Heippadei!

No kuna meil nüüd vähemalt tallis on internet, siis ei leia ma enam mingit põhjust, miks peaksin blogi MITTE kirjutama ja nüüd ma siin Annut oodates seda ka teen. Laupäeval oli järjekordselt ränk päev, töötasin ilma kordagi istumata ja söömata kella 7-19.30-ni. Lõpuks hakkas natuke juba imelik tunne tekkima (loe: pilt tasku minema) ja silmad vägisi kinni vajuma. Aga no siis kell 20 sain lõunat sööma. See viskas mul muidugi ka piisavalt kopa ette ja niisiis pühapäeval olin väga väsinud ja ärritunud. Ja muidugi täpselt sel hetkel, kui ma olin veendunud, et asjad on väga käest ära ja nüüd ma olen vihane, tuli Annu ja kinkis mulle nädalavahetuse eest tänutäheks poolsaapad. No ei lasta mul siin väga kaua tujutu olla, mis teha.
Üldiselt on mul siiski suhteliselt suur masendus - sügis ja külm ja kõik muu võtab oma osa. Eile istusin lihtsalt 20 minutit duši all ja nutsin. Selle pärast, et kõik on nii lootusetu ja ma ei tea mida ma tahan jnejne. Aitas. Kogemata uputasin küll pool oma garderoobi linoleumpõrandat ära, aga ikkagist - kergem hakkas :) Mina olen täiesti veendunud, et vahest on hea lihtsalt nutta. Pärast on pea selgem ja puha.
Nii palju, kui vähegi võimalik olen enda jaoks nüüd asju selgeks kah mõelnud. Päris kõike ma siin kirja kah ei hakka panema, aga veebruari lõpus tulen Eestimaale nii pooleks aastaks, puhkan närve ja teen edasised plaanid. Seda, kas tulen hobusega või hobuseta, näitab aeg. Mais seisab kindlasti ees ka bioloogia riigieksam, kui tunnen valmisolekut, siis ei välista ka ajalugu. Üldiselt tunnen, et selle koha pealt hakkavad plaanid juba NATUKENE isegi kokku mängima ja tekib väike ettekujutus, et mis ja kus.
Ja üldiselt ajab mind endiselt väga närvi, et kogu meie maailm seisab raha taga. Kõik minu "hiiglaslikud" mured saaksid lahendatud, kui leiaksin kusagilt nii 1000 eurot. Lahe.
Mis siis veel?Täkk on järjest rahulikum, nii et temaga on elu hetkel küll lust ja lillepidu.
Johniga katsetasin eile külje pealt pandud libisevat ja ehkki ma üldjoontes olen kategooriliselt seda meelt, et minu kätte libisevat anda ei tohi, pean tunnistama, et oli abi. Sain väga hästi kätte tunde, KUIDAS see hobune peaks mul ikka sirge ja otse olema ja kuidas täpselt ratsmetega/säärtega ma talle seinad teha saan. Noh, loodame et nii saja aasta pärast on mul lihtsalt natuke kõver hobune banaani asemel. Ohjah.
Ja tegelikult mulle midagi muud asjalikku hetkel pähe ei torkagi paraku. Eks kirjutan jälle, kui juhuslikult torkama peaks.
Adios!

Poets Of The Fall - Carnival Of Lust