Nagu lubatud...

Nii, ma nüüd võtan ennast käsile ja üritan siia kirja panna midagi. Tegelikult ei ole küll vaat et mitte midagi märkimisväärset juhtunud vahepeal.
Esmaspäeval lebotasin ilmselt, Juhanit sõitsin kah, oli selline käib-kah. Annule ei oleks kõlvanud kusagile (paremale sõites ei saanud absoluutselt säärt läbi, ainult keeras ennast kuklast kõveraks), aga noh, vähemalt ette-alla jooksis talutavalt ja isegi maastikul sain käidud ilma galopikiirendusteta. Õhtul olin Tiina trennis ja sain jälle seda Rootsi poni sõita. Ikka suht naljakas loom on, ehkki seekord sujus juba vähe paremini. Siinsete inimeste illusioonid minu suhtes muuseas jätkuvad - kui Annu arvab, et ma olen miski eriline intelligent, siis Tiina usub, et mul on hea silmamõõt. No ma võtsin Jussi nõu kuulda ja ei hakanud vaesekese illusioone purustama :D
Ühtlasi tõmbasin endale netist kõik kolm Eragoni raamatut, nii et nüüd ei pea ei raha kulutama ega midagi. Ma ainult pole veel Brisingr`ni jõudnud, tahan enne esimesed kaks uuesti üle lugeda.
Esmaspäeval andsin peaaegu kiusatusele järele ja ostsin Prison Breaki kolmanda hooaja. Tegelikult see kuu on rahaliselt positiivne olnud, aga õnneks ikka ei raatsinud. Hea.
Täna lebotasin jälle, hommikupoole kasutasin aega targasti ja käisin jooksmas ära, et õhtul saaks magada :D Ja siis oh imede ime, Annu JÄLLE ise tuli, et kas ta võtab Johni täna. No kuhu see maailm jõuab niimoodi? Eniveis, täna ta siis jälle kordetas ja ma ikka ei saa aru, et mida ta teeb. No ok, ta natuke valgustas ühe koha pealt, et kuidas ta seda vasakule kõverust ravib, aga kuidas ta Johni 5 minutiga niimoodi lõdvestama saab, ma ei mõista. Ma usun, et mul läheks sama saavutamiseks aastaid aega... Ja reaalselt ma näen, kuidas looma selg tõuseb ja vend ei jookse enam kolmes jäljes. Ja kannast hakkab kõverdama (noh, Annu standardite järgi küll vähe, aga siiski). See oli tegelikult tänase päeva parim asi. Kuna tal on ikka suht korralik komme reaalselt tagumisi jalgu LOHISTADA kordetades. Ühesõnaga, et siis oli positiivne jälle. Annu suhtub sellesse värki ikka väga aktiivselt. Esiteks ta võtab ta neljap või reede jälle (ja ma seekord usun, et ta ei viili kõrvale, ta on nii äksis asjast) ja teiseks kogu tema suhtumine on selline, et üritame nüüd Maarjale hobuse saada. Ma ei tea, mis minu-vaimustus tal peal on. Kahtlane, ma ütlen teile! Pärast me muidugi vestlesime veel teooria koha pealt nii 20 minutit nagu tavaliselt ja Annu oli hullult äksis ja vehkis käte-jalgadega. Ma pidin väga pingutama, et mitte naerma hakata - ta meenutas hullult mingit prantslasest kunstnikku mingist Hollywood`i filmist :D
Ja muud huvitavat väga ei ole ja ma tegelikult ei viitsi üldse trükkida kah.
Ahjaaa! Linda nüüd helistas sellele saksa-onule. Ja ta tuleb siis teisel juunil meie karja üle vaatama. Ma hullult ootan, aga samas natuke pelgan kah, et mis uudised sealt nüüd tulevad. Aga no parem teada, et kus me Johnga hetkel oleme, kui teadmatusest talle trennis liiga teha.
Aga vot sedapsi siis!
Ja Annu üritas mulle laupäeval selgeks teha, et neil on normaalset hapukoort (või nagu nemad seda kutsuvad, smetana`t). Ma siis proovisin ära. Tühjagi! Tegelikult oli nii halb, et seda ma taluksin ainult salatite sees. Aga nii, nagu ma Eesti hapukoort söön, et lihtsalt lusikaga võtad paljalt ja nämmu on (jah, ma tean, ma olen imelik), seda jura mind küll keegi sööma ei sunni. Võeh.