Aga minu emme on maailma parim!

Naljakas värk on selle blogimisega. Mõtlesin täna, et oleks nagu hullult palju kirjutada, aga nüüd ei torka eriti miskit pähe. Veider.
No esimese asjana muidugi ilusat emadepäeva kõigile emadele! Minul isiklikult oli hirmus kahju, et enda oma kuidagi ei saanud siia teleporteerida, oleksin talle metsa alt maikellukesi ja sinililli korjanud ja puha. Aga no mida pole, seda pole :)
Eile ma usun, et ei olnud midagi väga huvitavat. No Annu helistas mulle kell 20, kui ma parasjagu väikest und tegin ja ajas üles mu. Ma ei jaganud ei maast ega taevast midagi. Aga kõne point oli vist see, et me imbume mõlemad Lindaga Nielsi koolitusele kaasa ja siis saame nii hobuseid kruumida kui Jennit kantseldada. Hmm, MIKS ma küll arvan, et see hobuste osa saab tunduvalt lihtsam olema????
Täna hommikune väga positiivne seik oli Juhaniga seoses (üllatus, üllatus). Ehk siis marsruudil jalutusratas-koplid tühjendasid mehed parasjagu veoauto ja kopaga sõnnikuhoidlat. Ehk siis mööda pidi kõndima sellest HULLUST jurast suht 4 meetri kauguselt. Teddy tõmbas mul peaaegu käe paigast ära ja Santtu jooksis üle. Ja Juhan? Pööritas natuke silmi ja keeras kaela kõveraks ja kõik. Ma JUMALDAN seda hobust! Lihtsalt nii meeldiv oli see. Hiljem muidugi Tate otsustas, et ta läheb Juhaniga sõprust sõlmima (ma ei saa aru, mis värk on meestel, et ennast alati peab hobusele peale sundima?). No John lihtsalt välgutas korraks silmavalgeid ja kõndis teise kopli nurka ära. Tate vist natuke solvus :)
Kuna Annu imbus ratsutama alles kella 15 paiku, läksin siis lõuna ajal Juhaniga. Maastikul lebotas 2 jänest tee peal ees, kes oli kahtlaselt julged ja peaaegu astusime oravale peale. Hmh, metsloomad või asjad... Platsi peal oli ta tegelikult mitte kõige hullem, vasakule sain asja niikaugele, et tänaseks suutsin kogu selle jama alt nüüd meie TÕELISE probleemi välja koorida (selle lahendamisest oleme valgusaastate kaugusel). Paremale aga jooksis lõpuks niiiiiiiiiii hea rütmiga ja liikumine oli üldiselt kah nii palju parem tavalisest, vaat et hirmus hakkas...
Ja siis ma ikka ei saa üle ja ümber oma vasakust jalast, mis on paremaga võrreldes nagu mingi kasutu makaron seal hobuse peal (justnimelt peal, mitte ümber). Parem jalg ja käsi on täitsa normaalsed ja isegi vasaku käe olen toimima saanud niivõrd-kuivõrd, aga see jalg... Pärast tegime Annuga nii veerandtunnilise analüüsi. Lõppkokkuvõttes jõudsime välja sinnani, et tegelik probleem mul ilmselt puusaliigeses, mis vasakule absoluutselt "lahti" ei ole. Õnneks Annu tunnistas, et tema kah sama kõver. Tema muidugi suudab ennast isegi magades niimoodi kontrollida, et vasakut poolt venitaks. No mina nii hull ei ole, kui ma magan, siis magan. Aga asja lõppkokkuvõttes on hea see, et ma nüüd tean, kuskohas tegelik probleem on. Peaks vist hakkama kõhutantsu harrastama, see peaks äkki aitama...
Siis ma tegin ära täna veel mingi reeglite eksami, et ma võiksin Soomes üldse võistelda (ma mõtlesin eile, et äkki peaks õppima, aga no ei viitsinud. Ja hea oligi, säästsin uneaega).
Ja nüüd üritasin oma koolisõidutrenni imbuda Keltsiga aga võta näpust - hobune on üleni miskeid allergialaike täis. Jehuuu. Kas ma viitsisin üllatuda????