Kommunikatsiooniprobleemidest...

Täna hommikul leidis aset ääretult huvitav ja minu jaoks ka närvesööv vestlus minu ja Annu vahel. Aga no samas tänane päev EI OLNUD minu jaoks niikuinii. Lisaks sellele hommikusele idiootsusele suutsin veel juukseidpidi totaalselt Rantana teki külge kinni jääda ja täkule libiseva nii sõlmes peale panna kui panna annab. Ise ka imestasin. Noh, vahest juhtub. Aga järgnev vestlus leidis siis aset kell 9 hommikul, kui Maarjal kõige kiirem aeg üldse ja iga häirimine tähendab laksuga graafikust nii 10 minutit maha jäämist. Selgituseks veel nii palju, et meil lähevad loomad alati jalusturattast edasi koplisse, ehk siis rattas topime tekid peale, see kes esimesena ukse juurdesatub, esimesena koplisse saab. Iga juhul siis selline olukord:
Maarja on jalutusrattas, üritab Teddyle koplitekki peale toppida kui järsku telefon heliseb.
Maarja: Hello
Annu: No hello
Maarja: ..... jeeees?
Annu: Ah, yes, I just wanted to know if Rantana is in the stable.
Maarja: No, she is in the walker at the moment and in 5 minutes I will take her to the stable for the magnetic treatment.
Annu: Ahhaaaa. So Rantana is in the walker?
Maarja (aina kärsitumaks muutudes): yeees
Annu: But the door to the walker is open
Maarja: Yes, that`s because I am in the walker with the horses
Annu: And Rantana is in the walker?
Maarja: YES
Annu: But the door is open.
Maarja: Yes, that`s because I am INSIDE WITH THE HORSES
Annu: And Rantana is in the walker?
Maarja: YES
Annu: But the door is open
Maarja (ei suuda oma kõrvu uskuda ja ärritub juba VÄGA, kuna graafik on 15 minutiga metsas): ....YES
Annu: And Rantana is in the walker? In the walking machine you mean? Walking?
Maarja (kuuleb Annu häält karuselli kõrvalt): YES
Annu (saabub karuselli uksele): Aaaaah, so Rantana is in the walker!!!
Maarja (on täiesti sõnatu, haarab Teddy, kellele on lõpuks tekk selga maadeldud, ja liigub koplite poole ja ütleb omaette): Well, THAT was difficult...
Annu: Sorry, what did you say?
Maarja põgeneb sündmuskohalt ja ei tea, kas nutta või naerda...
Noh, ilmselt võib ka veel raskemini minna...

Muidu väga midagi huvitavat pole olnud. Juhaniga on kah hetkel kommunikatsiooniprobleemid. Vend on paremale niiii tasakaalustamata kui veel võib olla. Nii et hetkel pole ma midagi muud teinud kui sõidan voldi peal ja üritan vähemalt neli poolpeatust ühe ringi pealt mahutada, peale poolpeatust kohe edasi ja siis jälle poolpeatus ja... Tegelikult natuke on aidanud, täna tuli isegi 4 tasakaalus sammu järjest ja sääre peale muutus kah juba tundlikumaks. Aga no ikkagi. Tahaks... teha midagi muud ka vahel. Aga palju tahad, vähe saad. Oma probleem, kui hobune pole säärest läbi sõidetud, nüüd kannatan :)