29.09.08

Tänahommikune ärkamine tuli üsna meeldivalt. Jõudsin Juhani välja visata ja siis läksin Teddyga maastikule. Tahtsin just kirjutada, et täna ma ühegi Annu hobuse selga ei saanudki, aga võta näpust... No igal juhul oli ta suht tuim ja üldse mitte selline, nagu 2 nädalat jalutanud hobune olema peaks, aga no mis sa ikka teed sellise mõmmiga...
Siis tekkis Annul eile idee, kuna ta hobused käest ära läinud välimuse poolest (meie Jenniga ju alles 2 nädalat tööl olnud ja vahepeal siis loomadel olnud ligi kuu aega hoolitsusevaba elu!!!), et Jenni saab 2 ja mina 2 looma siis korras hoida. Noh, ma sain endale siis Teddy ja Candy, mille vastu pole mul midagi. Üldiselt on see selles suhtes nõme minu meelest, et tekib kergelt lasteaiatunne, et see on nüüd MINU loom ja SEE jälle pole, või midagi aga no eks vaatab. Minu meelest oleks olnud loogiline et mina näiteks vastutan pügamiste eest, Jenni võtab lakad, aga no eks näeb kuidas see süsteem toimib siis. Siis eile rääkisime täitsa niisama mingi pool tundi juttu Annuga üldisest eluolust ja siis sain teada, et tal tõsine plaan mingiks ajaks Saksamaale minna loomadega peale jõule. Aga probleem selles, et Jenni ei räägi inglise keelt ja ei ratsuta. Aga Saksa peaks siis minema inimene, kes räägib keelt ja koju jääma keegi hobuseid sõitma. Aga no eks näis, kuidas see lõpuks välja kukub, mina olen ükskõik kumma variandiga rahul.
Siis peale Teddy`t kablutasin Juhaniga maneeshi hüppama. Tiina oli juba mingi veerand tundi seal mind oodanud, aga noh, nad saidki siis kahekesi takid pandud üles... Trenn oli järjekordselt KOHUTAVALT normaalne. Hetkel on Juhan juba läinud nii lõdvaks, et ma ei oleks seda elades uskunud. Ja samas on meil veel niiiii pikk tee minna normaalsuse suunas (rääkimata hea olemisest), et täitsa lõpp. Aga no kaks nädalat trenne ja hobune on hämmastav. Tänase päeva parim avastus oli see, et Juhan ei põe enam võimlemisi. Ta on mingil salapärasel põhjusel mind palju rohkem usaldama hakanud ja ma isegi ei saa aru, miks. Ja veel üks hea asi, mis mulle meeldib – kui samm võimlemisel ratsaniku vea tõttu liiga alla läheb, tänatakse hobust ja ei korrata enam. Meil alati olnud nii, et siis tuled uuesti. Aga miks peaks hobune, kes niigi andis endast kõik eelmisel korral, tegema midagi uuesti ratsaniku vea tõttu?
Vabasammu ajal Juhan lausa nõuab pikka ratset, et saaks ette-alla venitada. See oli minu jaoks nii harjumatu täna, et ma alguses ei saanud arugi, mis värk on :D Positiivne on ka see, et hüpates vahetab ta nüüd täiesti sujuvalt kurvides jala ära ise. Ei pea enam kannusega äsama ega midagi... Nalja sai kah natuke. Oli mingi normaalne viie sammu vahe kerge kaare peal ja Annu nõudis alguses sinna kuut. Noh, okseri peal tuli siis järjekordne Juhani tüüp-lamehüpe ja Maarjal läks tasakaal natuke kaduma ja Juhan vihastas täiega ja pani tõsiste pukkidega minema. Ma ikka mõtlesin, et kas jään selga või ei. Annu ikka ehmatas selle peale üsna korralikult ja kordas umbes 4 korda, et ma jalgu ei üritaks vahetada. Ma siis valgustasin teda, et see värk oli hoopis minu tasakaalust kinni. Aga ei, see oli üsna naljakas vahepala meil. Üldiselt aga oli trenn väga pro. Veel üks positiivne asi on see, et martingali järgi ei tunne ma kah mitte mingit vajadust ja see kogub meil sadularuumis tolmu. Ja hetkel ravime siis väga tõsiselt minu kommet parem käsi üle kaela panna ratsutades (mis tegelikult tähendab, et ma ei suuda hobust parema säärega läbi suruda – ja siinkohal pean ütlema, et seda pole mulle küll keegi kunagi öelnud, et millest selline probleem tuleb. Alati on lihtsalt et „ära kätt üle kaela vii“ ja kõik. Ja mina olen nii loll ka olnud, et pole taibanud, milles asi tegelikult on). Ja kolmas positiivne asi on see, et Juhan oli täna võrdlemisi tehniline.
Nii. Siis oli järgmine ülimeeldiv hetk, kui sain kõne oma kallilt sõsaralt. Ja nii veider, kui see ka pole, oli füüsiliselt imelik eesti keelt rääkida. Ega ma ju kirjutan ja mõtlen ikka eesti keeles ja no hobustega kah räägin eesti keeles, aga ikkagi oli minu lõualuudel imelik ennast uut-vanamoodi väänata. No siis ma üritasin need 10 minutit ikka maksimaalselt rääkida – ma loodan, et Annika midagi aru kah sai mu jutuvadast - ja lõpptulemusena on mul JÄLLE kohukeseisu. Täiesti lõpp. Mitte midagi muud söögipoolist ei igatse, aga kohukesi sööks küll vist kastitäie ära.
Ja siis imbusin Miiale appi. Ja avastasin, et ma olen nii hajameelne, et see pole normaalne. Mingil hetkel sattusin siis ämbrit pesema ja pilk läks oma jalgade peale. Ja mida ma olin teinud? Käinud 2 tundi ringi, ühes jalas kummik ja teises poolsaabas!!!!!!! TÄIESTI LÕPP nagu. No siis ma hakkasin täiesti ohjeldamatult naerma ja siis kuulis Miia seda ja hakkas kah naerma ja siis tuli mulle Jenni vastu ja hakkas KAH naerma. Ma kirjeldasin seda Annule kah ja siis ta valgustas, et see tema tüüphaigus ja et kõik üldiselt nakatuvad sellesse. Aga enamusel inimestel võtab nii pool aastat. No minul läks aega 2 nädalat. No igal juhul oli mul kõht VÄGA valus naermisest lõpuks. Ja siiamaani ei saa ma olla, kui pilk jalgadele läheb.
Siis sain ema käest sõnumi, aga elu oli nii kiire, et ei olnud aega vastata. No nüüd siis leidsin aega. Aga kuna mulle ei meeldi väga sõnumeid trükkida – hirmus tüütu – siis suhtlen pigem mailitsi. Igal juhul tore, et kõik hästi läks.
Mingil hetkel oli natuke hirmus kah. Ehk siis Mickil on meil nii rabedad kabjad, et täiesti lõpp. Ja täna ta siis jalutusrattas suutis raua koos poole kabjaga alt ära saada. Ja ma ei liialda. Kabi on hetkel nii lühike, et see peaks väga valus olema tal. Ma pole just nõrganärviline selliste asjade suhtes, aga see oli jube. No toppisime talle siis Miiaga „sussi“ jalga ja kerisime sinna ümber veel hullult mäkgaiveriteipi, et püsiks.
Ja siis imbusime tallitoas ja rääkisime Annuga, kui talle tuli järsku kõne. Ma pole elus näinud, et inimene näost sekundiga nii lubivalgeks läheb. Ja siis ta juba jooksis minema. Tema tütar Jenni on siis suhkruhaige ja koolist helistati, et tal migreenihoog ja oksendab. Mis teatavasti tähendab, et siis muutub veresuhkur kohe. Mis on ohtlik. Aga tundub, et asi läks õnnelikult, sest hetkel sõitsid nad mulle autoga vastu ja tundusid ok olevat.
No vot. Ja hetkel ma kirjutan selle oopuse siin valmis ja üritan neti saada toimima, et see üles riputada ja siis poole seitsme paiku lähen poniklubi kantseldama.
Adios Amigos!
PS! Ahjaa. Soome popmuusika on palju kuulatavam kui Eesti oma. Ei mingit Nexust...

