15.09.08
Hmm. Mingil salapärasel hetkel läks täna asi hetkeks ikka väga käest ära. Tegelikult ma isegi tean, millal. Hommikul oli kõik kenasti kontrolli all. Donkey ja Dami väljas ja kell 8:50 hakkasin valmistuma, et Teddy punkt kell 9 rattasse visata. Aga no siis saabus Annu talli oma geniaalse ideega, et Rantana ja Juhani peaks hoopis rattasse panema. Aga no kuna üks hobune on teatavasti neist kahest mitte just terve mõistusega ja teine noor ja loll, pidime me tund aega seal passima ja vaatama, kuidas Juhan tsirkust teeb. Ega hullu ei olnud -Annu rääkis Niels`i koolitusest jne. Muuseas oli märgata asjaolu, et Annule hakkas kohale jõudma tõsiasi, et Juhan pole päris normaalne hobune... :D
Aga no see lükkas metsa kõik mu plaanid ja nii ma siis saingi alles 10:15 hakata ülejäänusid välja tirima. Noh, liigutasin ennast siis väheke aega sellises normaalses Eesti-Veska (loe:ahvikiirusel) tempos ja punkt kell 12 olid kõik 7 looma käinud nii rattas kui koplis ja Maarja sai lõuna ära jagada. Lõunaks olin ma jõudnud isegi Candy magnetravisessiooni ära teha, ise ka ei tea, kuidas :S
Toredaks tegi asja veel see, et rattas saab käia ainult üks loom korraga kuni sealse kaamera korda saab. Seda hakati täna õnneks väga aktiivselt ajama, nii et homseks vast on juba midagi olemas.
Lõunaks selgus ka asjaolu, et kusagil pole asjad teistmoodi. Poogen pole, et ma esimest päeva korralikult tööl olin täna – Annu küsis MINU käest, et mitu jalutusrattatekki tal on ja et milline loom millises koplis käib. Ja geniaalne nagu ma olen, oskasin ma isegi vastata talle. Ohjah. Bossid ei muutu ka kunagi...
Lõunaks oli mul graafik siis jälle kontrolli all ja edasi läks normaalne elu. Toppisin lõunaooted valmis (no meil saavad ju loomad neli korda päevas süüa ja hein tuleb ära kaaluda) ja siis läksin Candyga metsa tshillima. Mulle endiselt väga meeldib see loom... Ja no täitsa lõpp – Annu sporthobused tunnevad ennast mägedes nagu mingid rännakuloomad. No nii kindlajalgsed ja osavad. Ja pean täitsa ausalt ütlema, et alles sellisel maastikul saab tunda, kui hobuse lihased korralikult töötavad. Vinge! Nii et jah, mõned sportloomad siin lasevad ringi nagu mägikitsed ja tõeline mägikits Juhan kukub iga päev vähemalt 3 korda peaaegu pikali maastikul. Õnneks ma olen uba jumala osav ja tean täpselt, kuidas teda ratsmetest püsti tõmmata. Aga ega ma talle armu ei anna ja täna oli selles suhtes asi juba märksa parem. Ehkki sõita on ta endiselt üsna veider. Ses suhtes, et tuim pole ta enam absoluutselt (ma kahtlustan, et oma osa on meie uuel toidurehul Prix selles asjas), aga see-eest jookseb moll püsti ringi ja ei tea isegi, mida vaadata, samas trenni keskeltmaalt on juba üsna hea sõita. Noh, see selleks.
Ahjaa vahepeal sellest, et Juhan suutis omal ühe raua peaaegu alt ära tõmmata üleeile (ta mängib suht Sämmi viimasel ajal ja asi kisub nelja kalossi poole). Ja siis ma täna mainisin seda Annule ja mis te arvate, kui kiiresti sepp kohal oli????
POOLE TUNNIGA! Täiesti lõpp. Ja vend oli jumala proff (ja see polnud üldse see proffsepp, kes tavaliselt Annu juures käib vaid hädaabi) – nägi kohe, et Juhan on noh...Juhan. Ja käis alasit VÄLJAS!!!! kasutamas, et hääled Juhanit ei häiriks ja patsutas ja nunnutas jne. Loom oli hullus hämmingus ja ei saanud üle sellest, et ta peale ei karjuta ega ei virutata vasaraga kõhtu. No näete, et pea kõik sepad olema nagu Reimo – saab ka muudmoodi. Aga igaljuhul. Siis pidin aitama sellel piffil, kelle nimi mul hetkel meelde ei tule, miskit poniklubi läbi viia. No täitsa lõpp, mis süsteem on Soomes. Lapsed juba maast-madalast ratsutavad ja erinevad tasemed ja koolitused neil jne. Täitsa lõpp! Ja no kui 9-aastane laps ütleb mulle, et ta on 4 aastat ratsutanud, siis vajub karp lahti küll. Ma olen ikka lootusetult hiljaks jäänud omadega :D Aga üldiselt oli täpselt nii, nagu Annu ennustas. Piff ise väga midagi rääkida ei osanud lastega. Ja siis Maarja ei suutnud seda ära kannatada ja hakkas oma olematus soome keeles suhtlema mugudega.
Nohjah, mul on ju siinmail oma hüüd-omadusnimi kah olemas: The Active and Sunny One. Päris hea noh...
Nii. Soome tallilapsed on igaljuhul tunduvalt paremini kasvatatud kui need, kes meil Veskas ringi lasevad. Teavad, kuidas tallis käituda ja üldse on...Normaalsed...
Siis ma veel arutasin natuke asju Annuga ja siis jõudsime niikaugele, et kolmapäeval on mul vaba päev ja siis ma üritan Tamperes oma paberid korda ajada jne. Võib-olla hangin natuke elu kah. Või siis teen seda neljapäeval. Lausa kaks vaba päeva tuleb varsti. Lahe noh. Nüüd peab ainult Juhani ratsutamisgraafiku kah üritama selle järgi sättida. Oleks eriti pro.
Ahjaa, teadmiseks ka nii palju, et mul on nüüd Soome number kah. Ja kui keegi soovib skaibi abil tasuta lauakale helistada, siis see on tallis täitsa olemas. Pean ainult numbri välja uurima.
Mnjah. Aga nüüd ma lähen imblen natuke niisama ja valmistun homseks. Ma Annule kergelt nagu vihjasin, et homme alustan iseseisvalt hommikupoole, nii et graafik peaks püsima. Ja nagu ma aru sain, siis homme sõidan mina 2+enda 1 ja tema 2. No ütlemata aktiivne boss. Samas, kui mul loomad nii head oleks, siis ma kah vist ei näeks väga vaeva... Ja miskipärast on mul kahtlane tunne, et kindlasti jääb mulle homme Candy. Mitte et mul midagi selle vastu oleks. Ta on hullnunnu.