13.09.08
Nii. Mis siis vahepeal toimunud on?
Eilne päeva algas sellega, et ma olen vist väga aktiivne, aga söötsin oma kolm looma kell pool kaheksa juba ja poole kümneks oli põhimõtteliselt nagu kaheksa tunni töö tehtud. Ma olen normaalne eesti inimene noh...
Aga hea oligi, kuna kell 12 pidin miskitele ostjatele hobust näitama. Ma muidugi mainiks ära, et hobust nägin esimest korda elus ja isegi seda ei teadnud, et kui vana ta on... No nagu tavaliselt jäid ostjad POOL TUNDI hiljaks. Aga vähemalt tulid. Et siis mingi väike poniratsutajast poiss, ta isa ja nende treener keegi Dominick, kes tundus väga hea treener ja tore inimene olevat. Soomlane ta ei olnud, rääkis inglise keeles igaljuhul. Hea oli asja juures see, et natuke enne kahtteist helistas Annu ja käskis meil Miiaga kindlasti veekraav ära tirida maneeshist silma alt, et Paavo pidi seda jõllitama. No tavai, sai tehtud ja siis muidugi Dominick`i esimene küsimus oli maneeshi jõudes, et kas meil veekraav kah on takistusele alla panna. No ma mängisin lolli ja ütlesin et no ma ei tea, et ma alles teist päeva tööl ja minu teada on kõik takistused maneeshis.... Ega ma väga ei valetanudki ju...Aga lõppkokkuvõttes jäin enda etteastega rahule, see et poiss ise vähe koba oli, polnud juba enam minu probleem.
Kasutasin kohe juhust ja hüppasin Juhaniga kah siis parkuuri ja hämmastavalt tehniline oli ta. Igati positiivne. Ja jälle sai kinnitust asjaolu, et temaga on seda kergem, mida kõrgem on takistus.
No ja eile munsterdasin veel ju ennast Harri transpordis Tamperesse Tiiduga kohtuma. Kusjuures täitsa veider oli, kuna vägisi tahtsid sõnad tulla kolmes keeles korraga. Kaubanduskeskuses oli kah hirmus, kui mingi tädi mind ikka jupp aega jõllitas ja siis üle terve keskuse lõugas, et „Vaadake, see on ju Rootsi kuningatütar Madeleine!“. No siis muidugi kõik vahtisid mind ja ma põgenesin sündmuskohalt. Tagasi sain bussiga ja see oli omamoodi elamus. Täitsa hirmus on hilja õhtul sõita kes-teab kuhu bussiga. Ja no Soomes on kilomeetrid hoopis teised. Ehk siis üks kilomeeter Soomes on umbes nagu kaks korda nii palju Eesti mõistes. Veider. Ja siis sain ma natuke aimu ka Soome sotsiaalelust. Siin vist ikka kõik räigelt pidutsevad. Ses suhtes et Harri esimene küsimus eile oli, et kas lähen peole. No ma et EI, eksole. No siis selgus, et ta ise kolis Ylöjärvilt Tamperesse, sest taksoarved olid reede õhtuti muidu liiga suured. Ja täna hommikul oli ta kah veendunud, et mul lihtsalt PEAB pohmakas olema. Ilmselt siis põtrade värk... Haaah.
Tänane hommik algas kell 02:00, kuna oma ülimas aktiivsuses panin põrandakütte ühe astme võrra edasi ja sellest tekkis hull saun. Olin sunnitud akna lahti tegema ja voodis ennast akna alla magama peksma, et vähegi inimlik oleks. Normaalne värk!
Üldiselt on siis Annu koer Ekku nüüd mul suht bestikas sõber. Selle asemel, et pererahva maja ees olla, istub vend minu korteri ukse ees ja valvab. Täna täitsa haukus, kui rahvas külla tuli. Nunnu. Üldiselt läbisin ka tänase päeva niimoodi aktiivselt töötades ja graafikust umbes poole tunniga ees olles. Juhaniga käisin täna metsas jalutamas ja ta väga nautis seda. Tore, kui hobusel hea olla on. Pean tunnistama, et Soome hea elu on ta mõistusele väga hästi mõjunud selle lühikese ajaga. Esiteks on ta kõigile jätnud endast mulje kui täiesti normaalsest hobusest (no ega ma pole maininud ka, et ta vähe teistsugune on). Ja teiseks on ta hullult rahulik. Sadulaga ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi ja selga võin kah minna kus iganes, täna läksin a` la kusagilt kõikuva kivi pealt näiteks. Väga positiivne. Sellest on kohe näha, kui hästi mõjub hobusele see, kui ta saab korralikult liikuda ikka päeva jooksul.
Aga homme õhtul nüüd siis on Annu Niels`i laagrist tagasi ja kuna ülehomme olen kah tööl, siis saab esmaspäev olema tunduvalt raskem. Seitse hobust ja vaevalt, et Annu neist ühtegi sõidab. Jussi 20-ga muidugi ei anna võrrelda, ma tean... :P
PS! Kes tahab näha mingeid pilte, siis need mul üleval Orkutis. Ei viitsi hakata siia neid toppima.