28.09.08

Nii. Laupäev koitis üsna varajase alguse ja vähese unega. Käisime siis inimestega natuke Tamperet avastamas reede õhtul. Üldiselt leidsime me sealt ikka VÄGA palju huvitavaid/veidraid inimesi. Aga tegelikult meenutab Tampere mulle üsna palju Tartut oma olemuse poolest. No see selleks. Jenni ja Harri ja Vilma jäid siis rõõmuga laupäevahommikust und nautima, mina läksin tööd tegema.
Santtu pügamine oli omamoodi eepos, vend oli räigelt suure rahustilaksu all ja ikka tõmbles. Nojaa. Üldiselt ma midagi uut pügamise kohta ei õppinud, pigem lasti mõned asjad üle, millega mina olen harjunud mässama. Aga naljakas hetk oli see, kui Annu avas põhipügamismasina karbi ja mis mulle sealt vastu vaatas? VESKA PÜGAMISMASIN!!! No siis ma mingi 3 minutit naersin lihtsalt aga ega mind VÄGA imelikult ei vaadatudki. No muidugi on meil mingi 3 masinat veel, aga see et põhiline töö tehakse vana ja heaga oli liiga lahe lihtsalt.
Õhtupoole oli Annu juures väike...neee, suur sööming. Mingi siuke süsteem, mida mina pole elus kogenud – laual siis erinevad toored koostisosad ja igaüks sai laual olevate väikeste grillide peal endale teha, mis soovis. No mingi kõva 3 tundi vist õgisime niimoodi. Normaalne... Ja nalja sai kõvasti. Eelkõige kuulsime siis Annu meeeetšikust noorusest jnejne. Ei, super oli. Ja õhtu lõpetuseks leidis Robi Jenni saapa seest VÄGA suure konna. Nagu päriselt. Kui see poleks nii naljakas olnud, oleks väga rõve olnud.
Ja siis mingil hetkel üritasin Jussiga suhelda õhtul, aga nett hullult blokkis.
Pühapäeval ehk siis täna pügasime ära Candy ja täna oli midagi asjalikku kah – Annu näitas, kuidas saba pügada. Mitte, et ma räigelt kardan seda teha, aga noh... Ja siis sõitsin Candy ja Rantana ja niisama tõmblesin, nagu alati, kui mu plaanid sassi lüüakse.

26.09.08

Nii. Mis on siis vahepeal toimunud? Midagi huvitavat väga pole.
Eile hüppasime ja täitsa pro oli. Ehk siis põhirõhk hobuse liikuma saamisel ja Annu tegi mulle ühte hullult huvitavat harjutust, et testida, kuidas mu ratsmekontakt toimib. Hästi lahe oli. Juhan enam-vähem vahetab juba jalgu kah. Nüüd olen teda hakanud stabiilsemalt jalutusrattaga harjutama kah ja viimased kolm päeva on ta siis iga päev käinud seal. No vahe selles, et elektrit ei saa ma sinna mingil juhul sisse panna ja kui teistel on kiirus 35, siis Juhanil kusagil 48. Mille peale mul tekkis mõte, et kui suur tempo huvitav muudel rahvastel jalutusratastes on? Noh, see selleks.
Täna oli mul näiteks tore päev, kus ideeliselt olin nagu tööl, aga tööd väga polnud. Nii et ma siis imbusin niisama ja tegin neid asju, mis tegemist vajasid ja endale kah meeldisid.
Hommikuti on meil Annu talli sadularuumi/ühiskondlikku kööginurka kogunemas midagi väga sarnast Veska hommikusele kohvinurgale. Ehk siis suht kella poole kümne paiku koguneb rahvas kohvi jooma (kuna mina ja Jenni kohvi ei joo, leiti täna, et peaks siidrit või õlut kah ostma...Nojaa, see kah idee ju :P) Üldiselt võib sealt siis leida Miia, Tiina, minu, Jenni ja Harri. Ja no need ideed, mis seal tulevad.... Ma naersin täna nii hullusti, et tükk aega oli kõht valus. Ses suhtes et no kui Tiina topib endale hobuse kärbsemaski rinnahoidjaks, Miia leiab, et ma peaks arendama kohalikku Bingo-klubi ja Harri lisab igale sõnale lõppu TÄH, siis ei jää nagu muud üle kui naerda. Noh jah, hommikune väsimus noh :D
Muidugi hommik arenes edasi nii, et korraga oli kuulda hullu kummivilinat ja HIRMSAT naeru. Ja siis ilmus Annu hoovi... PUNANE LADA!!! Ehk siis Karppa oli kusagilt selle nüüd välja võlunud ja siis nad sõitsid sellega külavahel ringi täna. Üldiselt on siis nii, et kui ma nüüd load peaksin lähiajal ära tegema, siis auto on mul olemas. Ma tohin isegi lilled lasta peale maalida :D Aga ei, üldjoontes oleme me jumala normaalsed siin tallis...Päriselt kah!
Siis pidime me täna loomadega põllu peale minema ja tegelikult oleksime vist pidanud seda hommikul tegema, aga kuidagi läks asi nii, et põllu peale jõudsime alles kella 15 paiku. Muidugi kui Annu avastas, et mul täna vaba elu, siis tahtis ta mulle kohe delegeerida Candy ratsutada, aga kuna me polnud veel maastikulegi jõudnud, siis oli täna nagu 2 in1. Ja Candy oli suht metsik. Nii kui vähegi mäge oli, pani vennike galopis ajama. Suht tuus :D Siis ajasime igasuguseid tööasju korda täna ja panime järgmise kuu töögraafiku kah enam-vähem paika. Muidui pidime paika panema selle, et milliseid loomi ma lisaks Juhanile ja Annu omadele mis päevadel peaksin sõitma, aga see nagu ununes täna. Eks homme näeb.
Õhtupoolikul käisime veel Jenniga talli igast olulisi vidinaid ostmas. Hööksis käisime kah ja täitsa lõpp, KUI odavad seal kõik ratsutamisasjad on. No ja siis oli maailmonväike1, kui selgus, et Jenni 2 töötab seal. Suht pro, saab tema käest igast abi ja uudiseid kuulda. Isegi Eesti mõistes on asjad seal odavad kusjuures. Hämmastav!
Lisaks panime Jenni1-ga tähele, et Karppa jälitab meid. No see pole normaalne! Kui me läheme Valintatalosse süüa ostma, on Karppa seal. No ok, tavaliselt nad seal shoppavad, nii et sellest saab veel aru. Ja kaks päeva hiljem läheme me S-Marketisse süüa ostma, ja nüüd on ka Karppa seal süüa ostmas. No mida hekki? Ikka tükk ega sai täna naerda selle üle...Maailm on TÕESTI väike, pole midagi öelda...
Nädalavahetusel olen ma siis Annu tallis tööl, mis tähendab, et nalja pole. Homme on muidugi lebo, kuna puhkepäev loomadel, aga pühapäeval kahtlustan ma, et saan lisaks kõigele muule ka suht loomi sõita, kuna ideeliselt peaks kõiki ratsutama, aga vaevalt et Annu viitsib. Homme peab veel Donkey ja Dami koos karjamaale viskama. Vaatab, mis juhtub, loodan et mitte midagi. Ja siis peaks homme veel Agnieska tulema Santtu peal oma pügamisnippe näitama. Ta pidi eluproff olema, nii et ma jään huviga ootama. Aga seda, kes rahusti süstib, ma ei tea. Eks ma pean muidugi kah õppima süstima kunagi, nii et vaatab siis.
Ja hetkel on kaks varianti. Kas Maarja läheb magama, või siis võtab rahvas midagi ette. No eks näis.

