18.09.08

Nii. Täna siis teine vaba päev. Hommikul tudusin ja siis imblesime Annu ja Tiinaga tänaseks parkuuri panema. Noh, Annu oli eelnevalt seletanud, et nad väga palju ei hüppa ühe korraga ja selle asemel hüppavad 2 korda nädalas. No siis ma kartsin et maneežis
a` la 2 takistust. Aga võta näpust – jumala normaalne parkuur oli meil lõpuks üleval. Ja siin on räigelt palju erinevaid aedu, mis on hea ja väga kerged pukid ja latid, mis on kah hea. Nojaa. Siis me arutasime, et kuidas hüpata ja lõpuks tuli nii välja, et hüppasin Annu ja Tiinaga koos. Ja Juhan oli üllatavalt normaalne. Selles suhtes, et vanad jamad olid. Aga positiivne oli see, et ta oli üllatavalt tehniline. No näiteks oli meil selline võimlemisrida et lattaed, 9 meetrit, lattaed, 9 meetrit, okser. Ja ta tuli sellest jumala osavalt välja. Ja ÕNNEKS vahetas ta täna paremale jalga kah, nii et selle koha pealt mul vähemalt mark ei olnud. No kõige naljakam hetk oli see, kui tulime soojenduseks risti ja siis Annu tõstis selle 90 cm peale ja küsis, et kas on palju mulle. No ma selle peale vastasin, et meil kõrgus probleem pole, et KÕIK MUU hoopis on. No selle peale ta naeris ja edasi läks jumala sujuvalt asi. Juhan saab palju selgavõimlemist kah, kuna ise peame teatavasti endile asjad kõrgemaks-madalamaks tõstma. Üldiselt olid takid täna mingi 100-110 ja järjekordselt oli nii, et mida kõrgem, seda normaalsem Juhan oli.
Pärast siis arutasime Annuga asja. Ma siis küsisin, et kas on lootusetu hobune, et no Eestis maha kantud ja nii. Ei, ta arvas, et saab asja. Nii et põhiprobleem meil siis otse enne ja peale takistust olemine, mis pole üllatus. Ehk siis, kui asi nii kogu aeg on, siis pool parkuurist oled sa „in deeeeeep shit there“. Ja et kui hobune pole otse, siis on see nagu „a snake pissing in the sand, you know?“. Parimad väljendid noh :D
Aga kõige enam häirib teda just, et Juhan pole „relaxed“ ja see tähendab, et kõiki seotud vahesid on tunduvalt raskem sõita õigesse koha ja kui äratõukekoht pole õige, siis on ta veel rohkem „not relaxed“ eksole.
Ja siis lisas Annu silmade särades, et „Yes, now I have got the idea of what is wrong. And we are going to repair it with a LOT of flatwork“. Lisaks veel hästi palju mägesid, „to get the muscles to the back“ „and fields of course, to really open up his stride“. Nii et jah, tööle! Ta siin rääkis midagi, et varsti peaks meil valmis saama selline liivane ja sile galopirada, kui ma nüüd õieti aru sain. Asja point oli igal juhul see, et varsti läheme kõik hobustega „straide õupenima“.
Siis natuke kainemal toonil, et Carre pandi täna magama meil. See siis üks ratsakooli hobune. Jumal tänatud, ma ei olnud temaga kordagi tegelenud ja seepärast oli üsna kerge teda nööri otsas lõpuni talutada. Samas ma mõtlen ka niimoodi, et parem valutu lõpp kui pidevad kannatused. Eriti loomale.
Ja hetkel istun ma siin oma kamina ääres ja kirjutan seda juttu ja sajaga naudin tuld. Ja ma olen täitsa tulejumal. Asi sajaga toimib mul ja puha. Kes oleks seda linnalapsest arvanud?