Kohusetundlikult...

...ma nüüd kirjutan siia midagi, mis siis et huvitavat küll juhtunud pole. Täna oli räige padukailm väljas, aga tänu sellele imbus Annu ratsutama kell 8:30 (Ok, ta jäi küll 35 minutit hiljaks, aga põhimõte on see, mis loeb...) ja kella 12.30-ks olid kõik viis looma KORRALIKULT liigutatud. Oleks vaid selliseid päevi rohkem. Annu tõmbas nüüd siis Helsingisse uttu ja ma sain rahulikult ja omas tempos talli lõpetada. Määdsik, kõik päevad võiksid sellised olla.
Homme loomad vabapäevatsevad, nii et jälle on tore ja ma saan rahus loomi tuunida. Ja pühapäeval on kah veel Annuvaba elu, aga ta hangib mulle kellegi appi loomi liigutama ja siis äkki on pühapäev kah tore päev. Ja esmasp-teisip on vabad ja kolmapäeval pakin juba asju ja neljapäev-pühapäev oleme Siuntios ja siis on JÄLLE vabad päevad. No lihtsalt määdsikum ei saa elu hetkel tunduda. No ainuke asi on muidugi see, et kui Nielsi laagrisse peaksime me hetkel suutma isegi 4 looma kaasa võtta, siis paljud neist ka tervetena püsivad lõppkokkuvõttes eksole. Aga no eks vaatame.
Täkk on muutunud nii rahulikuks, et kui vahepealne näksamine ja jõuramine ära jätta, võiks arvata, et tegu ruunaga. Tegelikult on MINU meelest asi juba natuke kahtlane, vahepeal tõesti käib mõte peast läbi, et kas meil on mingi dopingulaine äkki toimunud. Aga no ok, ma siin niisama mõtlen omaette eksole.
John on korras nagu Norras ja lonkest pole haisugi. No mina ei tea, mida imet tal vahepeal viga oli. Praegu on igaljuhul (nagu tema puhul alati) energiat ülearu ja mõistust vähevõitu :)
Ja tõesti mul hetkel pole mitte kui midagi huvitavat rääkida, nii et adios!