23.09.08

Täna peksin ennast kell 7 hommikul üles. Jube, ma tean. No igaljuhul siis tegin natuke kaminakütet ja imbusin talli. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu saime maastikule alles kell 9. Aga see oli seda väärt. Nii super ja suvine ilm oli, et täitsa lõpp. Ma pole ikka VÄGA ammu midagi nii ilusat näinud kui täna hommikul. No eniveis lasime ikka mõnuga traavi ja galoppi metsas. Candy vahepeal natuke väljus kontrolli alt, aga no pole hullu. Ja siis me arutasime Jenniga, et normaalne, et Annul siin suht 140 loomad käivad metsas kihutamas kruumidega ja boss on veel hullult rahul kah... Ja loomad on nii osavad, et vabalt võib isegi järsemast mäest üles ja alla galopis tulla.
Noh, tagasi jõudsime 10 minutit enne kümmet, mis tähendas, et jätsin Jenni tööle ja imblesin Miiale appi. No ta on tõsine imenaine ikka. Ma ei kujuta ette, kuidas ta siiamaani on ilma minu abita hakkama saanud. Ses suhtes, et isegi kahekesi ei olnud mingit lullilaskmist. Ja kogu aeg paistis päike ja nii soe oli, et lasin T-särgiga ringi. Normaalne. Noh, mingi 14:30 me lõpetasime ja siis imblesin Juhaniga tegelema. Annu on teatavasti täna Teddy`ga arsti juures, nii et kasutasin Tiina pandud kavalette. Enne käisin metsas kah ühe tiiru. Hämmastav, Juhan on nädala ajaga nii osavaks muutunud, et saan juba traavi teha mägedes. Väga tore. Siis tegin kiire kavaletika. Juhani juures oli veel märgata eilse trenni mõjusid. No nii pehme ikka ei oleks ju :D Ja kavalettide peal tegi ikka selliseid hüppeid, et minu makaronijalgadel oli tugevaid raskusi seljas püsimise saavutamisega.
Ja siis tegin natuke turpsi ja imbusin Jenniga Ylojärvile. Suht käisin läbi, kus käia oli ja väisasin ka kohalikku raamatukogu. Ja neil seal ei olnud wifi-t. No MIDA ASJA?

22.09.08
Mnjaa. No vahepeal midagi väga huvitavat pole juhtunud. Nädalavahetusel olin tööl. Laupäeval kõik loomad puhkasid ja pühapäeval pidi Annu teoorias sõitma, aga nagu tavaliselt, kui mina tööl olen, sõitsin hoopis mina Rantana ja Candy ja kordetasin Samantha. Rantana on tuus. Nagu Juhan, aga tegelikult ei ole ka. Ja kuidas nii suurel hobusel saab olla nii hea tagumine ots, sellest mina aru ei saa.
Täna oli mul aga tõesti päev, kus ainult jooksin mingeid asju tegema. Alustasime sellega, et üritasime Annu korras tekihoidlas veelgi rohkem korda luua. Kuidas tal NII PALJU tekke saab olla, on minu jaoks müstika. Ta oli tegelikult ise kah natuke hämmingus. Muuhulgas kuulsin igasugust huvitavat infot. Näiteks on meil tallis täitsa oma teki- ja valjasteparandaja – no enam mugavam olla ei saaks. Ja Sanna Salose hobuseautosse on sisse ehitatud solaarium!!! Nagu mida???
Siis kihutasin Miiale appi kaheks tunniks. Ja peale seda oli siis minu esimene „flatwork“ Annuga. Ja no minge metsa, KUI hea see oli. Täiesti lõpp nagu. Suht terve trenn oli võimalikult palju lõdvestamist ja edasi sõitmist. Ja ütleme siis nii, et Juhan pole mul elades nii „soft and round“ olnud. Ja see tunne, kui ta korralikult „in front of my leg“ oli, oli kah väga super. Hästi palju tegin välimise ratsme peale sõitmist. Ja naljakas oli see, et kahekümne minuti pärast ütles Annu, et sa oled vist natuke ühe poolega ratsutaja. Ja no muidugi olen, aga tema on esimene treener, kes seda siis kas tähele pannud või vähemalt märkimist väärt leidnud olevat. Ja siis oli veel hetk, kui Annu küsis jalavahetuste kohta ja ma leidsin, et pigem ütlen, et ta ei tee neid. Ja siis hakkasime tegema painutusi ja Juhan hakkas selle peale püüdlikult jalgu vahetama. Siis oli meil natuke naljakas, aga jah, lõpuks tegimegi jalavahetusi kah. Ja üldkokkuvõttes jäin ise ikka vägaväga rahule ja tundub, et Annu kah. Et siis see oli täna nii super elamus, et kirjeldada ma paraku seda ei oska. Aga seda vaatepilti, mis mulle peeglist avanes, ma igal juhul nii pea ei unusta. Asja tegi muidugi eriti lahedaks see, et Juhan otsustas trenni alguses, kui selga läksin, etnüüd vaja Annule näidata, et talle ikka väga ei meeldi sadul. No natuke tuli tõmblemist, isegi korralikke pukke mitte. Aga Annu suht vaatas, et wtf? Ja siis kirjeldas oma kunagist hobust, kes oli olnud sarnane, „aga muidugi mitte nii hull“. Nojah, ma loodan et Juhan siin kunagi oma tõelist palet ei näita... Aga ühesõnaga on asi niimoodi, et järgmine kord kui Annu loomad kiroparaktiku juurde lähevad, võtame Juhani kah kaasa, et onu siis ütleb, mis ta arvab.
Nii. Siis selgus, et ma vist saan endale poni sõita. Juss, tuleb tuttav ette? :D
Mingi 2-3 korda nädalas vist. Hullult nunnu loom, haflingi tõugu, HULLU kaelaga ja hüpates põrkab nagu nalja. No see veel kindel pole, aga ilmselt tuleb ära.
Siis oli täna praktikant kah esimest päeva. Aga hetkel käis ta ainult pabereid tegemas, nii et eks siis homme näeb. Üldiselt on ta meil siis juba NELJAS Jenni siin. Mis toimub? Ma üldse ei kujuta ette, kuidas me neid eristama hakkame.
Jamh . Siis andsin täna kella neljase söögi, kuna Jenni oli rekkalubade tarvis autokoolis ja siis jooksin Teddy`t kordetama, kes homme läheb siis arsti juurde. Nii. Loomulikult on Teddy oma nimele vastavalt tohutult karvane, mis tähendab, et ta oli suht läbikas peale 25 minutit kordetamist, mis omakorda tähendas, et pidin teda veel pesema kah. Ühesõnaga me peame ta VÕIMALIKULT ruttu ära pügama – see pole normaalne enam.
Nii. Siis jooksin duši alla ja imblesin tegelema meie poniklubiga. Ja sellega saime siis õhtule kell 8 ja nüüd ma siin tegin süüa ja leidsin aega istuda ja niisama olla. Väga pro.
Homme peab suht vara tõusma, sest Annu tahab, et oleksime kella 10-ks kahe loomaga maastikul ära käinud. No eks näeb. Ma vaatan nüüd Simpsoneid edasi :P

