Kaskadöör

Tänane päev oleks olnud väga tore kui nüüd välja arvata see, et Annu rikkus mu päeva ära sellega, et ma sain sõnumi mille sisuks oli, et Rablo ja Rantana maastikule. Noh, ma olen harjunud olema meil esimene katsejänes, nii et täku teema mind ei üllatunud. Üldiselt käitus ta väga viisakalt ja oli üldse hullult nummi. Nii et äkki Annu nüüd julgeb teine kord isegi minna. Rantana aga oli täpselt sama muna nagu alati - "ma ei taha sinna minna ja kui ma hoopis SINNA pean minema, siis ma ei lähe ja tõusen selle asemel hoopis püsti või kõnnin tagurpidi". Alleaaa. See hobune TÕESTI ei ole minu jaoks. Väkk. Ma saan aru, kui võistlushobused on tähtsust täis ja siis ma tõepoolest ka lubaksin neile mingeid erandeid, aga 8-aastane märakrõhvik, kes näeb kole välja, on ebameeldiva iseloomuga ja kelle ainsaks positiivseks omaduseks on nii suure hobuse kohta tugev tagumine ots, minu meelest selliseid kapriise veel omama ei peaks. Võeh. No lõppkokkuvõttes jäime ikka mõlemad elusaks ja terveks ja loodetavasti tuleb järgmine selline nõmedus alles nädala pärast uuesti üle elada.
Aga täkk on hullult nunnu ja meeldib mulle ikka enam ja enam :) Mis siis et ta mägedes suht suri ja seisis mäe otsas sellise näoga, et "MIDA? Nalja teete, et ma siit ALLA pean kõndima või???". Vaeseke sai kultuurishoki :)
Ja Sinna käis täan Juhanit ratsutamas. Ei olnud hull, aga midagi vaimustavat kah mitte. Ühesõnaga, küll elavad selle kaks ja poole nädalat üle kuidagi. Peaasi, et hobune liigub.
Ja muud tegelikult pole väga midagi. Täna jälle 12 h tallis. Jesss!
Nüüd ma põrutan koju sööma igastahes ja siis hiljem imbun Bondi vaatama :)
Adios!

Ahjaa, playlist:

Foo Fighters - Resolve
Joshua Radin - What If You
Thunderstorm - Almighty
Three Days Grace - Break
Alanis Morrisette - You Oughta Know
Creed - My Sacrifice
Placebo - Ashtray Heart
Candi Station - Young Hearts Run Free

Kommunikatsiooniprobleemidest...

Täna hommikul leidis aset ääretult huvitav ja minu jaoks ka närvesööv vestlus minu ja Annu vahel. Aga no samas tänane päev EI OLNUD minu jaoks niikuinii. Lisaks sellele hommikusele idiootsusele suutsin veel juukseidpidi totaalselt Rantana teki külge kinni jääda ja täkule libiseva nii sõlmes peale panna kui panna annab. Ise ka imestasin. Noh, vahest juhtub. Aga järgnev vestlus leidis siis aset kell 9 hommikul, kui Maarjal kõige kiirem aeg üldse ja iga häirimine tähendab laksuga graafikust nii 10 minutit maha jäämist. Selgituseks veel nii palju, et meil lähevad loomad alati jalusturattast edasi koplisse, ehk siis rattas topime tekid peale, see kes esimesena ukse juurdesatub, esimesena koplisse saab. Iga juhul siis selline olukord:
Maarja on jalutusrattas, üritab Teddyle koplitekki peale toppida kui järsku telefon heliseb.
Maarja: Hello
Annu: No hello
Maarja: ..... jeeees?
Annu: Ah, yes, I just wanted to know if Rantana is in the stable.
Maarja: No, she is in the walker at the moment and in 5 minutes I will take her to the stable for the magnetic treatment.
Annu: Ahhaaaa. So Rantana is in the walker?
Maarja (aina kärsitumaks muutudes): yeees
Annu: But the door to the walker is open
Maarja: Yes, that`s because I am in the walker with the horses
Annu: And Rantana is in the walker?
Maarja: YES
Annu: But the door is open.
Maarja: Yes, that`s because I am INSIDE WITH THE HORSES
Annu: And Rantana is in the walker?
Maarja: YES
Annu: But the door is open
Maarja (ei suuda oma kõrvu uskuda ja ärritub juba VÄGA, kuna graafik on 15 minutiga metsas): ....YES
Annu: And Rantana is in the walker? In the walking machine you mean? Walking?
Maarja (kuuleb Annu häält karuselli kõrvalt): YES
Annu (saabub karuselli uksele): Aaaaah, so Rantana is in the walker!!!
Maarja (on täiesti sõnatu, haarab Teddy, kellele on lõpuks tekk selga maadeldud, ja liigub koplite poole ja ütleb omaette): Well, THAT was difficult...
Annu: Sorry, what did you say?
Maarja põgeneb sündmuskohalt ja ei tea, kas nutta või naerda...
Noh, ilmselt võib ka veel raskemini minna...

