Ahhaa. Täna on õppkokkuvõttes olnud täitsa tore päev. Miial täna puhkepäev, nii et terve päeva keegi ei käinud ja vingunud, kui laisk Annika on ja asjad täitsa sujusid. Ilm oli ilus, graafikud toimisid ja lõunapausiks oli kah aega. Mida veel elult tahta?
Negatiivse asjana käisin eile Keltsiga hüppamas ja see oli suht katastroof. Nüüd hakkab ikka korralikult tunda andma, et heal juhul kord nädalas laenatud loomaga hüppamisest jääb mulle väheks. Ratsastuse poole pealt probleeme pole, pigem on nagu hetkel lihtsam, saan suht kõik suvalised loomad nii 15-20 mintsiga täitsa toimima (see oskus hakkas mul vahepeal ära kaduma nimelt). Aga hüppamisega on jama. No ma panin ikka korralikult seal puusse mingi hetk ja sain isegi Annu häält tõstma enda peale. Positiivne on see, et kui treener minuga kergelt "möliseva" hääletooniga räägib, ma vihastan ja võtan ennast kokku ja parandan kõik vead nii neljakordselt ära. Mis aga ei vabanda alguse kammi. Õuvell, ma ei viitsi masetseda sellel üldtuntud teemal "miks ma küll ratsutada ei oska". Siis tuleb õppida.
Nüüd olen jooksmise kah täitsa tõsiselt käsile võtnud. Meil siin mingi väidetavalt nii 5-kilomeetrine ring, täitsa paraja pikkusega igal juhul. Olen aeglaselt ja rahulikult alustanud (5+10+10+10+10+10+5+10), et mitte põlvi vigaseks saada ja tulemusena on isegi nagu liiga kerge olnud. Täna isegi ei hingeldanud, kui lõpetasin. Noh, kolme päeva pärast tõstame koormust.
Ja olen muutunud täiesti raamatufriigiks. Ei tea, kuidas ma küll nii kaua olen olnud ilma lugemata. Peale musktäre on ilmselt Faust plaanis. Ja siis ma tegelikult tahaks ette võtta Sõrmuste isanda ja Eragoni, aga ei tea, kas neid siit meie raamatukogust inglise keeles leiab. No üritada ju võib.
Aga tegelikult midagi huvitavat ju polegi, pean juba jooksma õhtutalli tegema tegelikult...