20.09.08
No hetkel töötan siin Jenni vabu päevi Annu tallis ja midagi huvitavat pole nagu rääkida.
Mingi päev käisime Jenniga Citymarketis shoppamas. No täpselt samasugune nagu Eestis on asi ka Soomes. Kauplusekettide värk noh. Asja point on tegelikult see, et sain omale panni sealt. Sellise täiega nunnu ja väikse. Mingil hetkel kaalusime Jenniga, et peaks ostma roosa panni. Aga siis ikka mõtlesime, et roosa värvi eest 6 euri peale maksta on nagu palju ikka... Ja siis ma leidsin mingi HULLULT hea Fazeri shokolaadi. Miskite toffee-tükkidega. Ma ei tea, aks seda Eestis juba on, aga see oli SUPERHEA.
Üldiselt tegime tallis ära siis ka vitamiinikuuride tabeli, et asi selgem oleks. No iga loom saab mingi 4 erinevat pulbrit iga toidukorra juurde praeguse seisuga pluss vähemalt kaks erinevat müslit iga söök. Kui üles ei kirjutaks, oleks kõik segamini nagu pudru ja kapsad igal juhul.
Esmaspäeval hakkame siis sadularuumis korda looma (no mitte et hetkel on see juba kaks korda rohkem korras kui mis iganes minu poolt varem nähtud sadularuum, aga see selleks). Ja esmaspäeval saabub see miski praktikant kah meile ja kui ma nüüd õieti aru saan, siis jääb ta vist minu kantseldada. Eks näis, kas tekitab kaost või on asjalik.
Rantana saba on ikka üsna hull, aga kuna Annu suhtub asja lootusrikkalt, siis ma ei hakka tema mõtteid oma negatiivsusega rikkuma. Täna võtsin kätte ja lõin märaussiga sõbralikke suhteid - täpselt 2 suhkrutükiga sain omale uue bestika. Ja oma õuduseks avastasin,e t Juhan elab märakarjas. Ehk siis ta on oma tallis ainuke ruun. Vaeseke, ma loodan et ta saab hakkama.
Aga üldiselt käitub Juhan mul nagu täielik koer ja õhtuti käime metsas jooksmas. Nagu täiesti tõsiselt - täpselt nii, nagu ülejäänud inimesed koertega käivad. Õnneks ma pole kunagi öelnud, et ma normaalne olen...
Siis peaksin ma veel Annuga arutama Juhani täpsemat treeningplaani aga ta paneb last magama hetkel ja ma vist ei hakka häirima teda. Ja nii palju veel, et homme saab mul Merevaik otsa. Mitte et ma väga Merevaiku fännaks, aga seda ju Soomest ei saa. Ja hapukoort nad ei oska kah teha. Õnneks olen ma juba ära unustanud kohukeste maitse, nii et neid ei igatse. Mnjah.
Ja siis hakkasin mõtlema, et peaks endale siia mingi Eesti lehe tellima äkki. Ekspress oleks küll tore korra nädalas. Peaks uurima seda asja.

18.09.08

Nii. Täna siis teine vaba päev. Hommikul tudusin ja siis imblesime Annu ja Tiinaga tänaseks parkuuri panema. Noh, Annu oli eelnevalt seletanud, et nad väga palju ei hüppa ühe korraga ja selle asemel hüppavad 2 korda nädalas. No siis ma kartsin et maneežis
a` la 2 takistust. Aga võta näpust – jumala normaalne parkuur oli meil lõpuks üleval. Ja siin on räigelt palju erinevaid aedu, mis on hea ja väga kerged pukid ja latid, mis on kah hea. Nojaa. Siis me arutasime, et kuidas hüpata ja lõpuks tuli nii välja, et hüppasin Annu ja Tiinaga koos. Ja Juhan oli üllatavalt normaalne. Selles suhtes, et vanad jamad olid. Aga positiivne oli see, et ta oli üllatavalt tehniline. No näiteks oli meil selline võimlemisrida et lattaed, 9 meetrit, lattaed, 9 meetrit, okser. Ja ta tuli sellest jumala osavalt välja. Ja ÕNNEKS vahetas ta täna paremale jalga kah, nii et selle koha pealt mul vähemalt mark ei olnud. No kõige naljakam hetk oli see, kui tulime soojenduseks risti ja siis Annu tõstis selle 90 cm peale ja küsis, et kas on palju mulle. No ma selle peale vastasin, et meil kõrgus probleem pole, et KÕIK MUU hoopis on. No selle peale ta naeris ja edasi läks jumala sujuvalt asi. Juhan saab palju selgavõimlemist kah, kuna ise peame teatavasti endile asjad kõrgemaks-madalamaks tõstma. Üldiselt olid takid täna mingi 100-110 ja järjekordselt oli nii, et mida kõrgem, seda normaalsem Juhan oli.
Pärast siis arutasime Annuga asja. Ma siis küsisin, et kas on lootusetu hobune, et no Eestis maha kantud ja nii. Ei, ta arvas, et saab asja. Nii et põhiprobleem meil siis otse enne ja peale takistust olemine, mis pole üllatus. Ehk siis, kui asi nii kogu aeg on, siis pool parkuurist oled sa „in deeeeeep shit there“. Ja et kui hobune pole otse, siis on see nagu „a snake pissing in the sand, you know?“. Parimad väljendid noh :D
Aga kõige enam häirib teda just, et Juhan pole „relaxed“ ja see tähendab, et kõiki seotud vahesid on tunduvalt raskem sõita õigesse koha ja kui äratõukekoht pole õige, siis on ta veel rohkem „not relaxed“ eksole.
Ja siis lisas Annu silmade särades, et „Yes, now I have got the idea of what is wrong. And we are going to repair it with a LOT of flatwork“. Lisaks veel hästi palju mägesid, „to get the muscles to the back“ „and fields of course, to really open up his stride“. Nii et jah, tööle! Ta siin rääkis midagi, et varsti peaks meil valmis saama selline liivane ja sile galopirada, kui ma nüüd õieti aru sain. Asja point oli igal juhul see, et varsti läheme kõik hobustega „straide õupenima“.
Siis natuke kainemal toonil, et Carre pandi täna magama meil. See siis üks ratsakooli hobune. Jumal tänatud, ma ei olnud temaga kordagi tegelenud ja seepärast oli üsna kerge teda nööri otsas lõpuni talutada. Samas ma mõtlen ka niimoodi, et parem valutu lõpp kui pidevad kannatused. Eriti loomale.
Ja hetkel istun ma siin oma kamina ääres ja kirjutan seda juttu ja sajaga naudin tuld. Ja ma olen täitsa tulejumal. Asi sajaga toimib mul ja puha. Kes oleks seda linnalapsest arvanud?

17.09.08
Nii. Ja hetkel on suht hommik ja vaba päev ja nii ma siin vaatan aknast, kuidas Jenni tööd teeb :D Tegelikult immutan ennast kohe duši alla ja topin riidesse ja siis uurin, et millal Karppa hakkab Tampere poole liikuma.
Nii. Tamperes oli hullult lahe. Võtsin aga kaardi kätte ja tsillisin ringi. Mulle meeldib niimoodi ringi käia võõrastes linnades – hullult lahe. Loomulikult külastasin Tampere ratsavarustuse poode kah ja sain seal räige kultuurishoki. Absoluutselt kõik on olemas. Kõik maailma tekid, kõik maailma suurused. Kõik maailma valtrapid erinevates värvides ja iga värv veel omakorda umbes nelja kandivalikuga. Suht pro.
Siis shoppasin veel Lidl`st süüa kah. Üsna huvitav ja ikka suht säästumarket oli. No ainult et kaubavalik nii neli korda suurem.
Siis kappasin oma kahe toidukotiga Annu autosse ja imblesin koju.
Kodus muud märkimisväärset ei olnud kui see, et ratsutasin Juhaniga ja üritasin siis võimalikult palju arvesse võtta Annu juttu sellest viimasest tema antud trennist. Ja loomale ikka väga sobib see, kui käia maastikul. Nüüd ongi olnud selline süsteem, et kõigepealt pool tundi maastikul ja siis võib hakata trenni tegema.
Ja muud vist midagi huvitavat ei olnud.

