Muse - Stockholm Syndrome

Oehoehoeh. Selle blogi kirjutamisega on küll selline lugu, et kui natuke aega vahele jätad, siis enam nagu ei viitsi üldse. Aga ma nüüd annan endast parima ja panen siia täiesti läbisegi erinevaid mõtteid ja sündmusi ja midaiganes kirja.
Eelmine esmaspäev oli igastahes vist see aeg, kui ma arsti juures käisin. No et jutt lühidalt kokku võtta, lõpetasin ortopeedi juures, kes ütles et ma lihtsalt oma parema poole lihased untsu keeranud, aga et nädala jooksul peaks minema asi juba täitsa heaks. Noh, ega ta halb ei ole jah aga ma innuga ootan päeva, kus sokke saaks normaalse inimese kombel jalga panna :)
Siis oleme me kaks vigast - Juhan ja mina st - nüüd nädalakese ratsutanud kah ja tulemused pole kiita. No ma ei tea, kas olen mina nüüd nii kiibakas või me mõlemad, aga kogu aeg on tunne, nagu hobune oleks kohutavalt tasakaalust väljas ja tundub, nagu terve hobuse vasak pool oleks kõrgemal??? No muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska. Õnneks täna tuleb Pätka ja siis me saame poolteist tundi koolisõitjaid mängida - kui midagi muud positiivset sellest ei tule, siis saan vähemasti teada, kas ma olen nüüd selja pärast siis ikka täiesti kõver seal seljas või ei. Ratsutamise üldise poole pealt olen tohutupalju teinud üleminekuid viimased 2 päeva ja nüüd juba natuke toimib asi kah, st. et suht sujuvaks olen saanud need, aga kõvasti rohkem peaks tagumise otsa peale saama hobuse. Noh, tegeleme sellega. Sirgestamist olen kah teinud korralikult ja sellel lähenen nüüd natuke uutmoodi, vaatab, kas 2 nädala pärast saan pulksirge hobusega üle kavalettide. Kui saan, peavad mu teooriad paika.
Siis Linda ja Miia siin tekitavad natuke erksust tallielusse kah ja on viimasel ajal räigelt bossama ja kõigile inimestele pinda käima hakanud. Ma ei viitsi väga sellega tegeleda ja eiran, aga vahepeal viskab mul kah kopa ette. Noh, ootame huviga, mis edasi...
Siis mis veel? Emmm... No tuleb nii välja, et Eragoni kolmas osa on kusagilt välja hüpanud, aga ma ei taha teda soome keeles küll lugeda (no vabandust, aga minu meelest soome keel ei ole loodud kirjanduslikke eesmärke silmas pidades - millest järeldub, et eesti keel kah justkui poleks, aga eesti keelel on ikka natuke rohkem värve). Ja inglise keeles kah väga ei taha, kuna eelmised osad said eesti keeles loetud ja ma kardan, et muidu tuleb samasugune tõlkekamm nagu Sõrmuste Isandaga. Nii et ootame ja vaatame, loodetavasti on see raamat juba eesti keelde ära tõlgitud?
Kui jutt juba raamatutele läks, siis kaks päeva tagasi tuli ILGEM igatsus Seiklusjutte Maalt ja Merelt sarja järgi. No üsna palju annaks, et hetkel oleks Kolm Musketäri, Saladuslik Saar, kapten Granti lapsed, Egeri tähed jne raamaturiiulil ootamas. Ohjah. Huvitav, kas see on nüüd miski lapsepõlveigatsus või mis mul?
Siiiiiis. Ma hakkan vist sarnanema suhteliselt printsess Herneteraga. Või noh, sama süsteem mis Annikal - igast väiksemastki puudutusest tuleb naha peale tulipunane laik. Ja üle kere olen sinikaid täis kogu aeg. Iga kord on duši alla ikka üllatusi, et mitukümmend sinikat nüüd juurde on tulnud tööpäeva jooksul :)
Niii. Natuke olen ma närvis kah, kuna tõmbasin uue MSN-i ja minu meelest on see täiesti idiootne ja ebamugav jne. Näiteks mina küll aru ei saa sellest kärbesmustast väiksemast junnist iga nime ees, et mis staatud kellegi parasjagu on. Nii et nüüd olen üldiselt vältinud MSN-i, et oma närve säästa.
Siis me oleme Annuga läbi viinud kah väikse psühhoanalüüsi minu kui ratsutaja kohta. No ja tulemuse on see (ma täiesti nõustun), et ma kipun liiga palju nii endalt kui hobuselt ootama. No näiteks võib tuua selle, et mulle on täielik kinnisidee, et ma pean suutma hobuse iga kord viia vähemalt väga heasse äratõukekohta. Et siis miks? Niikuinii see pole praktikas võimalik ja hobused peavad kah õppima igast olukorrast välja tulema. Ja lisaks muidugi toob selline värk kaasa rütmikaotusi ja muud sellist jama. Et siis tsiteerides Annut: "Kui see oleks võimalik, sa vist võtaksid hobuse seljakotiga selga kah ja tiriksid teda üle takistuste, et tal ainult kergem oleks. Learn to forgive yourself!". Et siis minu edasine moto - LESS IS MORE. Haaah, no vaatame kaua siuke asi kah kestab siis. Eniveis jutt jumala õige, aga ega see minu süü pole, et ma tahaksin kõike võimalikult hästi teha. Või no võib-olla on kah, aga... Midaiganes...
Siis eile oli meil LUMETORM. Ja kogu see värk on nii masendav, et ise kah ei usuks.
Eile (või siis täna, kuidas kellelgi) keerasime kella kah. Isegi Maarja. Vau, ma poleks üldse imestanud, kui ma oleks sellise väikese pisasja ära unustanud. No nüüd on siis väga valge ja väga unine olemine. Õeh, heameelega juba nagu muutuks koduseks, aga tunni aja pärast peab veel ratsutama minema...
Ja VIIMANE asi on see, et ma poole kõrvaga kuulsin kusagilt Soome raadiost uudist, et Robbie pidi Take Thatiga ühinema? Ma pole kusagilt mujalt selle kohtamidagi leidnud, aga no kui see tõsi on, siis minu arvamus langes nii umbes... palju. Saba jalge vahel raha järele ikka tagasi ei roomaks ju või... Pfff.... Et siis vend on ikka geniaalne laulukirjutaja ja esineja, aga no kamoon.