärki anda. Juhtunud on tegelikult oioi kui palju, aga eks nüüd kõigest lähemalt.
Kõige esimese asjana vist pean mainima, et Linda lahkumise peäv nihkub ikka lähemale ja lähemale. Õnneks veel väga kurb ei ole, aga natuke ikka. Ma tõesti ei tea, kas ma kunagi elus leian inimese, kes minuga nii 100% samamoodi asjadesse suhtub ja üldse sarnaselt mõtleb. See muidugi ei tähenda, et selline inimene kohe ka automaatselt parim sõber on, aga lihtsalt nii hea on töötada ja ka niisama aega veeta inimesega, kes sind poolelt sõnalt perfektselt mõistab. Laupäeval teeme inimestega talle siis lahkumispaarti kah. Ja esimest korda juhtus ime ja ma kauplesin endale järgmiseks päevaks vaba päeva. JESSS! Ei mingit kahetunnist und ja nii edasi.
Teine suur või täiesti uskumatu lugu on selline, et kutsusime talli siis sadulasobitaja. Nagu arvata oli, oli Johni Kieffer täiesti katastroofiline. Igal juhul sain nii 4 korda targemaks vähemalt sel teemal, et KUIDAS seda sadulat siis ikkagi sobitama peaks. Tõesti vaatan nüüd igat sadulat täiesti uue pilguga. Ühtlasi võin öelda, et Kiefferist ja ka enamikest Passieridest käin nüüd üsna kauge kaarega mööda. Hüppehobusele ikka kõige õigem flat. Aga imeline asi, mis nüüd juhtus, oli see, et Juhanile sobitati uus sadul (heh, miski belgia sadul, Tolk(g?)a oli nimi. Iroonia lausa kahekordne, kes mõistab see mõistab). Ja kui ma ise ei oleks seda vahet nüüd näinud, siis ma tõepoolest ei usuks. Hobune on nagu ära vahetatud. Ei passi, ei tõmba mööda, traavilatte teeb nagu vana proff. Ja hüppab nii, et mul on raskusi seljas püsimisega. Ütleme siis nii, et Annut on raske imestama panna, aga viimase trenni jooksul ütleks ta konkreetselt 5 korda VAU. Muidugi pean ma nüüd väga ettevaatlikult tegema, sest et muidu suudan ta teistmoodi haigeks sõita. Aga ühesõnaga asja moraal - inimesed, päris tõsiselt tuleb esimese asjana sadula istumine ära kontrollida. Ja seda professionaali poolt (keda Eestis vist paraku ei leidu). Mina sain endale nüüd näiteks uue hobuse.
Täna ksujuures hüppasin esimest korda uue sadulaga. See läks üldse hästyi, et hängisime Tiina platsil ja kõksisime ja siis Pinja tuli ja küsis, et kas ma hüpata tahaksin. Ma muidugi särasin talle vastu ja siis hüppasimegi. Määdsik. Esimest korda ei pidanud ma muretsema, et lähedale minnes latid kaasa võtame ja et hobune võiks kavaletti passida. Ja üldiselt on kah Pinja sjuuper treener. Ideaalis ma tegelikult võtaksin Annult flätitrenne ja Pinjaga hüppaks. Ja ühe asja unustasin - vana John on isegi sellisel määral tagasi, et hüppamise ajal võttsi Pinja mult kannused ära. Mõndade inimeste jaoks võib-olla häbenemist väärt seik, aga mul on nüüd nii tundlik hobune, et saan hüpatud ka ilma kannusteta. Oeh.
Ühesõnaga jah, sedaviisi on meil siin lood. Pinja heast ja vabast tahtest treenib meid siin kõiki aeg-ajalt ja Molly on stabiilselt inimene, kelle juures Vahanta draamade ajal närve rahustada.
Laupäeval tegime Linda ja Molly ja pudeli veiniga tüdrukuteõhtu (samal ajal Annu luuras auto taga ja mõtles, et me ei märka teda :D). Sai räägitud maast ja ilmast, aga ühte asja ma ei unusta vist kunagi. Molly nimelt kirjeldas, kuidas mingil Hollandi võistlusel oli Jos Lansink miski sõbraga nende (kruumide siis) ukse hingede pealt maha saanud ja siis sellega inimesi taga ajanud. Ehk siis kui mu tuju turgutamist vajab, pean ainult ette kujutama Lansinki mööda hotelli fuajeed jooksmas, uks pea kohal. Hahh.
Mis siis veel? Kipu vist veel nii olema, et novembris läheb Maarja paariks nädalaks Floridasse puhkama. Ja selle positiivse noodi juures vist ka lõpetan, isegi olen palju trükkinud. Aga jah, mul on HEA hobune :)