16.09.08

Nii. Eile hommikul võtsin asjad siis oma kätesse ja kõik sujus täiesti hämmastavalt ilusti. No võib-olla oli oma osa ka sellel, et panin talli Robbie plaadi üürgama. Ja siis selgus, et me oleme Annuga ikka tõsiselt kindred spirits. Ei ole just palju inimesi, kes teaksid Robbie vähemtuntud laule eks ole. Ja siis mingil hetkel, kui tuli Jesus in a Camper Van, tõstab Annu pea ja küsib, et see miski Robbie Williamsi plaat või? No mina et õkõu, et äkki ta on Robbievihkaja või midagi. Ja siis selgub, et ei, vend jumala fännab Robbiet. JA KAS TA KÄIS SOOMES ROBBIE KONTSERDIL? No minge metsa nagu, mismõttes? Ja nüüd Robbie otsustab ilmselt elu lõpuni tulnukaid uurida ja neverever ei tule kusagile kontserte andma, poogen et Soomes võiks ju tulla????? DOAAAH.
Eniveis, siis me vestlesime vähe sel teemal ja minepekki2 tuli kohe: teine Annu lemmik-popartist on BRYAN ADAMS! No nii ikka ei oleks ju! Nüüd ma vähemalt tean, et võin rahuliku südamega oma Bryani-Robbie seguplaadid panna mängima tallis :D
Midagi muud väga huvitavat ei olnud, välja arvatud see, et tänase päeva märksõna on PÕLLUD – ja Annu uus loom on suht juhanijobususe tasemel ja kartis viljakoristamisest põllule jäänud kõrte hääli. Normaalne. Siis ma natuke pesin asju ja kasutasin meie pesumasinat siin – see on umbes samasugune nagu veskas, ainult et 20 aastat noorem ja sellel siin on kõik tükid küljes veel, mitte ainult trummel järel. Ja see pesi asjad nii umbes 20 korda puhtamaks kui veskamasin.
Siis ma imbusin natuke netis ja kurtsin Annule oma muret Juhaniga, kes pole just väga koostööaldis. Siis läksingi täna ratsutama uue süsteemiga ja kõndisin teda alguses poolt tundi maastikul soojaks. Tundus, et aitas väga hästi, sest siis oli kohe esimesest traavist alates palju parem ta. Muidugi siis ma olin jobu kah. Kõigepealt üritasin siis kavaletile sirgelt peale saada ja see täitsa õnnestus. Enne kavaletti sain tuldud 40 meetrit sirget täitsa otse. Aga siis tuli mul geniaalne mõte jalavahetusi teha. No natuke teeb juba paremini, aga peale seda ta muidugi ei tahtnud uuesti sirget teha. Pfff. Noh, siis ma jamasin sellega. Kokkuvõttes sõitsin looma vist mingi poolteist tundi ja ta ei olnud isegi väsinud. Hmh. See Prix-rehu on mingi imeasi vist.
Ja mis ma veel tähele panin on, et Juhan on nädala ajaga tunduvalt paksemaks läinud. Ribisid pole enam tundagi, rääkimata siis nägemisest. See ikka aitab, kui hobune neli korda päevas KVALITEETSET heina saab. Nüüd tuleb ainult loota, et lihased kah arenema hakkavad, muidu on heinakõhuga loom mul :S
Siis ma veel arutasin natuke Annuga tema üldist olekut ja ta andis mulle umbes nagu 3 lausega väga hästi selle õige suuna kätte, kuhu areneda temaga. Naljakas, et sa kõike seda nagu tead, aga miskipärast kuidagi ei mõtle selle peale või...mina ei tea... Igaljuhul siis tuleb praeguses faasis teda ainult lõdvestada. Kuna Juhanil võrdlemisi halb kehaehitus, tuleb teda saada praegu võimalikult palju nimmelihaseid kasutama (ehk siis oodata palju-palju mägede tööd), ja põhimõtteliselt kogu aeg ette-alla jooksma. Et siis ei tekiks tal kaelalihased mitte sinna alla a`la põdrakael, vaid just toplaini. Annu oli ka seda meelt, et vältida üldse krampiajavaid harjutusi ja muud sellist ja et kui lõdvestamiseks tuleb teda poolt tundi maastikul sõita, siis tuleb seda ka teha. Peaasi, et vältida valede lihaste kasutamist. See on hullult naljaks, kuidas ta suutis minu jaoks kõik teada-tuntud asjad panna vähe uude raamistikku. Aga jah, vaatab mis homme saab, kui peaksime siis Tiina ja Annuga koos hüppama vähe. Aga üldiselt – meie A ja O siin on lõdvestamine.
Ja siis oli eile veel Annu edasijõudnute hüppetund. Ja Maarja istus ja vaatas ja sai targaks. Täitsa lõpp, see oli niiii tuus nagu. Ja ma pole üldse kindel, et ma Juhaniga oleks pooled nendest harjutustest seal korralikult tuldud saanud, rääkimata kõigist.
Ja kui nad kell poole kümme õhtul lõpetasid, siis ma immutasin oma külmunud kondid pingi küljest lahti ja imbusin koju, pea uusi mõtteid ja ideid täis.