Muidu väga midagi huvitavat pole olnud. Juhaniga on kah hetkel kommunikatsiooniprobleemid. Vend on paremale niiii tasakaalustamata kui veel võib olla. Nii et hetkel pole ma midagi muud teinud kui sõidan voldi peal ja üritan vähemalt neli poolpeatust ühe ringi pealt mahutada, peale poolpeatust kohe edasi ja siis jälle poolpeatus ja... Tegelikult natuke on aidanud, täna tuli isegi 4 tasakaalus sammu järjest ja sääre peale muutus kah juba tundlikumaks. Aga no ikkagi. Tahaks... teha midagi muud ka vahel. Aga palju tahad, vähe saad. Oma probleem, kui hobune pole säärest läbi sõidetud, nüüd kannatan :)

No, it's not the heathen in me - It's just that I've been bleeding lately. Internally...

Nii. Aeg on siis kirjutada jälle midagi. Pühapäeval koolisõitsin siis Pätka tunnis jälle ja loom oli imeliselt hea. Esiteks esimest korda elus sain ma päris põhjalikult aru, kuidas peaks sääre eest astumine välimiste mõjutusvahendite abil toimima. Võttis aega kõva 10 minutit, aga siis lambike süttis ja peale seda mitte kordagi ei olnud probleemi. Isegi kui kiirustama hakkas, sain välimise ratsme poolpeatusega asja parandatud ja puha. Imeline, ausalt. Ja siis ma veel niisama arutasin Juhanit Pätkaga ja siis tuli üllatav uudis. Meie Annuga kui takistussõitjad pole Johni allüüridele mingit erilist tähelepanu pööranud, kuna probleeme on ju lihtsalt nii palju. Ja eile tuli sisi Pätka käest pomm, et Johnil on "haiglaselt hea samm". Mis teeb mind muidugi väga õnnelikuks, kuna just sammu ju tööga paremaks vaat et üldse ei tee. Ja kui koolisõidukohtunik ikka midagi sellist ütleb, siis ei jää muud üle, kui uskuda.
Emaspäeval oli hobune jälle üliraske, et tegelenud millegi muuga kui sellega, et ta vasakut ratset aktsepteerima hakkas. Läks pool tunnikest aega ja tema poolt said läbi proovitud kõik kõrvale hiilimise variandid - pukitasime, tõusime püsti, läksime tagurpidi, siis tõmbasime galopis alt ära jnejne. Aga mina ei andnud alla ja ennäe imet, poole tunni pärast sain vasakut ratset kasutada ja ei juhtunudki midagi. Ja lõpptulemusena sain ta vasakule galopis nii sirgeks, nagu siiamaani on juhtunud vaid korra. Ise ehmatasin kah ära, kui peeglisse vaatasin :)
Esmaspäeval vabapäevatsesin ja imblesin iga pool ringi ja suhtlesin inimestega. Mirelle ja Pomo on nimelt Hollandist siin ja nad on kah hullult toredad. Parim on see, et kui enne laenasid mu dušši ainult Pinja ja Molly, siis nüüd käib päevas minu juures duši all 5 inimest :) Inimesi aina voorib sisse-välja minu juurest :D Aga kuna ma olen harukordselt hea inimene ja pealegi tean, mis tunne on ilma dušita elada, siis mind see olukord absoluutselt ei häiri.
Eile käisin Robbie Electric Prom`si vaatamas siis kinos (tundub, et uus album saab olema TÕSISELT hea, nii palju kui ma vähemalt neid uusi lugusid nüüd kuulsin. Ja muidugi nonstop ka Youtube`st kordan...) ja lisaks oli mul üleüldiselt elu teisipäeval. Hämmastav.
Ja Soome taksojuhid on VÄGA teistsugused, kui enamus Eesti omasid , tundub mulle. Ja lisaks on nad kõik veel vabad ja vallalised kah. No või siis mina satun selliste otsa. Igal juhul 10 eurot allahindlust ja taksojuhist sõbrad kuluvad alati marjaks ära :D
Ja täna on olnud üsna normaalne päev, minul ainult kummitavad uued Robbie laulud, ei saa üle ega ümber sellest. Ja muud vist hetkel polegi huvitavat.
Ahjaa, kes tunneb huvi siis tsekkige Youtube`st:
Robbie Williams - Blasphemy
Robbie Williams - Starstruck
Robbie Williams - You Know Me
Adios!

