Täna tuleb selline diip blog. Või siis emo. Või siis mõlemat.
Ma ei tea. Mitte midagi ei tea. Pean ausalt tunnistama, et see Juhani asi pani mulle hetkel suurema põntsu, kui oodata oleksin osanud. Muidugi ma nüüd loodan, et asi nelja nädala pärast okei. Aga kui ei ole? Ja kui eeldada juba praegu, et ei ole, siis oleks ju nii palju mõttekam tuua ta Eestisse karjamaaelu nautima. Ja siis sügisel tõsiselt mõelda, et mis ja kus. Tegelikult on isegi koht juba nagu olemas ja transport põhimõtteliselt kah. Aga süda ikka ei anna rahu. Kust küll leida inimene, kes oskaks öelda, mis nüüd õigem on?
Hetkel on küll tunne, et olen täiesti üksi. Ühtepidi tunduks praegu nii palju kergem ja teistpidi, ma tean, ma ju elada ei oskaks... Ja ma ei tea. Ja ei oska otsustada. Ja igatpidi närib sees. Ja kui Juhan juba koju saata, siis siin läheks olemine kah ikka ütlemata kurvaks. Ja üldse. Ahhhh, ma ei tea. Ja otsustada oleks ju vaja.
Sellist masendavat olekut ma ausalt öeldes ei mäleta, et millal viimati oleks olnud. Tahaks natukeseks ennast lihtsalt võrgust välja lülitada, nagu elektroonikaseadme. See pidev mõtlemine nii väsitab....