15.09.08
Hmm. Mingil salapärasel hetkel läks täna asi hetkeks ikka väga käest ära. Tegelikult ma isegi tean, millal. Hommikul oli kõik kenasti kontrolli all. Donkey ja Dami väljas ja kell 8:50 hakkasin valmistuma, et Teddy punkt kell 9 rattasse visata. Aga no siis saabus Annu talli oma geniaalse ideega, et Rantana ja Juhani peaks hoopis rattasse panema. Aga no kuna üks hobune on teatavasti neist kahest mitte just terve mõistusega ja teine noor ja loll, pidime me tund aega seal passima ja vaatama, kuidas Juhan tsirkust teeb. Ega hullu ei olnud -Annu rääkis Niels`i koolitusest jne. Muuseas oli märgata asjaolu, et Annule hakkas kohale jõudma tõsiasi, et Juhan pole päris normaalne hobune... :D
Aga no see lükkas metsa kõik mu plaanid ja nii ma siis saingi alles 10:15 hakata ülejäänusid välja tirima. Noh, liigutasin ennast siis väheke aega sellises normaalses Eesti-Veska (loe:ahvikiirusel) tempos ja punkt kell 12 olid kõik 7 looma käinud nii rattas kui koplis ja Maarja sai lõuna ära jagada. Lõunaks olin ma jõudnud isegi Candy magnetravisessiooni ära teha, ise ka ei tea, kuidas :S
Toredaks tegi asja veel see, et rattas saab käia ainult üks loom korraga kuni sealse kaamera korda saab. Seda hakati täna õnneks väga aktiivselt ajama, nii et homseks vast on juba midagi olemas.
Lõunaks selgus ka asjaolu, et kusagil pole asjad teistmoodi. Poogen pole, et ma esimest päeva korralikult tööl olin täna – Annu küsis MINU käest, et mitu jalutusrattatekki tal on ja et milline loom millises koplis käib. Ja geniaalne nagu ma olen, oskasin ma isegi vastata talle. Ohjah. Bossid ei muutu ka kunagi...
Lõunaks oli mul graafik siis jälle kontrolli all ja edasi läks normaalne elu. Toppisin lõunaooted valmis (no meil saavad ju loomad neli korda päevas süüa ja hein tuleb ära kaaluda) ja siis läksin Candyga metsa tshillima. Mulle endiselt väga meeldib see loom... Ja no täitsa lõpp – Annu sporthobused tunnevad ennast mägedes nagu mingid rännakuloomad. No nii kindlajalgsed ja osavad. Ja pean täitsa ausalt ütlema, et alles sellisel maastikul saab tunda, kui hobuse lihased korralikult töötavad. Vinge! Nii et jah, mõned sportloomad siin lasevad ringi nagu mägikitsed ja tõeline mägikits Juhan kukub iga päev vähemalt 3 korda peaaegu pikali maastikul. Õnneks ma olen uba jumala osav ja tean täpselt, kuidas teda ratsmetest püsti tõmmata. Aga ega ma talle armu ei anna ja täna oli selles suhtes asi juba märksa parem. Ehkki sõita on ta endiselt üsna veider. Ses suhtes, et tuim pole ta enam absoluutselt (ma kahtlustan, et oma osa on meie uuel toidurehul Prix selles asjas), aga see-eest jookseb moll püsti ringi ja ei tea isegi, mida vaadata, samas trenni keskeltmaalt on juba üsna hea sõita. Noh, see selleks.
Ahjaa vahepeal sellest, et Juhan suutis omal ühe raua peaaegu alt ära tõmmata üleeile (ta mängib suht Sämmi viimasel ajal ja asi kisub nelja kalossi poole). Ja siis ma täna mainisin seda Annule ja mis te arvate, kui kiiresti sepp kohal oli????
POOLE TUNNIGA! Täiesti lõpp. Ja vend oli jumala proff (ja see polnud üldse see proffsepp, kes tavaliselt Annu juures käib vaid hädaabi) – nägi kohe, et Juhan on noh...Juhan. Ja käis alasit VÄLJAS!!!! kasutamas, et hääled Juhanit ei häiriks ja patsutas ja nunnutas jne. Loom oli hullus hämmingus ja ei saanud üle sellest, et ta peale ei karjuta ega ei virutata vasaraga kõhtu. No näete, et pea kõik sepad olema nagu Reimo – saab ka muudmoodi. Aga igaljuhul. Siis pidin aitama sellel piffil, kelle nimi mul hetkel meelde ei tule, miskit poniklubi läbi viia. No täitsa lõpp, mis süsteem on Soomes. Lapsed juba maast-madalast ratsutavad ja erinevad tasemed ja koolitused neil jne. Täitsa lõpp! Ja no kui 9-aastane laps ütleb mulle, et ta on 4 aastat ratsutanud, siis vajub karp lahti küll. Ma olen ikka lootusetult hiljaks jäänud omadega :D Aga üldiselt oli täpselt nii, nagu Annu ennustas. Piff ise väga midagi rääkida ei osanud lastega. Ja siis Maarja ei suutnud seda ära kannatada ja hakkas oma olematus soome keeles suhtlema mugudega.
Nohjah, mul on ju siinmail oma hüüd-omadusnimi kah olemas: The Active and Sunny One. Päris hea noh...
Nii. Soome tallilapsed on igaljuhul tunduvalt paremini kasvatatud kui need, kes meil Veskas ringi lasevad. Teavad, kuidas tallis käituda ja üldse on...Normaalsed...
Siis ma veel arutasin natuke asju Annuga ja siis jõudsime niikaugele, et kolmapäeval on mul vaba päev ja siis ma üritan Tamperes oma paberid korda ajada jne. Võib-olla hangin natuke elu kah. Või siis teen seda neljapäeval. Lausa kaks vaba päeva tuleb varsti. Lahe noh. Nüüd peab ainult Juhani ratsutamisgraafiku kah üritama selle järgi sättida. Oleks eriti pro.
Ahjaa, teadmiseks ka nii palju, et mul on nüüd Soome number kah. Ja kui keegi soovib skaibi abil tasuta lauakale helistada, siis see on tallis täitsa olemas. Pean ainult numbri välja uurima.
Mnjah. Aga nüüd ma lähen imblen natuke niisama ja valmistun homseks. Ma Annule kergelt nagu vihjasin, et homme alustan iseseisvalt hommikupoole, nii et graafik peaks püsima. Ja nagu ma aru sain, siis homme sõidan mina 2+enda 1 ja tema 2. No ütlemata aktiivne boss. Samas, kui mul loomad nii head oleks, siis ma kah vist ei näeks väga vaeva... Ja miskipärast on mul kahtlane tunne, et kindlasti jääb mulle homme Candy. Mitte et mul midagi selle vastu oleks. Ta on hullnunnu.

13.09.08
Nii. Mis siis vahepeal toimunud on?
Eilne päeva algas sellega, et ma olen vist väga aktiivne, aga söötsin oma kolm looma kell pool kaheksa juba ja poole kümneks oli põhimõtteliselt nagu kaheksa tunni töö tehtud. Ma olen normaalne eesti inimene noh...
Aga hea oligi, kuna kell 12 pidin miskitele ostjatele hobust näitama. Ma muidugi mainiks ära, et hobust nägin esimest korda elus ja isegi seda ei teadnud, et kui vana ta on... No nagu tavaliselt jäid ostjad POOL TUNDI hiljaks. Aga vähemalt tulid. Et siis mingi väike poniratsutajast poiss, ta isa ja nende treener keegi Dominick, kes tundus väga hea treener ja tore inimene olevat. Soomlane ta ei olnud, rääkis inglise keeles igaljuhul. Hea oli asja juures see, et natuke enne kahtteist helistas Annu ja käskis meil Miiaga kindlasti veekraav ära tirida maneeshist silma alt, et Paavo pidi seda jõllitama. No tavai, sai tehtud ja siis muidugi Dominick`i esimene küsimus oli maneeshi jõudes, et kas meil veekraav kah on takistusele alla panna. No ma mängisin lolli ja ütlesin et no ma ei tea, et ma alles teist päeva tööl ja minu teada on kõik takistused maneeshis.... Ega ma väga ei valetanudki ju...Aga lõppkokkuvõttes jäin enda etteastega rahule, see et poiss ise vähe koba oli, polnud juba enam minu probleem.
Kasutasin kohe juhust ja hüppasin Juhaniga kah siis parkuuri ja hämmastavalt tehniline oli ta. Igati positiivne. Ja jälle sai kinnitust asjaolu, et temaga on seda kergem, mida kõrgem on takistus.
No ja eile munsterdasin veel ju ennast Harri transpordis Tamperesse Tiiduga kohtuma. Kusjuures täitsa veider oli, kuna vägisi tahtsid sõnad tulla kolmes keeles korraga. Kaubanduskeskuses oli kah hirmus, kui mingi tädi mind ikka jupp aega jõllitas ja siis üle terve keskuse lõugas, et „Vaadake, see on ju Rootsi kuningatütar Madeleine!“. No siis muidugi kõik vahtisid mind ja ma põgenesin sündmuskohalt. Tagasi sain bussiga ja see oli omamoodi elamus. Täitsa hirmus on hilja õhtul sõita kes-teab kuhu bussiga. Ja no Soomes on kilomeetrid hoopis teised. Ehk siis üks kilomeeter Soomes on umbes nagu kaks korda nii palju Eesti mõistes. Veider. Ja siis sain ma natuke aimu ka Soome sotsiaalelust. Siin vist ikka kõik räigelt pidutsevad. Ses suhtes et Harri esimene küsimus eile oli, et kas lähen peole. No ma et EI, eksole. No siis selgus, et ta ise kolis Ylöjärvilt Tamperesse, sest taksoarved olid reede õhtuti muidu liiga suured. Ja täna hommikul oli ta kah veendunud, et mul lihtsalt PEAB pohmakas olema. Ilmselt siis põtrade värk... Haaah.
Tänane hommik algas kell 02:00, kuna oma ülimas aktiivsuses panin põrandakütte ühe astme võrra edasi ja sellest tekkis hull saun. Olin sunnitud akna lahti tegema ja voodis ennast akna alla magama peksma, et vähegi inimlik oleks. Normaalne värk!
Üldiselt on siis Annu koer Ekku nüüd mul suht bestikas sõber. Selle asemel, et pererahva maja ees olla, istub vend minu korteri ukse ees ja valvab. Täna täitsa haukus, kui rahvas külla tuli. Nunnu. Üldiselt läbisin ka tänase päeva niimoodi aktiivselt töötades ja graafikust umbes poole tunniga ees olles. Juhaniga käisin täna metsas jalutamas ja ta väga nautis seda. Tore, kui hobusel hea olla on. Pean tunnistama, et Soome hea elu on ta mõistusele väga hästi mõjunud selle lühikese ajaga. Esiteks on ta kõigile jätnud endast mulje kui täiesti normaalsest hobusest (no ega ma pole maininud ka, et ta vähe teistsugune on). Ja teiseks on ta hullult rahulik. Sadulaga ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi ja selga võin kah minna kus iganes, täna läksin a` la kusagilt kõikuva kivi pealt näiteks. Väga positiivne. Sellest on kohe näha, kui hästi mõjub hobusele see, kui ta saab korralikult liikuda ikka päeva jooksul.
Aga homme õhtul nüüd siis on Annu Niels`i laagrist tagasi ja kuna ülehomme olen kah tööl, siis saab esmaspäev olema tunduvalt raskem. Seitse hobust ja vaevalt, et Annu neist ühtegi sõidab. Jussi 20-ga muidugi ei anna võrrelda, ma tean... :P
PS! Kes tahab näha mingeid pilte, siis need mul üleval Orkutis. Ei viitsi hakata siia neid toppima.