Paanika...

...valitseb Maarja kortermajas. Ehk siis vot selline asi juhtub, kui tallis elada. Ehk siis ma TÄNA avastasin, et Robbie Electric Proms`i otseülekannet saab ka Tampere kinos näha. Ja nüüd muidugi enam bronnida ei saa ja peaks netist välja ostma juba. Ja otse loomulikult mul ei ole ju Soome pangakaarti ja Annu on ära ja Pinja häirimiseks on liiga hilja ja... Appi!!!!!! Kui ma sinna ei saa, siis ma ei andesta endale ikka päris kaua aega seda asja. Ja muidugi asja teeb veel eriti lahedaks see, et ma ei tea, kuidas ma tagasi KOJU saan. Ei raatsiks nagu hästi takso peale 30 euri laiaks lüüa. Aga samas kui maHarri juurde ka krähsiksin, see ei aitaks, kuna ta tuleb ju alles kella poole üheksa paiku tööle. Üks rist ja viletsus küll, no ma ütlen. Eestis oleks nii lihtne, mul oleks juba sada aastat tagasi pilet olemas ja takso oleks odavam ja tegelikult ma oleksin võimeline koju KÕNDIMA Plazast, kui vaja. Seda ennegi tehtud :D
Apppppiiii. Ma olen nüüd nii erutatud siin, et ehkki täna ma enam midagi teha niikuinii asja suhtes ei saa, on ikkagist kamm. (Hmmm, see tuli küll kõigi värdjaslausete ema siia just :D Hea kui ma ise aru saan, mida ma mõtlesin...)
Üldiselt veel nii palju, et 2/5 loomade lakkadest tuunitud ja jäin 110% tulemusega rahule. Ja täkk ilmselt on väga kamm pügada, kuna täna juba trimmeri peale tegi selliseid trikke, et ma vist pean vanaaegsete meetoditega kõrvu ja muud tuunima. Allleaaaa...
Ja nüüd ma lähen ja söön ja paanitsen edasi :D

Kohusetundlikult...

...ma nüüd kirjutan siia midagi, mis siis et huvitavat küll juhtunud pole. Täna oli räige padukailm väljas, aga tänu sellele imbus Annu ratsutama kell 8:30 (Ok, ta jäi küll 35 minutit hiljaks, aga põhimõte on see, mis loeb...) ja kella 12.30-ks olid kõik viis looma KORRALIKULT liigutatud. Oleks vaid selliseid päevi rohkem. Annu tõmbas nüüd siis Helsingisse uttu ja ma sain rahulikult ja omas tempos talli lõpetada. Määdsik, kõik päevad võiksid sellised olla.
Homme loomad vabapäevatsevad, nii et jälle on tore ja ma saan rahus loomi tuunida. Ja pühapäeval on kah veel Annuvaba elu, aga ta hangib mulle kellegi appi loomi liigutama ja siis äkki on pühapäev kah tore päev. Ja esmasp-teisip on vabad ja kolmapäeval pakin juba asju ja neljapäev-pühapäev oleme Siuntios ja siis on JÄLLE vabad päevad. No lihtsalt määdsikum ei saa elu hetkel tunduda. No ainuke asi on muidugi see, et kui Nielsi laagrisse peaksime me hetkel suutma isegi 4 looma kaasa võtta, siis paljud neist ka tervetena püsivad lõppkokkuvõttes eksole. Aga no eks vaatame.
Täkk on muutunud nii rahulikuks, et kui vahepealne näksamine ja jõuramine ära jätta, võiks arvata, et tegu ruunaga. Tegelikult on MINU meelest asi juba natuke kahtlane, vahepeal tõesti käib mõte peast läbi, et kas meil on mingi dopingulaine äkki toimunud. Aga no ok, ma siin niisama mõtlen omaette eksole.
John on korras nagu Norras ja lonkest pole haisugi. No mina ei tea, mida imet tal vahepeal viga oli. Praegu on igaljuhul (nagu tema puhul alati) energiat ülearu ja mõistust vähevõitu :)
Ja tõesti mul hetkel pole mitte kui midagi huvitavat rääkida, nii et adios!

