Tänane päev oleks võinud olemata olla. Oleks närvirakke säästnud.

Ja nii ma siis triivin elus edasi
keegi ei ütle et miks ja kuhu ta viib
Millegi jaoks peab olema sätitud see nii
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi
Rahuldust ja rõõmu
kibestunud elu sõõmu
pidu, pisaraid ja verd
See kõik mis ei tapa
tuult mu purjedele annab
Nii ma seilan seitset merd...

Esimene küsimus - kustkohast Maarja endale äkki tahtejõu on hankinud? Ehk siis täna oli väga hull päev (sellest hiljem) ja nii ma jõudsin oma jooksuringile minekuni alles peale pooleteist-tunnist koolisõidutrenni kell 21:15. Ja ma reaalselt läksin, selle asemel, et süüa ja dushi alla kobida ja siis magama. Uskumatu.
Eniveis suures plaanis algas päev täitsa paljutõotavalt. Mul oli lisaks Annu talli kolmele ka MP-tall. Ja eniveis ma siis olin seal parasjagu ja tsillisin omaette ja kuulasin muusikat. Ja siis tuli Miia AINULT selleks teise Vahanta otsa, et mulle rääkida, kui hullusti Noora oli ikka eile tööd teinud. Mulle hakkab vaiksetl tunduma, et see pole normaalne lihtsat, kui inimene ainult selleks tuleb, et vinguda saaks. Eniveis ma siis lihtsalt mõmisesin midagi ebamäärast vastuseks, sest ma tõesti ei viitsi lihtsalt.
Ja edasi läks peäv üsna paljutõotavalt, kuni läksin Donkeyt liigutama. Kellel oli silm täiesu kinni ja voolas räigelt vett. No natuke läks varsti paremaks ja siis ma lootsin,et äkki lendas tänase hullu tuulega miski prügi silma. Aga siis läks järgmisel hetkel nii hulluks, et ta enam ei näinud sellega ja värvipigment kadus silmast täiesti ära. No ok, see oli VÄGA hirmus nagu, sellist asja ma enam rohkem üle ei taha elada. Igal juhul kutsusuin siis valves oleva arsti kohale ja lõpptulemus selline,et ilmselt lendaski mingi liiv silma ja tekitas haava seal. Aga väga hull ei ole, nii et loodame parimat. Ja ma ei saa üle - kuidas meil KOGU aeg sellised asjad juhtuvad? No kui siit tallist midagi muud ei õpiks, siis hobuste ravimist küll. Ma polnud näiteks eelmise 8 aasta jooksul kokku kindlasti panndu nii palju silmatilkasid hobustele kui siin kuue kuuga. Lisaks olen omandanud soravad teadmised erinevate silmatilkade ja valuvaigistite nimede ja toimeainete kohta. Igal juhul Annu võttis kogu asja täiesti rahulikult (ta vist hakkab vaikselt saatusele alistuma) ja siis kui mina ringi tõmbleisn, ütles mulle et Maarja, NO STRESS!
No jee nagu. Nõu stress jah, kui tund aega tagasi jooksis hobune peaga vastu seina, sest ta ei EI NÄINUD midagi selle poolega.
No igal juhul see jama sai siis nüüd niimoodi ühele poole ja siis ma imbusin Keltsiga koolisõidutrenni, mis oli järjekordselt niiiniiiiniiilahe. Mulle ausalt kohutavalt meeldivad Pätka trennid. Palju kergem on võrreldes Annu omadega (on see nüüd hea, on ise küsimus), kuna ta tahab, et ma sõidaks suht endamoodi ja samal ajal paneb mu istaku kah paika. Hullemalt lahe igastahes. Ja siis ta tegi avastuse, et mu istak on iga hobuse seljas isemoodi. et ta on mind nüüd kolme looma seljas näinud ja igaühe seljas istun erimoodi. Ma reaalselt ei oska arvata, et kas see on pigem hea või halb asi????? Ja nüüd on saabunud meile väiksed toredad putukad nimega sääsed. ja neid on siis tohutult. Sama palju kui Hiiumaal vähemasti. Ja loomulikult süüakse ainult mind, nii et minu selja peal istus täna ausalt vähemalt 20 tükki ja kõigil teistel oli umbes kolm. Õehhh.
Ja nüüd ma olengi tagasi oma jooksuringilt (arvestades hilist aega tegin täna programmist etteminekut ja jooksin 5km 40 minutiga) ja joon umbes sada liitrit vett ja siis imbun tuttu. ÖÖD!
OIOIOI Tahaks HULLULT EAT`i minna hetkel. Ja neid pelmeene seal. Mmmmmm....