Nii. Midagi ma nüüd siia ikka üles tähendan, kui leht juba lahti sai võetud. Imelik on see, et mingil põhjusel ei viitsi ma seda blogi absoluutselt kirjutada mingis ilukirjanduslikus-meelelelahutuslikus stiilis. Naljakas, arvestades, et tegelikult ei nõuaks see minult mingit erilist pingutust. No see selleks.
Tänane päev möödus üsna EESTI! tähe all. 7-s päev jutti töötada oleks muidu ikka üsna surm, aga mõte sellest, et 24 tunni pärast olen juba kodusel pinnal, aitab tohutult. Üldiselt ma olen mõelnud, et miks just nüüd selline tohutu koduigatsus piinab. Ja no eks esimene põhjus on kindlasti see, et 7 kuud on juba täis saanud. Ja teine oluline põhjus see, et Juhan on hetkel nii nagu ta on. Saaks loomaga iga päev trenni teha, oleks tööl eesmärk, aga see niisama logelemine ei ole hea ei talle ega mulle.
Muuseas käis Kirsi täna masseerimas teda ja pm. võime nüüd välistada mingi lihasejama. Tema sõnade kohaselt on hobune suures plaanis kindlasti parem, kui ta oli alustades ja et tema meelest ei tohiks vähemalt lihastes küll olla nii suur jama, et hobuse lonkama võtab. Sadula sobimatuse välistas ta kah. Kas nutta või naerda? Ma ei teagi kohe... Ja samal ajal on hobune vabalt liikudes 100% puhas. Häirib mind nüüd kindlasti see, et isegi kui mingil imekombel ta nüüd järsku peaks terve (loe:sõidetav) olema kahe nädala pärast, siis ma ikka ei tea, mis tal häda oli - see tähendab, et ei saa samu vigu vältida. Õeh. Aga ega ma hetkel väga ei looda midagi, parem kui pettuda. Eniveis sellised uudised siis.
Teddyga olen ma nüüd viimased 4 päeva sundmaastikul käinud ja küll mul on hea meel, et sellest nüüd pääsen neljaks päevaks. Jeebus kui tüütu, kui hobune võbeleb sul all. Ega ta midagi hullu ei tee, et maha peaks pudenema sealt seljast, aga hirmus tüütu on. Ma üldiselt naudin maastikul käimist, aga kui sa pead kogu aeg ratsmeid käes hoidma ja valmistuma selleks, et sajandiksekundi pärast sinu all enam hobust lihtsalt ei ole, siis viskab ikka kopa ette küll. Õeh, õnneks saavad nüüd närvid peatselt puhata. Jess!
Ja siis ma toppisin oma blogile miski kaunteri külge. Mõtlesin, et tahaks ikka teada, et kas ma endale kirjutan seda siin. Aga ei oldki nii. Natuke ikka on inimesi. Praeguse seisuga on kõige popim windows XP, keegi lahe Vista kasutaja oli kah mu blogi väisanud. Ja keegi vaene inimene oli guugeldanud sõna "kiropraktik" ja mu blogile sattunud. Minu kaastunne, ausalt!
Ja nüüd liigume tänase päeva müsteeriumini - kes on see inimene, kes Iirimaalt mu blogi loeb? Taani kodanik ei vajanud erilist peamurdmist :) aga see Iirimaa võtab imestama küll.
No eniveis nüüd ma lähen liigutan (loe: kordetan. jälle)Juhanit ja siis üritan asju pakkida ja Annu juures printerit kasutada ja asju pakkida ja mul on veel täna õhtutall kah. Deem, jälle olen omadega ummikus. Õuvell...
Adios!