hahahaaa

Istub Maarja hetkel Tlu kodukal ja vaatab, et mida imet - Tallinna Ülikoolis saab günekoloogiat õppida???? Aga tegelikult ei oska Maarja enam eesti keeles lugeda lihtsalt - tegemist oli ju GEOÖKOLOOGIAGA :D

FEIL :)

Heippadei!

No kuna meil nüüd vähemalt tallis on internet, siis ei leia ma enam mingit põhjust, miks peaksin blogi MITTE kirjutama ja nüüd ma siin Annut oodates seda ka teen. Laupäeval oli järjekordselt ränk päev, töötasin ilma kordagi istumata ja söömata kella 7-19.30-ni. Lõpuks hakkas natuke juba imelik tunne tekkima (loe: pilt tasku minema) ja silmad vägisi kinni vajuma. Aga no siis kell 20 sain lõunat sööma. See viskas mul muidugi ka piisavalt kopa ette ja niisiis pühapäeval olin väga väsinud ja ärritunud. Ja muidugi täpselt sel hetkel, kui ma olin veendunud, et asjad on väga käest ära ja nüüd ma olen vihane, tuli Annu ja kinkis mulle nädalavahetuse eest tänutäheks poolsaapad. No ei lasta mul siin väga kaua tujutu olla, mis teha.
Üldiselt on mul siiski suhteliselt suur masendus - sügis ja külm ja kõik muu võtab oma osa. Eile istusin lihtsalt 20 minutit duši all ja nutsin. Selle pärast, et kõik on nii lootusetu ja ma ei tea mida ma tahan jnejne. Aitas. Kogemata uputasin küll pool oma garderoobi linoleumpõrandat ära, aga ikkagist - kergem hakkas :) Mina olen täiesti veendunud, et vahest on hea lihtsalt nutta. Pärast on pea selgem ja puha.
Nii palju, kui vähegi võimalik olen enda jaoks nüüd asju selgeks kah mõelnud. Päris kõike ma siin kirja kah ei hakka panema, aga veebruari lõpus tulen Eestimaale nii pooleks aastaks, puhkan närve ja teen edasised plaanid. Seda, kas tulen hobusega või hobuseta, näitab aeg. Mais seisab kindlasti ees ka bioloogia riigieksam, kui tunnen valmisolekut, siis ei välista ka ajalugu. Üldiselt tunnen, et selle koha pealt hakkavad plaanid juba NATUKENE isegi kokku mängima ja tekib väike ettekujutus, et mis ja kus.
Ja üldiselt ajab mind endiselt väga närvi, et kogu meie maailm seisab raha taga. Kõik minu "hiiglaslikud" mured saaksid lahendatud, kui leiaksin kusagilt nii 1000 eurot. Lahe.
Mis siis veel?Täkk on järjest rahulikum, nii et temaga on elu hetkel küll lust ja lillepidu.
Johniga katsetasin eile külje pealt pandud libisevat ja ehkki ma üldjoontes olen kategooriliselt seda meelt, et minu kätte libisevat anda ei tohi, pean tunnistama, et oli abi. Sain väga hästi kätte tunde, KUIDAS see hobune peaks mul ikka sirge ja otse olema ja kuidas täpselt ratsmetega/säärtega ma talle seinad teha saan. Noh, loodame et nii saja aasta pärast on mul lihtsalt natuke kõver hobune banaani asemel. Ohjah.
Ja tegelikult mulle midagi muud asjalikku hetkel pähe ei torkagi paraku. Eks kirjutan jälle, kui juhuslikult torkama peaks.
Adios!

Poets Of The Fall - Carnival Of Lust

Guess Who`s Back In Business?