11.09.08
Heh. Hommikul ärkasin täiesti vabatahtlikult kell 7. Lihtsalt tegin silmad lahti ja kõik. Noh, siis imblesin ikka veel voodis ja olin niisama. 8 imblesin talli ja suhtlesin Jenniga. Oma olematus soome keeles. Vaene tema, ehkki aru ta must sai... Siis tirisime mõned loomad koplisse ja Juhan sai üle pika aja tutvust teha jalutusrattaga. No esimesed pool tundi üritas ta kangelaslikult traavi teha seal, siis loobus ja oli hobusemoodi. Mnjah.
Et te teaksite, siis Soomes läheb aeg kuidagi jube kahtlaselt. Et Eestis teeks sama aja jooksul vast mingi kaks korda rohkem asju vähemalt ära. Ma usun et järgmise asjana imblesin Candyga ratsutama, kes oli eelmisest korrast veel parem. No mina ei saa aru, mis nad vinguvad ta kallal. Täna sain galopiletõsted sooritatud ka ilma pukkideta. Isegi nii hästi läks. Siis sai märauss sisse kah šampoonitatud, kuna homme peab ta ju esinduslikult Niels`i koolitusel osalema...
Siis oli jälle üsna vaba olek, mis tähendas, et ma imbusin Juhanit sõitma. Kes oli suht väga räige, aga no pole hullu. Maneežis natuke kõksisin kah mingit võimlemisrida ja no ma ei tea. Rea lõpp oli mingi meeter ja vend kolistas. Lõpuks toppisin nurga peale, siis oli juba parem. Lõpetasime väga märgadena, mis tähendas pesu ja siis sai Juhan solaariumisse. Ma küll kartsin, et ta lõhub seal kõik maailma asjad ära, aga ta käitus jumala esinduslikult. Äkki saab veel asja nii.
No siis hakkasid rahvad juba laagrisse sõitma. Aga seda no tüüpilise soome kiirusega. No ma ei tea, selle ajaga kui nad 4 hobust transpordivalmis said, oleks Eestis jõudnud vast 10 tükki valmis saada. Aga no mis siis ikka. Loomad pakiti igaljuhul nii räigelt ära, et mul oli tunne, nagu tegeleks olümpialoomadega või midagi.
Siis vahepeal sain veel teada, et järgmisest nädalast hakkab korralik hobuste vormisõitmine, ehk siis me saame käia iga päev sportloomadega põllu peal kihutamas. Nummi. See tähendab ka vähemalt 3 hobust päevas ratsutada, mis pole üldse paha.
Ja suveks laseb Annu järve sisseminekukoha korda teha, mis tähendab, et loomadega saab ujumas hakata käima. Ja hetkel imbleb Juhan koplis ja karjub seal, nii et ma nüüd vist lähen ja päästan ta. Ja siis üritan ikkagi leida kedagi, kes tahaks mind Tamperesse ja tagasi sõidutada autoga.
Ahjaa, täna ma muidugi avastasin, et mul on korteris põrandaküte. Jehuu!

10.09.08
Nii. Kõigepealt panen ma siia vist kirja korduma hakkavad nimed, et asi oleks mõistetav.

Quentin de Sohan alias John alias Juhan – Maarja tupsununnu kabjaline
Ülari – tore onu, kes vedas meid Soomemaale
Annu – Maarja boss
Kari alias Karppa – Annu abikaasa
Jenni1 – Annu ja Karppa tütar
Ekku – Annu koer (hundikoer). Täielik asendusWesta
Ettu – Annu teine koer. Ma kahtlustan, et midagi terjeri või spanjeli laadset. Kah nunnu, asendusMilla. Ainult natuke leebema iseloomuga.
Jenni2 – Annu tallinaine/tallipealik
Miia – grupihobuste tallipealik ja üleüldiselt talli hing. Teab kõigest kõike ja on alati õigel ajal õiges kohas
Vilma – üks edasijõudnute võistlusgrupis osalejatest. Ülimalt tore tüdruk.
Jenni3 – kokkuvõtvalt sama mis eelmine
Annika – üks nendest tüdrukutest, kes õhtuti hobuseid söödab. Pole veel väga otsusele jõudnud tema suhtes.
True Colour alias Teddy – Annu noorem loom, vinge tagumise otsaga. Tema enda täkust ja enda kasvatatud
Samantha alias Santtu – Annu keskmise vanusega loom. No mingi 7 ma pakun. Teddy vend.
Donkey alias kah mingi vinge nimi, mida keegi ei mäleta (Äkki oli Amazed by You?) – Noor neljaastane loom. Hullult nunnu, aga kõverate jalgadega, seepärast hetkel kasvatab oma liigeseid.
Out of Control alias Candy – Tema vanim ja hetkel parim hobune. See, kes Annu sõnade kohaselt on tuim ja eest rõve. Mulle meeldib, ainult vähe liiga mära on iseloomu poolest.
Rantana – Annu uus loom Saksamaalt. Potentsiaalne uus Silvester, kuna transpordi käigus oli saba ümber ülikõvasti pinde keritud. Noh, loodame et saba jääb ikka otsa. Hiigelkasvu (Annu väitis, et on 175, aga kindlasti on suurem) ja Juhani uus pruut.

