Kriis.

Kings of Leon - Use Somebody
Elvis Presley - Hound Dog

Õeh, täiesti masendav on hetkel kõik. Aga asjadest siis järjekorras. Eile oli üle tüki aja kah midagi huvitavat. Nimelt siis viisime Dami ja tema 23-päevase varsa seemendamisele. Võite ise arvata, kuivõrd me seda Lindaga ootasime ja milliseid õudusunenägusid eelmisel ööl nägime.
Aga lõppkokkuvõttes läks kõik täiesti üle ootuste hästi. Auto peale saime nad täiesti normaalselt ja autos oli varsal parem tasakaal kui ta emal. Ei stressanud ega midagi, sõi ja magas ja vahepeal üritas mind närida. Kui me veendunud olime, et nad seal ära ei sure, jätsin vaheukse lahti ja imbusin inimesteosasse autos. No ja ühel hetkel siis sattusime Lindaga jutuhoogu ja varss oli peaaegu et uksest sees :) No ta tahtis teada, et kuhu ma kadusin. Heh. Ehk siis reis möödus küll hullult aeglaselt, mingi 4 tundi vist sõitsime, aga muidu õnneks sündmustevaeselt. Ja isegi auto pealt maha saime nad nii, et varss ei kukkunud käkaskaela trapi pealt alla vaid täiesti arukalt jalutas. Hämmastav. Tulevane sporthobune, noh :) Ja tagasitee möödus tühja autoga muidugi kiiresti ja muretult. Söömas käisime kah, ABC-de menüü hakab juba väga pähe kuluma, aga sellest pole midagi, alati saab ju varieerida :D Siis veel imbusime Heko-sse hobuseautoga shoppama. Natuke imelikult vaadati, aga no õu vell. Loomulikult seal olime täna toredale müüjaonule 45 mintsa vähemalt. Aga no ta on hullult tore ja teeb meiel alati alesid, nii et pro.
Ja õhtul imbusin siis Tiina trenni, oli täiesti masendav. Hobune ei toimi enam mitte ühestki otsast ja reaalselt vajus mul galopist sammu ühel hetkel. Ohjah.
Täna oli ärgates juba mingil põhjusel räige masendus. Ja Annu trenn ei aidanud üldse sellele meeleolule kaasa. No mitte midagi ei toiminud ja kõik oli halvasti. Ja kõigele lisaks ma enam ei saa aru, et mida ta tahab. Nagu tõsiselt. Viimane kord, kui ma üritasin võimalikult sirge hobusega sõita ja korralikult välimist ratset hoida, sain kere peale, et hobust peab painutama ja paindes ta reaalselt käskis välimise ratsme täiesti ära visata. No ja täna siis sain muidugi kere peale, et hobust painutasin ja välimist ratset ei olnud. Ja ma saan aru, et iga eesmärgini jõudmiseks on mitu teed, aga ma ei saa ju iga jumala kord valitud teelt jälle ära pöörata ja uut valida. Lõptulemusena on kõik teed läbi käidud, aga eesmärk sama kaugel kui alguses.
Üleüldiselt kogu see ratsutamise värk tundub hetkel täiesti lootusetu. Nagu pidevalt üritaks oma eestlase jonniga vastuvoolu ujuda. Sõuad ja sõuad, aga kuhugi ei jõua... Üle pika aja läksid ratsutades jälle kraanid lahti ja elus teist korda tekkis kiusatus lihtsalt karjuda, et MA EI SAA (ühe korra olen seda siis elus öelnud ja pärast seda Pilts sõimas mind 15 minutit jutti. Üldiselt ma õpin oma vigadest). Nii kui ma üritan paremale sõites teda vasaku ratsme peale sõita, keerab kaela vasakule krõngliks ja kui siis üritan teda sisemise säärega ikkagi vasaku ratsme peale ja paremale kaare järgi paindesse läbi terve keha saada, on see raske nii et loom kas läheb galopile või krampi või teeb üldse mingit kaheksandat maailmaimet. PLUSS ta on räigelt sääre taga hetkel ja sääre ette sõitmiseks peab teda lihtsalt mööda platsi ringi uhama nagu kasakas, kusjuures siis ta muidugi on krampis ja meenutab rohkem kitsepõdraristandit kui hobust. Ja ma ei oska ja ei suuda ja ei tea ja ei TUNNE enam kah. Ja ma olen alati arvanud, et kui minu ratsutamise juures on vähemalt üks positiivne asi, siis see on see, et ma tunnetan hobust üsna hästi ja õigesti. Ja kui mul seda kah enam ei ole (mis on nüüd juhtunud), siis pole mul enam midagi. Olen üks tühi null ja kõik. Ohhjah. Ei tea, pole nagu mingit indu homme või üldse lähitulevikus hobuse selga istuda. Poleks uskunud, et minuga selline asi juthuda võib, et tõesti ratsutada ei taha, aga no näedsa. Märkaksin ma nagu mingit arengut endas või midagi, aga mida pole, seda pole.
Aga ok, ma rohkem ei tüüta inimesi oma vingumisega ja parem söön pastat, mis siis et tegelikult pole söögiisu kah.
Adios!