9.10.09
Halleluuja, nüüd ta on siis juhtunud see suur hetk ja Maarja on vaevunud blogi kirjutama. Just-just, ma ei ole vahepeal haiglas istunud või hullumajas või midagi. Ei, mul lihtsalt ei ole internetti. Ja sellisel juhul on teatavasti palju kergem hoopistükkis mitte kirjutada. Aga nüüd ma otsustasin, et kuna kogu see nali on järjekordselt kestnud üle 3 kuu juba, siis hakkan jälle värgendust kodus valmis trükkima ja siis aegajalt lihtsalt trügin ennast Annu juurde ja riputan selle oma järjejutu üles.
Ja nüüd vist on viimane aeg hakata kõike vahepeal juhtunut kirja panema. Seda iseenesest aga on nii palju, et ei tea, kust alustada või lõpetada. Eks ma siin hakkan asju kirja panema, nii nagu nad meelde tulevad ja kui millestki olen mõnes varasemas postituses juba rääkinud, siis just bear with me, please.
Üldiselt on meil elu siin veerenud üsna samamoodi, midagi erilist nüüd väga pole. Linda ja Anna jõudsid täiesti elusalt ja tervelt Inglismaale, mis on ikka omamoodi ime küll. Annu siin vahelduva eduga otsib ja ei otsi oma talli töötajat, hetkel aga rabelen ma üksi. Mis ei ole hetkel enam üldse tore, sest kui enne oli mul 5 hobust, siis nüüd on seitse. Mis tähendab, et oma hobusega kella 15 ajal sõitma jõudmine on üsna võimatu ja isegi kui jõuan,venib tööpäev nii kella 7-19-ni, pluss on veel korralik stress kah. Näiteks sellest, et jõuaksin tööaja sees hobuseid pügada või tuunida, võin ainult unistada. Selleks on ju vabad päevad :) Nii et lähemal ajal seisab mul ees korralik palgaläbirääkimine Annuga, sest praeguse raha eest ma pole nõus tegema iga päev 12-tunniseid tööpäevi. Positiivne on see, et nüüd on kätte jõudnud hobuste pügamise aeg ja see on üks asi, mida mulle väga meeldib teha. Eile tuli Molly juhuslikult talli, kui Teddyt tegin ja ta esimene lause oli, et "LOOOORD, you`re precise". Ja järgmine lause oli, et kui ma teiste inimeste loomi tasuta teen, olen ma loll. Et Soomes võiksin nii 50 eurot vabalt küsida oma töö eest. See oli väga meeldiv kompliment ja kui endal masin oleks, siis tegelikult poleks mul sellise kõrvalteenistuse vastu absoluutselt mitte midagi, pigem vastupidi.
Siis õppisin ma pühapäeval vereproovi võtma hobuselt. Selle koha pealt pean tunnistama, et oli oluliselt kergem kui ma arvasin. Ja kuna John mind suht usaldab kah, siis hobune vaat et ei pannud tähelegi, et tal nõel veenis oli. Sellega siis üks oluline oskus jälle juures. Eile sain vastused kah (Noora kaudu sain tasuta analüüsi) ja Johnil asjad täitsa kombes. Na ja Cl kah nüüd normaalsel tasemel. Leukarid olid tiba seal alapiiri peal, aga Jaana arvas, et see siiski täiesti mittemurelikukstegev veel. Nii palju siis sellest.

Vahepeal on Annu endale veel uue looma ostnud. 10-aastane hullult nunnu hall (aga mitte ilus hall) täkk. Või noh, ta on hullult nunnu siis, kui ta ennast parasjagu täkuna ei tunne. Aga kuna ta elab hetkel 4 märaga koos meie pisikeses tallis, on ta suhteliselt 24/7 valmis ja niisiis hetkel on asi tiba ebameeldiv. Aga vaikselt hakkab ta maha rahunema ja raudselt minu lemmik loom siin. Järjekordselt veendusin, et ma EI OLE märainimene. Täkud ja ruunad on enam kui ok, aga märadega lihtsalt ei ole mitte mingit klikki. Või noh, vähemalt siinsete märadega. Pean tunnistama, et Muti ja Sämm ja Nasu on suht erandid olnud. Või siis äkki Eestis on lihtsalt normaalsemad märad? No midaiganes.
Muidugi täku saabumise lugu andis kinnituse, et meil siin lihtsalt ON mingi needus. Seekord ei jõudnud hobune isegi mitte kohale, enne kui ta juba vigaseks jäi. Nimelt hobuseauto pidi tulles järsult pidurdama ja otse loomulikult ainus hobune, kes kukkus ja seinte alla kinni jäi, oli meie oma. Niisiis on tal puusakondi peal päris korralik haav (ja mine sa tea, võib-olla ka midagi tõsisemat) ja kõige krooniks veel ka reisipalavik. Nii me siis saimegi kohe esimesel õhtul arsti kohale kutsuda ja Metacami ja Oriprimi hobusele sisse sööta ja muidugi ka penitsiliini süstida, mida ma vihkan, kuna see on niiiii paks. Yay ühesõnaga.
Aga mis veel?