Aga mingem nüüd edasi.
Oeh. No päev algas sellega, et üritasin oma 2 kohvrit ja 3 muud kotti viiendalt korruselt alla vedada. Hästi ei õnnestunud. Et siis vahepeal lendasin nii paar astet allapoole, aga kuna kohvrid õnneks toimisid ankrutena, siis midagi väga hullu ei juhtunud. Ma kahtlustan ainult seda, et enamus naabreid ärkas üles ja arvas, et kedagi tapetakse. Trollis veendusin ma jälle, et toredaid inimesi on palju – üks tädi aitas mul kohvrid maha tõsta ja puha.
Veskas tegin paanilist viimaste asjade pakkimist. Ma VÄGA loodan, et midagi koju ei jäänud. Kell 6 alustasime Juhani laadimisega. Auto oli tunduvalt parem, kui ma kartsin kusjuures. Natuke pime seest, aga muidu täitsa ok. Ja kas Juhan otsustas hakata mäkra mängima? Vend on nagu viimased pool aastat ilma igasuguste probleemideta erinevate autode peal käinud. Ja nüüd siis oli aeg hakata jama kokku keerama. No mingi kõva pool tundi jamasime kahekesi. Siis andsin alla ja kutsusin Piltsu kah appi. No siis jamasime kolmekesi mingi aja. Lõpuks ajasime auto ikka talli ukse ette ja siis Maarja lihtsalt nuudistas Juhani peale lõpuks. No nii jobu ikka ei oleks ju J
No ja selleks ajaks oli meil piisavalt kiire juba. Sadamasse jõudsime suht poole paiku, mis jättis isegi minule check in`i jaoks vähe aega, rääkimata siis cargo-laadimisest. Aga no peale me jõudsime. Ja mina kusjuures läksin auto juurde tagasi enne, kui laeva peale sõitsime. Ja kuna keegi mult piletit ei küsinud, siis põhimõtteliselt oleksin saanud tasuta reisi. Normaalne. Kui õhtul AK-s mu pilti näidatakse ja kurjategijat taga otsitakse, no siis teate, milles asi. J
Laevas oli täitsa lõbus. Onu Ülari on üks nendest inimestest, kes oma elu jooksul VÄGA paljude ametitega tegelenud ja vaat et terve maailma läbi rännanud. Igal juhul alustas ta laevade peal mehaanikuna. Ahjaa, no mereväekooli sai ta üldse seepärast, et oskas metsasarve mängida... Siis tegeles ta miskite laevaliikluste koordineerimisega ja siis mingi kalastamisvärgiga. No sellest ma täpselt ei saanud aru, et mis värk oli. Ja siis oli ta veel taksojuht. Siis hakkas traavlitega tegelema. Ja siis tegi üldse oma talli, mille ta nüüd hirmsa rahaga maha müüb. Tegus mees. Ahjaa. Mingil ajahetkel suutis ta veel Soomes elada 3 aastat ja transpordiga tegelda. Nojaa...
Et siis õnneks onu Ülari suht teadis, kuhu minna, aga sellele vaatamata suutsime mingil hetkel korraks ära eksida. Aga pole hullu, 20 minutit ekslemist ja lõpuks jõudsime kella 14 paiku kohale. Kõigepealt otsisin Annu üles ja täitsa tore oli tagasi olla. Esimene üllatus oli see, kui mulle saabumisel kohe kalli tehti... Väga armas. Ja isegi Juhan sai LÕPUKS ometi autost välja. Selle üle oli ta küll väga õnnelik. Siis läks muidugi sajaga lahti asjade eraldamine ja siia-sinna tirimine.
Elamine on mul ikka suht mõnus – ei kurda. Ja lisaks avastasin, et mul on toas kaamera, mis jälgib tallis liiklemist – täitsa pro värk. Ja ukse peale on pandud kah eriti uus ja kuri kiri võõraste inimeste suhtes. Mitte et sellega enne oleks väga probleeme olnud, aga noh – Juhan on hästi kaitstud. Hea hetk oli veel see, kui Juhani boksi viisin ja Annu küsis, et KUI suur see hobune sul on. Mina noh, et 175 umbes. Ja siis tuli välja, et tema enda uus loom on Juhanist veel suurem.Hmh, Juhanil on uus pruut...Boksi sai ta täpselt selle, mida salamisi lootsingi talle sebida, nii et sellega läks kah hästi.
Siis käisin Annu juures lõunat söömas ja oh imet – Karppal oli mu nimi meeles. Hmh, ma sain infot, et üks Hannu-nimeline tüdruk, kes oli Annu juures juba 2 aastat töötanud, oli ja jäigi Sirppaks. Et siis mul vist ei olegi kõige kehvem mälu.
Siis käisin täna veel Juhanile maailma näitamas. Ta võttis täitsa normaalselt asja. Ennast 2 korda suuremaks ajas, aga muidu oli eeskujulik.
Ja siis läksime Maarjale neljaks päevaks süüa ostma. Mis tähendab, et mulle anti 100 euri pihku ja öeldi, et ära siis tagasihoidlik ole...Noh, pingutasin mis ma pingutasin, aga üle 30 euri arve ei tulnud. Ütleme siis nii, et mul on külmkapp räigelt süüa täis ja ma loodan, et midagi pahaks ei jõua minna.. Aga no - süüa pole kunagi liiga palju eksole.
Ja siis selgus, et Annu läheb homme kolmeks päevaks Helsingisse laagrisse, mis tähendab, mulle jääb koju ainult 2 looma pluss enda oma. Noja siis on mul veel asendusWesta Ekku, kes on täiega nunnu J
Ja vahepeal juhtus veel see, et mu UHIUUS telefon läks lolliks ja keeldus pilti ette võtmast. Ei tea, mis tal häda on – see polnud esimene kord kusjuures. Aga homme üritan teha mõne pildi kah, et värvilisem oleks. Ja homme saan ilmselt endale Soome numbri kah. Ja panni. :D
Ja õhtul pidin ma hakkama saama oma olematu oskusega ja kirja panema Juhani päevamenüü. Mis esiteks oli raske, sest see oli vaja ümber arvutada, kuna siin saavad loomad 4 korda päevas süüa. Ja teiseks ma tegelikult üldse ei oska soome keelt. No homme lasen Jennil üle vaadata, et kas on mõistliku teksti moodi.
Ja tänase päeva viimane uudis on, et siin on nii hea hein, et Juhan sõi õhtul kaera ja müsli asemel heina. Normaalne.

Viimane päev Eestimaal.

No nüüd ongi siis käes aeg pakkida viimased asjad, sest homme ootab juba reis Soomemaale. Tänase päeva veetsin peamiselt hobuse asju pakkides. Väga kummaline kusjuures - tal ei ole ÜLDSE palju asju, aga ilmatuma suur hunnik sai kaste-kotte ikka. Veider. Kogu see posu majutub nüüd hetkel Veska koridoris. Suht kena vaatepilt või nii :D
Päeva nael oli see, kui Maarja vedas Haabersti K-Rautast hiiglamasuure tööriistakasti Zoo-sse. No see oli nii suur, et kolmveerand mind mahtunuks sinna vabalt sisse. Aga ei, asjast järeldus - kui eestlastele piisavalt nalja teha, siis aidatakse isegi asju trolli ja trolli pealt maha tõsta. Ja seda naeratades. No väga positiivne iseenesest. Ja Pilts, kellega ma pole juba suht ammu saanud nii vabalt ja hästi suhelda kui täna, nägi mind kasti vedamas ja ütles et "Oi, sa oleks võinud öelda, ma oleks sul bussiga aidanud ära tuua selle". No mul vajus lõug ikka maani selle lause peale. Ta on suht viimane inimene Veskast, kellelt ma oleks selles suhtes abi julgenud paluda. Aga no tore, kui asjad hästi lähevad...
Õhtupoole tuleb veel minna raha vahetama ja makarone kaasa ostma. Ja siis ma pean ennast magama peksma - mis niikuinii ei õnnestu, ma kardan. Hommikul on äratus kell 04.30. Ja siis järgneb ilmatuma vastik osa asjast, kui Juhan peab kaks ja pool tundi üksi autos passima. Ma väga loodan, et ta võtab asja lõdvalt. Vot. Aga egas midagi asjalikku hetkel polegi, mõtlesin lihtsalt et teen mingi sissejuhatuse asjale ära. Loodetavasti saan netti juba homme õhtul ja eks siis annan teada, kas Juhan suutis laeva ära uputada või mitte :)