Ma olen veendunud, et mingi kamm on lahti ka Johniga, kuna tõesti mitte ainumast korda pole ma saanud kodus külas käia, ilma et John sel ajal haigeks ei jääks. Nagu tõesti, mitte ainsatki. Nii et käisin mina siis nüüd kodus külas neli päeva (oli vägaväga tore muuseas) ja tulen tagasi, hobune lombakas. Ja kutsusime siis täna Jaana kohale ja loomulikult kratsib arst ainult kukalt. Ei ole jalad soojad, paistes, kõõlused ok, kabjad ok.... Aga hobune? Lonkab... Noh, Jaana arvas, et lihasejama aga ma ikka konsulteerisin (või noh, pigem nemad tulid mind konsulteerima) Molly ja Pinjaga kah. Ja järgmine päev? Hobune 50% parem. Pinjal on määdsikhänds, tuleb sellest asjast järeldada :)
Täna käisin seljas kah ja oli hoopis teine tera kui eelmine nädal. Nii et äkki ta tõesti siis astus maastikul mõne terava kivi peale või midagi sellest. Eks aeg annab arutust.

Üritan veel lühidalt siin meelde tuletada, et mida on toimunud. Laupäeval käisime Mollyga sellises kohas söömas nagu American Diner, olid tõesti hiiglaslikud portsud aga suht hea oli kah. Nii et täis kõhuga veeresime koju ja selle koha nime jätame meelde. Lisaks on minu uus (ja kunagi ilus) telefon nüüd lõplikult katki. Asi algas sellega, et ma sain teha KÕIKE peale telefoniga rääkimise. Loogiline noh. Päev läbi siis suhtlesin ainult sõnumite abil, aga siis läks asi tüütuks ja võtsin kasutusele oma vana telefoni (saatuseiroonia, et lõpuks jõuad alati tagasi oma vana ja "katkise" telefonini). Ja nüüd, kus üritasin oma Eesti numbri selle musta ahvi sisse toppida, ta enam sim-kaarti kah ei tunnista. Sellest paar negatiivset asja:
a) Mul ei ole enam fotokat
b) Mul ei ole enam mp3 mängijat, mis tähendab, et maastikul on niiiiiiiiiiiii igav
c) Mu eesti numbrilt mind enam kätte ei saa kahjuks.

Siis Candy käis nüüd Vermos hambaarasti juures ja otse loomulikult on see hammaste jama läinud nii kaugele, et Soomes nad enam midagi teha ei saa. Ja ütleme nii, et paljas pildi tegemine, et nad teaksid, mitu hammast peab ära opereerima, maksab 6000 eurot. Pluss transport Rootsi ja operatsioon ja... Hästi läheb igaljuhul. Huhh.

Ja täna käisin veel Tamperes aukonsuli juures oma uuel passil järgi. Ma olen nüüd kah laheda ja kiibistatud passi uhke omanik.

Aga nüüd ma hetkel tõesti ei jaksa rohkem midagi kirjutada kui et siit tuleb viimase aja playlist:

Jose Gonzalez - Heartbeats
Metallica - St Anger
Muse - Uprising
Bon Jovi - Everyday
Kelly Clarkson - Breakaway
Robbie Williams - Bodies
Nickelback - Burn It To The Ground
Skid Row - Monkey Business
Paloma Faith - Stone Cold Sober
Amy McDonald - This Is The Life
Daniel Merryweather - Red
Pitbull - I Know You Want Me
The Living End - White Noise
Foo Fighters - Resolve
Travis - Side
U2 - One
The Police - Every Breath You Take
Aerosmith - I Don`t Wanna Miss A Thing
Tesla - Games People Play
ZZ Top - Wild Thing
Spiritualized - Soul On Fire

Adios, kallid!